Lõpuks ometi phks

Päevapilt: Katsetus enekakepiga
Pärispildi tegi kaasa statiivilt kogu perest

Täna esimene puhkuse päev. Igavesti mõnus aga samas on viimastel aastatel jäänud puudu see ülim nauding, et võid lõpuks ometi nii pikalt sisse magada kui tahad. Nimelt saan ma iga tööpäev ka sisse magada rääkimata töö juures pikutamisest. Justnagu banaanidega: kui iga päev saad pole pooltki nii maitsvad kui paari aasta tagant näksituna. Iga hea asjaga harjub inimene ära. Küll ikka miljonäridel on kurb ja üksluine elu, kui alati saad kõike mida tahad pole miski enam eriline.

Üheteistkümnenda juuni jooksud

Mul siiski andis puhkusetunne ja hommikune super mõnus ilm: +18C kerge vihmaga (tüüpiline täisrinnal naudingut pakkuv Eesti suveilm) sihukese energialaksu, et jooksin selle aasta viie kildi 22:28 ja keskmise kiiruse 4:26/km rekordi, viies kilt jäi täpselt 4 minutiga napilt rekordile alla. Koju jõudes oli ka tütar end jooksuks valmis sättinud, ja kutsus kaasa. Mis ikka, sörkisin veel viieka otsa. Rahuliku tempoga mõnus issi-tütre kvaliteetaeg - puhume juttu maast ja ilmast. Aktiivsusmonitor arvas peale esimest jooksu, et 22 tundi kulub taastumisele, nalja teete või, neljast minutist aitas küll ja veel. Peale teist jooksuringi kukkus häirekella lööma - 35 tundi vaja puhata😏 Lõuna ajal saabus noorem plika kuna kavas oli traditsiooniline igaaastane perepilt. Sellega on alati palju õiendamist, sest pereliikmetest loomad peavad tingimata pildile saama ja sealjuures fotogeensed olema. Hea, et noorem tütar oma kasse kaasa ei lohistanud, kahe koera ja maoga oli niigi tegemist.

Rabarberikook ja kohv

Päevapilt: Rootsi rabarberikook hommikukohviga

Kaasa valmistas netist leitud Rootsi retsepti järgi imemaitsva rabarberikoogi. Võid, suhkrut ja muna ohtralt - eks ikka ebatervislikud asjad koogi maitsvaks muudavad. Ta tegi koogivalmistamisest video, mida lubas hiljem koos retseptiga avaldada. Kui järjepidevalt jooksmas käia võib endale sellist kaloripommi lubada. Viimane aeg ka, sest mina kui põhiline kookide ja küpsetiste konsumeerija lasen varsti jalga. Üritan ka külmkappi tühjemaks süüa, naised omapäi suurt ei jaksa ja kus see kahju ots kui miskit halvaks läheb. Eile võtsin tööle kaasa kergelt kahtlase hakklihakaste, mis eelnevalt läbis koertepoolse kvaliteedikontrolli. Kulta Katariina eelviimane pakk hakkab otsa saama, vägagi õigeaegselt. Pildil olevat kohvi pole veel jõudnud segada, metspähklikoor kõik alla vajunud.

Eile sattusin huvitava video peale, mis rääkis kohvi röstimisest. Röstimine on üks suur kunst aga jämedalt võttes saab kohvi tumeduse astme järgi nelja põhiomadust mõõta. Esiteks mõrudus - mida tumedam, seda mõrudam. Teiseks happelisus - kasvab röstimise alguses kiiresti, saavutab maksimumi nõks enne heledaimat röstitaset ja hakkab edaspidi kiirelt langema. Kolmandaks originaalne maitse (vahel nimetatakse ka magususeks) - saavutab maksimumi heleda rösti puhul ja hakkab siis ühtlaselt langema. Kohveiini sisaldus langeb nii röstimise aja kui temperatuuriga, heleda röstiga saab kõige tugevama kohveiinilaksu.

Paljud spetsiaalkohvid heledama röstiga, et oleks tunda originaalset maitset. Tumeda röstiga kohvid kipuvad suht sarnase maitsega olema kuna originaalmaitse on välja kõrvetatud. Kokkuvõttes sain hea põhjenduse, miks võimaluse korral alati heledat rösti eelistan. 

Vasturünnak või ikka veel ettevalmistus?

Päevapilt õitsvast kiwist

Pole päris selge kas Ukrainlaste vasturünnak algas juba eelmisel nädalal, sel nädalal või pole ikka veel alanud. Selle sõja üks iseärasusi on suhteliselt väikesearvuliste väekoondiste kasutamine - viimase aasta jooksul on enamasti ühes rünnakus paar-kolm tanki, mõned soomusmasinad ja maksimaalselt sadakond jalaväelast. Erandiks Ukraina rünnak Hersoni ja Harkovi oblasti vabastamisel. Bahmutis surusid venelased pidevalt suht väikeste jõududega korraga.

On mis on, aga nagu ründaja poole puhul oodata, näeme Ukrainlaste esimesi lääne raskerelvastuse kaotusi nii tankide kui soomustransportööride näol. Ukraina pool endiselt hävitab nii moonaladusid kui eriti vene poole süürtükke. Täna olevat rindejoonest 130 km kaugusel paiknenud terve "Dnepri" rinde staap pihta saanud, lisaks võimsad plahvatused Berdjanskis. Mina siiski arvan, et momendil Ukrainlased alles katsetavad, kus vene kaitse järgi võiks anda ja põrutavad siis kiire põhilöögi vastavalt olukorrale üritades võimalikult kiiresti Aasovi mereni jõuda. Ühendusteede läbilõikamiseks pole vaja linnu ära võtta, neist võib lihtsalt mööda minna. Varustuse ja moonanäljas venelased lasevad vabatahtlikult jalga nagu Hersonist. Loodan, et Ukraina peastaabil on mingi üllatus varuks. Hoiame pöidlaid, ootame ja peagi näeme.

Sümbolite kaaperdamisest

Päevapilt: Kaasale kingitud kääbus-sirel õitseb

Igaks juhuks hoiatan õrnahingelisemaid tüüpe: kui poliitiliselt ebakorrekne ja otsekohene tekst pole teie maitsele, soovitan piirduda sireliõite imetlemisega😉

Täiega närvi ajab, et mingid rezhiimid, poliitilised rühmitused, vennaskonnad, kodanike ühendused, ... võtavad kelleltki luba küsimata suvalise sümboli ja seovad selle oma ideoloogiaga. Närvi ajab sellepärast, et muidu igati ägedat ja mitte-eakohast huudit, ei saanud tuntud vähemusgrupiga seotud värvikombinatsiooni pärast osta. Järsku keegi veel mõtleb, et olen toetaja.  Noh just nagu muidu igati kihvtis stiilis kaabu vedeleb mul riiulis, Eestis seda kanda ei taha🙄

Rahvas seob tahes-tahtmata sümbolid ideoloogiaga, mis viimasena seda enda reklaamimiseks kasutas. Vanas Indias, Roomas ja Viikingitel oli haakrist kultuse ja õnnemärgiks. Põhjala müstikast sissevõetud natsionaalsotsid võtsid enda sümboliks, muutes edaspidise kasutamise praktiliselt võimatuks. Viisnurk (täpsemalt küll pentagram) on kasutusel iidsest ajast alustades Babüloonlastega ja lõpetades kommunistidega. Enamasti religioosse tähendusega nii kristlastele kui paganatele. Mulle, nõuka taagaga kodanikule mõjub kui punane rätik härjale, sest seostan vene võimu ja kommunistide, mitte moodsate paganatega, kelle vastu pole miskit.

Nagu ise võite veenduda on hoodiepusa igati sobiv Metsatöllu või Loitsu kontserdile või vabavõitluse matshile või mõne sõjamängu turniirile minemiseks, aga ... Aga musta pusa peal olev leekides ja suitsus pealuu kujutamiseks on väga efektselt kasutatud värvitoonide kombinatsiooni, mille peale taolistel üritustel liikuv seltskond heakskiiduga ei vaata. Toetaks ma toda ideoloogiat, oleks pohh, lihtsalt viisakusest ei kannaks nagu ei läheks reformi üritusele ekre sümboolikaga ja vastupidi.

Hoobilt meenus kui Toronto lennuväljal pagasit oodates minu kohver lindil lähenes ja ees seisev kodanik sõbrale kommenteeris: Bljad, posmatri, kakoito jobannõi piider poletel snami. Teine vastas: Da-da, zdes v kanade takih pizdelnikov mnoga. Lasin kohvri mööda, jalutasin teisele poole konveierit ja korjasin sealt üles. Kohvri kinnitusrihm oli vikerkaarevärviline, lootsin et paistab hästi silma teiste hulgas ... paistis, liigagi hästi🙄 Kes arvab, et argpüks olin ... ei, lihtsalt piinlik, nagu avalikus kohas puuksu lastes. See seltskond võinuks ometi mingi teise selgetähenduslikuma graafikaga sümboli valida😜

Vikerkaare fenomen

Nagu ma ei kanna Che pildi, haakristi või ristilöödud lunastaja kujuga särki, hakkab vastu ka vikerkaarevärvi kombinatsioon. Mitte muidugi värvid ise, mis igati kirevad ja kenad ning loodusteadusliku sisuga, vaid ikka ideoloogia, mis vikerkaare kaaperdas. Meil siin kisub selle koha pealt üldse üle võlli, pole päeva, kus uudistes teemat ei käsitletaks. Avaliku elu tegelased, kaasa arvatud profisportlased, peavad toetama, muidu tehakse massimeedias maatasa. See puudutab igasugu kõikmõeldavaid vähemusi, justkui lasteaed, iga nalja peale võidakse kasvatajale kituma minna.

Kogu see jamps tuletab teravalt meelde nõukaaega kui avalikult ei tohtinud keegi kritiseerida riigikorda, ideoloogiat ja juhte, vastasel korral järgnesid sanktsioonid. Ja nagu tol ajalgi, valdav enamus omavahelistes vestlustes irvitab, kuid jamade vältimiseks hoiab ametlikel esinemistel keele hammaste taga või kiidab silmakirjalikult kaasa. Eelkõige häirib, et ühiskond surub oma vaateid sul jõuga kõrist alla ja kaagutab iga nurga peal antud teemal. Loomulikult tekitab minusugusel autoriteetide eitajal automaatselt vastureaktsiooni. Vabas ühiskonnas ei saa nõuda, et kõigi kodanike kombed ja tõekspidamised peavad meeldima ... või saab teie arust? Oleme kõik sõbralikult oma vaadetega ja ärme sunni teistele omi peale - lets agree to disagree!

... foobiks ei maksa mind nimetada, sest foobia tähendab kartmist. Ei karda ei lillasid, pruune ega punaseid, lihtsalt tüütud on oma pideva kliiniliseks kiskuva tähelepanuvajaduse häirega. Ainult oma naist kardan😉

Tuli ja Vesi

Päevapilt: Kui naine ja koer armastavad meest😍

Hommikul aknast välja vaadates hea meel, et ilm "pilves", palju mõnusam joosta, ei pea mütsigi pähe panema. Õue astudes tungis ninna kahtlane ving, kogu linn sinakas vines. Päike paistis nõrgalt punakasoranzhina nagu mingis postapokalüptilises filmis. Temperatuur jooksmiseks mõnusalt karge, neliteist kraadi. Lippamine läks normaalselt ainult hingeldama ajas.

Homne ennustatav suitsupilve levik 8AM
Toronto tumepruuni maksimumi vasakääres 

Hiljem kuulsin raadiost: õhusaastetase 7 kümnepalli süsteemis. Netist leidsin ka pildi suitsuvinesse mattunud hommikusest Torontost. Ottawas olla lausa 10 kümnest. Põhjuseks suht haruldane mõnda aega püsinud tuule suund mis Quebecki ja Põhja-Ontario massiivsete metsatulekahjude tossu meile toob ja isegi New Yorki ning Washingtoni suitsutab. Homseks lubab Torontos 9 - 10 saastatuse taset, soovitatakse toas olla, uksed-aknad kinni hoida. Jooksma ma igatahes ei lähe. Suitsupilvede liikumist saab netist otseülekandes jälgida.

Hommikul jooksma minnes saastetase 7

Peale dushi all käimist hommikukohv tagaaias. Kaasa oli musi ja tegi kiluvõileibasid, kuts ronis jalgade peale peesitama. Milline idüll, paraku kaua ei kestnud, ehkki üritasin venitada. Aias vaja võimelda umbeohu, kastmise, viinamarjade, kiwide, maasikate, sõstarde, ... jne ... taimedega, et nood elus püsiks ja hea õnne korral ka saaki annaksid.

Vesi on pealkirjas sõja tõttu. Jällekord suutis venemaa näidata oma barbaarsust. Väga tüüpiline nende puhul: taganedes hävitatakse võimalikult palju. Ei saa meie endale hoida, ei pea ka teie saama. Lisaks muidugi soov Ukrainale pikas plaanis võimalikult palju kahju tekitada ja elanikkonda tappa. Venemaad võiks muuta vaid pikk okupatsioon, demilitariseerimine ja lagunemine. Paraku pole lääneriigid selleks valmis. Lisaks ei taheta Siberit nii lihtsalt Hiina kätte mängida, kellest saaks sealsete ressursside toel ülekaalukalt maailma võimsaim riik - palju ohtlikum lääne liberaalsele maailmakorraldusele kui vene seda kunagi oli.

Raputan tuhka paranoilisele kiilaspeale.

Päevapilt asfalteerimisest

Lähen mina hommikul jooksma, sätin nurga peal just kellasid kui truck peab kõrval kinni ja "Asfaldi" iirlane astub välja ning enne kui jõuan reageerida surub käe pihku. Mõtlen kohe hakata protestima, et kas mu emaili ei lugenud korralikult läbi, aga löön käega - huvitav mis tal öelda, niikuinii pole ma enam millekski kohustatud. Küsib veelkord põhjuse kohta, mina muidugi teatan, et ei jaga seda infot. Siis ütleb, et tema poolest oleks pakkumine ikka jõus. Kas tahan näha teid, mis kahe päevaga ümbruses tehtud. OK, mul pole kiiret, teen talle üllatuse ja lähen räägin klientidega.

Sõidutas mind oma truckiga esimese tee juurde, seesama suur nurgatagune lahmakas. Hea näeb välja küll aga tahan omanikuga rääkida. No hea küll, ma ootan. Käisin helistasin kella, noor naine kes uksele tuli mainis, et kõik olevat läinud nii nagu lubatud, ei mingeid ülekulusid. OK, näitad ehk veel ühte, viis mu järgmise maja juurde. Seal polnud omanikku kodus aga uksel moblaühendusega kell. Omanik kiitis taevani, mehed olevat koguni mullahunniku tasuta aias laiali vedanud ja muidu väga rahul. Lobises kole pikalt teine. Järsku kerkis kahtlus, kuram sihukese moblaühendusega kella võib igaüks uksele kleepida, kust ma tean kellega tegelikult rääkisin. Ütlesin iirlasele, et tahan veel ühe kliendiga rääkida. Mees kukkus järsku hädaldama, et tal kole kiire. Ma võin maha astuda ja ise koju jalutada, ära muretse. Ilmselgelt eriti tüübile ei meeldinud aga lasi mu välja.

Kolmandas kohas tuli uksele minuvanune härrasmees. Ütlesin, et olen naabruskonnast ja mulle pakub sama firma tee tegemist, kes talle eile tegi. Tahaks teada kuidas rahule jäite ja kas pidasid lubadustest kinni. Nii ja naa vastas mees. Tal oli naine lepingu teinud ja kui mees vaatama läks mis toimub hakkasid tüübid just teed üle pindama ilma et oleks alt vana asfalti ära võtnud. Oli vaielnud nendega, lõppes nii, et maksis juurde ja tegid korraliku töö. Soovitas lepingus kõik selgelt kirja panna ja tööl silma peal hoida.

Läksin koju ning arutasin asja kaasaga. Too arvas, et pole mõtet selle firmaga tegeleda. Mina arvasin, et kui panen lepingusse kõik tingimused selgelt sisse ja lisan, et kokkulepitud hind jääb nii nagu märgitud paberil, hinda ei saa muuta mingitel tingimustel, võiks ju teha. Vaatame kas ta üldse nõus selliste tingimustega. Kuna seis oli üks-üks kutsusin tütre oma arvamust kuulda andma. Tütar leidis, et kuna kliendid üldiselt paistavad rahul ja kui tingimused kirja panna võiks selle hinna eest lasta teha, isegi kui kvaliteet pole kõige parem. Lahendab vähemalt esialgselt aegajalt lumesula ja vihmavee keldrisse nõrgumise probleemi.

Läksin iirlase juurde, kes kaks maja edasi askeldas oma meeskonnaga ja ütlesin, et kui kirjutame lepingusse minu tingimused sisse tellin töö, aga kaua läheb. Tingimustega oli nõus ja lubas pärastlõunaks valmis saada. Kurat see on küll ahvikiirusel tehtud, aga ok. Kümne minuti pärast lendas keskameeriklastest immigrantide jõuk peale ja hakkas meie sissesõiduteed lammutama. Korraks käis kõhust imelik tunne läbi, äkki kiusu pärast keeravad vänta, sest enne ütlesin ära. Samas ärimehel pole mõtet, ta huvitatud rohkem rahast kui kiusust, mis midagi sisse ei too.

Helistasin tööle ja võtsin oma viimase "koroonapäeva" välja, selle mis suusatamaskäikudest üle jäänud. Tunni ajaga lammutati vana asfalt üles, riisuti killustik siledaks ja seati teealus uue pealepanemiseks valmis. Rööbastesse jätsid veidi vana alles, mille vastu mul miskit polnud, muidu läheks kole paksult uut asfalti. Kalde asjus pidime minema kompromissile, sest majad sellise kalde peale ehitatud, et kogu teed poleks võimalik tänava poole kaldu ehitada. Pool kallakuga aia poole ja täpselt nii kõrge, et vesi voolab ilma lompi tekitamata garaazhi nurga juurest aeda. OK, kulub vähem kastmisvett. Tee keskelt kergelt nõgus, et igasugune vesi eelkõige tee keskele, mitte maja seina äärde koguneks, enne kui minema voolab.

Kive maja seina äärest eemale tõstes tekkis naljakas moment. Ühe pirakama juures arvasid töötajad, et seda ei jaksa veeretada. Viskasin kildu: Pole hullu, kui ise ei jõua kutsun tütre😝 - lükkasin näpud alla, tõstsin kivi sülle ja tassisin muru peale. Kui vana sa oled, imestasid noormehed ümberringi. Vastuse peale laksutasid kadedalt keelt. Jõlkusin koguaeg juures ja hoidsin silma peal. Tegelt tegid täitsa korralikult ja asjatundlikult, paaris kohas küsisin sõbralikult, ehk saaks veidi lahtist liiva paremini ära harjata, muidu uus asfalt ei nakku nii hästi. Tõin neile paar plastämbrit, lasin täis panna ja vedasin majaesise muru peale lohu täiteks. Asfalti panek võttis poolteist tundi, oskusi nõudva põhitöö tegi iirlane ise, minu pilgu järgi õige asjatundlikult. Kella neljaks tee valmis. Küsisin neilt ämbritäie asfalti, hea majataguse betooni pragusid täita.

Ja just siis peatas pollarite masin maja ees. Paar keskameeriklast kadus sellise kiirusega nagu soe sitt lehma ihust. Kui arvasin, et nüüd mingi jama tuleb siis eksisin, iirlane rääkis politseiga kaks minutit ja need sõitsid edasi. Kas osa mu hinnast kulus ka politsei meeleheaks polnud selge. Enne maksmist võtsin aiavooliku ja lasin laialt tee peale kontrollimaks, et vesi kenasti ikka liigub kuhu peab. Kõik toimis, vesi voolas ilusti garaazhi nurga juurest aeda viinamarjasid niisutama. Tänasin töö eest, tasusin kokkulepitud summa ja lisasin juurde pudeli vanalinna.

Sellise ootamatu lõpuga meie sissesõidutee asfalteerimise saaga. Iseasi kaua vastu peab, ega selle hinna eest üle 10 aasta looda, samas vana asfalt oli poole õhem ja kestis pea 40 aastat.

Äkki inimesed siiski on ilusad ja head ... vahel. Tütar ütles elutargalt: ükskord vedamine ei tähenda, et peaksidki hakkama müügimehi usaldama😉

P.S. Need üle-eelmise postituse moraalipunktid kehtivad ikka😉

Kevadisest aiandusest

Päevapilt - Õunu lubab uhkelt

Kastmisega on saanud viimased paar nädalat tegeleda. Vett tahavad nii tomatid, maasikad, mustsõstra põõsad, till kui lilled - vihma pole pikemat aega sadanud. Vaarikaid ei viitsi kasta ehkki neilegi kuluks ära. Pirnil pole see aasta pea ühtegi vilja küljes, õunapuud seevastu hullult täis. Ei tea kas põhjuseks põhjalik harvenduslõikus või lihtsalt hea aasta. Peame ilmselt mahla tegema, et raisku ei läheks.

Madalaks pügatud õunapuud

Põhitööks kujunes siiski garaazhi nurga juures kasvava lumemarjapõõsa väljajuurimine ja viigipuu asemele istutamine. Lumemari iidne ja hullult juurdunud, osa oksi lõikasin saega eest ära et juurikaosale üldse ligi pääseks. Lõpuks kujunes lahenduseks kangi kasutamine. Kangutasin põõsast välja nagu purihammast. Muud ei aidanud, tuli kangiga mitmeks osaks lammutada ja siis ükshaaval tellisele toetudes välja kangutada. Paari kangema juurika juures vajutasin ühe tellise maa sisse, pidin teise peale panema. Hiljem kobestatud augu suuremaks kaevamine ja viigipuu istutamine oli naljaasi. Kobedamad lumemarjapõõsa juurikatega oksad istutasin kompostihunniku juurde vaarikate rea otsa, kahju oli teisi lihtsalt ära visata. 

Mu Nike Pegasus Zoomide tallad on läbi kulunud, pärastlõunal käisin tossupoes jooksujalanõusid vaatamas. Üle interneti neid ei saa tellida, kui palju ja pikalt joosta peab veenduma, et ikka perfektselt sobivad nii pikkuse, laiuse, jala kuju kui ka mugavuse poolest. Soodusmüügil New Balance Fuel Cell Propel V3 polnud õiget numbrit, V4 tundus väga mugav aga suvel ainsat saadaolevat värvi musta näol nagu ei taha. Nike Pegasus Zoom 39 sama häda, poes vaid must versioon, samas pidavat kohe-kohe 40 välja tulema. OK ootan ära ja proovin kas paremad. Veendusin, et sõltuvalt mudelist on parimaks suuruseks mul 11.5 või 12. Matkamiseks pidada ühed paremad olema Saucony Pelegrine - poes sai teisi isegi simuleeritud kivisel kaldega pinnal proovida - päris head, paraku momendil puudust ei tunne.

Teeehitajate saaga arenes üllatava kiirusega. Mind nad enam ei tülitanud aga kaasa nägi hommikul koeri jalutades kuidas tüübid tolle teise maja juures töötasid ja õhtul kui uuesti läksime oli kena asfalt maas. Tehnikal polnud mingeid firmalogosid, ilmselgelt laenutatud. Samas kahe töödejuhataja autod olid muljetavaldavalt uhked. Maja ees polnud ka tavakohast reklaamsilti. Üks võimalus, et teevad lihtsalt mustalt - nii saavad maksudest ja regulatsioonist kõrvale hoida, kiirelt tehes väiksem võimalus linna kontrollidele vahele jääda. Siinmaal ei tohi teoreetiliselt ka pisiremonti oma majas ilma projekti ja linna loata teha. Omanikud küll enamasti vilistavad selle peale, kuid firmad peavad aega ja raha bürokraatiale kulutama, muidu soolased trahvid ja tegevusloa peatamine. 

Tüübid olid suutnud kellegi kohe nurgataga veel ära rääkida nii, et meie majale tellitud kraam raisku ei läinud. Seal lähemalt ei läinud uurima, õhtupimeduses alles kärutasid asfalti. Mõlemate majade teed said valmis päevaga. Näis kaua vastu peab. Paistab et kas nad ei teinud suurt juurdehindlust või omanikud maksid. Lasen veidi settida enne kui lähen küsin järgi. Tee-ehitusest ma ise miskit ei tea kuid väidetavalt vajab tee alus lisaks vibreerimisele ka aega, et asfaldikiht kohe läbi vajuma ei hakkaks.

Petuskeem?

Pildipostitus - Inglise tüüpi cottage
pildistatud rattaga töölt tagasiteel

Jutt tuleb sellest et momendil pole ikka veel päris selge kas pääsesin petuskeemist või olen lihtsalt vanast peast paranoiliseks läinud.

Eile hommikul parkis mingi truck mu sissesõidutee ette. Tahtsin õiendama minna, et mis jama siin toimub, ma pean veerand tunni pärast välja sõitma. Ust avades oli tüüp juba trepil. Mhm kergitasin küsivalt kulmusid. Meie firma teeb supersoodsalt teeehitustöid, teie tee vajab väljavahetamist. Seda tean isegi, tavaliselt saadan sellised tüübid pikalt, mul kiire, lähen tööle. Ainult 2 minutit ikka on aega. Ah ok, no mis sa mulle räägid.

Asfalt vaja vahetada. Nõus, palju maksab. Viskas pilgu peale ja ütles: "Teen supersoodsalt nelja tonniga". See number oleks pidanud häirekellad tööle panema, eelmine "superpakkumine" oli viisteist. Kuldreeglit: "Liiga hea, et olla tõsi" varjutas inimlik ahnus. Seletasin, mis kõik mul vaja oleks: tee profiili muuta, alus tihendada, keskelt nõgus vihmavee tänavapoole voolamiseks, maja seina vastu mõnesendine vall, ... Tüüp noogutas kaasa, jaa-jaa, väga hea mõte, teeme ära. Kas tänaväärne 3 meetrit riigimaad ka hinna sees? Kõik hinna sees, enne ei pea maksma kui töö valmis - täiesti riskivaba! Teeme kahe päevaga ära.

Oot, las ma mõtlen, astusin tuppa küsisin, mis kaasa asjast arvab. Tavaliselt skeptiline naine pidas mu üllatuseks igati heaks mõtteks. Viskas siva pilgu peale, mis netis arvustused on. Mõne minutiga ei leidnud midagi hullu, ei liiga ülistavad ega liiga laitvad. Ainult mehe hullult sõbralik ja kõike lubav suhtumine tundusid kahtlased, jama küll, et sõbralikkus kahtlusi tekitab. Rääkisin veel juttu, küsisin businesscard'i, see reklaamleht olevatki. Firma olevat 45 aastat funksinud. Enda nime nagu ka ei öelnud. Kui ikka kahtleva ilmega olin andis omal algatusel kaks sotti alla - 3800CAD hullult odav. Ei tea mis mul sisse läks aga lasin tal lepinguplanketi täita.

Tahtsin küll lisatööd ka ükshaaval kirja panna ja saada kinnituse, et märgitud summa katab kõik kulud. Mees ütles et muidugi on kõik hinna sees, pole vaja kirjutada, garantiiks asjaolu, et ma ei pea maksma kui rahul ei ole. Selline jutt oleks pidanud valvsaks tegema aga mul kiire ja tüüp tundus usaldusväärne. Kus mu kaine mõistus küll oli - ahoi! "Usaldusväärne" mulje on professionaalse petise tunnus! Kaasa oli vahepeal veel surfanud ilma märkimisväärsete tulemusteta ning andis oma heakskiidu. Lugesin lepingu siva üle, jube üldsõnaline, jättes kole laia tõlgendusruumi. Ses mõttes hea, et mingeid kohustusi ega leppetrahve polnud. Kirjutasin alla.

Kimasin tööle ja olin rõõmus super hea diili üle kuni kaasa helistas. Ta oli nimelt hakanud süvitsi tuhnima ja lugema asfaldipanejate petuskeemide kohta. Mida rohkem luges, seda kahtlasem tundus. Esiteks selgus, et selle ja väga sarnase nimega tuntud firmasid mitu. Veebileht oli uhke aga kui kaasa google mapi pealt aadressi vaatas paistis õige kahtlane tühermaa mingi saraga, tehnikat ei kuskil. Email oli gmaili aadressiga ja nimel 001 taga - ei ole normaalne väidetavalt 45 aastase staazhiga ettevõtte puhul. Tütar tuhnis välja, et veebileht alles selle aasta märtsis loodud. Kõige tipuks leidis kaasa kohalikust veebifoorumist loo iiri aktsendiga petturitest, kes paari aasta eest sarnaselt tegutsenud. Põhikaebused vilets kvaliteet ja lubatud alghinnast mitu korda kallimaks kujunenud maksumus.

Pekki, võtsime lepinguplanketi ette saamaks aru kui sügavalt oleme end sisse mässinud. Lepingut lähemalt uurides, (mida oleks pidanud kohe tegema ENNE allakirjutamist - idioot) rahunesime veidi. Isegi meie saime aru, et tegu polnud juriidiliselt paikapidava paberiga (dokumendiks seda nimetada ei saanud). Äramärgitud hinnangulise "estimated" tasu eest lubatakse teha hulk nimetatud töid ja kõik. Nagu millal, mis tingimustel, kui suures ulatuses, milliseid materjale kasutades, kui kiiresti, kuidas ja millal maksmine peaks toimuma, millised õigused ja kohustused on lepingu osapooltel, ... jne ... mitte sõnagagi mainitud. Nägi välja nagu nõukaaegne kopeerpaberiga blankett. Kogu lubaduste jutt oli suuline, kirjalikult polnud miskit paberil. Kokkuvõttes lehkas hullult petturluse järgi.

Ettemaksu mitte küsimine jätab hea mulje aga tegelikult suurt miskit ei muuda. Tüübid ilmuvad kohale, kisuvad asfaldi üles ja teatavad, et oi, ikka palju kallimaks läheb, me ei arvestanud selle või teise asjaoluga või pidasime ainult poolt teed silmas. Enne edasi ei tee kui maksad. Ja mis sa siis teed, formaalselt ühtki lepingupunkti rikutud pole, osa tööst tehtud, suusõnalised lubadused ei maksa midagi. Kuna lepingu katkestamise, rikkumise, muutmise, ... kohta polnud sõnagi, peaks lepingu ülesütlemine isegi peale allakirjutamist lihtne olema, eriti kui kumbki pool pole lepingu täitmisega alustanud.

Jõudsime ühisele arusaamisele, et helistan hommikul firmasse ja teatan lepingu katkestamisest. Enne magama minekut kaasa veel helistas huvi pärast veebilehel olnud telefoninumbril. Mingi raske aktsendiga naine vastas hallooo. Nii küll auväärse firma ametlikult telefonilt ei vastata laupäeva hilisõhtul. 

Hommikul helistasin esiteks veebilehe numbrile, keegi ei vastanud, jätsin sõnumi, et soovin lepingu katkestada. Reklaamkaardi numbril helistades samuti keegi ei vastanud, sinna ei jätnud sõnumit. Poole tunni pärast helistasin uuesti, nüüd vastas toosama naine kes eile. Minu küsimusele, kas tegu firma x telefoniga vastas jaatavalt. Ütlesin, et soovin lepingut numbriga yyy üles öelda. Naine hakkas mingis slaavi keeles rääkima tagaplaanil mehega ja pani kümmekonna sekundi pärast toru hargile. Misasja??? 

Saatsin mõlemale numbrile eelnevalt valmiskirjutatud tekstsõnumi selge sõnumiga: katkestan lepingu, ei taha, et keegi tuleks, kedagi saadetaks või mingeid töid tehtaks minu krundil. Sama teksti saatsin ka emaili aadressile lisades juurde, et proovisin kaks korda kummagi telefoni peal ühendust saada kuid kõne katkestati. Emailis kopeerisin ka kaasa aadressi. Kirjalik sõnaselge tekst on hiljem oluline kui tegelastel tuleks pähe lepingu pärast kohtuse pöörduda. 

Läks 10 minti mööda ja vend helistas: milles asi, miks ei taha enam meie teenust. Tegin nagu tütar soovitas: ütle lihtsalt kindlalt ei, sa ei pea põhjendama, nii on kõige lihtsam tüübist lahti saada, ära lasku vestlusesse. Ütlesin, et ei soovi oma põhjusi jagada ja kõik. Käis mitu korda peale, endalegi üllatuseks ütlesin kindlalt ei. Lõpuks mees alustas lauluga, et kõik juba tellitud, hulk raha hakkama pandud, ... Selle asemel, et torgata: "Kindlasti tegid seda laupäeva öösel" vastasin viisakalt: "väga kahju aga ei saa aidata". Lõppes kõne tema poolse aja raiskamise süüdistusega. Nojah, klientide leidmine on "part of business", harju ära. Kui sa ei vaevu või ei oska piisavalt kindlat tagapõhja ehitada, süüdista ennast. 

Samas tuleb tunnistada, et minu näite põhjal otsustades on ka mesijutuga võimalik soodsal momendil isegi meiesuguseid skeptikuid ära rääkida. Tänud internetile, mille abil on võimalik väikese vaevaga päris hulgaliselt infot leida, info mitteleidmine olnuks muidugi veel valjemaks häirekellaks.

Moraal: 

Ära osta asju või telli teenuseid ukse/telefoni müüjatelt - korralikku kaupa ja teenuseid otsib klient ise.

Ära kunagi kiirusta olulise tehinguga. Nagu autosõidu puhul võidad minuti, kaotad elu (raha).

Tee taustauuring interneti abil.

Loe leping hoolikalt läbi ja vajadusel nõua muudatusi, kui ei olda nõus ära sõlmi lepingut.

Kui hind tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda ta on.

Küsi dokumenti, tee autost ja ka müügimehest pilti, korralikul inimesel pole midagi varjata. Küsi telefoninumbrit ja helista telefonile.

Kui tüüp hakkab rääkima kas sa mind ei usalda, jaluta minema.

Noh, saite targemaks, või teadsite kõike seda enne. On teile miskit pähe määritud mille pärast endal kah hiljem piinlik?

Tegelt tuleb tunnistada, et ma pole päris 100% kindel, kas ikka on tegu petuskeemiga või tegelt superpakkumisega ehkki kõik peale magusa jutu vihjab petukale. Samas ütleb rusikareegel: eksi alati ettevaatlikkuse poole. Aga mul on peagi võimalus jõuda tõe jälile, sest paar tänavat edasi olevat keegi töö tellinud. Tüüp näitas mulle isegi kliendi lepingut, mis on absoluutselt ebaprofessionaalne ja lausa kriminaalne konfidentsiaalsete andmete lekitamine. Käisin huvi pärast kontrollimas ja leidsin tõepoolest mainitud maja ees asfaldil märgid. Huvitav moment, et tolle maja esine tee neli korda lühem meie omast aga küsitud ja allakirjutatud hind samuti neli tuhat. Mille kuradi pärast mulle pakuti 4X odavamalt????? Mingi kala siin on millest aru ei saa. Igatahes kui tolle maja tee tehtud lähen uurin omanikult kuidas läks ja annan teilegi teada.

Fotobombing

Nagu laupäeviti tavaks kujunenud jalutasin lõunavaheajal järve äärde. Istusin, lõõgastusin, vaatasin laineid, päris suured teised, ehkki tuult õieti polnud. No ju siis lõunakaldal USA pool ikka puhub, muidu sihukesi meetriseid üles ei aja.

Järsku meenus päevase foto lubadus. Kus mujal kui siinsamas järve ääres sobivaim moment. Eemal idapool kõrge kalda lähedal mitmed purjekad. Sättisin moblat, et horisont ilusti sirge ja mängisin zoomiga kuni just paras tundus (7X zoom). Moment enne pildi klõpsamist kuulsin vuhinat aga ei pööranud tähelepanu ja tonksasin pildistamisikoonile. Mingi objekt kattis järsku pool taevast, fotole jäädvustus hiiglaslik kajakas. Öelgu profifotograafid mis tahes, aga mu arust sobiks lausa näitusele😁

Ehmatus

Tervislik hommikueine elunautijatele

Kui ma ikka viitsin pildipostitustega jätkata siis harva kui avapilt edaspidi teemaga seoses. Pilte teen lambist, kui miskit huvitavat silma jääb. Toitumisnõustajad saaks ilmselt infarkti nähes, mida ma tervislikuks hommikusöögiks nimetan. Egas iga hommik õllega alga aga täna oli palav ilm ja jooksult naastes polnud hommikupuder veel valmis. Janutas ka hullult, mis imestada kui +25°C ja päikesepaistega 7 km joosta. Uhasin end mahajahutamise mõttes aiavoolikust külma veega üle ja korkisin õlle. Küll need esimesed sõõmud on alles naudingut pakkuvad! Ei jõudnud pooltki purki konsumeerida kui juba heleda häelega kutsuti pudru järgi. Lauale tekkis igati meeliülendav kompositsioon.

Pealkirjajärgne jutt algab nüüd. Costcos (kohalik hulgiladu pood) jäid eelmine nädalavahetus mõnusad Spyderi lühikesed jooksupüksid silma aga ostlemise käigus kuidagi ununesid. Täna otsustasin enne tööd poest läbi hüpata, see nädal $5 jagu odavamad ehk siis $15 paar. Kahe hommiku 🍻õlleraha hoian nii kokku😜.

Parkisin masina, lukustasin ukse ja sammusin poodi. Veits otsimist leidmaks õiged üles. Kaalusin kas võtta M või L, proovida ei saa, puusal tundusid mõlemad OK. Võtsin nii M kui L, üks kindlasti paras, eks teise paari toon tagasi. Kassasabad osutusid pikkadeks ja mis veel hullem aeglasteks. Kuram, jään tööle hiljaks ja see nullib igasuguse säästu, iga hilinenud minuti pealt kaotan pea dollari. Viskasin püksid kommipakkide riiulisse (tavaliselt nii häbematu pole) ja lahkusin järjekorrast. Ehmatus tuli auto juurde jõudes:

Võtmeid polnud kusagil, ei taskutes ega pihus. Aju läks turborezhiimi - mis oleks efektiivseim käitumine??? Esiteks proovin võtmeid leida, kui 5 mintsiga ei õnnestu, kutsun kaasa kodust teise auto ja varuvõtmetega appi. Kiirel sammul jalutasin täpselt sama tee poodi hoides pilku pingsalt maas. Peale süljelärakate ja nätsude ei miskit, poes läksin kõigepealt kommiriiuli juurde ja võtsin püksid. Ei olnud võtmed ei pükste sees ega kommipakendite peal ega vahel. Kiire sammuga poes tuldud teed püksteleti juurde. Seal oli mehine hunnik segikeeratud Spyderi lühkareid, võtmeid ei hakanud silma ei püksikuhilas ega ka maas. 

Kurat küll, pean klienditeenindusse teada andma, nii peaks suht suur lootus olema neid kätte saada. Keegi ikka leiab, ja mingit väärtust võtmeil võõrale pole. Hakkasin lahkuma lükates püksihunniku veidi rohkem keskele - miskit välgatas. Süda jättis paar lööki vahele, ei uskunud oma silmi: autovõtme ots paistis poole sendi ulatuses. Milline kergendustunne!!! Krabasin võtmed ja kimasin poest välja. Sellega veel vedamine ei lõppenud. Linnast läbi sõites tegin riskantse lükke ja keerasin  ummikust eemale järveäärsele teele - õige valik, jõudsin isegi ettenähtust 2 minutit varem tööle.

Samas ikka ei mõista kuidas oskasin võtmed nii peost kaotada, et üldse ei märganud. Kas libisesid lihtsalt käest ja riietekuhja pudenedes pole ju kuulda või panin korraks käest kui pükste laiust mõõtsin. Mine võta kinni, peaasi et kätte sain, uute võtmete muretsemine vastikult palju jama. Kui noorest peast olin igavene tuulepea ja pidevalt kaotasin asju siis täiskasvanuna pole pea miskit kaotanud. Ratsionalist minus sunnib tähelepanelik ja suht hoolas olema, kuna vihkan mõttetut ajaraiskamist, mis asjade otsimisele kuluks.

Kas selles loos ka mingi moraal peidus ei julge väita. Soovitada inimesi hoolikam ja tähelepanelikum olla on nagu hane sega vesi, keegi ei kuula sihast targutamist. Vaja on õnne ja kaine kalkuleerimine kulub alati ära selle asemel et umbropsu sahmima hakata.

Aga mida teie kaotanud ja uuesti leidnud olete?