Suusashow

See nädalavahetus oli Toronto suusashow. Läksin kohale rohkem selle pärast, et harilikult oleme alati seal oma talvise suusapuhkuse broneerinud. Põhjus lihtne, show-special hinnad on kohati poole odavamad kui muidu. Samas pead 4 kuud ette kinni panema omamata aimugi võimalikust ilmast. Aga seni on alati vedanud, sest sula peale pole sattunud. Paar korda on kole külm olnud, aga meid see suurt ei sega, sest riideid saab alati rohkem selga ajada.

Tuttavas reisuagentuuris paningi hotellitoa tõstuki vahetus läheduses kinni ja otsustasin siis pilku visata skiswap osakonda, kus pakutakse kasutatud varustust ja eelmise aasta mudeleid, mis poodidesse seisma jäänud. Hinnad muidugi soodsamad kui tavaliselt, sest kraamist vaja lahti saada. Show algas neljapäeval ning laupäevaks polnud suurt miskit head ja odavat enam järgi jäänud. Nina eest krabati ära kaks paari Atomice, mis oleks suuremale tüdrukule sobinud. Aga pole hullu, ta saab see aasta veel eelmise aasta suuskadel sõita, pole teine õnneks eriti kasvanud ega kaalus juurde pannud.

Ja siis jäi pilk peatuma mulle paraja pikkusega Fisheritel. Kobedad võistlussuusad, aga ilmselt liiga kallid. Rohkem naljapärast keerasin hinnasildi enda poole, mida kuradit, ainult $200 küsitakse. Kindlasti on miskit viga, või siis väga kulunud põhjad. Kuid huvi oli tärganud, inspekteerisin hoolikalt nii sidemed kui suusad üle. Tegu paistis olevat vaid mõned korrad sõidetud suuskadega, rantidel täispaksus alles, põhjad jumalast siledad ning pealispinnal vaid üksikud kriipsud. Kaalusin, mis teha kui äkki menus, et mul ju lapse mobla kaasas. Istusin maha ning googeldasin infot Fischer RC4 Worldcup RC Z13 Flowflex Race Skis kohta.

Selgus, et tegu 2009 aasta Fisheri tippklassi suuskadega (originaalhind $1100), millest paremaid jagatakse vaid tegelikele world cup'i võistlejatele. Suusad mõeldud ekspertidele, suusainstruktoritele ja kohalikel võistlustel kasutamiseks. Eriti kindlad suurel kiirusel suure ja keskmise raadiusega pööretel kõval lumel ja isegi jäistes kohtades. Ehkki minu taset kirjeldab täpsemini pigem julge asjaarmastaja, oli hammas asjatundjate haruldaselt kõrgeid hinnanguid lugedes verele läinud. Ei hakka siin tehnilistesse üksikasjadesse laskuma aga väidetavalt tagab stabiilsuse lisaks suusa enda sisekonstruktsioonile spets võistlussidemete ja plaadi kasutamine.

Võtsin suusad kaenlasse ja jalutasin kassa juurde lisades järjekordse koorma krediitkaardile, mis õnneks tõrkuma ei hakanud. Eks me talvel näe, kas head suusad teevad minust parema suusataja või hoopiski ajavad Fisheri esindajad mu mäelt minema, et ei teeks nende toodangule häbi:)))

Hiir - uus koduloom:)

Meil on eilsest uus koduloom - Hiir kelle nimeks Fierce V2. Õnneks rahuldab ta oma energiatarbe USB juhtme kaudu ega tiku sahvrisse talvevarude kallale. Kassid paraku näitasid üles ebatervet huvi, mistõttu pean jälgima, et juhe on alati hoolikalt peidetud. Nimelt on meil nii mõnedki telefoni, toiteploki, kõrvaklappide, hiire, jne ... juhtmed aeg-ajalt närida saanud või kurvemal juhul lausa juppideks järatud. Just praegu lõi pähe lihtsalt rikkaks saamise idee. Vaja leiutada kasse eemale peletav aine, millega saab igasugu juhtmeid töödelda - mõelge vaid milline kokkuhoid maailma ulatuses. Olen kindel, et tootel oleks minekut iga moodsa kasse omava pere juures, kus kaotatakse aastas hulk raha kiisude poolt rikutud elektroonika tõttu.

Aga nüüd tagasi põhiteema juurde, milleks on arvutihiir nagu taibukamad lugejad on ilmselt juba aru saanud. Selle suveni polnud ma kunagi erilist tähelepanu hiirele pööranud. Hiired olid alati kas tulnud kaasa arvutiga või olin neid siis kohalikust taaskasutuskeskusest 2 dollarise tavahinnaga ostnud, kui kodus mõni jälle "sabast" ilma jäänud. Isegi praegu vedeleb mul arvutitarvikute karbis veel paar antiikset "munaga" hiirt. Need vahetsin välja, kuna tüütu oli iga natukese aja tagant tolmust puhastada. Olin kuulnud, et mängimiseks kasutatakse teistsuguseid hiiri aga ei pidanud seda oluliseks kuni meil suvel külas olnud naabripoiss silmagi pilgutamata $65 Razer Death Adderi nimelise hiire alla pani, olles õnnelik et nii odavalt sai. Mulle tundus täiesti arusaamatu kuni sain ise arvuti taga proovida.

Muidugi istus hiir pihku mugavamalt ja sihiku liikumine oli kindlam ning kiirus reguleeritav, mis tegi mängimise lihtsamaks. Samas minu oskuste juures ei tekitanud see algul erilist vahet. Pikapeale hiirega harjudes hakkas skoor siiski paranema eriti kui üritasin mängida samas stiilis kui asjatundjast naabripoiss. Nagu tihtipeale juhtub siin maailmas sain asja väärtusest aru alles siis kui sellest ilma jäin, nimelt kui hiir koos naabripoisiga Eesti rändas. Õnneks polnud tal vaja teha kaitsesüstimisi ega garantiinis hoida:) Igatahes tekkis mul kindel veendumus, et meie mänguarvuti "upgreidimisel" annab kõige efektiivsema tulemuse uue korraliku hiire lisamine.

Et just põletav vajadus polnud, jäi see seoses pesumasina ja auto ostuga veidi venima. Aga eelmisel nädalal käisime koos vanema tüdrukuga läbi paar elektroonikapoodi, kus avastasin oma üllatuseks tohutu hiirte valiku. Neid oli sõna otseses mõttes sadu erinevaid alates lihtsamaist $5'se hinnasildiga ja lõpetades nii paarisajani ulatuva maksumusega. Kuna sellise valiku juures oli võimatu otsustada tulin koju ja googeldasin "best gaming mouse" lootes, et kui sain nii auto osta küllap saan ka hiire:) Paraku oli erinevaid arvamusi palju, kokkuvõttes jäid minu hinnaklassis kõlama kaks nime, too sama Razeri Death Adder ja Logitechi MX 518.

Ja eelmine nädal tuli teade, et MX 518 on väljmüügi peal. Kohale minnes selgus, et juba olid kõik ära ostetud ja uusi enam ei tule, sest selle tootmine on lõpetatud. Soovitati G500, mis olevat uueks versiooniks, hind muidugi ka soolasem. Mis ikka, otsustasime hakata proovima, millised lisaks headele omadustele ka mugavalt pihku sobivad, ja mille lisanuppude asetus samuti mugav. No nii, sellest oleks pidanud alustama, sest kiirelt selgus, et vaid paar hiirt olid nii mulle kui lapsele käes mugavad hoida. Kõige parem tundus hoopiski Rude Gameware Fierce V2. Kohe osta ei julgenud, sest polnud selle kohta netist midagi lugenud. Kodus googeldasin ja avastasin, et peetakse üldiselt heaks, kurdetakse põhiliselt klienditeeninduse ja kaasas oleva miniCD pärast, millel draiverid ja soft.

No ma ei saa aru mis mängijad need on, kes ei oska hiirt installida või siis vajalikku softi netist leida. Igatahes otsustasin ta ära osta, sest mulle meeldis, et koos kahe pöidlanupuga oli lisatud ka kaks esimese sõrme lisanuppu. Kokkuvõttes oli sellel $39.95-sel kõik mis tahtsin ja veel rohkemgi, teised samade funktsioonidega hiired kiskusid $100 ligi.

Asjast huvitatutele on siin Rude Gameware kodulehelt kopeeritud tehnilised andmed:

-5000 DPI Laser Engine

-1000 Hz polling with 1 ms response time

-Onboard memory to save your modifications

-7 independently programmable buttons and macro support

-Adjustable Weights

-Zero-Acoustic Ultra-smooth Teflon feet

-Always-On mode

-On-the-Fly Sensitivity DPI adjustment (no driver needed)

-LED DPI Indicator-Gold plated USB connector for maximum conductivity

-7 foot, lightweight, non-tangle cord-Included customization software

Tundlikkust saab seadistada 400 - 5000 DPI, kusjuures 4 eelhäälestatud seadistust saab mängus käigu pealt hiirel oleva nupuga vahetada. Eriti mugav kui mängid snaiperit või siis hüppad vahepeal tanki. Kuidas hiire raskus peaks mänguoskust mõjutama ei kujuta küll ette aga küllap siis on sellelgi oma osa, miks muidu pisike hiire sisse sobitavate kaaluvihtide komplekt kaasas. Et naabripoiss oli ostnud ka spets hiiremati ei saanud minagi nigelam olla:) Ostsin ka, ja sama firma oma - pidada tundlikkust stabiilsema hoidma. Seni olen niisama laua peal hiirt nühkinud aga kui seda kogemata naabripoisi "Death Adderiga" tegin järgnes kohe märkus, et nii võib hiireke viga saada.

Eile tõin ta siis koju, ühendasin arvutisse ja peale mõningast mässamist sain käima. Oleks kohe saanud kui oleks juhendit lugenud nagu laps soovitas, aga ma ju nii tark, et pole vaja lugeda:) Tagajärjeks see, et nuppude programmeerimine läks segi. Snaiperit mängides püstoli haaramise asemel viskasin granaadiga, see põrkas toa seinast tagasi jalge ette maha. Ukse otsimisega polnud aega jännata, hüppasin küll kiirelt aknast välja aga sain ikka killud selga - "Epic Failure" nagu enesetappu BFBC2's iseloomustatakse. Esimene tunnike mängu läks hiirega harjumiseks ja hakkasin juba kurvastusega uskuma netist loetud kommentaari, et kui sa muidu paugutamismängudes hädapunn oled siis jääd ka hea hiirega ikka kobakäpaks. Lõpuks hakkas siiski paremini minema, eriti snaiperina. Viimases mängus sain tulemuseks 6 : 0 ja võisin rahulikult magama minna, raha polnudki maha visatud:)

Kivid

Mulle on millegi pärast lapsepõlvest peale kivid sügavat muljet avaldanud. Neis on midagi igavest või igavikku kuuluvat. Alati kui kusagil reisimas või matkamas käin võtan mälestuseks kivikese või kaks kaasa. Washingtonis oli kaasa sunnitud mind keelama kui Valge Maja ees ebaterve huviga lahtist graniitsillutise kivi piidlesin:) Paistab, et lastelegi on minu kiindumus edasi kandunud, sest nemadki tassivad rannast ämbrite kaupa ilusaid kivikesi koju kaasa. Suuremad aga sobivad ideaalselt turnimiseks.

Planeedidki polnud tekkides miskit muud kui sulakivi kerad, mis kaetud õhukese gaasikorraga. Sellest ägedast perioodist on maa peal ilma moondumata säilinud vanimad senileitud kivimid veidi üle 4 miljardi aasta vanad, Labradoris, Gröönimaal ja Austraalias. Meteoriidid on samuti enamasti pärit tollest perioodist kui planetoidide kokkupõrked haruldased polnud. Terve hulk neist, raud-nikkel meteoriidid, ilmselt pärit ammusel ajal hävinud planeedi metalsest tuumast

Kividest raiutakse kujusid ja neist tehakse mälestusmärke just sel põhjusel, et peavad kaua vastu kui just inimese kuri käsi ise ei kipu lõhkuma. Isegi haudadele pannakse ju kivid, lootuses oma siin planeedil veedetud üürikesest hetkest mingi jäävam mälestus alles jätta.

Üks põhjusi, miks mulle Awenda looduspark nii väga meeldib ongi rändrahnude, kivide ja kivikeste rohkus. Isegi rannakruus ja liiv on palju põnevamad kui mujal. Nagu Eestiski on siit käinud üle mitmed jääajad ning liustikud on oma turjal tarinud kaasa kive paljudest eri piirkondadest põhja poolt. Alati teen jalutuskäigu kividel aga väsi imetlemast nende kuju ning kivimi mustrite mitmekesisust.

Rannas on kivid vihma, tuule, liiva ja lainete koosmõjul puhtaks lihvitud, mistõttu ka pisemad konarused ja tooni muutused selgelt nähtavad. Kivide vahel suudavad vaid üksikud taimed piisavalt toitaineid leida, et elus püsida. Oma üllatuseks leidsin pisikese canada "rahvuspuu", punase vahtra, heledate kivide vahel kangekaelselt juurdununa.

Sügissuplus

Täna käisime meie lemmikrannas Awendas. Nii hilja sügisel polegi sinna enne juhtunud. Aga kui ilmad sellised juulikuised, et linnas temperatuur lausa üle +30C ja samas vabad päevad, siis ei saanud ju minemata jätta. Esimene asi oli ka vesi varbaga ära proovida. Soe just polnud aga karastatud eestlase jaoks täiesti ujutav. Hinnanguliselt nii +17C ringis. Meie perest läksid ujuma Koko ja mina, vanem tüdruk oli algul ka tulija aga peale jalgupidi vees sulistamist mõtles ümber - loodetavasti pole muutunud ärahellitatud canadalaseks:)

Peale minu ja koera käisid mõned veel vees, aga enamus rahvast eelistas ennast niisama rannaliival praadida. Peagi hakkas igav ja kuna keegi teine ei viitsinud suurt liigutada, võtsin koera jalutuskäigule kaasa. Kõmpisime liiva ja kive mööda kaugel asuva neemiku tippu välja. Seal tundsin mõnusat rammestust peale tulevat. Ilmselt aitasid kaasa paar eelnevalt neelatud õllekest ja fakt, et öösel poole kolmeni mängisin arvutil Battlefieldi nagu mingi teismeline.

Igatahes kui leidsin ilusa päikese poole kaldus suurema kivi, viskasin sirakile ning panin silmad kinni. Värskendava tuule ja parajalt sooja päikese käes ning lainete kohina saatel tuli uni kiirelt. Ärkasin täiesti värskena alles poolteist tundi hiljem koera norskamise peale. Imelik küll aga kergelt konarlikul kivil magades polnud üldse aru saanud, et ase kuidagi ebamugav oleks, kodus oma voodis ärgates olen hommikul tihtipeale kangem. Ei tea kas peaks magamistuppa killustikku põrandale laotama:)))

Maanteehullus

Maanteehullus tundus mulle parimaks tõlkeks inglisekeelsele sõnale "roadrage". Sellise pealkirja, põhjuseks on asjaolu, et oleks täna peaaegu oma uue auto "ära ristinud", millega kaasnes kaasliikleja Canada jaoks harjumatult ebaadvekaatne käitumine. Aga las ma räägin kõik ilusti ära kuidas see juhtus nagu "Agu Sihvka" raamatus:)

Sõitsin mina töölt kodupoole suht kitsal kaherealisel maanteel paremas reas nii 70 km/h mõtted eelseisval pikal nädalalõpul. Ees tuterdas vanem mees rattal, otsustasin ohutuse mõttes temast veidi suurema kaarega mööduda. Kõrval oli rida parasjagu pikalt tühi, kontrollisin ka kõrvale vaadates ja keerasin nii poole rea peale. Ootamatult uhas vasakult ilmselgelt ja tuntavalt lubatud 60 km/h lubatud kiirust ületades mööda suurem sõiduauto, mille lahtisest aknast kostis ebatsensuurne mehe suguelundit iseloomustav väljend.

Masin pööras minu ette ja pidurdas korraks järsult üritades ilmselt sellega anda märku, et olin miskit valesti teinud. Nojah, oleksin pidanud rea vahetuse momendil veel kord üle kontrollima aga hiljem sündmuste käiku läbi mõeldes oli ainsaks loogiliseks seletuseks, et ta keeras minu tagant vasakusse ritta andes samas kõvasti gaasi. Kuna ise sõitsin ka üle lubatud kiiruse ei osanud oodata, et keegi nii siva võiks kõrvale jõuda. Kokkuvõttes ei puutunud me kokku ja seega eeldasin, et sündmus on lahenenud.

Aga kus sa sellega. Järgmise foori juures jäin tema kõrvale seisma, vaatasin huviga, milline tegelane roolis istub. Turjakas punase näoga ülesärritatud härga meenutav mehemürakas oli veendunud, et peab mulle liikluseeskirju omas keeles tutvustama. Lasi aknaklaasi alla ja saatis teele veel mõned trükimusta kartvad väljendid. Vaatasin talle otsa, muigasin ja vangutasin pead ilmega nagu oleks poisike pahandust teinud. See ajas mehe täitsa endast välja, autost kostis tati pritsimise saatel sellist röökimist ja vandumist, mida pole varem mujal kui filmis kuulnud ja näinud. Kui ma endiselt muiates ja huviga jälgides oma inglisekeele sõnavara täiendasin tekkis paus, sest mees ajas suures tuhinas endale tatti kurku ja hakkas köhima. Tõepoolest koomiline.

Foor läks roheliseks ning ta oli vahepeal sunnitud tähelepanu juhtimisele pöörama. Aga sõitis siis kõrvale ja röökis edasi. Mõtlesin hüüda: "Take it easy, otherwise you are going ta have a heart attack". Aga järsku olekski see juhtunud, pärast veel süüdistavad mõrvas. Teisest küljest ei tea, äkki hull kriibib mu tuliuue auto ära. Naeratasin hoopiski armsalt, mille peale teine juht lasi kuuldavale gorillaröögatuse, ja tituleeris mind vaatamata kahvatule nahavärvile kohaliku kõige "koledama" rassikuuluvust iseloomustava "N....." sõnaga. Nähes, et see minu head tuju ei suuda rikkuda, ega isegi vastama meelitada, andis gaasi ja uhas minema. Jõudsin siiski numbrimärgi APBY 200 meelde jätta juhuks kui mehel peaks tekkima järgmise foori juures isu miskit tõsisemat ette võtta.

Oleks selline nali parkimisplatsil juhtunud oleks ilmselt löömaks keeranud. Ma pole tülinorija tüüp aga kui keegi ilma suurema põhjuseta närvitseb, kipun irooniliseks minema. See omakorda muidugi provotseerib teist tegudele. Pean tunnistama, et mõtlesin huviga, kas mees hüppab foori taga autost välja ja tuleb kiskuma, aga seda ei juhtunud. Teisest küljest on siiski mõistlik ettevaatlik olla, võid ju sattuda mõne tulirelvaga paberitega hullu kõrvale, kus käsikähmluse oskused ei pruugi aidata. Kokkuvõttes hea õppetund, et rida vahetades peab olema veelgi tähelepanelikum, mida kindlasti meie pere uuele juhile rõhutan.

Suvekuu Oktoober:)

Vaadates eeloleva nädalavahetuse ilmateadet, võiks tõesti siinset oktoobrit suvekuuks nimetada - laupäev, pühapäev lubatakse lausa +29C koos niiskusindeksiga. Noh vähemalt eesti mõttes, kus üle +20C kraadiseid päikesepaistelisi ilmasid suvelgi liiga palju pole. Eriti meeldivaks teeb selle asjaolu, et ilusad ilmad sattuvad "tänupühade" pikale nädalavahetusele, mis riigitöötajaile tähendavad 4 vaba päeva. Olemegi juba hakanud plaanima, mis teha. Laupäev on kavas sõita Blue Mountainisse igaaastasele suusavarustuse laadale, ehkki põletavat vajadust millegi järgi pole. Aga seal toimub ka muid huvitavaid üritusi ja tagasiteel ilmselt teeme pikema peatuse mõnes looduslikult kaunis kohas, et veidi metsavahel matkata.

Või läheme isegi randa, sellise ilmaga peaks vesi veel täiesti ujutav olema. Või teeme kanuu või süstasõitu, eks vaata mis perekonna nõupidamisel otsustatakse. Ja muidugi kavatsen ma taolise õlleilma puhul veidi kesvamärjukest mekkida ning sellega seoses naised uue auto rooli lasta. Õigus jah, polegi veel masina liikusid teinud ja shampapudelit vastu porilauda puruks löönud:) Igatahes ootan kannatamatult homset pealelõunat kui töölt saabun ja pikalt vaba aeg ees. Praegugi läpaka taga toksides istun lühikeste pükste ja t-särgi väel aias päikese käes, loodetavasti ei põleta end ära:)))

Oapuu

Aias kasvab meil vist lausa oapuu, kasvud küünivad pilvedeni:) nagu ühes muinasjutus kirjutati. Maha said oad küll liiga hilja pandud, sest mina olin Eestis ja teised pereliikmed pole eriti huvitatud aiandusest. Eks ma siis iga kord helistades tuletasin meelde ja tüütasin kuni lõpuks ikka seemned mulda susati. Juuli alguseks olid väädid piisavalt pikad, et vajasid pisikesi tokke. Augustis olid need lühikeseks jäänud, surusin naljapärast mulda paar õige pikka vahtraoksa, mis maja esiselt puult torm oli maha murdnud.

Paistab, et oale see meeldis. Ilmselt oleks nad veelgi kõrgemaks kasvanud oleks toetus roikad pikemad olnud. Tore oli meie "oapuud" vaadata, aga kui tuli aeg korjama minna, selgus et redel vaja abiks võtta. Päris tipust pidin isegi mina redeli ülemistel pulkadel seistes ja tasakaaluharjutusi sooritades kõigest väest küünitama. Ubadest tegime minu ühe lemmikroa, suitsupeekoniga pannil praetud kaunades oad. "Oapraest" kahjuks pilti pole, sai enne otsa kui taipasin fotokat haarata:)

BF3 - Lõpuks Ometi

Tõepoolest, lõpuks ometi tehti kauaoodatud BF3 ehk Battlefieldi seeria järjekordne sõjamäng tavakasutajatele kättesaadavaks. Esialgu tegu Beeta versiooniga,mis on tasuta ja piiratud võimalustega, aga annab aimu kuidas mäng välja näeb. Autoostu madinaga seoses polnud enne laupäeva aega seda proovida. Siis aga laadisin maha ja panin käima kasutades Origini softi. Kõik sujus ladusalt, ainult videokaardi draiveri pidin uuendama. Poleks isegi vaja olnud, sest see andis mulle teatava eelise. Nimelt jooksis mäng ka vana draiveriga aga kohati paistis maapind läbi, mistõttu vastaseid oli ka läbi mäekünka näha:)

Mäng ise sarnaneb eelnevatest kõige rohkem BFBC2-le, mida oli ka oodata. Üks mõnusamaid efekte on muidugi mängus esinevate objektide purustamisvõimalus, mis uue Frostbite 2 mängumootoriga veelgi detailsemaks tehtud. Tegelikult on beetaversioonis (vähemalt nii vähe kui mina seda mänginud olen) võimalik mängida vaid jalaväelasena. Seega paistab olevat tegu justkui BFBC2 ja COD kombinatsiooniga, millel vägev graafika taga. Samas on minu arust mäng muudetud realistlikumaks nii, et võrreldes varasemaga on veidi suuremad eelised mängijatel, kes planeerivad oma taktikat. Meeskonna koostöö on veel olulisem kui eelmistes sama tüüpi mängudes. Niisama ringijooksmine ja igas suunas tulistamine on suht "eluohtlik" kui vähegi asjalikumad vastased. Delfis on sel teemal artikkel ja eestikeelse kommentaariga mänguvideo.

Mulle igatahes meeldib nii, et kavas ilmselt esimest korda üle pika aja ametlikult mäng osta. Nädalavahetuse jooksul kulutasin pool tunnikest arvuti taga mängimisele, selle ajaga õnnestus veidi asjale "pihta" saama hakata, aga suurem osa ajast kulus muidugi hiire tundlikkuse seadistamisele, klahvide ümbernimetamisele ja uute funktsioonide õppimisele. Kiirelt ei oska neid ikka kasutada, mis tähendab, et enne saan maha notitud kui tuleb meelde, et snaipri püssi stabiliseerimiseks on vaja vajutada teatud klahvi:) Selle ajaga õnnestus 9 vastast erinevate automaatpüssidega teise ilma saata, kusjuures ise sain 15 korda maha notitud. Minusuguse amatööri kohta täitsa rahuldav tulemus! Aga kellele iganes meeldib paugutamismänge mängida, sellele soovitan soojalt. Eriti nüüd, kui seda saab üle kuu aja tasuta proovida. Maha laadida saab Origin'i veebilehelt.

Hyunday Elantra Touring EGS 2012

Reedel peale tööd sõitsin pangast läbi, korjasin kaasa ja tsheki ostusummaga peale. Kui kellelegi on üllatuseks, siis Ameerikas kasutatakse ikka veel üsna tihti suuremate ostude puhul antiikset tshekisüsteemi, Eestis on see vist üsna tundmatu makseviis nagu olen aru saanud. Kirjutad lihtsalt panga poolt väljastatud oma arvenumbriga paberilipakale summa ja ongi tehtud. Autoostu puhul peab siiski kaasnema panga kinnitus, et sul niipalju raha arvel ka on. Poole kolme paiku liitusime linnast välja lääne poole suunduva autodevooluga, mis liikus kiirteel enamuse ajast tüüpilise ummikutempoga ehk 5 - 30 km/h. Seetõttu kulus umbes 40 km läbimiseks poolteist tundi. Mõnes mõttes hea, sest muretsesin ikkagi esilaagrite pärast. Loll küll kui need oleks autot ostma sõites kinni jooksnud, aga alla 70 km/h sõites ei tee laagrid erilist häält.

Aotopoes selgus, et vaatamata meie täpsele saabumisele polnud müügitädi veel valmis. Ta tegeles alles eelmise kliendiga, kellele müüdaval masinal olid mõningad muudatused võrreldes sellega, mis too oli soovinud osta. Et saaksime aega parajaks teha anti meile võtmed kätte ja juhatati müügisaalis või pigem varjualuses garaazhis auto juurde. Kaasa esimene huvi oli näha milline numbrimärk, kas ikka lihtsalt meelde jääv nagu vanal autol, oli küll. Mina asusin kindlaks tegema, millise mudeli margiga täpselt tegu. Ust avades tõmbasin mõnuga kopsu seda mõnusat "uue auto lõhna", mida pidavat isegi deodorantidena müüdama. Olles piisavalt nuuskinud asusin masinat lähemalt uurima. Kerget segadust tekitas asjaolu, et lisaseadmeid tundus rohkem olema kui ette nähtud. Istmel lebava tavaliselt klaasile kleebitava hinnasildi peal oli aga see "tegelik" 2012 aasta mudeli hind, $800 kõrgem kui meie lepingus.

Ütlesin kaasale, et kui nad peaks üritama hinda kuidagi kokkulepitule juurde keevitada siis hakkan küll kõva häälega protestima. Naine rahustas, et numbrit lepingus ei hakata muutma, aga no lepingus oli ka teistsugune mudel kirjas paraku. Igatahes otsustasin hinnaküsimusega siis tegelema hakata kui see üles kerkib, seni uurin hoopis masinat. Olime nagu pisikesed lapsed (eriti mina:) ronisime autos ühelt istmelt teisele, vajutasime nuppe, avasime laekaid, kruttisime rooli, .... kange tahtmine oli suuga "prrrrrrr....." autosõidu häält teha:) Tagaistmel vedelev katuseraam kinnitas, et tegu oli ikka meile mõeldud autoga. Masin oli pargitud kõrvuti "Tucsoni" sport-crossover mudeliga nii, et mugav võrrelda. Päris sarnased, Tucson lihtsalt Touringu kokkusurutud ja kõrgem versioon. Leidsime, et tegime õieti Touringut valides.

Saime end tüdimuseni autos lõbustada, lõpuks kobisime tagasi kontorisse kui tunni aja jooksul ikka veel müügitädi end näole ei andnud. Ta saatis just eelmisi ostjaid võtmed pihus välja ja astus siis ligi vabandades viivituse pärast ja küsides kas meil on mingeid küsimusi tekkinud. Oli jah: esiteks, kas katuseraami pakendi karpe peaks kaks olema kuna seal seisis peal "package 1 of 2" - ei sest neile oli lihtsalt tulnud 2 komplekti raame. Teiseks, kas ikka saame kaks võtit kaasa - jah muidugi. Kolmandaks, miks numbrimärgi klepsul on ainult selle aasta automaksu kleps - nende viga, annavad $74 selle raha tagasi.

Ja siis saabus suur moment, käidi leping välja mainides, et nad olid sunnitud mõningaid muutusi sisse viima. Ma juba hakkasin kopse õhku täis tõmbama aga õnneks viskasin pilgu lõppnumbrile enne kui jõudsin protestima hakata. See igatahes polnud muutunud, ehkki alghind oli tõusnud $800 võrra, seega tegelikule tasemele. Müügitädi hakkas meile numbreid seletama, kuidas ta lõpptulemuseni tuli ja uuris siis kas meil on mingeid küsimusi. Vaatasin kiirelt kaasale otsa ja ütlesin rõhutades, et MEIL ei ole mingeid küsimusi, oleme rahul. Olin nimelt märganud, et katuseraami hinnanumber oli sattunud valele reale, mistõttu meile tehtav hinnaalandus tõusis kokkuvõttes üle $2100, lisaks veel see $800'ne alghinna vahe viisakalt meile tehtava soodustuse otsa liidetud. Nii saame tuttuue 2012 aasta auto, millel on rohkem varustust ja ekstra katuseraam soodsama hinna eest kui eelmise aasta kasutatu eest küsiti.

Kirjutasime siva lepingule alla, andsime tsheki üle ja istusime autosse. Võtme pöördega käima, käik sisse ja garaazhist välja enne kui nad ümber mõtlevad. Nurga taga lasin kaasa välja, kes meie vana masina koju pidi sõitma. Lasin ta ette, et oleksin jaol kui miskit peaks juhtuma. Tegelikult muidugi ülemäärane muretsemine, Ford sõidab ilmselt veel mitutuhat km enne kui parandada vaja. Esimene mulje Elantras veidi pikemalt sõites oli positiivne, juhikohal tundus ruumi pigem rohkem olema kui vanas autos. Madalal kiirusel kostis mootorimüra rohkem. Gaas ja pidurid harjumatult tundlikud. Armtuurlaua sinine kuma meeldiv ja raadio asjalik. Eks ma kirjuta veel, kui oleme rohkem sõitnud.

Põhilised tehnilised andmed vastavalt Hyunday esindusele (Canadas pole ikka 2012 aasta mudeli infi veebis veel ülal):

Mootor: 4-cyl, 2.0L, 138hj bensiinimootor

Bensukulu, maantee/linn: 6.5/8.7 l/100km

Käigukast: Automaat-4 käiguline

Esirattavedu, 15 tollised rattad,

ABS ketas pidurid, Elektrooniline pidurdusjõu jaotus

Veojõu kontroll (traction control)

Elektrooniline stabiilsuskontroll,

Kliimasüsteem, kesklukustus, ...... jne

Valik ja Ostmis Strateegia

MILLINE?

Kui oli selge, et vajame uut autot, osutus järgmiseks loogiliseks sammuks valiku tegemine, milline siis nende sadade erinevate mudelite hulgast. Kui paar viimast aastakäiku juurde lisada, laienes valik lausa tuhandeni. Et mitte lolliks minna taolise hulga juures hakkasin tähtsuse järjekorras erinevaid kriteeriume rakendama, et valikut kitsendada normaalseni.

Esimeseks kriteeriumiks oligi aastakäik: 2010 - 2012, mitte vanem, et ei peaks liiga kiiresti jälle autot vahetama hakkama. Teine valik puudutas auto suurust ja kandevõimet, mis ei saanud eelmisest eriti väiksem olla. Kolmas oluline moment bensukulu, sest nüüd kasutan autot iga päev 40 km töölesõiduks. Et kaks viimast kipuvad omavahel vastuolus olema tuleb nende vahel kompromiss leida. Viimane ja mitte sugugi väheoluline on muidugi hind, $25000 tundus olevat mõistlikuks ülemiseks piiriks.

Et need kõik ühe raksuga paika panna googeldasin internetis "best small wagon". Hinnangute andjaid on palju aga peale kolme nelja tuntuma üle vaatamist tundus valik langevat Hyundai Elantra peale. Ford kahjuks enam ei tooda seda tüüpi universaalkerega masinaid, mis mulle meeldivad. Elantra Touringu 2010 ja 2011 aasta mudelit soovitavad nii Consumers Guide kui ka mitmed teised ratingu agentuurid, kusjuures minu jaoks kolm olulisemat asja: mahutavus, töökindlus ja bensukulu olid eriti kõrgelt hinnatud.

Järgmine moment oli netist kuulutusi uurima minna. Vaatasin muidugi ka "trendikamaid" universaalkerega mudeleid nagu Audi, BMW, Subaru ja Volvo aga need kippusid minu hinnaskaalasse mahtuma alles alates 2008 - 2009 aastakäigust ja 70000km läbisõidust. Vinged küll ja ilusad vaadata aga tuletasin endale meelde, et autot on mul vaja eelkõige tööle, suusatama ja matkama sõiduks, mitte naabrite ees eputamiseks. Ei saa salata, et Hyundai juurde tagasi pöörates näris veidi hinges, no kellele ei meeldiks uhke Euroopa auto roolis istudes neiukeste pilke endale tõmmata:)))

Aasta, paar vanasid Hyundai Elantra Touringu mudeleid palju pakkumisel polnud, mis vihjas omanike rahulolule. Kes ikka tahaks kohe vahetama hakata kui masin meeldib. Enamus olid kas rendiautod või siis müügiesinduse masinad, mida klientidele proovisõiduks pakutakse. Neil on küll täisgarantii kaasas aga teadagi, et rentnikud ja katsetajad neile usaldatud vara suurt ei hoia. Hinnatase samas suht kõrge, $15000 - $18000 sõltuvalt läbisõidust ja aastakäigust. selle mudeli eramüüjaid oli terve Toronto peale vaid kaks tükki, neist ainult ühel vastuvõetav värv, sätendav titaanhall.

Eelmisel nädalal astusime koos kaasaga lähimast Hyundai esindusest läbi, et saaks autot oma silmaga näha ning katsuda. Meile näidati selle aasta mudelit, mis tundus igati kobe olevat. Proovisõidu leppisime kokku nädalalõpuks kuna ilm oli sajune. Tehti ka suht soodne hinnapakkumine uue auto peale, aga punase roolis ei kujuta end ette ka olulise hinnaalanduse juures. Neil kahjuks polnud sobivaid kasutatud masinaid, aga meie olime oma silmaga nähes ja käega katsudes saanud veendumuse, et see mudel sobib.

OSTMISE PROTSESS

Kodus mõtlesin, et milleks peaks mina vaeva nägema auto ostmisega. Osta on lihtne aga müüa kuradima raske nagu omast käest tean. Las müügimehed teevad selle töö minu eest ära, selle eest nad ju makstud saavad. Helistasin 7 - 8 esindusele (siin tuleb esile suurlinna eelis!) öeldes müügiesindajale et tahan Elantra Touringut osta. Tehku mulle oma kõige soodsam pakkumine aasta kaks vana kasutatud masina peale, naljapärast lisasin, et kui uus eriti soodsalt siis vaataksin ka seda võimalust. Pakkumised saatke minu emaili aadressile. Lisasin lõpuks, et helistan kümnele esindusele aga vaatama sõidan kahe kolme juurde, kes mulle kõige soodsama pakkumise teevad. Olen tõsine klient ja kavatsen nädala lõpuks olla uue auto omanik, ostan loomulikult sellelt kes mulle soodsaima pakkumise teeb.

Nii tekitasin olukorra, kus müügiesindused võistlesid niinimetatud "pimedas oksjonis" minu pärast. Kui tahtsid mind üldse oma müügisaali saada (eduka müügi vältimatu tingimus) pidid juba algatuseks sellise pakkumise tegema, mis teistest eeldatavalt oluliselt parem. Nii tuligi natukese ajaga pakkumisi, millest enamus suht ligidal kuulutuse hinnale aga kaks oluliselt paremad. Mõlemad paraku mitte väga lähedal, üks 20km läänes, teine 35 km põhjas.

Lähemal olev avaldas lisaks kasutatu soodsale pakkumisele ka arusaamatult odava uue masina hinna. See tundus liiga hea, et uskuma jääda, aga otsustasime eelmine nädalavahetus sinna kohale sõita, et proovisõitu teha ja müügimeestega juttu ajada. Muidugi oli plaanis ka teise kohta minna ja lõpuks infoga varustatult meie lähimast esindusest läbi astuda, sest seal oleks mul kõige soodsam teeninduses käia.

Reedel oli meeletu vihm, ei hakanud minema, laupäeval olin tööl ja jõudsime esimesse kohta kohale alles poole neljaks. Algatuseks tegime proovisõidud nii Elantra Touringu kui ka Tucsoniga, millest varem kirjutasin. Mõlemad meeldisid, raske isegi otsustada kumb rohkem. Tagasitulles istusime laua taha ja hakkasime hinnajuttu vestma. Selgus, et 2012 aasta Elantra pakutud hind polnudki eksitus. Tuliuue ja eelmise aasta 13000 km sõitnu hinnavahe oli vähem kui $100, ainult tuliuue eest tuleks $1500 "transporditasu" juurde maksta. Samas on 2012 aasta versioonil mõned lisajudinad nagu veojõu kontroll, stabiilsus kontroll ning natsa ekstra salongi mugavus funktsioone.

Läksime kaasaga välja arutama ja teistele müügiesindustele helistama, aga olime visiitkaardi koju unustanud. Uue hind tundus nii uskumatult hea (netist teadsin, et tegelik baashind peaks Touringul olema $800 kõrgem kui meie lepingus kirjas, kus kasutati vana 2011 mudeli hinda). Millegipärast polnud Hyundai enda canada veebilehel 2012 aasta Touringu kohta üldse infot. Otsustasime uue ostu lepingu alla kirjutada, sest ei kujuta ette, et saaks mujalt pea $2000 MSRP'st (manufacturers suggested retail price) ehk baashinnast maha. Keskeltläbi müüakse ameerikas uusi autosid umbes $500 odavamalt kui MSRP. Läksime sisse, kontrollisin üle, et andmed lepingus õiged (aasta, mudel, lisavarustus) ja kirjutasime alla ning maksime krediitkaardiga $500 sisse, mis siin lepingu sõlmimisel kombeks.

Terve nädal ikka kahtlesin, et miskit ei ole päris õige selle asja juures. Tehing tundus kahtlaselt liiga soodne olevat. Oleks teadnud, et ostan uut mudelit, oleks veidi teisiti käitunud. Siin on olemas tasulised veebilehed, kus saad teada hinna, mille edasimüüja peab tehasele maksma (kaasa arvatud igasugu boonused ja "salajased" tagasimaksed). Olles varustatud sellise infoga, ei saa keegi sul nahka üle kõrvade tõmmata. Normaalseks kasumiks peetakse 3 - 5% sõltuvalt mudeli nõutavusest. Aga vahel saab soodsamalt, kui diileril vaja kvartalilõpu plaani täita. Kokkuvõttes maksab ainult lihtsameelne või rikas MSRP uue auto eest. Uue auto ja üldse auto ostmise kohta on kirjutatud lausa mitmeid raamatuid. Ei julge nüüd takkajärgi lugeda, äkki saan teada mis kõik valesti tegin ja kui palju veel oleks odavamalt saanud:)