Tuuline rand

Päevapilt: Lohelaudur tormi nautimas

Uni läks varakult enne kaheksat ära. Pöörlesin veidi ja ajasin end üles. Lähen teen jooksuringi ära, siis päev asjalikult alustatud. Kiirust polnud aga joosta suht kerge, no eks just selle pärast muidugi. Kahe kildi peal mõtlesin võtan 5K asemel 8K ringi, natuke veel ja otsustasin juulikuu kümpsi joosta, ainult 2 kilti 8'le otsa. Suht ühtlases tempos kerges vihmasajus läbisin ja eriti ära ei väsinud. Järgnes korralik hommikusöök jogurti, ICA imehea müsli (pean kaasa ostma), kohvi ja mandlimartsipani croissantidega. Enne veel seadsin üles eelmisel päeval muretsetud piiramatu netimahu ja TV programmidega ruuteri. Üles seadsin on muidugi liialdus, pistsin toite pistikusse ja vaatasin wifi salasõna ruuteri põhja pealt ning kõik mu nutiseadmed olidki nagu naksti 5G võrgus.

Vahtisin netist videouudiseid kuni tukastus peale tuli. Pekki, niisama ei saa ju päeva maha molutada. Vihm pidi 12'ks järgi jääma, sõidan suvilasse, nüüd soodne võimalus tohutut oksahunnikut väiksemaks põletada ja lõkkeplatsi ümber istmed (loe palgid) korda seada. Võtsin kaasa õunamahla ja singijuustu stritsli, poest haarasin mööda minnes gaseeritud sidrunivee ja jäätise. Kohale jõudes hakkas ennustuse vastaselt hoopiski sadama, eriti ei häirinud, viskasin voodisse sirakile, vihmasabina saatel tuli kange unekas peale. Äratas Kanadast helistav kaasa. Mis mõttes tusatsesin, neil kell ju alles 6 hommikul. Ta oli hullult aias rahmeldanud ja ei suutnud oma saavutusi jagamata jätta. Ma algul ei mõistnud kustkohast tagaaias video tehtud, nii palju ümberkorraldusi alates lauast ja lõpetades puuriidaga.

Mõni päev vaiksem, mõni päev tuulisem

Uni oli läinud ja vihm järgi jäänud. Võtsin vikati, oksakäärid, tikud ja töökindad ning hakkasin rassima. Esiteks panin pisikesele oksahunnikule tule otsa lisades hiljem suuremaid järjest juurde. Vahepeal tõusis leek õige kõrgele ja isegi istepalgid hakkasid kuumuskiirguse käes tossama. Naadivõsa sai lõkkeplatsi ümbert kõvasti vähemaks niidetud. Üht tihemat oksapunti risuhunnikust välja sikutades ründas mind ootamatult vaablaseparv, ju olin nende pesa peale sattunud. Parema luupekse peale sain sutsaka, justkui hõõguv metallvarras oleks jalga torgatud. Oksapunt kukkus maha, ise panin putku, Vaablased õnneks pikalt ei jälitanud, kümmekonna meetri pärast pöörasid tagasi ja lendasid kahjustusi inspekteerima.

Mõnda aega hoidsin aupaklikku distantsi risuhunnikust enne kui mahakukkunud oksapundi üles korjasin ja lõkkesse viskasin. Õunamahla jõin ära ja siis tekkis mõte mere äärde minna. Toas olles olid tähelepanu äratanud vastu katust taguvad pihlakaoksad, nüüd õues kuulsin tugevat merekoha kolmveerand kildi kauguselt. Lained peavad vägevad olema, lähen teen päevapildi. Mere äärde jõudes ei pidanud pettuma, paras torm. Jalgupidi vette astudes selgus, et hullult soe. Loomulikult tuli vette minna mis sest, et ujukaid kaasas polnud, lühkarid sobisid. Lained nii suured, et veits üle põlve vees lõi üle pea, hoovus idasuunas kippus jalgu alt viima. Oma pool tundi kaifisin lainetes, harva kui selline torm ja veesoojus samal ajal. Linna sõites tundsin kõditust jalal, kuradi puuk ronis sääre peal - viskasin julmalt maanteel aknast välja. Ju olin ta rannast naastes rohust üles korjanud. Päev läks igati asja ette.