Seened ja visa hing

Päevapilt: Kasepuravikuvanur

Pea nädal kestnud vihma on ilmselgelt seeneriigis märgatud. Nägin täna selle aasta esimesed seened ära, mõlemad kahjuks vanavõitu, üks lausa kummuli. Kasepuravik kasvab maja ees, kus paari kolme aastase vahega olen neid ennegi leidnud - niidistik maa sees kase juurikate vahel seega kenasti elus. Puude põhjal võiks seal ka tammepuravikke ja kuuseriisikaid leida, tegelt muidugi mitte. Teine seen oli aga metsa ääres lõkkeplatsi kõrval, seal pole varem seeni näinud. Välimuse järgi arvaks et mingi mürkel, mida pole küll kunagi söönud ehkki väidetavalt üks paremaid söögiseeni. Need süüa ei kõlvanud aga edaspidi tasub silmad lahti hoida.

Puhkama heitnud Mürkel

Tänu vihmale võisin julgelt oksarisu vähemaks põletada kartmata metsatulekahju põhjustada. Lõkkeplatsi ümber pean uusi istumispalke panema ja äkki isegi mingi massiivse seljatoega istme valmistama. Taldriku, pudeli või klaasialusteks võin mõned pakud saagida või paar laia plangujuppi paigutada. Sääsed saadanad olid super aktiivsed, ilmselt "värskelt koorunud" ja näljased. Palkidel on seni olnud alustoeks teised palginotid või lihtsalt täispikkuses vastu mulda, seekord korjasin tee äärest paekivihunikust mõned tummised mürakad kaasa. Palk peab hulka kauem vastu kui vastu maad ei vedele. Eelmisel aastal langetatud massiivse lepa peal olid hakanud uued võsud kasvama ehkki puu ise poole meetri kõrgusel õhus - elu on visa.

Eelmisel aastal langetatud lepp

Värske võsu keset tüve😮