Nagu eelmises postituses mainitud, läksin suusatama ... ja andsin oma panuse kliimasoojenemisse põletades pool paaki bensu rääkimata elektrienergiast, mis kulus mu mäest üles vedamisele. Ega õlts ja saiakesed-leivakesed, ning suitsuvorst ja paar konjakilonksugi niisama õhust ja heast tahtmisest siiasamusesse maailma teki. Igatahes nagu alati oli mäel hullult lahe kihutada, täie rinnaga sai kiirust nautida ning lumele poognaid vedada.
Lumi oli haruldaselt mõnus, diislikütust põletavate mäetraktorite poolt kinnitambitud ja siledaks lihvitud, et harrastajatel lihtsam sõita. Võtsime seekord kaasa nii slalli kui suurslaalomi suusad, esialgu panime GS'd alla. Olin lasknud oma suurslaalomi suusad teeninduses värskelt teritada, niipea kui jalad sidemetesse sain mõistsin: kauba peale oli ka määre alla pandud, nii libedate suuskadega pole pikka aega lumel olnud. Määrdega üldiselt vaeva ei näe, mõte oleks vaid siis kui võistlustel käia. Esimesed sõidud läksid kui lennates, pidin korduvalt pidurdama, et kiirus oskusi ei ületaks.
Kuna mägi nii kerge suurel kiirusel sõita ei hakanud suuski vahetama, suurslaalomi omadega väga mugav. Ilm suhteliselt normaalne, 10 külmakraadi ja kerge tuul. Tütar unustas sooja vesti koju, andsin talle enda oma, kui kaenlaalused õhutusaugud kinni tõmmata on minu jope haruldaselt külmakindel. Filmisime teineteist, paljakäsi moblat käes hoides mäest alla tuhisedes külmavad näpud päris siva. Kindaga ei julgenud hoida, kartsin hoo pealt lumme pillata, pärast tükk tegu, otsi ja ole õnnelik kui üldse üles leiad. Mäel tõstuki all aeg-ajalt näha noorukeid oma kadumaläinud moblasid otsimas, üles sõites vaesekesed kõrgelt toolilt kalli kaaslase lumme pillanud. Sõidu pealt filmimine on parasjagu keeruline ettevõtmine, sest ühe silmaga pead vaatama, et filmitav kaadris ja teisega, et ise kuhugi künkasse või suusataja otsa ei kihuta - mobla ühes ja kaks suusakeppi teises käes. Õnneks nõlvad õhtupoole tühjad, suusata nagu privaatmäel. Videol on aegajalt näha seljataga asuvate prozhektorite poolt tekitatud filmija varju lumel kaasa liikumas. Natu nagu naljapildil, kus reporter jookseb muuseas sportlaste kõrval intervjuud võttes😁
Jagan ka Jaanuarikuu jooksustatistika: Kilomeetreid kogunes aasta esimese kuuga 16 jooksuga 117 ja pool keskmise tempoga 4:43 kilomeetrile. Parimad ajad jaanuarile tüüpiliselt niruvõitu: 1km 4:16, 5km 23:26 ja kümps 47:16. Väljas jalutamist 23.5 km ja suusamäel 71 km. Sammusid keskmiselt 14557 päevas. Pulss 40 - 190, rahuoleku südamelöögisagedus 56 minutis. Kaal ühtlaselt 78 kg peal, kõikumist vähem kui kilo kummalegi poole. Keskmine une pikkus 7.5 tundi ja kvaliteet 79 punkti sajast, tühja neist punktidest aga enesetunne on puhanud ja hea. Ehk siis kõigi näitajate järgi vorm ja tervis tipp-topp, ribi paranenud ainult küünarnukk veel veidi paistes ja valus. Allolev video üks paljudest, mis kinnitab näitlikult, miks mäel tasub silmad lahti hoida: igasugu hulle võib suuskadel või lumelaual kohata.
Elektrienergia ei ole saastevaba! 60% elektrist fossilkütuste põletamine
Igaks juhuks hoiatan ette, et miskit eriti positiivset selle postituse alt oodata pole. Teema kerkis üles kahel põhjusel: juhuslikult hüppasid twitteris ette selle aasta populaarseimad statistilised graafikud, mille hulgast jäi silma globaalse elektritootmise oma ja muidugi ka USA presidendi loba väidetavast kliimasoojenemise vandenõust.
Suure elektriautode promomise kampaania käigus võib inimestel olla tekkinud petlik mulje, et elektriautod on saastevabad ja elektrienergia "roheline". Liikumiseks kasutavad akusse laaditud energiat ja tossutorugi pole küljes. Samas ei mõelda sellele, kuidas elektrit toodetakse - 60% maailma elektrienergiast tuleb fossiilkütuste põletamisest. Kui arvestada juurde ülekande ja salvestamise kadusid ning materjalide kaevandamise ning tootmise süsinikujalajälge ei tule elektriautod tavalistest suurt rohelisemad. Elektriautode puhul lihtsalt ei asu saastekoormus mitte vahetult auto juures vaid kusagil eemal - mida ei näe, seda ei ole.
Maailma Energiatarbimine Energiaallikate Lõikes
Järgnevalt kerkis üles küsimus moodsa tsivilisatsiooni aluseks olevast maailma globaalsest energiatarbimisest, mis on momendil umbes 600 Exajouli ja eeldatavalt kahekordistub aastaks 2100. Globaalset energiatarbimist rahuldatakse praegu fossiilkütuste, taastuvenergia ja tuumaenergia abil. Iga allika osakaal muutub aja jooksul tehnoloogiliste edusammude, poliitika ja nõudluse muutuste tõttu. Värskeimate andmete põhjal on jaotus ligikaudu järgmine:
1. Fossiilkütused (~80% maailma energiatarbimisest)
Nafta (30–33%)
Domineerib transpordisektoris (autod, lennukid, laevad) ja naftakeemiatööstuses.
Süsi (25–27%)
Laialdaselt kasutusel elektri tootmises, eriti Hiinas ja Indias.
Maagaas (23–25%)
Kasutatakse elektri tootmiseks, kütmiseks ja tööstuslikuks tooraineks. Kasvab, kuna põleb puhtamalt võrreldes söega.
2. Taastuvenergia (~12–15%)
Hüdroenergia (6–7%)
Suurim taastuvenergia allikas, eriti oluline Lõuna-Ameerikas ja Aasias.
Tuuleenergia (3–4%)
Kiire kasv tänu kulude vähenemisele ja poliitilisele toetusele, eriti Euroopas, Hiinas ja USA-s.
Päikeseenergia (3–4%)
Maailma kiireimini kasvav energiaallikas, laienev nii suurprojektide kui ka kodumajapidamiste tasandil.
Bioenergia (2–3%)
Sisaldab biokütuseid transpordiks ja biomassi kütmiseks ning elektritootmiseks.
Geotermaalenergia ja muud (<1%)
Tähtis teatud piirkondades, nagu Island ja mõned USA osariigid.
3. Tuumaenergia (~4–5%)
Pakub süsinikuvaba baasvõimsusega elektrit. Suuremad tootjad on USA, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa.
Kui energiatarbimine kasvab ennustatud kiirusega siis neid arvusid nähes ei paista inimkonnal erilist lootust olevat kasvuhoone efektist (CO2, Metaan CH4, Lämmastikoksiid N2O ja veeaur) tulenevat kliimasoojenemist ära hoida. CO2 kontsentratsiooni ja maakera temperatuuri korrelatsioon on nii tugev (koeffitsent ~0.9 viimase miljoni aasta jooksul), et nende omavahelises seoses oleks teaduslikust vaatevinklist raske kahelda. Objektiivsuse huvides tuleks ära märkida ka teoreetiline võimalus, et mõlemat mõjutab hoopiski mingi kolmas faktor nagu näiteks vanajumala kättemaks inimkonnale (ja ülejäänud elusloodusele) nende pattude eest. Personaalselt arvan, et see teooria sobib hästi pea liiva alla peitmise ja vastutusest kõrvalehiilimise põhjendamiseks.
Arvestades, et 95% CO2 emissioonist on inimtekkeline kostavad kliimamuutuse eitajate väited äärmiselt alusetud. USA lahkumine Pariisi kliimaleppest olukorda eriti palju ei mõjuta, sest ilmselt on kriitiline punkt niikuinii ületanud. Isegi kui kohe lõpetaksime igasuguse CO2 paiskamise atmosfääri kestab soojenemine edasi kuna kontsentratsioon juba nii kõrge ja kliima on väga suure inertsiga protsess. Tõenäoliselt siiski muutused piisavalt aeglased, et selle hooaja mäesuusapass raisku ei lähe😁 Realistlikult võttes ei pea minu põlvkond ilmselt suurt muretsema, kui talved lähevadki soemaks, eks tuleb kaugemale põhja või kõrgemale mägedesse lund otsima sõita.
Praegu on tavakodanik seisus, kus valik:
1. Uppuval laeval oma mugavus ohverdada ja silmad punnis pingutades ning higistades viimase võimaluseni kopsikutega vett üle parda pilduda. Moraalselt pakuks ehk rahuldust, ehkki mõistaksime tegevuse mõttetust.
2. Allesjäänud päevad orkestri saatel restoranis pidu panna nagu Titanicul. Õlal istuv moraaliingel minema nipsutada ja kõigele vilistades elu nautida, pärast meid tulgu või veeuputus.
3. Loota kõrgema jõu sekkumisele ja mitte midagi teha kuna niikuinii kõik läheb nagu "kõigekõrgem" (olgu siis jumal, universum või AI) tahab - inshallah. Sisuliselt alamvariant teisest võimalusest.
Millise kolmest olete teie valinud või oskab keegi veel mingit võimalust pakkuda???
Ma nüüd suusatama, kasutan haruldast loodusnähtust lume näol seni kui veel jagub!
Preili annab põhjust blonditeemalistele anekdootidele
Nonii, täna kuulutas Trump välja tollirezhiimi oma kolmele suuremale kaubanduse partnerile. Kuuldavasti üritasid mitmed ameerika enda tuntud poliitikud, ärimehed ja suurfirmade juhid teda sellest sammust loobuma keelitada, paraku nagu näha ei õnnestunud. Mõistmaks millistest summadest juttu lisan numbrid USA poolt vaadatuna:
1. Mehhiko import 475, eksport 300, negatiivne bilanss -175 miljardit
2. Hiina import 427, eksport 148, negatiivne bilanss -279 miljardit
3. Kanada import 419, eksport 300, negatiivne bilanss -119 miljardit
Huvitava võrdlusena oli näiteks ainuüksi Nvidia aktsia ühe päeva kukkumine esmaspäeval umbes sama väärtusega kui nende kolme riigi aastane väliskaubandusdefitsiit kokku!
Kaubanduse põhjuseks on asjaolu, et teatud tooteid on ühes piirkonnas odavam toota kui teises olgu siis klimaatiliste, poliitiliste, majanduslike, mis iganes põhjuste tõttu. Vabaturu süsteemis otsib klient alati soodsamat hinda enam-vähem võrdse toote puhul. Teoreetiliselt peaks kaupade vaba liikumine kõigile osapooltele kasulik olema. Tihtipeale tulevad aga majanduslike kaalutluste kõrval mängu poliitilised, mille parimaks näiteks ongi praegune USA käitumine. President tahab lihtsalt oma valijatele (sinikraed) populistliku poliitikaga näidata, et teeb mida lubas: toob töökohad USA'sse tagasi. Ses mõttes kummaline, et tööpuudus pole momendil USA's eriliseks probleemiks.
Ametlikult väljakäidud põhjendused on samas täiesti arulagedad: immigratsioon ja narkootikumid (fentanüül), mida Mehhiko, Kanada ja Hiina üle piiri USA'sse saadavad. Fentanüüli tuleb tõepoolest kuigipalju Hiinast, illegaalseid immigrante põhiliselt üle Mehhiko piiri aga Kanadast minimaalselt kumbagi. Pealegi peaks tavaloogika järgi piirikaitse iga riigi enda asi olema. Tegelikult tahab USA lihtsalt kaubandusbilanssi rohkem tasakaalu viia. Lisaks kuulutas Trump peadseid tolle EU'le, kuna mingit muud põhjust polnud võtta kõlbas hästi tuntud hüüdlause tootmise "tagasitoomisest" Ameerikasse.
Tollid toovad alati kahju mõlemale poolele kuid momendil ilmselt kõige rohkem Kanadale, kellele USA ülekaalukalt suurim kaubanduspartner. Kummastavalt saab mõju Hiinale olema kõige väiksem, sest esiteks vaid 10% toll võrreldes Kanada ja Mehhiko 25%'ga ja teiseks on USA osa Hiina kaubanduses protsentuaalselt väikseim. Kuidas mõista asjaolu, et kõige suurema defitsiidiga globaalsele vaenlasele pannakse ainult 10% tolli samas karistatakse oma lähimat liitlast Kanadat 25%'ga???
Siseriiklikult pole kaitsetollid midagi muud kui oma rahva maksustamine, sest poodi jõudev imporditud kaup on tolli jagu kallim, toll aga läheb otse riigi tuludesse. Kokkuvõttes maksab USA tarbija tollid kinni.
It is estimated the 25 percent tariffs on Canada and Mexico and 10 percent tariffs on China proposed to go into effect as early as February 1, 2025, would shrink economic output by 0.4 percent and increase taxes by $1.2 trillion between 2025 and 2034 on a conventional basis, amounting to an average tax increase of more than $830 per US household in 2025. The tariffs on Canada and Mexico alone would increase taxes by $958 billion between 2025 and 2034 on a conventional basis, amounting to an average tax increase of more than $670 per US household in 2025.
Hiina kui põhidefitsiidi allikas on juba mõnda aega viinud suure hulga tootmisest mujale Kagu-Aasiasse hiilides nii tollidest kõrvale.
Kanada, Mehhiko ja Hiina ilmselt vastavad omapoolsete tollidega, mis paraku pigem sümboolsed, sest omavad USA'le suht tühist mõju kui mõned nishisektorid välja jätta. Pigem saab murekohaks olema võimalik ülemaailmne tollisõda, mis võib kogu maailmamajanduse tugevasse langusesse viia. Mille kuradi pärast USA'l seda jama vaja ei saa mina aru. Kuulates Valge Maja pressiesindaja briifingut tekkis tõsine kahtlus, et blondide anekdootidel võib tõepõhi all olla - kena väljanägemisega preili jutt oli segi nagu puder ja kapsad. Presidendi esinemisest ma parem ei räägi.
NB: Kes tunneb rohkem huvi võib lugeda päris asjalikku Kanada keskpanga kokkuvõtet või Taxfoundation stsenaariume kuidas kaitsetollid Kanadat ja USA mõjutavad.
Ahv USA presidendina video avakaadris on täiesti juhuslik ehkki igati sobiv kokkusattumus, eriti kui võtta arvesse Trumpi viimaseid avaldusi DeepSeek teemal ja ähvardust Taiwani kiipidele kuni 100% tollimaks peale panna - kõige efektiivsem meetod suunamaks USA tehnoloogilisele mahajäämusele võrreldes Hiinaga.
Inglise valdamise puhul soovitan videot vaadata, kuid allpool annan kokkuvõtte põhipunktidest, mis proovib vastata küsimusele: miks isegi targad inimesed käituvad vahel väga rumalasti. Rumaluse teooria on eriti päevakajaline praegusel ajal: selgitab nii venemaal kui USA's toimuvat (samuti mõningaid aspekte Eesti poliitikas) ja üldse kogu maailmas viimasel ajal vallandunud massilise rumaluse tsunamit. Aja kokkuhoiu mõttes rakendasin AI'd: NoteGPT'ga tehtud video kokkuvõtte lasin Copilotil eesti keelde ümber tõlkida, lisaks kübe endapoolset keelelist viimistlemist. Tegelt ikka täiesti ulmeline kui palju lihtsamaks tehisaru on elu muutnud kui vaid julged seda kasutada. Justnimelt julged, sest oskusi pole sisuliselt enam vaja. Järgneb video kokkuvõte:
Kas olete kunagi mõelnud, miks inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid isegi siis, kui faktid neid selgelt toetavad, või miks tehakse poliitilisi otsuseid, mis on ilmselgelt valed ja kahjustavad kõiki? Usun, et enamik meist on endale vähemalt korra neid küsimusi esitanud. Selliste küsimuste põhjus seisneb asjaolus, et puutume nende nähtustega igapäevaselt kokku ja need mõjutavad meid kõiki. Aga kuidas on see üldse nii kaugele jõudnud ja mis kõige tähtsam - mida saab teha, et selliseid arenguid peatada?
Üks mees, kes nende küsimustega süvitsi tegeles, oli Dietrich Bonhoeffer. Ta oli teoloog, pastor ja vastupanuvõitleja Saksamaal kes mõistis, et rumalus ei ole pelgalt intellektuaalne probleem, vaid eelkõige moraalne ja sotsiaalne. Teise maailmasõja kõrghetkel 1943, arreteeriti Bonhoeffer osalemise eest vastupanuliikumises. Vangistuses olles mõtiskles mees, kuidas Saksamaal selline olukord tekkida sai. Ta küsis endalt, kuidas oli võimalik, et luuletajate ja mõtlejate maa oli muutunud argpükside ja kurjategijate ühiskonnaks.
Bonhoefferi tähelepanekud tollal ei olnud üksikjuhtumid - avastatud mehhanismid mitte ainult ei kujundanud tema ajastut, vaid on hirmutavalt aktuaalsed ka praegu. Vaadates tänapäeva maailma, mõistame kui olulised on Bonhoefferi tähelepanekud jätkuvalt. Valeuudised, vandenõuteooriad ja pime truudus populistidele - kõik need nähtused näitavad, kui ohtlikud on võimu ja rumaluse kombinatsioonid. Oleme tunnistajaks, kuidas desinformatsiooni kasutatakse strateegiliselt poliitilise võimu kindlustamiseks, ühiskondade lõhestamiseks ja kriitilise mõtlemise mahasurumiseks. Inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid või lasevad end mõjutada võimustruktuuridest ja grupidünaamikast, nagu nad tegid Bonhoefferi ajal.
Seega ei ole tema sõnad mitte ainult sügav hoiatus, vaid ka üleskutse meile kõigile olla valvsad, võtta vastutus ja seista vapralt nende arengute vastu. Rumalus, mida Bonhoeffer kirjeldas, ei ole mineviku reliikvia - see on väga reaalne oht, mis ohustab meie tulevikku. Aga mida täpselt mõtles Bonhoeffer, kui ta rääkis rumalusest?
Vangistuses olles töötas mees välja teooria, mis selgitas, kuidas rumalus kujuneb ühiskondades, miks on nii ohtlik ja miks on seda isegi raskem ületada kui pahatahtlikkust. Ta ei piirdunud vaid nendele küsimustele vastamisega püüdes mõista, mida saab rumaluse vastu teha. Aga kõigepealt, kuidas täpselt rumaluse teooria töötab ja miks on see nii keskne meie maailma mõistmiseks?
Bonhoefferi jaoks ei olnud rumalus intelligentsuse või hariduse puudumine, vaid pigem mingi vaimne tõkend, mis takistab inimestel kriitiliselt mõelda ja iseseisvalt tegutseda. See vaimne blokk muutub eriti ohtlikuks võimu kuritarvitamise ja grupisurve ajal, kui inimesed loovutavad vastutuse võimudele või enamusele. Bonhoeffer mõistis, et rumalus ei ole pelgalt isiklik probleem, vaid eelkõige sotsiaalne nähtus, mida mõjutavad välised tegurid, nagu propaganda, hirm ja ideoloogia.
Rumalus tekib eriti seal, kus inimesed loobuvad oma kriitilise ja iseseisva mõtlemise võimest, olgu see siis hirmust, mugavusest või grupikuuluvuse soovist. Need mehhanismid halvavad mõistust ja muudavad inimesed manipulatsioonidele vastuvõtlikumaks. Mis veelgi enam, rumalus on eriti ohtlik, kuna see toimib sageli alateadlikult - inimesed, kes tegutsevad rumalalt, usuvad sageli, et neil on õigus, kaitstes oma seisukohti seda kirglikumalt. See muudab rumaluse jõuks, mida on äärmiselt raske võita.
Oma kuulsates vanglast saadetud kirjades väitis Bonhoeffer, et rumalus on headuse suurem vaenlane kui kurjus. Kui me saame kurjuse vastu protestida ja võidelda, oleme rumaluse vastu praktiliselt jõuetud. Ei protestid ega jõu kasutamine mõjuta seda - isegi mõistus osutub kasutuks, sest rumalus triumfeerib selle üle. Teiseks oluliseks aspektiks mis muudab rumaluse eriti ohtlikuks on ühendamine võimuga. Bonhoeffer täheldas, et üksikisikud grupis või autoritaarsete juhtide mõju all muutuvad vastuvõtlikumaks rumalusele. Rahvahulk annab neile turvatunde, samas kui vastutus nende tegude eest kandub grupile või selle juhtkonnale. See seletab, miks inimesed on valmis eirama iseenesestmõistetavaid tõdesid ja toetama katastroofilisi otsuseid, eriti autoritaarsetes süsteemides, kus rumalust tahtlikult kultiveeritakse, kuna kuulekus ja konformism tagavad võimu säilimise.
Bonhoefferi mõtisklused langevad kokku varasemate filosoofiliste vaadetega ja uuringutega, kuna juba iidsed filosoofid täheldasid, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed olendid. Just see sotsiaalsus on rumaluse alus. Rumalus on oma olemuselt grupifenomen – üksikisik võib käituda rumalalt ilma, et see mõjutaks tervikut, kuid kui kogu grupp käitub rumalalt, mõjutab see sügavalt üksikisikuid ja võimendab üldist mõju. Lisaks on inimese loomus jäänud läbi aastatuhandete suures osas muutumatuks; teatud mentaalsed protsessid ulatuvad tagasi miljonite aastate taha, mil algelised ajud alles hakkasid arenema.
Selle aja jooksul tekkisid arvukad kohastumised aitamaks inimestel oma keskkonnas navigeerida nagu näiteks kalduvus järgida karja. Selle tulemusena usuvad paljud inimesed, et olukordades, kus neil puudub piisav informatsioon, on kõige ohutum valik teha seda mida teised. Kahjuks tegu eksliku eeldusega, mis tihtipeale ei anna parimaid tulemusi. Tegelikult on karjakäitumine üks peamisi rumaluse põhjustajaid, mida kinnitavad arvukad teaduslikud uuringud.
Üks murranguline ja laialdaselt tunnustatud eksperiment sotsiaalse konformismi kohta viidi läbi sotsiaalpsühholoog Solomon Asch'i poolt 1951. aastal. Asch'i konformismieksperiment uuris, mil määral inimesed kohanduvad grupi arvamustega, isegi kui need arvamused on ilmselgelt valed. Eksperimendi ülesehitus hõlmas toas koos istuvaid osalejaid, kellest mõned mängisid salaja eksperimentaatoriga kokku. Osalejatel paluti sooritada lihtsaid visuaalseid ülesandeid, nagu joonte pikkuste võrdlemine. Kokuumängija andsid tahtlikult valesid vastuseid, hindamaks kas tegelikud osalejad kohanduvad grupi ilmselgelt valede järeldustega.
Tulemused olid nii šokeerivad kui ka sügavalt paljastavad, pakkudes teadmisi rumaluse juurdumise kohta. Uuring näitas, et umbes 75% osalejatest kohandus grupiga vähemalt ühe korra, andes teadlikult valesid vastuseid. Keskmiselt kohandus umbes kolmandik osalejatest grupiga, isegi kui vastus oli ilmselgelt vale. See eksperiment illustreerib täiuslikult Bonhoefferi kirjeldatud mehhanisme, mis näitab mitte ainult inimeste kohandumist enamusega, vaid sageli ka oma arvamustest loobumist, vältimaks konflikte ja sotsiaalset tõrjutust. Lisaks demonstreerib eksperiment, kuidas grupi surve võib halvata meele ja suruda maha iseseisva mõtlemise, mis on Bonhoefferi rumaluse teooria keskne punkt.
Siiski, nagu varem lühidalt mainitud, ei olnud Bonhoefferi teooria ainult rumaluse tekkimise selgitamine; ta püüdis uurida ka, mida saaks teha selle vastu võitlemiseks. Järelduseks, et rumalust ei saa ületada lihtsalt hariduse või mõistuse abil. Lisaks on vaja sügavaid sisemisi muutusi, nagu julgus, vastutustunne ja võime mõelda iseseisvalt ning kriitiliselt. Aga kuidas saab seda saavutada tänapäeva maailmas, mis on täis valeuudiseid, vandenõuteooriaid ja manipulatsioone? Ja mida saame teha üksikisikutena, et rumalusega võidelda?
Esimene ja oluline samm on kriitilise mõtlemise edendamine nii endas kui ka teistes. See tähendab teabe kahtluse alla seadmist enne selle vastuvõtmist või jagamist. Otsige usaldusväärseid allikaid ja kontrollige väiteid, selle asemel et neid kriitikavabalt omaks võtta. Teine võtmeaspekt on vastutuse võtmine – tunnistage, et teie tegevusel või tegevusetusel on tagajärjed. Vältige juhindumist grupisurvest või enamuse arvamusest ning tehke teadlikke otsuseid, mis põhinevad faktidel ja väärtustel. Julgus seista oma uskumuste eest, eriti ebapopulaarsete puhul, on hädavajalik, võitlemaks rumaluse ja selle kahjulike mõjude vastu.
Kolmas kriitiline aspekt on iseseisev mõtlemine – ärge pimesi usaldage autoriteete ja hoiduge laskmast end mõjutada trendidest või enamuse arvamusest. Ainult need, kes mõtlevad iseseisvalt, saavad vältida manipuleerimist. Bonhoeffer mõistis, et see ei ole lihtne ülesanne, kuid ta uskus kindlalt, et meil kõigil on võime murda rumaluse tsüklit, leides julgust mõelda kriitiliselt, võtta vastutust ja tegutseda iseseisvalt. Lõplik küsimus on: kas olete valmis näitama seda julgust?
Olen nüüd õhtu jooksul jälginud AI uudiste tulva nagu põnevusfilmi ja üritanud sotti saada mis tegelikult toimub. Kas vaal on ikka nii suur kui paistab? Kas absoluutse ühe firma päevase marketcap kaotuse (465 miljardit USD) rekordi teinud NVIDIA langus pole mitte massiivne ülereageerimine. Absoluutne enamus on veendunud, et ameeriklaste AI alasele ülemvõimule on tulnud lõpp, osa siiski kahtlevad juhtides tähelepanu teatud aspektidele, mõned peavad kogu paanikat osavate finantsmanipulaatorite vandenõuks teenimaks üüratuid kasumeid. Loomulikult ei mõista mina ega ilmselt keegi teine momendil kogu mängu sisu, aga tahaks jagada kahte momenti, millest ühele juhtis tähelepanu mu kaasa ja teisest räägib CSIS AI keskuse juht Gregory Allen oma intervjuus Bloombrgile.
Kallis kaasa nimelt tuletas meelde aegade hämaruses toimunud sarnaseid juhtumeid tarkvara vallas. Windowse, IOS ja Linuxi konkurentsi ning Microsoft Office ja Open Office kasutamist. Kui Windows, IOS ja Microsoft Office olid tasulised ning nende kasutamise eest peavad nii tavakodanikud kuid eriti firmad kena kopika maksma on praktiliselt võrdväärsed Linux ja Open Office tasuta vabavara. Miks siis ei läinud esimesed pankrotti, ons inimesed raha peale kurjad, et nõus maksma teenuse eest, mida mujal tasuta pakutakse. Trikk muidugi selles, et tasulised variandid pakuvad oluliselt paremat tugiteenust ning turvalisust ning vastutavad selle eest. Firmadel palju kindlam neid kasutada ja kaasnevad kulud klientide selga edasi kanda. Linux ja Openoffice jäid arvutientusiastide kasutada.
Gregory Allen üritab selgitada praeguse olukorra tagamaid. Nimelt polevat DeepSeek saavutused asjatundjatele eriti suureks üllatuseks, ehkki hiinlased on kahtlemata äärmiselt osavalt ameeriklaste AI alase uurimistöö alusmüürile suutnud suht minimaalsete vahenditega vägagi muljetavaldava ehitise püstitada. Eriti üllatav seoses faktiga, et väidetavalt kasutavad põlvkonna jagu vanemaid kiipe kui ameeriklased. Allen juhib tähelepanu Jevonsi paradoksile mis väidab, et mingi tehnoloogia odavnemine viib tihtipeale selle oluliselt laiemale kasutamisele mistõttu kokkuvõttes kulutatakse raha ikkagi rohkem. AI puhul on muidugi suhted üüratud, näis kas paradoks peab. Teise momendina tõi ta välja asjaolu, et tänu opensource koodile saavad ameeriklaste firmad kõiki hiinlaste uuendusi takistusteta kopeerida aga seoses riistvara ekspordi piirangutega on hiinlased tõsises händikäp seisus. Paradoksaalselt saavutasid nad võimsa efektiivsuse tõusu just tänu piirangutele, sest olid sunnitud minema innovatsiooni mitte kopeermise teele.
Veidi tausta ja juhend kuidas DeepSeek enda arvutisse installida 18:35 videol
Kui Bloombergi intervjuu põhjal jäi mulje, et peaks tormama NVIDIA aktsiaid ostma siis mina manitseks vaoshoitusele. Praegune seis pole sarnane koroona aegse naftahinna langusele, kui mingi muu lahendus peale naftahinna tõusu polnud lihtsalt võimalik kui just tsivilisatsiooni kokkukukkumine välja jätta, mille puhul poleks niikuinii vahet olnud. Matt Wolfe räägib ülaloleval videol lühidalt taustast ja annab ka juhiseid kuidas igaüks võib ise DeepSeek tehisaru kasutada, meetodeid on mitu: logi sisse nende veebilehel, kasuta läbi Groki või isegi laadi maha enda arvutile (videos juhend alates 15'st minutist). Tavakasutaja arvutil (soovitavalt võimsa GPU'ga) sellisel tasemel tehisaru kasutamine on minu arust väga kõva sõna. Kohe tekivad küsimused, kui palju ja milline kontrollimehhanism on sisse ehitatud, et seda ei saaks kurjalt kasutada??? Programm ju töötab autonoomselt netist väljas, ehk siis välispidist kontrolli pole ja tänu open source koodile saavad osavad vennad igatsugu piirangud maha võtta!
Tegelikult üllatav, et turgudel võttis nii kaua aega reageerimiseks. DeepSeek R1 tuli avalikult open-source välja juba pea nädal tagasi andes võimaluse üldsusel nende AI võimekust katsetada. Mis tähendab, et valdkonna siseselt pidi see info juba mõnda aega tagasi teada olema. Kui turule saabub firma, kes 10 korda odavamalt pakub sama teenust võrreldes senisega on selge, et ülejäänud firmade aktsiad kukuvad kividena. Selle mõistmiseks pole vaja olla ei raketiteadlane ega börsimaakler. Iga taksojuht või koduperenaine mõistab loogikat, et kui tema konkurent pakub 10 korda väiksemate kuludega sama sõitu või lõunat perele on jama majas. "Aktsiad" klientide või pere silmis langevad, konkurentsis püsimiseks tuleb kiirelt miskit kardinaalset ette võtta.
NVIDIA kukkus 15% esmaspäeva lõunaks
Minu ainus seletus nii pikale reageerimisajale on tehnikaasjatundjate keeldumine uskumast sellise arengu võimalikkusesse. Ilmselt eeldati mingit sorti petuskeemi - tundub ju lihtsalt võimatu, et mingi suht tundmatu firma tuleb turule produktiga, millega ühe matsuga ollakse võrdväärne megasuurte tegijatega, kelle eelarved sadadesse miljarditesse või isegi triljonitesse ulatuvad. Nädalavahetuse jooksul mängisid ja katsetasid DeepSeek R1 kõik endast lugupidavad AI profid. Nende hinnangu tulemus avaldus näitlikult esmaspäeva hommiku tehnoloogiaturul suurte ameerika tehnoloogiahiidude rohkem kui 10%'ses languses.
Mis saab edasi??? Tavaliselt nagu ikka reageerib turg alguses üle ning natukese aja pärast loksub olukord uude suht stabiilsesse asendisse. Seekord aga ei pruugi minna tavastsenaariumide järgi, sest muutused ja nende tagajärjed on äärmiselt raskelt ette ennustatavad. Riistvara tootjate nagu Nvidia, AMD, Arm, ... pärast ma eriti ei muretseks, sest nii või teisiti läheb nende protsessoreid ikka vaja - isegi AI ei ela ainult õhust ja armastusest. Neist lihtsalt lasti ülemäärane õhk ühe pauguga välja - aktsiate hind liigub mõne päeva jooksul uude madalamasse ja tegelikkusele rohkem vastavale stabiilsemale tasemele. AI tarkvarale panustavate firmade olukord on hoopis volatiilsem ja sõltub väga palju sellest kui kiiresti nad suudavad muutustega kohaneda ja enda AI'd edasi arendada. Võimalik pankrottide ja ülevõtmiste laine, sest absoluutne enamus neist töötavad kahjumlikult nagu alati uutel aladel olnud - kasum kusagil kauges tulevikus, tingimusel, et sinna jõutakse.
Hoidke mütsist kinni, see ameerika mägede ralli võib ka kangematel vendadel pulsi kõrgeks ajada kui olete tehnoloogia aktsiatesse panustanud. Samas peale tormi tuleb vaikus ja päikesepaiste tagasi, lihtsalt me ei tea kaua torm kestab ja millisele tasemele meie saarekese rannas meri jääb.
Viimase paari nädala jooksul on sellest teemast ja võimalikust tööturu katastroofist netis päris palju juttu olnud. Mind ärgitas lisaks programmeerimise automatiseerimisele ja robotite kiirele arengule kirjutama ka Maarja hiljutine postitus. Kui mul oleks koolimineku eas lapsed, kuhu üritaksin nende huvi suunata lootes, et tegu perspektiivika tegevusvaldkonnaga. Eeldades, et lapsed ka ülikooli läbivad, peaks suutma tehnoloogia ja ühiskonna arengut umbes 20 aastat ette ennustada. Käesolevat muutuste kiirust jälgides tundub täiesti lootusetu. Alles tundus arvuti eriala üks kõige perspektiivikamaid üldse, ja isegi momendil võivad AI'ga tegelevad tarkvara insenerid küsida müstilisi palgasummasid, aga ...
Paraku ei pruugi see lust ja lillepidu kaua kesta, sest need tarkpead saevad oksa millel istuvad. Kuuldavasti otsivad kolmanda neljanda aasta arvutiteaduse tudengid aktiivselt uusi suundi, tehnoloogia arengu eesliinil olles mõistavad nemad kõige paremini tehisaru saabumisega seotud muutuste kiirust ja ulatust. Järjest keerulisemad programmeerimisülesanded on jõukohased AI'le jätmata suurt midagi kogemusteta tööturule sisenevatele verivärsketele tarkvara inseneridele. Mitmed tehnoloogiahiiud on juba teatanud vastavate ametikohtade koondamisest ja värbamise peatamisest.
Nagu OpenAI pealik Sam Altman ütles on eesmärgiks tarkvara inseneride ja arendajate, ning edaspidi ka selle ala teadlaste töö automatiseerimine AI agentidega. Tekib positiivne tagasiside: AI agendid arendavad tarkvara luues järjest võimsamaid AI agente ... See protsess pidavat juba toimima tema firmas, esialgu küll inimsekkumisega ja suhteliselt aeglaselt, kuid järjest kiirenevas tempos. OpenAI CPO Kevin Weil kirjeldas intervjuus Wall Street Journalile arengu kiirust väga konkreetsete näidetega: GPT-3 arendusest GPT-4'ni kulus 18 kuud, O1'st O3'ni vaid kolm kuud. AI alase uurimistöö kiirus ja efektiivsus on tohutult kasvanud kuna järgneva AI mudeli loomiseks kasutatakse eelnevat mudelit.
Kui O1 preview oli vastavate testide põhjal programmeerimise taseme poolest umbes miljoninda inimese tasemel, siis O1 umbes tuhandenda ja O3 juba 175'da programmeerija tasemel. Maailma parimad 200 programmeerijat võivad küsida vägagi soolast palka. Kui need saab asendada ööpäev läbi väsimata ja palju kiiremini töötavate AI programmidega hakkab ka paljudel kogenud tarkvara inseneridel tööga kitsas käes olema. AI agentide juures on erinevalt robotitest suureks eeliseks, et neid pole vaja füüsiliselt ehitada, piisab hiireklikiga just nii mitme koopia tellimisest kui vaja. Pluss kliendi erinõetele vastav treenimine. Sama nagu praegu tavalise tarkvaraga, ostad lihtsalt sobiva hulga litsentse. Praegu veel tegelevad inimesed kvaliteedikontrolliga aga ka seda saab automatiseerida. Kui nii edasi läheb piisab peagi vaid üldiseid strateegilisi suundi määravast direktorite nõukogust ja ma ei imestaks kui sealgi "istub" mõnes toolis AI. Intellekt läheb järjest odavamaks.
Tekib küsimus, millised erialad on LÄHITULEVIKUS kõige ohustatumad ja millised perspektiivikad, ehk mida AI või robotite poolt keerulisem või liiga kulukas üle võtta.
Arvamusi on mitmesuguseid aga üldiselt pakutakse viieks kõige lootusetumaks:
1. Andmesisestus ja töötlus (finantsanalüüs, raamatupidajad, meditsiiniline diagnoos)
2. Klienditeenindus
3. Liinitöölised
4. Transport ja logistika
5. Müügimehed
Kõik need alad on juba praegu seoses automatiseerimisega tugevas languses.
Vähemohustatud erialad LÄHITULEVIKUS on seotud otseselt inimese kvalitatiivsete omadustega, mida raskem kuid mitte võimatu modelleerida nagu loovus ja empaatia.
1. Loovinimesed (kunstnikud, muusikud, meelelahutajad, sportlased). Paraku võivad nad muutuda moodsa aja nishikaupu tootvaiks ja nishimaitset rahuldavateks omavahel halastamatult konkureerivateks käsitöölisteks.
2. Arstid, õed, sotsiaaltöötajad. AI võib siiski peagi paljusid arste ja robotid õdesid ning sotstöötajaid asendada, empaatiat saab tarkvaraliselt simuleerida.
3. Õpetajad ja koolitajad. Väidetakse, et inimese oskus õpetada kriitilist mõtlemist ja sotsiaalseid oskusi on asendamatu. Vaadates laialt levivat harimatust ja sotsiaalsete oskuste puudust kahtlen selles sügavalt.
4. Torumehed, mehhaanikud, elektrikud, puusepad ...Äärmiselt varieeruvaid ja keerulisi manuaalseid oskusi nõudvaid töid on raske automatiseerida või vähemalt esialgu teha seda mõistliku hinnaga.
5. Poliitiline ja äri juhtimine, mis nõuab väga laiahaardelist ühiskonna mõistmist, inimgruppide vastuoluliste huvidega arvestamist, strateegilist planeerimist ja muutuva olukorraga kohanemist. Tänapäeval ringi vaadates tekib kuri kahtlus, et nii mõnedki totrused ja lausa katastroofilised lollused jäänuks riigijuhtide tasemel tegemata olnuks isegi suht lihtlabased robotid kapteni ametis.
Panite ehk tähele, et ei tarkvara ega riistvara insenere ega arendajaid pole kummaski nimekirjas. Arvan põhjuseks olevat eelkõige suurt ebakindlust kui kiiresti AI areneb ja ka seda, et võib tekkida hulk lähedalt seotud erialasid, milledele üleminekuks parimas positsioonis just arvutiinsenerid.
Mis mina arvan: Kokkuvõttes soovitaksin omandada võimalikult laiapõhjalisi praktilisi oskusi ja arendada kriitilist mõtlemist, loogikat ja põhjuslikkuse mõistmist. Need on oskused mis kuluvad alati ära. Konkreetset eriala pole mõtet isegi üritada pakkuda. Kergendustundega võin tõdeda, et mind tulevad tööturu mullistused ei puuduta, kui asi kisub jamaks lähen pensile ja asi ants.
P.S. Võib juhtuda, et kaob üldse vajadus mugavalt äraolemiseks tööd teha, siis pole ka vaja mingit ametit. Elame kenasti utoopias, tegeleme jõudu ja tahtmist mööda oma hobidega ning alko ja narkoudu pilvedes hõljuva hedonismiga. Mandume tasapisi muutudes AI'ga varustatud robotite poolt nunnutatavateks koduloomadeks😁
Hoiatuseks rõhutan kohe alguses, et tik-tok koha pealt olen täiesti süütu, mul pole kontot ja ainult paar korda olen kaasa moblast poolsunniviisiliselt pidanud mingit videolõiku vaatama. Huvi pole tundnud eelkõige seetõttu, et juba praegu liiga palju sotsiaalmeediat, mida ei viitsi hallata - milleks mulle veel ühte vaja. Mõtlesin, et äkki ongi just seepärast huvitav teha eksperiment ning jagada sekundaarsetest allikatest minuni jõudnud muljet ja küsida lugejailt, kes teemaga tuttavad, kui adekvaatne see paistab???
Põhimõtteliselt ei hakka kusagilt uurima tik-toki tegeliku olemuse, sisu või millegi muu seotu kohta, et oleksin puhas leht nagu vandekohtunik, kel puudub igasugune siseinfo, eelarvamused või kokkupuude süüdistatavaga. Kokkuvõtlikult väga kaugelt vaadates on mulle jäänud mulje, et tegu platvormiga, mis sarnaneb ehk kõige rohkem youtube lühivideotega (shorts). Sisu poolest lollide nägude tegemine peegli ees või niisama igavusest etlemine. Annan endale aru, et seal peab olema ka midagi muud. Raske uskuda, et ainult taoline värk miljoneid inimesi huvitaks. Paari päeva eest oli artikkel Delfis, millest selgus, et ka live võimalus olemas, kus inimesed end täie rauaga lolliks teevad - loen ja kratsin kukalt - nagu päriselt, kas see ongi populaarsuse põhjus???
Emailiga jagatakse ametlikku infi, Facebookiga suheldakse sõprade/sugulastega (no vähemalt vanurid nagu mina), Youtubes saab vaadata nii väga asjalikke harivaid kui meelelahutuslikke videosid, uudisteportaalidest saame uudiseid, ... milleks Tik-Tokki vaja??? Nii et kes kasutab, andke märku ja harige lolli, mis on see võluvesi, mis inimesi sinna meelitab. Kui suudate mind ära veenda, teen endalegi konto😉
Küsimus laiale ringile: Milline peekonit puudutav lause teie arust TikTokile kõige paremini sobiks?
Üldise arvamuse järgi on momendil USA käes juhtiv positsioon nii AI kui robootika alal. Kaugemalt vaadates ja laias raamis tundub tõepoolest nii olevat, kõik AI ja robootika suured tegijad ameeriklaste omanduses. Samas on teatava üllatusena tekkinud hulk väiksemaid idufirmasid, kelle saavutused mõlemal eelpoolmainitud alal pea võrdväärsed või isegi ületavad suurte näitajaid. Üheks põhiliseks AI potensiaali põhinäitajaks riistvara näol on andmepankade hulk ja võimsus - selle poolest ületab USA kõiki järgmisi konkurente kaasa arvatud Hiinat 10 kordselt. USA üritab edumaad hoida nii tehnoloogia ekspordi piirangute kui hiljuti käima pandud Stargate Projektiga. Andmepankades kasutatavate kiipide tootmises on absoluutne juhtpositsioon 70%'ga Taiwani käes, järgneb Korea 11%'ga ning USA ja Hiina kumbki 8%'ga. Mõni ime, et nii USA kui Hiina ihuvad hammast Taiwani peale.
Kummalisel kombel on hiinlaste vastus olnud ootamatu, tsentraliseeritud riikliku programmi (mis ka kindlasti eksisteerib) asemel üles kerkinud suht väikesed firmad, kes pakuvad USA suurtele tehniliste näitajate poolest konkurentsi lüües hinnaga ameeriklastel jalad alt. Mõne aasta tagune aasta paariga mõõdetav eelis on kahanenud pea olematuks. Kahtlemata mängib oma osa tehnoloogiline spionaazh ja lihtlabane vargus, mis võimaldab sama tulemust palju odavamalt saavutada. Samas möödumiseks on vaja uusi ideid ja võimsusi nii riistvara, tarkvara kui talendi osas.
Nii DeepSeek AI arenduses kui robotifirmad Unitree ja DeepRobotics suudavad pea sama teenust või toodangut pakkuda ligi 10 korda odavamalt. Sellises olukorras kostab Trumpi kavandatud 10% toll Hiina kaupadele tühine. Pealegi kui füüsiliste objektide eksport on lihtsalt kontrollitav siis tarkvara liikumisel väga raske silma peal hoida. DeepSeek puhul on märkimisväärne oluliselt väiksema arvutusvõimsusega praktiliselt sama tulemuse saavutamine, mis OpenAI O1'ga. Saab vaid tähendada, AI algoritmide oluliselt kõrgemat efektiivsust. DeepSeek R1 + Nvidia mini AI supercomputer + UniTree robokoer = midagi hirmuäratavalt põnevat.
See postitus tuli kuidagi väga videokeskne aga kuidas ma saan jätta jagamata oma vaimustust robotite ülikiirest arengust. Muidugi tuleb võtta youtube või tiktoki videosid skeptiliselt ja allikaid ning andmeid kontrollida veendumaks, kas tegu ehtsa roboti või AI abil kokku keevitatud libavideoga. Kõige alumine video (ehkki veidi kohmakas) illustreerib päris hästi üht võimalikku võltsingu tootmise meetodit.
Täna öösel oli meil selle aasta rekordkülm, hommikul kutsikut välja lastes näitas -19°C, tuulefaktoriga lausa -28. Loom sibas kiirelt aeda, paraku jäi oma hädade õiendamisega hätta. Lumi nii külm, et kuts tõstis vaheldumisi kõiki jalgu, aga kuda sa pissid kui üle paari sekundi ei saa jalga maas hoida. Lõpuks lahendas poiss probleemi moodsalt ning veidi häbenedes kükitas nagu muidu koerapreilidel kombeks. Number kahega sai tavalise kümneminutise sobiva koha otsimise asemel kümne sekundiga hakkama. Eks eelmisel õhtul kinnihoitu nõudis kibekiiret väljundit, aurav tulemus läks vaarikate väetiseks.
Eile enne tööle jõudmist poest läbi astudes avastasin, et olen mobla maha unustanud. Mis tähendas, et olin ilma kogu oma identiteedist omamata ligipääsu finantsvahendeile. Hea, et avastasin enne kassasappa jõudmist, polnud jõudnud suurt miskit korvi laduda. Tööl ootas ees eriliselt pikk ja igav päev, ei kujuta enam ette kuidas kunagi ilma moblata oli võimalik elada. Suurest igavusest hakkasin juhendeid ja käsiraamatuid sirvima ning leidsin selle käigus nii mõnelegi pikalt küsimusi tekitanud tehnilisele probleemile lahenduse. Nii palju pole vähemalt 10 aasta jooksul firmas tööasjadele tähelepanu pööranud😜
Kuts isukalt viimast mangot piidlemas.
Mangodest kirjutama õhutas kaamose apelsinimahla postitus. Eks meil ole ka toidukraam kallimaks läinud aga õnneks mitmed minu lemmikud puuviljad ikka aeg-ajalt supersooduka peal. Ilusad suured apelsinid hiljuti letis euro kilo, aga kui kõrval terve kast (12) pirakaid mangosid 5€ eest, krabasin kohe kolm kasti. Valisin nii, et ühes pehmed ja küpsed, teises kõvemad ja kolmandas toorevõitu. Kaks nädalat pugisime mangosid, isegi kutsik sai tükikesi kui "mangokivi" esihammastega puhtaks kaapisin. Õnneks mango nagu banaan, selline puuvili, millest mul isu otsa ei saa. Muideks banaane mingil kummalisel põhjusel inflatsioon puutunud pole, juba aastaid 80 eurosenti kilo.
P.S. Peruust pärit mangod olid plastikust kastides, Brasiilia omad tavapärastes pappkastides.
