Rumaluse teooria - Bonhoeffer

Ahv USA presidendina video avakaadris on täiesti juhuslik ehkki igati sobiv kokkusattumus, eriti kui võtta arvesse Trumpi viimaseid avaldusi DeepSeek teemal ja ähvardust Taiwani kiipidele kuni 100% tollimaks peale panna - kõige efektiivsem meetod suunamaks USA tehnoloogilisele mahajäämusele võrreldes Hiinaga.

Inglise valdamise puhul soovitan videot vaadata, kuid allpool annan kokkuvõtte põhipunktidest, mis proovib vastata küsimusele: miks isegi targad inimesed käituvad vahel väga rumalasti. Rumaluse teooria on eriti päevakajaline praegusel ajal: selgitab nii venemaal kui USA's toimuvat (samuti mõningaid aspekte Eesti poliitikas) ja üldse kogu maailmas viimasel ajal vallandunud massilise rumaluse tsunamit. Aja kokkuhoiu mõttes rakendasin AI'd: NoteGPT'ga tehtud video kokkuvõtte lasin Copilotil eesti keelde ümber tõlkida, lisaks kübe endapoolset keelelist viimistlemist. Tegelt ikka täiesti ulmeline kui palju lihtsamaks tehisaru on elu muutnud kui vaid julged seda kasutada. Justnimelt julged, sest oskusi pole sisuliselt enam vaja. Järgneb video kokkuvõte:

Kas olete kunagi mõelnud, miks inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid isegi siis, kui faktid neid selgelt toetavad, või miks tehakse poliitilisi otsuseid, mis on ilmselgelt valed ja kahjustavad kõiki? Usun, et enamik meist on endale vähemalt korra neid küsimusi esitanud. Selliste küsimuste põhjus seisneb asjaolus, et puutume nende nähtustega igapäevaselt kokku ja need mõjutavad meid kõiki. Aga kuidas on see üldse nii kaugele jõudnud ja mis kõige tähtsam - mida saab teha, et selliseid arenguid peatada?

Üks mees, kes nende küsimustega süvitsi tegeles, oli Dietrich Bonhoeffer. Ta oli teoloog, pastor ja vastupanuvõitleja Saksamaal kes mõistis, et rumalus ei ole pelgalt intellektuaalne probleem, vaid eelkõige moraalne ja sotsiaalne. Teise maailmasõja kõrghetkel 1943, arreteeriti Bonhoeffer osalemise eest vastupanuliikumises. Vangistuses olles mõtiskles mees, kuidas Saksamaal selline olukord tekkida sai. Ta küsis endalt, kuidas oli võimalik, et luuletajate ja mõtlejate maa oli muutunud argpükside ja kurjategijate ühiskonnaks. 

Bonhoefferi tähelepanekud tollal ei olnud üksikjuhtumid - avastatud mehhanismid mitte ainult ei kujundanud tema ajastut, vaid on hirmutavalt aktuaalsed ka praegu. Vaadates tänapäeva maailma, mõistame kui olulised on Bonhoefferi tähelepanekud jätkuvalt. Valeuudised, vandenõuteooriad ja pime truudus populistidele - kõik need nähtused näitavad, kui ohtlikud on võimu ja rumaluse kombinatsioonid. Oleme tunnistajaks, kuidas desinformatsiooni kasutatakse strateegiliselt poliitilise võimu kindlustamiseks, ühiskondade lõhestamiseks ja kriitilise mõtlemise mahasurumiseks. Inimesed eiravad iseenesestmõistetavaid tõdesid või lasevad end mõjutada võimustruktuuridest ja grupidünaamikast, nagu nad tegid Bonhoefferi ajal. 

Seega ei ole tema sõnad mitte ainult sügav hoiatus, vaid ka üleskutse meile kõigile olla valvsad, võtta vastutus ja seista vapralt nende arengute vastu. Rumalus, mida Bonhoeffer kirjeldas, ei ole mineviku reliikvia - see on väga reaalne oht, mis ohustab meie tulevikku. Aga mida täpselt mõtles Bonhoeffer, kui ta rääkis rumalusest?

Vangistuses olles töötas mees välja teooria, mis selgitas, kuidas rumalus kujuneb ühiskondades, miks on nii ohtlik ja miks on seda isegi raskem ületada kui pahatahtlikkust. Ta ei piirdunud vaid nendele küsimustele vastamisega püüdes mõista, mida saab rumaluse vastu teha. Aga kõigepealt, kuidas täpselt rumaluse teooria töötab ja miks on see nii keskne meie maailma mõistmiseks? 

Bonhoefferi jaoks ei olnud rumalus intelligentsuse või hariduse puudumine, vaid pigem mingi vaimne tõkend, mis takistab inimestel kriitiliselt mõelda ja iseseisvalt tegutseda. See vaimne blokk muutub eriti ohtlikuks võimu kuritarvitamise ja grupisurve ajal, kui inimesed loovutavad vastutuse võimudele või enamusele. Bonhoeffer mõistis, et rumalus ei ole pelgalt isiklik probleem, vaid eelkõige sotsiaalne nähtus, mida mõjutavad välised tegurid, nagu propaganda, hirm ja ideoloogia. 

Rumalus tekib eriti seal, kus inimesed loobuvad oma kriitilise ja iseseisva mõtlemise võimest, olgu see siis hirmust, mugavusest või grupikuuluvuse soovist. Need mehhanismid halvavad mõistust ja muudavad inimesed manipulatsioonidele vastuvõtlikumaks. Mis veelgi enam, rumalus on eriti ohtlik, kuna see toimib sageli alateadlikult - inimesed, kes tegutsevad rumalalt, usuvad sageli, et neil on õigus, kaitstes oma seisukohti seda kirglikumalt. See muudab rumaluse jõuks, mida on äärmiselt raske võita.

Oma kuulsates vanglast saadetud kirjades väitis Bonhoeffer, et rumalus on headuse suurem vaenlane kui kurjus. Kui me saame kurjuse vastu protestida ja võidelda, oleme rumaluse vastu praktiliselt jõuetud. Ei protestid ega jõu kasutamine mõjuta seda - isegi mõistus osutub kasutuks, sest rumalus triumfeerib selle üle. Teiseks oluliseks aspektiks mis muudab rumaluse eriti ohtlikuks on ühendamine võimuga. Bonhoeffer täheldas, et üksikisikud grupis või autoritaarsete juhtide mõju all muutuvad vastuvõtlikumaks rumalusele. Rahvahulk annab neile turvatunde, samas kui vastutus nende tegude eest kandub grupile või selle juhtkonnale. See seletab, miks inimesed on valmis eirama iseenesestmõistetavaid tõdesid ja toetama katastroofilisi otsuseid, eriti autoritaarsetes süsteemides, kus rumalust tahtlikult kultiveeritakse, kuna kuulekus ja konformism tagavad võimu säilimise. 

Bonhoefferi mõtisklused langevad kokku varasemate filosoofiliste vaadetega ja uuringutega, kuna juba iidsed filosoofid täheldasid, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed olendid. Just see sotsiaalsus on rumaluse alus. Rumalus on oma olemuselt grupifenomen – üksikisik võib käituda rumalalt ilma, et see mõjutaks tervikut, kuid kui kogu grupp käitub rumalalt, mõjutab see sügavalt üksikisikuid ja võimendab üldist mõju. Lisaks on inimese loomus jäänud läbi aastatuhandete suures osas muutumatuks; teatud mentaalsed protsessid ulatuvad tagasi miljonite aastate taha, mil algelised ajud alles hakkasid arenema.

Selle aja jooksul tekkisid arvukad kohastumised aitamaks inimestel oma keskkonnas navigeerida nagu näiteks kalduvus järgida karja. Selle tulemusena usuvad paljud inimesed, et olukordades, kus neil puudub piisav informatsioon, on kõige ohutum valik teha seda mida teised. Kahjuks tegu eksliku eeldusega, mis tihtipeale ei anna parimaid tulemusi. Tegelikult on karjakäitumine üks peamisi rumaluse põhjustajaid, mida kinnitavad arvukad teaduslikud uuringud.

Üks murranguline ja laialdaselt tunnustatud eksperiment sotsiaalse konformismi kohta viidi läbi sotsiaalpsühholoog Solomon Asch'i poolt 1951. aastal. Asch'i konformismieksperiment uuris, mil määral inimesed kohanduvad grupi arvamustega, isegi kui need arvamused on ilmselgelt valed. Eksperimendi ülesehitus hõlmas toas koos istuvaid osalejaid, kellest mõned mängisid salaja eksperimentaatoriga kokku. Osalejatel paluti sooritada lihtsaid visuaalseid ülesandeid, nagu joonte pikkuste võrdlemine. Kokuumängija andsid tahtlikult valesid vastuseid, hindamaks kas tegelikud osalejad kohanduvad grupi ilmselgelt valede järeldustega.

Tulemused olid nii šokeerivad kui ka sügavalt paljastavad, pakkudes teadmisi rumaluse juurdumise kohta. Uuring näitas, et umbes 75% osalejatest kohandus grupiga vähemalt ühe korra, andes teadlikult valesid vastuseid. Keskmiselt kohandus umbes kolmandik osalejatest grupiga, isegi kui vastus oli ilmselgelt vale. See eksperiment illustreerib täiuslikult Bonhoefferi kirjeldatud mehhanisme, mis näitab mitte ainult inimeste kohandumist enamusega, vaid sageli ka oma arvamustest loobumist, vältimaks konflikte ja sotsiaalset tõrjutust. Lisaks demonstreerib eksperiment, kuidas grupi surve võib halvata meele ja suruda maha iseseisva mõtlemise, mis on Bonhoefferi rumaluse teooria keskne punkt.

Siiski, nagu varem lühidalt mainitud, ei olnud Bonhoefferi teooria ainult rumaluse tekkimise selgitamine; ta püüdis uurida ka, mida saaks teha selle vastu võitlemiseks. Järelduseks, et rumalust ei saa ületada lihtsalt hariduse või mõistuse abil. Lisaks on vaja sügavaid sisemisi muutusi, nagu julgus, vastutustunne ja võime mõelda iseseisvalt ning kriitiliselt. Aga kuidas saab seda saavutada tänapäeva maailmas, mis on täis valeuudiseid, vandenõuteooriaid ja manipulatsioone? Ja mida saame teha üksikisikutena, et rumalusega võidelda?

Esimene ja oluline samm on kriitilise mõtlemise edendamine nii endas kui ka teistes. See tähendab teabe kahtluse alla seadmist enne selle vastuvõtmist või jagamist. Otsige usaldusväärseid allikaid ja kontrollige väiteid, selle asemel et neid kriitikavabalt omaks võtta. Teine võtmeaspekt on vastutuse võtmine – tunnistage, et teie tegevusel või tegevusetusel on tagajärjed. Vältige juhindumist grupisurvest või enamuse arvamusest ning tehke teadlikke otsuseid, mis põhinevad faktidel ja väärtustel. Julgus seista oma uskumuste eest, eriti ebapopulaarsete puhul, on hädavajalik, võitlemaks rumaluse ja selle kahjulike mõjude vastu.

Kolmas kriitiline aspekt on iseseisev mõtlemine – ärge pimesi usaldage autoriteete ja hoiduge laskmast end mõjutada trendidest või enamuse arvamusest. Ainult need, kes mõtlevad iseseisvalt, saavad vältida manipuleerimist. Bonhoeffer mõistis, et see ei ole lihtne ülesanne, kuid ta uskus kindlalt, et meil kõigil on võime murda rumaluse tsüklit, leides julgust mõelda kriitiliselt, võtta vastutust ja tegutseda iseseisvalt. Lõplik küsimus on: kas olete valmis näitama seda julgust?