Keskaegne Tallinn

Päevapilt: Oleviste torniaknast

Täna tutvusid vahtralehemaa turistid linnaga. Tavaliselt satun puhkuse jooksul kesklinna maksimaalselt paar korda, sel aastal juba teine kord kui laulupeol käimist esimeseks nimetada. Kaasa pakkus hommikul välja keskaja päevade väisamise, mis mul selle vastu saab olla kui programmis ka kommipoe külastamine. Elroniga saab meie juurest 20 mindiga kesklinna! Liikusime mööda tänavaid nagu tüüpilised turistid, pea kuklas ringi vahtides ja iga nats aja tagant pildistades. Raekoja platsil kohtas kaasa sugulast ja vihm sai meid kätte. Varjusime naise juhtimisel käsitööpoodides.

Viru tänavat mööda Viru väravani ja siis enne müüri vasakule. Külmavärinaga meenus: siin kandis oli nõuka ajal meie rajooni sõjakomissariaadi hoone. Müüri sees mingi resto aga meie tähelepanu köitis võimalus müürile ronida. 4euri näo pealt tundus kallis, kuid nagu hiljem selgus, kujunes see hästi kulutatud rahaks. Tornid ja müüripealne laudtee eeskujulikult korras, sellise nurga alt vaadet vanalinnale polnud enne kogenud. Tornidest mitmelt tasandilt 360 kraadi panoraam. Ilm soosis, pilvitus ja päike tekitasid põnevaid valgusefekte. Häid fotosid (vähemalt minu arust) sai liiga palju ühe postituse jaoks.

Tornide liiga järske ja kõrgete astmetega treppe oleks mu harrastusronijast  laps täiega nautinud! Seintele oli riputatud hulk kirjeldustega varustatud ajaloolisi fotosid vanalinnast koos tänapäevaste võrdlevate piltidega. Pooleldi nagu muuseum. Tornide laskeavadest ja akendest tehtud pildid tulid kohati välja nagu postkaardid ... kui meid endid sealt maha kustutada. 

Vanalinna katusekortereid vaadates mõtlesin, et pole kunagi kujutanud ette, et selles piirkonnas inimesed päriselt elavad. Ühest küljest jube hipster asuda keset vanalinna, teisest küljest paras tüli ja ebamugavus, aknast avanevad vaated enamasti ei kipu kõige maalilisemad olema, parkimisvõimalusest rääkimata. Siseõued seinast seina, alates umbrohus ja ehitusjäätmetega kaetutest kuni viimase peale viksituteni.

Justkui "maal" seinal

Sissemüüritud pea

Tagasiteel põikasime veel korra raekoja platsile ja siis läbi Saiakäigu ja Börsikäigu Suur-kloostri tänavat pidi minu vana kooli, Gustav Adolfi Gümnaasiumi juurde. Vene saatkonna ees oli metallpiire hulga sõjavastaste ja tiblasid pimedasse kohta saatvate loosungitega. Huvitav mis tunne diplomaatidel on, nad ju pole lollid ja teavad mis tegelikult toimub. Pole ime kui sihukese kognitiivse dissonantsi tingimustes tundub ahvatlev kõrgemate hoonete lahtiste akende juures kõõlumine. GAG hoone nostalgiliselt vana tuttav, praegu uksed suletud ja hoov üles kaevatud, sisse ei saanud. Keskkooliaja mälestused valdavalt toredad: seda nii seoses tüdrukute, sõprade kui õppimise (tähtsuse järjekorras) koha pealt.

... karvaste kaenlaalustega
KURAT

INGEL pühapaistes ja ...

Viimane peatus Kalevi kommipood Balti Jaama turul. Oli uude kohta kolinud mida esimese hooga ei leidnud. Kaasa rõõnuks olid tema lemmikud Vana Tallinna martsipanibatoonid soodukal, terve suur karp 5.90, võtsime kaks. Mina ajasin küüned taha Kalevi marja-pähkli batoonikeste kastile, lisaks paar uhket kommikarpi ja hulk muid maiustusi. Kokku kulutasime pea 60 euri. Kokkuvõttes on kommid kallimaks läinud aga soodukalt ostes endiselt täiesti talutav hind, eriti kui need põhitoiduaineks pole. Enne Paldiski rongile kiirustamist jõudsin veel Selverist läbi hüpata, et jäätis ja jook sõidule kaasa haarata. Selline tüüpiline turisti päev oli täna.

Õhtul võõrustasime veel vanemaid ja proovisime Wõlu tikrimaitselise vahuveini ära. Mina arvasin maitse järgi, et tegu lasteshampaga, kaasa meelest on 6 mahuprotsenti mudilaste peole nats liiast. Ma ei tea, äkki oli 0. lihtsalt eest ära kulunud, meki järgi pigem nagu limonaad mitte siider, mis tavaliselt ju veelgi lahjem. Linnupiima kommid igatahes sobisid oivaliselt kõrvale!