Õhtukohv

Päevapilt: Hea une kohv ja saiakesed

Päeva lõpetan sama moodi nagu alustan: kohvi ja saiakestega. Täna avastasime meeldiva üllatusega, et Rimis peale kaheksat kondiitritooted poole hinnaga. Olime parasjagu poes sisseoste tegemas kui valjuhääldist seda kuulsime. Sai siis mõned saiakesed lisaks ostetud. Õhtul meeldib mul niikuinii hea une kohvi kõrvale paar tükki nagistada ja hommikul ei viitsi ju enne kohvitamist poodi värskeid ostma minna. Rimi kassas jurasime jupp aega, uue ja moodsa aparaadi kaal liiga tundlikuna ei tahtnud kuidagi tunnistada ostetavat kaupa sellisena nagu ette nähtud. Lõpuks aitas meid lausa kaks abivalmis assistenditädi - pole küll asjatundja, aga mu talupoja mõistuse arust oleks hulka kiiremini ja väiksema tööjõukuluga tavakassas hakkama saanud.

Kaasale hakkas suur tuba meeldima, seal on avarust ja valgust mitme tavalisue jagu. Kolis oma tööarvuti üle ja lebotas diivanil seda tähtsa näoga toksides. Ise tavaliselt einestan magamistoas teleka ees kuid läksin ja proovisin, hakkas meeldima. Õhtul lesisime koos diivanil, kummalgi oma läpakas süles. Valmistasin, või õieti soendasin ise õhtusöögi üles: ürdiakrtulid ja lihapallid kukeseene/puraviku kastmes. Kõrvale lõikusin kurgi, tomati, sibula, küüslaugusalati hapukoorega. Joogiks mulle õlts, kaasale eilsest üle jäänud kolmandik Wõlu tikri vahuveini. Täitsa Michelini tärnidega õhtustamine😋

Keskaegne Tallinn

Päevapilt: Oleviste torniaknast

Täna tutvusid vahtralehemaa turistid linnaga. Tavaliselt satun puhkuse jooksul kesklinna maksimaalselt paar korda, sel aastal juba teine kord kui laulupeol käimist esimeseks nimetada. Kaasa pakkus hommikul välja keskaja päevade väisamise, mis mul selle vastu saab olla kui programmis ka kommipoe külastamine. Elroniga saab meie juurest 20 mindiga kesklinna! Liikusime mööda tänavaid nagu tüüpilised turistid, pea kuklas ringi vahtides ja iga nats aja tagant pildistades. Raekoja platsil kohtas kaasa sugulast ja vihm sai meid kätte. Varjusime naise juhtimisel käsitööpoodides.

Viru tänavat mööda Viru väravani ja siis enne müüri vasakule. Külmavärinaga meenus: siin kandis oli nõuka ajal meie rajooni sõjakomissariaadi hoone. Müüri sees mingi resto aga meie tähelepanu köitis võimalus müürile ronida. 4euri näo pealt tundus kallis, kuid nagu hiljem selgus, kujunes see hästi kulutatud rahaks. Tornid ja müüripealne laudtee eeskujulikult korras, sellise nurga alt vaadet vanalinnale polnud enne kogenud. Tornidest mitmelt tasandilt 360 kraadi panoraam. Ilm soosis, pilvitus ja päike tekitasid põnevaid valgusefekte. Häid fotosid (vähemalt minu arust) sai liiga palju ühe postituse jaoks.

Tornide liiga järske ja kõrgete astmetega treppe oleks mu harrastusronijast  laps täiega nautinud! Seintele oli riputatud hulk kirjeldustega varustatud ajaloolisi fotosid vanalinnast koos tänapäevaste võrdlevate piltidega. Pooleldi nagu muuseum. Tornide laskeavadest ja akendest tehtud pildid tulid kohati välja nagu postkaardid ... kui meid endid sealt maha kustutada. 

Vanalinna katusekortereid vaadates mõtlesin, et pole kunagi kujutanud ette, et selles piirkonnas inimesed päriselt elavad. Ühest küljest jube hipster asuda keset vanalinna, teisest küljest paras tüli ja ebamugavus, aknast avanevad vaated enamasti ei kipu kõige maalilisemad olema, parkimisvõimalusest rääkimata. Siseõued seinast seina, alates umbrohus ja ehitusjäätmetega kaetutest kuni viimase peale viksituteni.

Justkui "maal" seinal

Sissemüüritud pea

Tagasiteel põikasime veel korra raekoja platsile ja siis läbi Saiakäigu ja Börsikäigu Suur-kloostri tänavat pidi minu vana kooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurde. Vene saatkonna ees oli metallpiire hulga sõjavastaste ja tiblasid pimedasse kohta saatvate loosungitega. Huvitav mis tunne diplomaatidel on, nad ju pole lollid ja teavad mis tegelikult toimub. Pole ime kui sihukese kognitiivse dissonantsi tingimustes tundub ahvatlev kõrgemate hoonete lahtiste akende juures kõõlumine. GAG hoone nostalgiliselt vana tuttav, praegu uksed suletud ja hoov üles kaevatud, sisse ei saanud. Keskkooliaja mälestused valdavalt toredad: seda nii seoses tüdrukute, sõprade kui õppimise (tähtsuse järjekorras) koha pealt.

... karvaste kaenlaalustega
KURAT

INGEL pühapaistes ja ...

Viimane peatus Kalevi kommipood Balti Jaama turul. Oli uude kohta kolinud mida esimese hooga ei leidnud. Kaasa rõõnuks olid tema lemmikud Vana Tallinna martsipanibatoonid soodukal, terve suur karp 5.90, võtsime kaks. Mina ajasin küüned taha Kalevi marja-pähkli batoonikeste kastile, lisaks paar uhket kommikarpi ja hulk muid maiustusi. Kokku kulutasime pea 60 euri. Kokkuvõttes on kommid kallimaks läinud aga soodukalt ostes endiselt täiesti talutav hind, eriti kui need põhitoiduaineks pole. Enne Paldiski rongile kiirustamist jõudsin veel Selverist läbi hüpata, et jäätis ja jook sõidule kaasa haarata. Selline tüüpiline turisti päev oli täna.

Õhtul võõrustasime veel vanemaid ja proovisime Wõlu tikrimaitselise vahuveini ära. Mina arvasin maitse järgi, et tegu lasteshampaga, kaasa meelest on 6 mahuprotsenti mudilaste peole nats liiast. Ma ei tea, äkki oli 0. lihtsalt eest ära kulunud, meki järgi pigem nagu limonaad mitte siider, mis tavaliselt ju veelgi lahjem. Linnupiima kommid igatahes sobisid oivaliselt kõrvale!

Seened ja visa hing

Päevapilt: Kasepuravikuvanur

Pea nädal kestnud vihma on ilmselgelt seeneriigis märgatud. Nägin täna selle aasta esimesed seened ära, mõlemad kahjuks vanavõitu, üks lausa kummuli. Kasepuravik kasvab maja ees, kus paari kolme aastase vahega olen neid ennegi leidnud - niidistik maa sees kase juurikate vahel seega kenasti elus. Puude põhjal võiks seal ka tammepuravikke ja kuuseriisikaid leida, tegelt muidugi mitte. Teine seen oli aga metsa ääres lõkkeplatsi kõrval, seal pole varem seeni näinud. Välimuse järgi arvaks et mingi mürkel, mida pole küll kunagi söönud ehkki väidetavalt üks paremaid söögiseeni. Need süüa ei kõlvanud aga edaspidi tasub silmad lahti hoida.

Puhkama heitnud Mürkel

Tänu vihmale võisin julgelt oksarisu vähemaks põletada kartmata metsatulekahju põhjustada. Lõkkeplatsi ümber pean uusi istumispalke panema ja äkki isegi mingi massiivse seljatoega istme valmistama. Taldriku, pudeli või klaasialusteks võin mõned pakud saagida või paar laia plangujuppi paigutada. Sääsed saadanad olid super aktiivsed, ilmselt "värskelt koorunud" ja näljased. Palkidel on seni olnud alustoeks teised palginotid või lihtsalt täispikkuses vastu mulda, seekord korjasin tee äärest paekivihunikust mõned tummised mürakad kaasa. Palk peab hulka kauem vastu kui vastu maad ei vedele. Eelmisel aastal langetatud massiivse lepa peal olid hakanud uued võsud kasvama ehkki puu ise poole meetri kõrgusel õhus - elu on visa.

Eelmisel aastal langetatud lepp

Värske võsu keset tüve😮 

Ootus

Päevapilt: Kaasat oodates

Täna pidi kaasa saabuma, etteruttavalt võin kinnitada, et saabus ka. Eks pidin veits oma poissmehe elamist korda sättima, et ta väga ära ei ehmataks. Pesin nõud kraanikausist, pühkisin suurema prahi koridorist kokku, tegin prügikastid tühjaks, korjasin laiali vedelevad asjad ja riided kokku, ... jne ... Tõin poest veits söögi ja joogipoolist, mis teadsin talle meeldivat. Punktide teenimiseks panin lille vaasi lauale ja esimesed 5 oma aia maasikat sinna kõrvale. Flightradari pealt jälgisin lendu, esimene hilines veidi, ümberistumisega läks vähe kiireks, teine jõudis õigel ajal. Olin just jalatsid kokku korjanud ja läksin viimast paari trepile liivast puhtaks kloppima kui massin maja ette veeres, kust unine kaasa välja pudenes.

Pärnaõied

Päevapilt: Mesilane pärnaõiel maiustamas

Miks ma ikka üllatun kui hommikujooksuga alustatud päev kujuneb asjalikuks? Igatahes sai jällekord hulk asju aetud, pole küll miskit eriti suurt aga puhkuse ajal ikka nats tüütu. Päris puhkus oleks ju selline kui ei pea mitte millelegi asisele mõtlema. Taolist päris puhkust saan tunda vaid pikale matkale või telkima minnes kui põhimõtteliselt võimalik ainult ellujäämisega ja lõkke vahtimisega tegeleda😁

Õitsev pärnapuu

Küll on tore, et mul pole mingi haigus (koroona) lõhnameelele mõjunud. Olen alati hea lõhnatajuga olnud ja seetõttu naudin lõhnasid. Tänanegi päevapilt tingitud asjaolust, et rattal sõites lõi ninna Pärnus veedetud lapsepõlve meenutav hõng. Pealegi on mu lemmiktaimetee pärnaõietee. Tagasi lõhnade juurde tulles on hulk lemmiklõhnu: sirel, jasmiin, piibeleht, kohv, kaneel, põlenud püssirohi - ok see oli nali, mõned naiste lõhnaõlid, mille nime ei tea aga mis suvalises situatsioonis meeli erutavad - see ei olnud nali (ürgne feromoonide võim). Teisest küljest on küll hulk ebameeldivaid lõhnu aga tapvalt jälki ei oskagi nimetada.

Mis on teie lemmiklõhnad kui raatsite jagada ja kas on ka kõrvulukustavalt vastikuid mille vältimise nimel olete valmis riiki reetma või oma vanaema maha müüma😜

Imeline hõng isegi Pärnu maantee kõrval

Parem hüppeliiges sügeleb hullult ja on natuke paistes, ikka sellest pagana vaablasest, kes sutsaka pani. Mis seal ikka, vanarahvas arvas, et sihatne mürk pidada reuma vastu aitama. Reumat mul pole aga ega ärahoidev hooldus mööda külge maha jookse. Meil on siin ka uus koduloom, igavene pirakas ämblik vaatas hommikul köögis kraanikausiäärel vastu. Nõudepesemine teda suurt ei seganud, aga õhtul oli uutele jahimaadele suundunud. Kui veab siis saab kunagi päevapildi modelliks.

Unustatud Juuni jooksu kokkuvõte: 102km keskmise tempoga 4:43 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:00, viiekas 22:28, kümps 47:31. Parim keskmine kiirus rohkem kui 5 kilomeetri distantsil 4:26/km ehk 13.52 km/h. 16 korda juunis jooksmas. Aasta parim kuu keskmine tempo vaatamata Eestis seoses puhkusega lõdvemalt võtmisele. Käimist 55, ratast 164 kilti.

Hoovihmad

Päevapilt: Vihmapilved kihutavad akna taga

Terve päev tuli täna vihmahoogusid. Igale poole kuhu minna pidi vihmakile igaks juhuks kaasa haarama. Ega palju saanud käia, suht molutamise päev, isegi jooksmine jäi vahele. See-eest üks tehtud käik läks täiega asja ette! Õhtusöögiks hakklihapall küpsetatud paprikas ahjukartulitega - Maxima valmistoodete osaonnast. Snäkiks teleka kõrvale suitsukeeled sepikul, magustoiduks mango koorejäätis külmutatud oma aia mustsõstardega! Ootan juba pikisilmi kaasat, kes mind korraliku kodutoiduga nuumab.

Ilmakärakaga Laulupidu

            Päevavideo: Sihukese vihmaga lendaks ise ka kiirelt mesipuu poole

Täna ei jaksa eriti pikalt laulupeost kirjutada, liiga läbiligunenud ja väsinud. Peole sattusin pooljuhuslikult. Plaanis polnud, piletid müüdi niikuinii kohe läbi. 

Päevapilt: Õnnelikud märjad pealtvaatajad

Sõbral jäi veits ootamatult pilet üle, pakkus mulle, pikalt ei mõelnud, juhust tuleb kasutada. Peo esimene pool üllatavalt vähese vihmaga aga kui järsku tulema hakkas andis hirmsa pauguga märku ja tuli kui kosest pool tundi jutti. Just mudilaskooride lahkumise ajal lõi välk ootamatult väga lähedal, kohe järgnes kõrvulukustav kärakas, inimesed kriiskasid ehmatusest. Justnagu Himars Ukraina rindel - päris ehmatav. Kõik said märjaks, need veidi vähem, kellel vihmakiled. Vahepeal hakkas kuivatama ja näitas isegi korra päikest. Tegelt nöökis niisama, pool tundi enne viimaseid laule kallas jälle, ainult selle vahega, et välku ei löönud. Homme ehk vähe pikemalt laulupeost, praegu naudin kuuma teed.

Tuuline rand

Päevapilt: Lohelaudur tormi nautimas

Uni läks varakult enne kaheksat ära. Pöörlesin veidi ja ajasin end üles. Lähen teen jooksuringi ära, siis päev asjalikult alustatud. Kiirust polnud aga joosta suht kerge, no eks just selle pärast muidugi. Kahe kildi peal mõtlesin võtan 5K asemel 8K ringi, natuke veel ja otsustasin juulikuu kümpsi joosta, ainult 2 kilti 8'le otsa. Suht ühtlases tempos kerges vihmasajus läbisin ja eriti ära ei väsinud. Järgnes korralik hommikusöök jogurti, ICA imehea müsli (pean kaasa ostma), kohvi ja mandlimartsipani croissantidega. Enne veel seadsin üles eelmisel päeval muretsetud piiramatu netimahu ja TV programmidega ruuteri. Üles seadsin on muidugi liialdus, pistsin toite pistikusse ja vaatasin wifi salasõna ruuteri põhja pealt ning kõik mu nutiseadmed olidki nagu naksti 5G võrgus.

Vahtisin netist videouudiseid kuni tukastus peale tuli. Pekki, niisama ei saa ju päeva maha molutada. Vihm pidi 12'ks järgi jääma, sõidan suvilasse, nüüd soodne võimalus tohutut oksahunnikut väiksemaks põletada ja lõkkeplatsi ümber istmed (loe palgid) korda seada. Võtsin kaasa õunamahla ja singijuustu stritsli, poest haarasin mööda minnes gaseeritud sidrunivee ja jäätise. Kohale jõudes hakkas ennustuse vastaselt hoopiski sadama, eriti ei häirinud, viskasin voodisse sirakile, vihmasabina saatel tuli kange unekas peale. Äratas Kanadast helistav kaasa. Mis mõttes tusatsesin, neil kell ju alles 6 hommikul. Ta oli hullult aias rahmeldanud ja ei suutnud oma saavutusi jagamata jätta. Ma algul ei mõistnud kustkohast tagaaias video tehtud, nii palju ümberkorraldusi alates lauast ja lõpetades puuriidaga.

Mõni päev vaiksem, mõni päev tuulisem

Uni oli läinud ja vihm järgi jäänud. Võtsin vikati, oksakäärid, tikud ja töökindad ning hakkasin rassima. Esiteks panin pisikesele oksahunnikule tule otsa lisades hiljem suuremaid järjest juurde. Vahepeal tõusis leek õige kõrgele ja isegi istepalgid hakkasid kuumuskiirguse käes tossama. Naadivõsa sai lõkkeplatsi ümbert kõvasti vähemaks niidetud. Üht tihemat oksapunti risuhunnikust välja sikutades ründas mind ootamatult vaablaseparv, ju olin nende pesa peale sattunud. Parema luupekse peale sain sutsaka, justkui hõõguv metallvarras oleks jalga torgatud. Oksapunt kukkus maha, ise panin putku, Vaablased õnneks pikalt ei jälitanud, kümmekonna meetri pärast pöörasid tagasi ja lendasid kahjustusi inspekteerima.

Mõnda aega hoidsin aupaklikku distantsi risuhunnikust enne kui mahakukkunud oksapundi üles korjasin ja lõkkesse viskasin. Õunamahla jõin ära ja siis tekkis mõte mere äärde minna. Toas olles olid tähelepanu äratanud vastu katust taguvad pihlakaoksad, nüüd õues kuulsin tugevat merekoha kolmveerand kildi kauguselt. Lained peavad vägevad olema, lähen teen päevapildi. Mere äärde jõudes ei pidanud pettuma, paras torm. Jalgupidi vette astudes selgus, et hullult soe. Loomulikult tuli vette minna mis sest, et ujukaid kaasas polnud, lühkarid sobisid. Lained nii suured, et veits üle põlve vees lõi üle pea, hoovus idasuunas kippus jalgu alt viima. Oma pool tundi kaifisin lainetes, harva kui selline torm ja veesoojus samal ajal. Linna sõites tundsin kõditust jalal, kuradi puuk ronis sääre peal - viskasin julmalt maanteel aknast välja. Ju olin ta rannast naastes rohust üles korjanud. Päev läks igati asja ette.

Valge Laev

Päevapilt: Valge Laev ... paljudele liiga hilja

Rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi ootasid paljud Eestis valget laeva, mis kunagi ei tulnud. Mäletan selgelt vanavanemate ja vanemate pettumust ning kibestumist läänemaailmas, kes oli meid jätnud nõuka vägivalla kätte. Sõnu vaid tehti aga ei mingeid tegusid, mis reaalselt oleks aidanud. Tänapäeval Ukrainas aidatakse vähemalt varustuse ja rahaga kuid ei olda valmis reaalselt sõjaliselt sekkuma lõpetamaks konflikti kiirelt. Kaua peab ootama, et terroriste terroristideks nimetatakse. Nüüd ähvardab Moskva tuumajaama õhkulaskmisega, sest keegi ei võta tuumapommiga vehkimist enam tõsiselt. Zaporozje tuumareaktorid ei kujutavat küll nii suurt saasteohtu kui Tshernobõli omad, kuid neid on kuus ja majanduslikult paneksid Ukrainale pikaajalise ja tõsise põntsu. Venelastel juba ammu savi, sest sanktsioone pole enam palju järgi jäänud ja otsene sõjaline sekkumine ei tule ilmselt enne kõne alla kui rünnatakse mõnd NATO riiki või kasutatakse tuumarelva, viimase puhul pole kindel.

Praegugi veel annab vett suvilas

Ööuni oli suvilas suurepärane nagu ikka. Jooksma jõudsin alles veidi enne ühteteist. Juunikuu saja kildi normi jaoks oli vaja kuuspool joosta. Tavapärase rannaotsa asemel tegin enne hulga põikeid kohalikel väikestel teedel ja nii kogunes lõpuks 8 jooksukilti - "norm" kenasti täis. Vesi oli soe aga tänu sellele ka vetikane ja sogane, õitses nagu öeldakse. Vette kastmiseks ja loputamiseks kõlbas, aga ujuda erilist mõnu polnud. Pärast rassisin oksahunniku kallal ja laasisin langenud puu ladva. Higistasin pangetäie, liiga palav töö tegemieks. Tagasiteel poodlemine ja Tele2 esindusest läbi astumine - võtsin piiramatu netipakendi ajaks kui ülejäänud pere saabub ja uue sim kaardi moblale. Õhtul tegin pannitäie kartuleid, lihapalle, praemuna ja suure salati, mõnus kõhutäis.

Raiesmik

Päevapilt: 360º vaade tärkavale elule raiesmikul

Paljud kurdavad, et raiesmiku nägemine tekitab neil masendust. Värskelt langetatud mets ja ülessongitud maapind pole tõepoolest kena vaatepilt. Mõned aastad vana raiesmik on aga minu arust musternäide fööniksist - uuestisündimisest. Kuivanud kändude ja oksarisu vahelt tärkab hoogsalt uus elu. Sammal ja rohi, mustikad, pohlad, maasikad kõikse madalamas rindes. Siis vaarikad, uued seemnetest tärganud männid, tammed, kased ja teised noorpuud. 

Õitsev põldmari

Putukaid igal pool, eriti muidugi sääski. Ühesõnaga uus elu lokkab ja võtab jõudsalt võimust. Igaks juhuks mainin, et mind ei finantseeri RMK ja pole ka kunagi metsaraie pealt teeninud. Lihtsalt sihukesed mõtted tulid pähe kui täna raielangilt metsmaasikaid otsima läksin - ainult 3 leidsin, vaarikad täitsa toored, põldmarjad alles õitsevad. Metsatulekahju oht on tõepoolest kõrge, lagedal kõik nii kuiv et krõbiseb jala all. Müstiline, miks see aasta sääski nii palju, need tegelased ju armastavad niisket ja jahedat. Parmusid seevastu pole üldse kohanud.

Linnas olles korraks kaalusin, kas tulla suvilasse või mitte. Aga ainult korraks, sest mõtlesin, mis kõik oleks nõus andma taolise võimaluse eest Ameerika suurlinnas. Eriti kui mõelda tühisele 20 kildisele distantsile ja poole tunnisele ajalkulule - Torontos kulub just see aeg ja maa tööle sõitmiseks. Suvilad ja metsik loodus 200 kildi ja 2 tunni kaugusel, tihtipeale kaugemalgi. Interneti ühendan moblast läpakasse, kohvimasin ja pliit olemas, toidupood kilt, raamatuid riiulites rohkem kui jõuaks kõigi oma puhkuste ajal lugeda. Parim suht inimtühi Põhja-Eesti rand vähem kui kilomeeter, mida sa hing puhkuseks veel tahta oskad.