Ehmatus

Tervislik hommikueine elunautijatele

Kui ma ikka viitsin pildipostitustega jätkata siis harva kui avapilt edaspidi teemaga seoses. Pilte teen lambist, kui miskit huvitavat silma jääb. Toitumisnõustajad saaks ilmselt infarkti nähes, mida ma tervislikuks hommikusöögiks nimetan. Egas iga hommik õllega alga aga täna oli palav ilm ja jooksult naastes polnud hommikupuder veel valmis. Janutas ka hullult, mis imestada kui +25°C ja päikesepaistega 7 km joosta. Uhasin end mahajahutamise mõttes aiavoolikust külma veega üle ja korkisin õlle. Küll need esimesed sõõmud on alles naudingut pakkuvad! Ei jõudnud pooltki purki konsumeerida kui juba heleda häelega kutsuti pudru järgi. Lauale tekkis igati meeliülendav kompositsioon.

Pealkirjajärgne jutt algab nüüd. Costcos (kohalik hulgiladu pood) jäid eelmine nädalavahetus mõnusad Spyderi lühikesed jooksupüksid silma aga ostlemise käigus kuidagi ununesid. Täna otsustasin enne tööd poest läbi hüpata, see nädal $5 jagu odavamad ehk siis $15 paar. Kahe hommiku 🍻õlleraha hoian nii kokku😜.

Parkisin masina, lukustasin ukse ja sammusin poodi. Veits otsimist leidmaks õiged üles. Kaalusin kas võtta M või L, proovida ei saa, puusal tundusid mõlemad OK. Võtsin nii M kui L, üks kindlasti paras, eks teise paari toon tagasi. Kassasabad osutusid pikkadeks ja mis veel hullem aeglasteks. Kuram, jään tööle hiljaks ja see nullib igasuguse säästu, iga hilinenud minuti pealt kaotan pea dollari. Viskasin püksid kommipakkide riiulisse (tavaliselt nii häbematu pole) ja lahkusin järjekorrast. Ehmatus tuli auto juurde jõudes:

Võtmeid polnud kusagil, ei taskutes ega pihus. Aju läks turborezhiimi - mis oleks efektiivseim käitumine??? Esiteks proovin võtmeid leida, kui 5 mintsiga ei õnnestu, kutsun kaasa kodust teise auto ja varuvõtmetega appi. Kiirel sammul jalutasin täpselt sama tee poodi hoides pilku pingsalt maas. Peale süljelärakate ja nätsude ei miskit, poes läksin kõigepealt kommiriiuli juurde ja võtsin püksid. Ei olnud võtmed ei pükste sees ega kommipakendite peal ega vahel. Kiire sammuga poes tuldud teed püksteleti juurde. Seal oli mehine hunnik segikeeratud Spyderi lühkareid, võtmeid ei hakanud silma ei püksikuhilas ega ka maas. 

Kurat küll, pean klienditeenindusse teada andma, nii peaks suht suur lootus olema neid kätte saada. Keegi ikka leiab, ja mingit väärtust võtmeil võõrale pole. Hakkasin lahkuma lükates püksihunniku veidi rohkem keskele - miskit välgatas. Süda jättis paar lööki vahele, ei uskunud oma silmi: autovõtme ots paistis poole sendi ulatuses. Milline kergendustunne!!! Krabasin võtmed ja kimasin poest välja. Sellega veel vedamine ei lõppenud. Linnast läbi sõites tegin riskantse lükke ja keerasin  ummikust eemale järveäärsele teele - õige valik, jõudsin isegi ettenähtust 2 minutit varem tööle.

Samas ikka ei mõista kuidas oskasin võtmed nii peost kaotada, et üldse ei märganud. Kas libisesid lihtsalt käest ja riietekuhja pudenedes pole ju kuulda või panin korraks käest kui pükste laiust mõõtsin. Mine võta kinni, peaasi et kätte sain, uute võtmete muretsemine vastikult palju jama. Kui noorest peast olin igavene tuulepea ja pidevalt kaotasin asju siis täiskasvanuna pole pea miskit kaotanud. Ratsionalist minus sunnib tähelepanelik ja suht hoolas olema, kuna vihkan mõttetut ajaraiskamist, mis asjade otsimisele kuluks.

Kas selles loos ka mingi moraal peidus ei julge väita. Soovitada inimesi hoolikam ja tähelepanelikum olla on nagu hane sega vesi, keegi ei kuula sihast targutamist. Vaja on õnne ja kaine kalkuleerimine kulub alati ära selle asemel et umbropsu sahmima hakata.

Aga mida teie kaotanud ja uuesti leidnud olete?