Kaasa on mul ikka imeline, lisaks prae ja koogi valmistamisele jõudis eile enne magama minekut isegi pere jõuluõhtu video kokku panna. Rööprähklemine kuubis! Omatehtud (laste ja kaasa) verivorstid olid hirm head, seapraad just nagu ennevanasti, seajalg kamara ja kondiga, tort viis keele alla. Hommikul igatahes ei julgenud kaalule minna😁 Kinkidest oli kõige lahedamaks üllatuseks noorema lapse poolt jõuluvanale saadetud kostüümid tervele perele. Minu poolt lastele elamuskingitus suusamäe piletite näol.
Lebo täiskõhuga peale jõuluõhtusööki
⬅ Käpp sai külma, vaja veidi ravitseda
Ilm meil päris külm ja tuuline, tavapärane jalutuskäik ümbruskonnas jäi lühikeseks. Nii koertel kui endal hakkas külm, pisema kutsa pidin süles tagasi tooma, sest papu tuli ära ja käpp hakkas külmetama. "Sajandi torm" läks Torontost kahelt poolt mööda, lund tuli suht vähe. Uudistest võis küll näha, et paljudes piirkondades oli asi õige hull: tuulekiirus üle 100 kildi tunnis ja lund rohkem kui meeter. Isegi veidi loode pool massiivsed ahelkokkupõrked maanteedel, siinsamas lähedal Buffalos politseiautod katuseni hanges. Siin pole juba kaks päeva rahvas igaks juhuks julgenud nina kodust välja pista. Reedel oli 35'st kolleegist tööl vaid 4 ja mitte ühtki ülemust - hiirtel pidu. Linna sees liiklemine lihtne, autosid vähe, teed suht puhtad.
Eile vaatasin Zelenski kõnet USA Kongressis, kohal olid nii kongressmenid kui senaatorid (joint session). Pole midagi öelda, äärmiselt osavalt ja mõjukalt esines Ukraina president, oskas vajutada kõigile õigetele nuppudele, et ameeriklastele muljet avaldada. Tänaseks on 44 miljardilise sõjalise abi pakett heaks kiidetud, sealhulgas 1.85 miljardit vahetut kuhu hulka kuulub ka Patriot õhutõrje. Muidugi polnud momendil jõulukingituses tankid ja hävitajad kuid öeldi ka otse välja, et pole tulevikus välistatud.
Paralleeli tõmmatakse Churchilli Washingtoni külastusega pea täpselt 79 aastat tagasi 1941 jõulude eel kui Briti peaminister küsis abi ja toetust sõjas Saksamaa vastu. (Naerukohaks, et samal ajal käis puutin batka juures Minskis abi mangumas😁) Tol ajal oli seis tegelikult raskem, sest maailmas kaks teineteise vastas seisvat suurte riikide liitu, praegusel momendil vaid venemaa ülejäänud maailma vastu (Valgevenet, Põhja-Koread ja paari Aafrika riiki ei saa ju maailma mastaabis tõsiselt võtta).
Ukraina võit on selge, sest pikas plaanis on suurte sõdade lõpptulemuse alati otsustanud majanduslik võimsus, venel pole oma 2%'ga (mis pealegi kahaneb) mingit shanssu ülejäänud maailma vastu. Putin muidugi võib üritada oma rahvale suvalist lõppu võiduna serveerida, sügavalt kahtlen, et venelased nii lollid on. Samas kunagi ei tea, vene patrioodina sõja toetamist pole samuti võimalik normaalse mõtlemise puhul mõista.
Eriliselt õõvastavalt mõjuvad vene sotsmeedias levivad reklaamid üleskutsega vabatahtlikult Ukraina sõtta minna (et vanaisa Lada remontida, et tütar saaks endale iPhone, et võlgadest vabaks saada, ...). Lõpetuseks ei saa märkimata jätta eilset puutini kõnet, tüüp oli esinedes õige närvis, jalad tõmblesid, käed värisesid ja jutt oli segane. Tehniliselt oleks pidanud vene presidendi koha peal arreteerima, sest ta kasutas kriminaalkaristuse alla kuuluvat sõna "SÕDA"😁 Ime, et vanurit üldse lastakse avalikult esinema, peaks ju teadma, et teda jälgib hulk asjatundjaid, kellele ka pisemad detailid märkamata ei jää.
Messangeri screenshot, kaasa hoiatus ja minu vastus😁
Üks parimaid sinihallitusjuustusid
Tavaliselt teen toidu söödavuse kindlaks nii nagu lugematud tsivilisatsioonieelsed põlvkonnad enne meid: välimuse, lõhna ja maitsetaju kaudu. Esiteks viskan pilgu peale, kui väga jube välja ei näe siis nuusutan. Viimase ja lõpliku hinnangu annan maitsmistestiga naksates tükikese ... kui maitse meeldib jubedast välimusest ja lõhnast hoolimata, läheb loosi. Näiteks sinihallitusjuust näeb välja rõve ja on väljatõukava haisuga aga maitseb jumalikult😋 - ehk siis ärge hinnake raamatut paljalt kaane järgi. Nagu võite ka ülalolevate pitide põhjal veenduda, usaldan eelkõige iseennast. Olin juba pool juustu selleks ajaks ära söönud kui kaasa toiduameti hoiatuse saatis. Mingit probleemi polnud, mine tea kas siis tänu minu tugevale kõhule või oli see konkreetne partii puhas. Kiirustasin hoopis poodi lootuses, et sama juust supersoodukaga letis, paraku olid jõudnud ära korjata😔
Kas teie teate, mis vahe terminitel "Best Before" ja "Expiry Date"? Mina siiamaani ei pööranud ausalt öeldes kummalegi erilist täheleapanu, eeldasin et enne sellesinatse kuupäeva saabumist võib tembeldatud toitu ilma kõhuvalu kartuseta tarvitada. Tegelikult muidugi harva kui üldse kuupäeva vaatasin. Poes vahel jogurtit ostes, kodus kui hapukoore potsiku seinale oli juustu juurest hulkuma läinud sinihallitus end mugavalt sisse seadnud.
"Best Before" tähendab et vastavates tingimustes hoitud avamata pakendiga toiduaine säilitab oma värskuse, toiteväärtuse, ja muud tootja poolt garanteeritud omadused. See ei tähenda, et kuupäeva möödudes toit ei kõlbaks süüa, lihtsalt kvaliteet pole enam garanteeritud. "Packaging Date" on kuupäev millal toiduaine pakendatud, kasutatakse juhul kui "Best Before" vähem kui 90 päeva, annab infot kaua avamata produkt püsib värskena. "Expiry Date" kasutatakse toiduainetel või ka ravimitel, mille koostisosad võivad selle aja jooksul muutuda, sealhulgas tervistkahjustavateks. Kraami, mis on ületanud "Expiry Date" kuupäeva pole enam ohutu tarvitada või ei ole tema kasulikud omadused garanteeritud. Tegelikkuses muidugi kasutatakse pakenditel veel hulka muid seagdust tekitavaid kuupäevi nagu tootmise, soovitava müügi, külmutamise, valmistamise, .... aga ma ei viitsi nende juures peatuda.
Kui tõsiselt teie suhtute "parem enne" kuupäevadesse ja kas kergelt hallikaks tõmmanud shokolaad või pruunilaiguline banaan peletab eemale, või usaldate oma maitsemeelt rohkem kui ametkondlikke kuupäevi?
Oma aia tomatid, mis keldris kenasti jõuluni vastu pidanud. Mõned küll veidi kortsu tõmmanud kuid maitse poolest tipp-topp
Selles postituses pikalt ei lobise. Öeldakse, et pilt on väärt rohkem kui tuhat sõna, mis siis veel videost rääkida. Plaanis on kõigist videotest ja piltidest (minu ja kaasa) üks filmike kokku keevitada, paraku võtab see natuke rohkem aega. Postitan lihtsalt mõned paremad neist rohkem kui sajast, mis moblaga lindistatud said. Pühapäev meil viimane täispikk päev, kohe peale sööki lestad peale ja vette, võtan viimast!
Jälitan siniste kalade parve
Kalad koralli nuki all peidus
Eri liiki ja värvi korallrahu kalad
Ujusin kaks pooleteisetunnist satsi koos väikese joogivaheajaga rannal. Mask pidas vett väga hästi ja lestadega tasapisi sõudes pole vees liikudes mingit jõupingutust vaja rakendada. Ainult käte ja jalataldade nahk läheb pikast vees viibimisest paksuks ja kobruliseks. Soolasus mind üldse ei seganud, seekord kummalisel kombel ei tundnud kuivades isegi seda tavapärast soolakorra kiskumist nahal.
Lõvikala juures hulpimas
Kohe korallrahu ääre lähedal suht madalas
Randumine meie majakese ees
Kui lõpuks vest välja ronisin olin tunnistajaks paksude ameerika turistide idiootsuse tipptasemest. Üks lollakas oli spinna kaasa võtnud ja loopis seda rannas, teine sama loll juures imetlemas. Kange tahtmine tuli minna ja tüüpidele molli anda, piirdusin turvamehele kitumisega. Too esialgu mainis, et kalasid on palju ja turiste pole vaja segada. Ütlesin veidi liialdades, et õigus aga mind kui turisti nimelt hullult segab kui sukeldujate vahele lanti loobitakse, ei tunne end eriti julgelt. Turva läks rääkis natuke, viipas minu poole. Spinnaga mees vaatas altkulmu pahase näoga, ma naeratasin laialt ja lehvitasin, hüüdes rõõmsalt eesti keeles: "Tule aga välja enne kui ma sulle landi kõrva kinni löön". Eesti keelt tüüp ei mõistnud aga loivas siiski koos turvaga ranna peale ja pani spinna ära, jututuju ei paistnud tal olevat, vist solvunud, et meelelahutuse ära rikkusin.
Paksud valged lollid kalamehed
Rannal vees puhkamas
Peale lõunat käisin veel ühe raksu aga veetase langes kiirelt, tuul ja laine tõusid. Koralli peal polnud nii lahe enam ujuda, otsustasin teha vähe pikema tiiru ümber terve rahu ja läbi mere pikka randa ujuda. Esialgu polnud viga kuid veidi kaugemal rannast läks laine suuremaks, põhi kadus ähmastesse sügavustesse. Polnud arvestanud, et ujun vastu tuult, lainet ja hoovust, isegi lestadega toimus kulgemine päris aeglaselt. Hea maski ja toruga muidugi häda pole, kui laine lööbki pikalt üle pea siis vett ikka torust sisse ei tule. Kolmveerand tundi sellist 80% võimsusega ujumist enne kui pikk rand paistma hakkas. Tee peale jäi veel tülikas takistus veealuse madaka korallkari näol, millel laine murdus. Kõhuga küll vastu ei tahtnud minna, hea et lestadel paksud tallad, mis teravate karpide, korallinukkide ja merisiilikute eest kaitsesid. Randa jõudes oli esimene asi baaris suure õllega janu kustutada, siis väiksemasse anumasse kaks portsu konjakit võtta ning rannale sirakile hinge tõmbama lasta.
Lahe kui janukustutamise asutused🍹 merehädalistele kohe käepärast😁
Ronin väsinult välja, baar paistab!
Viimane õhtu, enne restosse minekut vaatasime rannas päikeseloojakut ja kuulasime Kuuba muusikuid. Õhtusöögiks jälle merekrabi, hakkan juba tüdinema, muidu hea küll aga selle liha kättesaamisega liiga palju tüli. Pärast istusime basseini ääres baaris, vaatasime teisi turiste ja lobisesime niisama tühjast-tähjast.
Õhtul meie majake rannalt
Viimane loojang Kuubas
Enamus Buenavista hotelli rahvast on rahulik seltskond, kes läheb suht vara oma majakestesse. Peohimulised sõidavad teistesse hotellidesse labrakat pidama, mulle ja kaasale väga sobis. Sõpradega muidugi läheks sihukesse kohta, kus meri põlvini ja pidu hommikuni :D
Viimastele baaris jõlkujatele avaneb selline vaade
Pealkirja panin seda pidi, et ka kodanikud, kes jalgpalli vihkavad uudishimust siiski postitusele pilgu peale viskaks. Mõistatuse või pigem ülesande praktilisest elust panen lõppu, siis lihtsam vastata kui kedagi peaks huvitama.
Kõigepealt Jalgpallist. Finaali oleksin sõna otseses mõttes peaaegu maha maganud, ja peale järgivaatamist enda peale kole kuri olnud. Eelmine õhtu olin paar lisatundi tööl ja põhku pugesin õige hilja, ärkasin alles üheteist paiku kui kaasa koeri välja viis. Tegin kohvi, istusin nats netis kui äkki mõistsin: vuti finaal juba teises poolajas. Kiirelt telekas lahti ja Eesti kanal peale, eesti keeles on kommenteerimist mõnusam kuulata kuna kohalikud reporterid jalgpallist suurt miskit ei jaga. Viiekümne kuues minut, seis 2:0 Argentiina kasuks. Esimesel momendil mõtlesin: sihukese seisuga miskit huvitavat ei juhtu, tipptasemel meeskonnad suudavad kaheväravalist edu hoida. Siis meenus Argentiina - Hollandi veerandfinaal. 0:2 kaotusseisust suutis Holland viimastel minutitel kaks väravat lüüa ja viigistada, otsustavaks kujunesid penaltid. No ja esimese mängu kaotas Argentiina Saudi-Araabiale😏
Prantslaste võimalus normaalaja lõpus
Mõned minutid vaadatud oli näha, et mäng endiselt põnev. Argentiina ei hoia edu vaid mängib ka rünnakul, Prantslastel muidugi miskit muud üle ei jäänud kui rünnakut üritada. Argentiina mängijate käitumisest oli näha veendumust, et mäng juba võidetud. Ja siis tuli suht tavalisest Prantslaste rünnakust penalti, aegluubis vaadates selge, et seoses kerge puutega jalgadesse tehniliselt põhjendatud. Mbappe lõi jõuga sisse ehkki väravavaht sai näpud vahele. Vaid minut hiljem järgmisel rünnakul tegid prantslased imepärase ühepuutesöötude seeria mille Mbappe lõpetas väga raske tehniliselt perfektse löögiga õhust: 2:2 - väravavaht võimetu.
Lisaaja lisaajast juba 4 sek üle - Argentiina napikas
Lisaajal korraldasid argentiinlased kiirrünnakul kena söödumängu, mille lõpetas õnnelikust väravavahist tagasipõrkest resultatiivselt Messi. Tundus, et mäng on tehtud, mängupildi põhjal argentiinlased võidu ära teeninud. Prantslased nii ei arvanud, kaks minti enne lisaaja lõppu läks prantslaste pealelöök argentiina kaitsja küünarnukki. Ilmselt polnud tahtlik kuid reegel on reegel - penalti. Mbappe realiseeris külmavereliselt uuesti vasakule ja ehkki jällegi väravavaht sai näpud vahele oli löök liiga tugev - teine kübaratrikk MM finaalturniiri ajaloos.
Lisaaja lisaajast 55 sek üle, prantslaste võimalus!
Oleks võinud arvata, et nüüd mõlemad veeretavad palli paar minutit rahulikult lõpuni. Kaugel sellest: kõigepealt oli super võimalus Argentiinal ja siis kaks järjest prantslastel!!! Lisaaeg lõppes 3:3, penaltid. Esimene lööja Mbappe põrutas ka kolmanda penalti sisse - fenomenaalne. Messi veeretas palli valele poole hüpanud väravavhist mööda. Paraku peale seda polnud prantslaste lööjad edukad erinevalt argentiinlastest.
ARGENTIINA maailmameister. Julgelt võin kinnitada, et minu jalka MM finaalidest parim mäng nii mängu käigu, põnevuse kui ka tulemuse poolest. Muinasjutt jätkub: Legend Messi sai lõpuks ühe vähestest puuduvatest autasudest MM tiitli, Uus võimsalt tõusev täht Mbappe tegi kübaratriki lüües lisaks esimese penaltiseeria palli sisse!
Anekdoot: Blond viib auto parandusse. Autoremondi luksepp küsib mis viga. Mina ei tea, mehel tähtis töökoosolek, ei saanud tulla, palus mul auto töökotta tuua. Ah jaa, ütles, et kui kapoti lahti teete küll siis ise saate aru. Nagu viisakas esinduses ikka, blondiin läheb võtab kohvimasinast latte ja asub Cosmopolitani lehitsema. Mehhaanik avab kapoti ja leiab 100 eurot ning märkmelehe tekstiga: "Autol pole miskit viga, ma vaatan sõpradega jalgpalli, hoia mu naist paar tundi esinduses kinni ;)"
Neljapäeva hommikul jooksin kümpsi, ilm oli vastik ja tuuline, kui algul sadas vihma siis lõpupoole hakkas lund tulema. Esialgu plaanis vaid tavaline 5 - 6km aga ennustas pealelõunaks kõva lumesadu, parem jooksen ühe hooga homse eest kah, pealegi jalgades päris hea tunne. Kella kinni lüües selgus, et vaatamata jälkidele ilmaoludele olin rekordilähedase aja lipanud. Õnnaks Fitbit kah käel, uuem pulsikell jupsis, GPS ei suutnud signaali hoida ja rada maha ei märkinudki, distantsi arvestas umbes.
Nüüd lõpuks praktilise mõistatuse juurde, mille edukalt lahendamine võib teid edaspidi säästa kas väärt asjadest ilmajäämisest või kulukatest remondimeeste kutsumistest. Olin just jooksmast tulnud, dushi all käinud. Tegin kraanikausi kohal oleva kapiukse lahti, võtsin vähe hooletult ülariiulilt higipulga, pisike habemeajaja õlipudel kukkus kraanikaussi ja lupsti august alla. Augu ees olev võre millegi pärast polnud omal kohal.
Ülesanne: Kuidas kõige väiksema vaevaga saada õlipudelike 30 sendi sügavusest kraanikausi äravoolutorust kätte? Haisulukul pole korki (mis moodsamail just sel otstarbel), äravool ise on iidne kinnitinutatud vasktoru. Aju puhastamiseks halbadest vaibidest esmalt vandusin mahlakalt ja hakkasin siis järjest erinevaid võimalusi kaaluma. Lihtne lahendus on olemas😉, lihtsalt tuleb selle peale tulla! Pakkuge välja millised head ideed teil pähe tulevad, rõhutan siinjuures, et minu väljamõeldu pole kindlasti ainuke ja võimalik et ka mitte kõige lihtsam.
Hommikul oli kuidagi väsinud olemine. Normaalsetes oludes poleks sihukese kokteili ja konjakikoguse peale end enne poolt päeva üles ajanud. Ei teagi kas organism harjunud, kärakad kvaliteetsed, puhkus annab lisa ärksust või segatakse nii lahjasid jooke, et sellest ei saagi paha hakata. Vahet pole, sest hea tuju need igatahes tekitasid, hommikust pohmakat ju keegi taga ei nuta. Resort isegi poole üheksa ajal hommikul tühi, ainult paar tüüpi korjasid kookospähkleid palmi otsast. Kange kohv peletas viimase väsimuse ja hommikusöögiks võtsin kaks härjasilma peekoniga. Mahladega veidi ikaldus, samas suure januga inimene väga valiv ei ole.
"Lõvikala"
Kookospähklite korjamine
Tõusu kõrgpunkt oli jälle tunnikese edasi liikunud, väga hästi sobis mulle. Kogu hommikusöögi ja lõunasöögi vahelise aja snorkeldasin, vahepeal käisin ainult rannal kokse või õltsi rüüpamas ja toas pissil. Ilm oli muidu ilus aga maismaa poolt tulevad üksikud pilverüngad varjasid päikest, samas vee all on päikesepaistes palju värvikirevam. Vesi suht selge, kalu ujus ringi karjaviisi, jälle nägin üht "lõvikala". Väidetavalt tegu invasiivse liigiga Vaiksest ja India ookeanist, kes Kariibi meres hoogsalt paljunedes kipub kohalikke liike välja tõrjudes koralle kahjustama. Tal nimelt pole looduslikke vaenlasi kuid ise sööb rohkem kui 50 liiki teisi korallrahudel elavaid kalu.
Parv koralli ümber
Liivakarva kalad
Hea kamuflaazh
Öösinised kalad
Lõunastasime oma hotellis ja läksime tagasi rannale lebotama. Mõõn tuli hooga peale kuid sain siiski korra veel snorkeldamas käia. Jalutasin veidi rannal sel ajal kui kaasa raamatu lõpetas. Palmilehtedest varikatuse alt leidsime ilmastikust räsitud saksakeelse krimka, paraku pole kumbki meist võimeline seda lugema. Ootamatult jooksis kaks koera randa mööda toolide tagant läbi. Kiirelt nuuskisid paari tooli juures ja läksid lasid end ranna lõpus liivaluitele päikese kätte puhkama nagu turistid kunagi.
Koerad liival peesitamas
Peenike kala korallide taustal
Õhtusöögi olime reserveerinud teises hotellis, restos nimega "Isabella ja Fernando". Tuppa riideid vahetama minnes vaatasin esimese ehmatusega, et mingi loom on sisse pääsenud, põrandal punased lehed. Kaasa läks lillekroonlehtede rada pidi edasi, et rõduust kinni panna ja hüüdis siis mind vaatama. Ilmselgelt olime kogemata paigutatud vastabiellunute või mesinädalate veetjate sviiti, mullivann vett ja vahtu täis, punased lilleõied vahu peal. Pole ju võimalik, et nende mõne dollari ja koristajatele jäetud paari kingituse pärast meid kuninglikult koheldi ... või on?
Vaatasime üksteisele otsa, vaatasime kella ... jõuame, ei saa lasta sellist uhket vahumullivanni raisku minna. Koorisime riided seljast ja ronisime sisse. Jube palav vesi, õnneks sai jahedamat juurde lasta. Ei noh, täitsa äge, saaks seda ainult talveks kuhugi suusamäele üle kanda! Kaua polnud aega nautida, muidu jääme veel õhtusöögile viivast bussist maha. Vee jätsime vanni, äkki tuleb tuju pärast õhtusööki veel kord sisse ronida. Rannas oli parasjagu päikeseloojang, silma jäi mõõnamadalas laguunis poseeriv üksik lind.
Õhtusöögi resto seekord päris esinduslik. Toit oli super, lisaks pakkus elusa muusika näol meelelahutust klaveril mängiv neegritar. Peale sööki jalutasime resordis ja ranna peal ringi enne kui üheksa ajal bussiga tagasi koju sõitsime. Vanni enam ei viitsinud minna, natuke tuli nuputada kuidas vett välja lasta. Lõpuks ikka insener mõtles välja kust ja mida keerata😁 Pole midagi öelda, täitsa mõnus selliselt rikka inimese moodi elada kui sind ette-taha muudkui ümmardatakse. Mõni ime, et mõned kanadalased lausa terveks kuuks hotelli tulevad. Roiskunud kapitalistliku läänemaailma proletaarlane võib viietärni hotelli endale tööliste paradiisis Kuubas lubada😜
Täpselt aasta tagasi 14 detsembril kirjutasin blogipostituse sünge sõjaennustusega peale seda kui Kremli kaak oli läänele ultimaatumi esitanud. Nagu ikka osade asjadega panin täppi, osadega mööda. Sõda tuli ja sel ajal nagu eeldasin, kuid ilma vahetu ultimaatumi või mingi provokatsioonita. Siinkohal kopeeris venemaa Saksa rünnakut 22 juunil 1941, lootes sama kiiret ja võimsat edu. Plaan kolme päevaga Kiiev vallutada lendas vastu taevast eelkõige vene enda saamatuse ja sügavalt ekslike luureandmete tõttu. Vene sõjavägi oli tõsiselt üllatunud, et ukrainlased ei jooksnudki laiali ja hakkasid vastu tulistama, sealjuures ootamatult täpselt ja hävitavalt. Zelenski surmaohtu trotsides pealinna jäämine oli kindlasti üheks murdeliseks momendiks, mis tõstis meeletult ukrainlaste võitlusmoraali. Ootan kannatamatult sõja lõppu kui saame kuulda palju täpsemalt mis kõik tegelikult esimestel päevadel toimus.
Mu arvamus, et venemaa on suuteline soovi korral Dnepri idakalda vallutama osutus sügavalt ekslikuks. Vene väekoondis tänu Ukraina vastuhakule sellise mahuga sõjakäiguks pikalt liiga väikesearvuline. Samuti ei osanud ma oodata sellist julmust, mida venemaa demonstreeris nii tsiviilisikute kallal kui linnade valimatus pommitamises. Arvasin, et venelased teisest maailmasõjast saati veidi edasi arenenud ja natukenegi euroopalikke väärtusi omaks võtnud - kaugel sellest.
Blogi lisatud youtube videod on vägagi informatiivsed kuid paraku kõik venekeelsed. Minuealised kõik oskavad kuid noored ja keskealised, jätke meelde, mis mu vene keele õpetaja ütles: kasulik on osata vaenlase keelt!😉
Kasvades üles putini venemaal - ajupesu
Siinkohal on põhjust sügavalt sisse hingata ja endale tunnistada, et elame äärmiselt ohtlikus piirkonnas: pole küll karta looduslikke katastroofe nagu vulkaanipursked, maavärinad, tsunamid, massiivsed üleujutused aga see eest on naabriks riik ja rahvas, kes ei kohku tagasi maailma hävitamast kui nemad oma tahtmist ei saa: "Ilma venemaata pole maailmal mõtet". Nõuka aja lõpus polnud venelaste hulgas massilist impeeriumi igatsemist ja paranoiat muu maailma vastu - puutini propaganda on 20 aastaga oma töö teinud, isegi mitmed liberaalsed venelased leiavad, et ehkki sõja alustamine oli vale tuleb see võiduka lõpuni viia. Samas muidugi ei maksa avaliku arvamuse küsitlusi venes eriti tõsiselt võtta.
Arestovitshi arvamus tulevikuväljavaadetest
Õige pikk sissejuhatus, lõpuks jõuan pealkirja teema juurde. Mis on tulevikuperspektiivid Ukrainas. Suht lähedaselt langeb mu arvamus Arestovitshiga kokku. Põhimõtteliselt kolm stsenaariumi:
1. Ukraina metoodiline surve rinnetel ja suvel vene vägede surumine vähemalt 24 veebruari piiridesse (Krimmi vabastamine ei tundu tõenäoline). Eeldab lääne abi kvaliteedi ja kvantiteedi kasvu. Sõja aktiivne faas lõpeb sügiseks.
2. Ukraina vägede aeglane edasiliikumine koos mõningate tagasilöökidega näiteks Donbassi piirkonnas, suveks kogu Hersoni ja Zaparozje kuid mitte Donetski, Luganski ja Krimmi vabastamine. Eeldab lääne abi jätkumist samas tempos kusjuures tanke, lennukeid ja kaugmaa rakette ei tarnita. Sõda võib kesta veel aasta, paar.
3. Rinde stabiliseerumine enam-vähem samades piirides mis praegu. Kumbki pool üritab siin seal rünnakuid, kuid seoses ebapiisava jõuga ei saavutata murrangulist edu. Selline stsenaarium juhtub kui venel õnnestub lääneliitlaste hulgas lõhesid tekitada, vene suudab hävitada Ukraina elektritaristu ning kuulutab välja sõja ja üldmobilisatsiooni, Ukrainale pakutav abi jääb ebapiisavaks. Sõda jääb kestma madala intensiivsusega aastateks, lõpeb kui kumbki pool viimaseni kurnatud, oht kasvada üle maailmasõjaks.
Ma ise pean kõige tõenäolisemaks teist võimalust. Samas ei maksa ära unustada niinimetatud "musta luige" ehk mingi väga mõjuva kuid samas ootamatu sündmuse võimalust - tuumarelva kasutamine, paleepööre Kremlis, NATO-vene vaheline sõjaline konflikt, ... jne ... mõni selline, mille pealegi ei tule. Äärmiselt keerulises süsteemis võib ka mõni väike vahejuhtum kardinaalselt lõpptulemust mõjutada - tuntud kaose teooria näide: liblika tiivaliigutus põhjustab orkaani teiselpool maakera - kõik on omavahel seotud lõpmatu hulga sidemetega, määramatus valitseb.
Praegu mõtlevad kõik sõja võitmise peale. Paraku hoiatas Arestovitsh, et sõja võitmisest palju keerulisem saab olema Ukraina ülesehitamine selliselt, et see ka püsima jääks. Seda mitte finantsiliste võimaluste puudumise tõttu kuivõrd seoses ukrainlaste endi mõttemaailma muutumise vajadusega. Rahvusvahelise abiga ülesehitatav Ukraina riik peab kujunema demokraatlikuks ja võimalikult korruptsioonivabaks moodsaks ühiskonnaks. Kas ukrainlased on selleks valmis peale traumaatilise sõja lõppu kui võidujoovastus on lahtunud? Ukraina ei saa loota vene heale tahtele vaid peab loetud aastatega ehitama üles Euroopa võimsaima ja moodsaima armee - eelduseks lääne laiaulatuslik toetus.
Sõjajärgne ülesehitustöö saab olema raskem kui sõda
Momendil pole lääs vaimselt valmis "venemaa järgseks" maailmaks nagu polnud ta ka valmis "Nõukogude Liidu järgseks" maailmaks. Valitseb suur hirm selle üle, mis juhtub venes Ukraina otsustava võidu korral. Sõjalispoliitilised protsessid väljuvad kontrolli alt. Selge et Kremli ladvik seda üle ei ela, aga kes tuleb võimule ja millises vormis. Oligarhid oleks huvitatud liberaalsest venemaast, mis võimaldab kamaluga raha kokku kühveldada samas diktaatorile kümnist maksmata. Julgeoleku ja sõjaväe hunta seaks Venemaal sisse stalinistliku terrorirezhiimi, sisuliselt suur Põhja-Korea. Regionaalsed ja muidu kontrollimatud sõjapealikud nagu tshetsheenide juht või vangide pealik viiks kodusõja läbi Impeeriumi lagunemiseni ja täiesti ennustamatute tagajärgedeni.
Venemaa normaalseks muutmiseks oleks vaja ta ajutiselt okupeerida ja denatsifitseerida nagu saksamaa, lisaks muuta tuumarelva vabaks. Paraku pole mingit lootust, et seda juhtuks. Mingis, suure tõenäosusega agressiivses ja revanshihimulises vormis Venemaa jääb ilmselt veel pikaks ajaks püsima meie idapiiri taha isegi kui Hiina Siberi alla neelab. NATO peab hakkama tõsiselt mõtlema mitte ainult heidutusele vaid konflikti korral vene sõjalise võimsuse ja tuumavõimekuse hävitamisele. Reaktsioonikiiruse huvides tuleks sisse seada automaatsed vastumeetmed(rünnakud) teatud tegevustele ja kaotada vetoõigus.
Eile tuli hea uudis Patriot õhutõrje andmisest Ukrainale. Jääb vaid üle loota, et tegu uue tehnoloogiaga varustamise algusega. Samas tuleb arvestada suht pika (mitu kuud) väljaõppe tsükliga, et uut ja moodsat relvastust osataks kasutada. Nii irooniline kui see pole siis selleks ajaks saab vene täppisrakettide (mitte küll vana nõuka risu) varu otsa. Muidugi võimalus, et ukrainlased on juba eelnevalt varjatult väljaõppel viibinud, suvel kostsid kõlakad nii USA lennukitel kui Saksa tankidel treenimisest.
Viimases, 13 detsembri Feigini saates kostis Arestovitsh kummaliselt pessimistlik. Ei tea kas tegu sõjakavalusega, et vastaseid (kes iga ta sõna teraselt jälgivad) uinutada ja panna uskuma, et seis kole nadi, mingit pealetungi ei suudeta ette võtta või teab ta midagi tujurikkuvat. Samas tema taustaga mehe puhul kahtlustan pigem esimest varianti. Sõjaolukorras ei tohi kellegi avaldusi puhta kullana võtta, mõlemad pooled luiskavad häbenemata kui see vaid lõppeesmärgi jaoks kasulik on. Ainus mida võib uskuda: "Sõda võib lõppeda jõuludeks aga võib ka kesta 2035 aastani😛
Reedene päev algas varakult. Olin broneerinud katamaraanisõidu, buss pidi juba kaheksa hommikul hotelli eest üles korjama. Kaasa otsustas seekord mind üksi ula peale lasta, kuna ükski kolmest programmi osast talle põnevust ei pakkunud. Meresõitu pisemat sorti alusega suhtub ebaleva ükskõiksusega, snorkeldamisega ei tegele, delfinaariumis mitu korda lastega käinud ja niisama rannal päikese käes peesitamist eriti ei salli - vari peab olema. Hommikusöögiks olime 7:30 esimeste hulgas platsis. Kiirustades vohmisin kere täis ja läksin lestad ning mask näpus hotelli fuajeesse bussi ootama. Üks ja ainumas kord kui pidin lausa pool tundi aega viitma, õnneks oli baar avatud ja parasjagu käis suurel ekraanil vutimatsh.
Hakkasin juba muretsema, et mind unustatud, valvelauas rahustati, küll tuleb. Lõpuks vuras viisakas turismibuss ette ja korjas peale. Pool tundi sõitu, jõudsimegi jahisadamasse. Katamaraanile mahutati 50 inimese ringis, kokku startis neid kolm tükki. Kiire tutvustus ja allkiri paberile, et nemad millegi eest ei vastuta ning et oskan ujuda. Järgmisena lasti joogid vabalt, mida rahvas agaralt tarbima asus. Purjesid üles ei tõmmatud, mootorite jõul viidi esimesse peatuspaika, milleks pisike kaljunukk saare ranniku lähedal. Siin pidid igavesti vägevad korallrahud ja rohkelt kalasid olema.
Lestad peale, mask ette, randmerihmaga mobla kätte ning esimeste hulgas vette. Ujusin ringi omaette lootuses, et teistest kaugemal näen rohkem kalu. Koralle oli, kalu oli ka, aga võrreldes meie hotelli esise korallrahuga tonks maad väiksem ja mitte nii mitmekesine. Kokkuvõttes valmistas tund kestnud snorkeldamine pettumuse, mingeid erilisi mereelukaid silma ei hakanud. Tasub tulla neil, kel muidu puudub võimalus korallide vahel kaladega koos ujuda.
Sinine kokteil
Järgmisena sõitis katamaraan delfinaariumi. Meri suht rahulik, enamuse ajast istusin varjus, et end mitte ära põletada. Pool tunnikest vedelesin lainete kohal oleva võrgu peal, päris lahe vaadata all mööda tuhisevat merepinda. Turistid enamasti Canadast, Euroopast ja Ladina-Ameerika riikidest, paar tükki ka USA'st. Juttu ajasin ühe Argentiinast pärit perega ja mustade abielupaariga Ontariost.
Argentiina neiul hoidis isa silma peal😎
Delfinaariumi kogemus mulle esmakordne, seetõttu ka päris äge. On ikka suured vee-elukad ja ilmselgelt õige intelligentsed, et igasugu trikke ära õppinud. Delfiine vaadates tekkis mõte, et huvitav kui rahul nad oma eluga sellistes tingimustes on. Koerad näiteks vägagi rahul ja ei üritagi omanike juurest minema joosta, samas kas delfiinid ujuks võimalusel minema, et mitte kunagi tagasi tulla. Või on pikalt kinni hoitutel tekkinud sõltuvus kerge toidu ja suht muretu eluga nagu paljudel loomaaia loomadel.
Show ise polnud just minu maitse järgi, jube kõva muusika ja arulage jutt juurde. Delfiinide trikid, hüpped ja osavus muljetavaldav. Lõpuks juhatati meid gruppidena basseini äärde, et saaksime lähemalt vaadata ja isegi katsuda. Nii suurt elus kala polegi kunagi nii lähedalt näinud kui Manta Raid Hawaiil välja arvata.
Delfiin oli kuidagi teistsugune, ookeanis kohates tekitaks veidi kõhedust, ehk selle pärast, et nad keskmisest kalast tükk maad targemad. Saime ka silitada, nahk on tal sihuke kummaliselt siidine, sugugi mitte libe nagu võiks mereeluka puhul oodata. 20 dollari eest võis delfiini uimedest kinni hoides basseinis lõbusõidu teha. Paar kodanikku kasutasid võimalust, ma ei viitsinud.
Siin pakuti ka toitu: salati ja puuvilja rootsi laud pluss pirakas lobster veini valikuga. Kõhu sai korralikult täis enne kui tagasi paadile ronisime. Viimaseks programmi osaks sõit rannale. Meie sorti rannahotellis viibijatele suht mõttetu üritus kui sul niikuinii kolm erinevat liivaranda kohe hotelli ees valida. Katamaraan sõitis ranna ligi, inimesed ronisid vette ja jalutasid liivale. Ega rannal viga olnud, kena ja suht tühi teine, kauguses paar suurt hotelli näha.
Koralltakjas?
Midagi tarka siin suurt teha polnud, nagu mitmed teisedki olin purgi õltsi kaasa haaranud, et liival lebotades igav ei hakkaks. Kuival rannal liiga palav, lasin veepiiril end selili sirakile vette. Lained loksusid, päike paistis, külma õlut veel veits purgis järgi - mis elul nii viga. Ega olegi aga üsna kiiresti hakkab igav. Ajasin püsti ja läksin ranna peale jalutama. Veepiirist veidi kaugemal kookospalmid, nende ees kuival liival astudes tundsin miskit teravat talla all, jalga üles tõstes oli selle külge jäänud pisike takjasuurune ogadega moodustis. Tõmbasin ettevaatlikult ära aga ei saanud rohkem kui paar sammu liikuda kui sama asi kordus. Need kurivaimud olid kuiva liiva sees peidus, ei näinudki enne kui peale astusid. Ju mind siin ei taheta, taandusin ettevaatlikult nagu miiniväljal oma vanadesse jälgedesse astudes.
Katamaraani pardal serveeriti kerge snäkk enne kui asusime tagasiteele sadamasse. Osa rohkem kärakat tarbinud seltskonnast võttis laulujoru üles, kaks räigelt ülekaalus kodanikku (ema ja tütar) nosisid kotist oma kaasavõetud toidumoona. Kogu jahisõidu aja istusid nad sama koha peal, maha tulid vaid delfinaariumi resto külastuseks, aga muidu pidevalt pugisid. Eks igaüks veedab oma puhkust nii kuis meeldib, mis see minu asi.
Hotelli tagasi jõudsime hämaruse saabudes just parajaks ajaks, et kaasaga rannale päikeseloojangut imetlema jalutada. Õhtusöök oli tavapärasest erinev, lauad pandud ümber basseini, buffet pidusöök pluss kabareekava basseinis. Olime varakult kohal ja valisime endale hea vaatega laua. Toiduvalik tavapärasest oluliselt rikkalikum, grilli peal küpsetati klientide valikul mereande. Võtsin järjekordse merevähi lõnasöögi ajal pugitule seltsiks, et neil kõhus üksi igav ei hakkaks.
Basseinikabaree
Kabareeprogrammi esitasid tõelised professionaalid. Hiljem tegime paar pilti koos ja rääkisime nendega juttu. Neiud sünkroonujumisega tegelenud võistlustasemel, noormehed samuti mitmel alal endised sportlased. Hiljem baari ees istudes tuli üks küsima kas saaksin talle ja tema sõbrale ühe õlle tuua, neil ei lubatavat baarist midagi võtta. Nii tuttav "vene värk", aga loomulikult toon. Tagasi saabudes nägin, et vormis vend jälgib meid tähelepanelikult. Ega ma loll polnud, istusin veidi eemale ja hakkasin omaette koksi imema. Kui valvuri tähelepanu hajus astus kuuba noormees ise ligi ja tänas, et ma nii kavalalt käitusin. Sellest võivat talle jama tulla kui julgeoleku mehele joogiga silma jääd.
Rääkisime Kuuba teemadel päris pikalt. Kõik väga sarnane nagu kunagi nõuka ajal meil, täielik deja vu. Momendil lihtsalt olevalt seoses koroona ja USA sanktsioonidega majanduskriis tonks maad hullem kui alles mõne aasta eest. Tüübid ei paistnud eriti lootusrikkad olevat. Lohutasin neid tuues Eestit näiteks, kuidas on hea õnne ja tahtmise korral võimalik sots süsteemist suht kiirelt vaba majandusega edasijõudnud riigiks saada. Kuubas tegelikult eeldused hea haridussüsteemi ja suht ärksa rahva näol olemas. Põhiline, et nad rezhiimi kukkudes ei langeks anarhiasse nagu paljud teised Kariibi saareriigid või ei laseks röövkapitalismil kõike üle võtta. Enne magamaminekut tõin baarist omal algatusel poistele kaks kangemat jooki, olgu neil natukenegi lõbusam.
Kaasa otsustas väsinuna tuppa magama minna, mul veel und polnud. Saatsin ta ära, võtsin baarist suure kokteili ja läksin öisele ookeani rannale jalutama. Kedagi polnud, ainult lained mühisesid. Täiesti pime, tähtede kumas võis vaevu vahuseid laineid ja rannatoole eristada. Lohistasin ühe veepiirile, viskasin pikali, limpsisin koksi ja vahtisin haruldaselt selget ning kontrastset tähistaevast. Poole tunni jooksul nägin kahte meteoriiti enne kui tukkuma jäin. Virgudes jalutasin meie majakese ees olevasse randa, kus lebotasin veel pool tunnikest, no kuidagi ei raatsinud tuppa minna kui nii mõnus tähistaeva all ookeani briisis lihtsalt oleskleda.
.jpg)
