Tuli ja Vesi

Päevapilt: Kui naine ja koer armastavad meest😍

Hommikul aknast välja vaadates hea meel, et ilm "pilves", palju mõnusam joosta, ei pea mütsigi pähe panema. Õue astudes tungis ninna kahtlane ving, kogu linn sinakas vines. Päike paistis nõrgalt punakasoranzhina nagu mingis postapokalüptilises filmis. Temperatuur jooksmiseks mõnusalt karge, neliteist kraadi. Lippamine läks normaalselt ainult hingeldama ajas.

Homne ennustatav suitsupilve levik 8AM
Toronto tumepruuni maksimumi vasakääres 

Hiljem kuulsin raadiost: õhusaastetase 7 kümnepalli süsteemis. Netist leidsin ka pildi suitsuvinesse mattunud hommikusest Torontost. Ottawas olla lausa 10 kümnest. Põhjuseks suht haruldane mõnda aega püsinud tuule suund mis Quebecki ja Põhja-Ontario massiivsete metsatulekahjude tossu meile toob ja isegi New Yorki ning Washingtoni suitsutab. Homseks lubab Torontos 9 - 10 saastatuse taset, soovitatakse toas olla, uksed-aknad kinni hoida. Jooksma ma igatahes ei lähe. Suitsupilvede liikumist saab netist otseülekandes jälgida.

Hommikul jooksma minnes saastetase 7

Peale dushi all käimist hommikukohv tagaaias. Kaasa oli musi ja tegi kiluvõileibasid, kuts ronis jalgade peale peesitama. Milline idüll, paraku kaua ei kestnud, ehkki üritasin venitada. Aias vaja võimelda umbeohu, kastmise, viinamarjade, kiwide, maasikate, sõstarde, ... jne ... taimedega, et nood elus püsiks ja hea õnne korral ka saaki annaksid.

Vesi on pealkirjas sõja tõttu. Jällekord suutis venemaa näidata oma barbaarsust. Väga tüüpiline nende puhul: taganedes hävitatakse võimalikult palju. Ei saa meie endale hoida, ei pea ka teie saama. Lisaks muidugi soov Ukrainale pikas plaanis võimalikult palju kahju tekitada ja elanikkonda tappa. Venemaad võiks muuta vaid pikk okupatsioon, demilitariseerimine ja lagunemine. Paraku pole lääneriigid selleks valmis. Lisaks ei taheta Siberit nii lihtsalt Hiina kätte mängida, kellest saaks sealsete ressursside toel ülekaalukalt maailma võimsaim riik - palju ohtlikum lääne liberaalsele maailmakorraldusele kui vene seda kunagi oli.

Raputan tuhka paranoilisele kiilaspeale.

Päevapilt asfalteerimisest

Lähen mina hommikul jooksma, sätin nurga peal just kellasid kui truck peab kõrval kinni ja "Asfaldi" iirlane astub välja ning enne kui jõuan reageerida surub käe pihku. Mõtlen kohe hakata protestima, et kas mu emaili ei lugenud korralikult läbi, aga löön käega - huvitav mis tal öelda, niikuinii pole ma enam millekski kohustatud. Küsib veelkord põhjuse kohta, mina muidugi teatan, et ei jaga seda infot. Siis ütleb, et tema poolest oleks pakkumine ikka jõus. Kas tahan näha teid, mis kahe päevaga ümbruses tehtud. OK, mul pole kiiret, teen talle üllatuse ja lähen räägin klientidega.

Sõidutas mind oma truckiga esimese tee juurde, seesama suur nurgatagune lahmakas. Hea näeb välja küll aga tahan omanikuga rääkida. No hea küll, ma ootan. Käisin helistasin kella, noor naine kes uksele tuli mainis, et kõik olevat läinud nii nagu lubatud, ei mingeid ülekulusid. OK, näitad ehk veel ühte, viis mu järgmise maja juurde. Seal polnud omanikku kodus aga uksel moblaühendusega kell. Omanik kiitis taevani, mehed olevat koguni mullahunniku tasuta aias laiali vedanud ja muidu väga rahul. Lobises kole pikalt teine. Järsku kerkis kahtlus, kuram sihukese moblaühendusega kella võib igaüks uksele kleepida, kust ma tean kellega tegelikult rääkisin. Ütlesin iirlasele, et tahan veel ühe kliendiga rääkida. Mees kukkus järsku hädaldama, et tal kole kiire. Ma võin maha astuda ja ise koju jalutada, ära muretse. Ilmselgelt eriti tüübile ei meeldinud aga lasi mu välja.

Kolmandas kohas tuli uksele minuvanune härrasmees. Ütlesin, et olen naabruskonnast ja mulle pakub sama firma tee tegemist, kes talle eile tegi. Tahaks teada kuidas rahule jäite ja kas pidasid lubadustest kinni. Nii ja naa vastas mees. Tal oli naine lepingu teinud ja kui mees vaatama läks mis toimub hakkasid tüübid just teed üle pindama ilma et oleks alt vana asfalti ära võtnud. Oli vaielnud nendega, lõppes nii, et maksis juurde ja tegid korraliku töö. Soovitas lepingus kõik selgelt kirja panna ja tööl silma peal hoida.

Läksin koju ning arutasin asja kaasaga. Too arvas, et pole mõtet selle firmaga tegeleda. Mina arvasin, et kui panen lepingusse kõik tingimused selgelt sisse ja lisan, et kokkulepitud hind jääb nii nagu märgitud paberil, hinda ei saa muuta mingitel tingimustel, võiks ju teha. Vaatame kas ta üldse nõus selliste tingimustega. Kuna seis oli üks-üks kutsusin tütre oma arvamust kuulda andma. Tütar leidis, et kuna kliendid üldiselt paistavad rahul ja kui tingimused kirja panna võiks selle hinna eest lasta teha, isegi kui kvaliteet pole kõige parem. Lahendab vähemalt esialgselt aegajalt lumesula ja vihmavee keldrisse nõrgumise probleemi.

Läksin iirlase juurde, kes kaks maja edasi askeldas oma meeskonnaga ja ütlesin, et kui kirjutame lepingusse minu tingimused sisse tellin töö, aga kaua läheb. Tingimustega oli nõus ja lubas pärastlõunaks valmis saada. Kurat see on küll ahvikiirusel tehtud, aga ok. Kümne minuti pärast lendas keskameeriklastest immigrantide jõuk peale ja hakkas meie sissesõiduteed lammutama. Korraks käis kõhust imelik tunne läbi, äkki kiusu pärast keeravad vänta, sest enne ütlesin ära. Samas ärimehel pole mõtet, ta huvitatud rohkem rahast kui kiusust, mis midagi sisse ei too.

Helistasin tööle ja võtsin oma viimase "koroonapäeva" välja, selle mis suusatamaskäikudest üle jäänud. Tunni ajaga lammutati vana asfalt üles, riisuti killustik siledaks ja seati teealus uue pealepanemiseks valmis. Rööbastesse jätsid veidi vana alles, mille vastu mul miskit polnud, muidu läheks kole paksult uut asfalti. Kalde asjus pidime minema kompromissile, sest majad sellise kalde peale ehitatud, et kogu teed poleks võimalik tänava poole kaldu ehitada. Pool kallakuga aia poole ja täpselt nii kõrge, et vesi voolab ilma lompi tekitamata garaazhi nurga juurest aeda. OK, kulub vähem kastmisvett. Tee keskelt kergelt nõgus, et igasugune vesi eelkõige tee keskele, mitte maja seina äärde koguneks, enne kui minema voolab.

Kive maja seina äärest eemale tõstes tekkis naljakas moment. Ühe pirakama juures arvasid töötajad, et seda ei jaksa veeretada. Viskasin kildu: Pole hullu, kui ise ei jõua kutsun tütre😝 - lükkasin näpud alla, tõstsin kivi sülle ja tassisin muru peale. Kui vana sa oled, imestasid noormehed ümberringi. Vastuse peale laksutasid kadedalt keelt. Jõlkusin koguaeg juures ja hoidsin silma peal. Tegelt tegid täitsa korralikult ja asjatundlikult, paaris kohas küsisin sõbralikult, ehk saaks veidi lahtist liiva paremini ära harjata, muidu uus asfalt ei nakku nii hästi. Tõin neile paar plastämbrit, lasin täis panna ja vedasin majaesise muru peale lohu täiteks. Asfalti panek võttis poolteist tundi, oskusi nõudva põhitöö tegi iirlane ise, minu pilgu järgi õige asjatundlikult. Kella neljaks tee valmis. Küsisin neilt ämbritäie asfalti, hea majataguse betooni pragusid täita.

Ja just siis peatas pollarite masin maja ees. Paar keskameeriklast kadus sellise kiirusega nagu soe sitt lehma ihust. Kui arvasin, et nüüd mingi jama tuleb siis eksisin, iirlane rääkis politseiga kaks minutit ja need sõitsid edasi. Kas osa mu hinnast kulus ka politsei meeleheaks polnud selge. Enne maksmist võtsin aiavooliku ja lasin laialt tee peale kontrollimaks, et vesi kenasti ikka liigub kuhu peab. Kõik toimis, vesi voolas ilusti garaazhi nurga juurest aeda viinamarjasid niisutama. Tänasin töö eest, tasusin kokkulepitud summa ja lisasin juurde pudeli vanalinna.

Sellise ootamatu lõpuga meie sissesõidutee asfalteerimise saaga. Iseasi kaua vastu peab, ega selle hinna eest üle 10 aasta looda, samas vana asfalt oli poole õhem ja kestis pea 40 aastat.

Äkki inimesed siiski on ilusad ja head ... vahel. Tütar ütles elutargalt: ükskord vedamine ei tähenda, et peaksidki hakkama müügimehi usaldama😉

P.S. Need üle-eelmise postituse moraalipunktid kehtivad ikka😉

Kevadisest aiandusest

Päevapilt - Õunu lubab uhkelt

Kastmisega on saanud viimased paar nädalat tegeleda. Vett tahavad nii tomatid, maasikad, mustsõstra põõsad, till kui lilled - vihma pole pikemat aega sadanud. Vaarikaid ei viitsi kasta ehkki neilegi kuluks ära. Pirnil pole see aasta pea ühtegi vilja küljes, õunapuud seevastu hullult täis. Ei tea kas põhjuseks põhjalik harvenduslõikus või lihtsalt hea aasta. Peame ilmselt mahla tegema, et raisku ei läheks.

Madalaks pügatud õunapuud

Põhitööks kujunes siiski garaazhi nurga juures kasvava lumemarjapõõsa väljajuurimine ja viigipuu asemele istutamine. Lumemari iidne ja hullult juurdunud, osa oksi lõikasin saega eest ära et juurikaosale üldse ligi pääseks. Lõpuks kujunes lahenduseks kangi kasutamine. Kangutasin põõsast välja nagu purihammast. Muud ei aidanud, tuli kangiga mitmeks osaks lammutada ja siis ükshaaval tellisele toetudes välja kangutada. Paari kangema juurika juures vajutasin ühe tellise maa sisse, pidin teise peale panema. Hiljem kobestatud augu suuremaks kaevamine ja viigipuu istutamine oli naljaasi. Kobedamad lumemarjapõõsa juurikatega oksad istutasin kompostihunniku juurde vaarikate rea otsa, kahju oli teisi lihtsalt ära visata. 

Mu Nike Pegasus Zoomide tallad on läbi kulunud, pärastlõunal käisin tossupoes jooksujalanõusid vaatamas. Üle interneti neid ei saa tellida, kui palju ja pikalt joosta peab veenduma, et ikka perfektselt sobivad nii pikkuse, laiuse, jala kuju kui ka mugavuse poolest. Soodusmüügil New Balance Fuel Cell Propel V3 polnud õiget numbrit, V4 tundus väga mugav aga suvel ainsat saadaolevat värvi musta näol nagu ei taha. Nike Pegasus Zoom 39 sama häda, poes vaid must versioon, samas pidavat kohe-kohe 40 välja tulema. OK ootan ära ja proovin kas paremad. Veendusin, et sõltuvalt mudelist on parimaks suuruseks mul 11.5 või 12. Matkamiseks pidada ühed paremad olema Saucony Pelegrine - poes sai teisi isegi simuleeritud kivisel kaldega pinnal proovida - päris head, paraku momendil puudust ei tunne.

Teeehitajate saaga arenes üllatava kiirusega. Mind nad enam ei tülitanud aga kaasa nägi hommikul koeri jalutades kuidas tüübid tolle teise maja juures töötasid ja õhtul kui uuesti läksime oli kena asfalt maas. Tehnikal polnud mingeid firmalogosid, ilmselgelt laenutatud. Samas kahe töödejuhataja autod olid muljetavaldavalt uhked. Maja ees polnud ka tavakohast reklaamsilti. Üks võimalus, et teevad lihtsalt mustalt - nii saavad maksudest ja regulatsioonist kõrvale hoida, kiirelt tehes väiksem võimalus linna kontrollidele vahele jääda. Siinmaal ei tohi teoreetiliselt ka pisiremonti oma majas ilma projekti ja linna loata teha. Omanikud küll enamasti vilistavad selle peale, kuid firmad peavad aega ja raha bürokraatiale kulutama, muidu soolased trahvid ja tegevusloa peatamine. 

Tüübid olid suutnud kellegi kohe nurgataga veel ära rääkida nii, et meie majale tellitud kraam raisku ei läinud. Seal lähemalt ei läinud uurima, õhtupimeduses alles kärutasid asfalti. Mõlemate majade teed said valmis päevaga. Näis kaua vastu peab. Paistab et kas nad ei teinud suurt juurdehindlust või omanikud maksid. Lasen veidi settida enne kui lähen küsin järgi. Tee-ehitusest ma ise miskit ei tea kuid väidetavalt vajab tee alus lisaks vibreerimisele ka aega, et asfaldikiht kohe läbi vajuma ei hakkaks.

Petuskeem?

Pildipostitus - Inglise tüüpi cottage
pildistatud rattaga töölt tagasiteel

Jutt tuleb sellest et momendil pole ikka veel päris selge kas pääsesin petuskeemist või olen lihtsalt vanast peast paranoiliseks läinud.

Eile hommikul parkis mingi truck mu sissesõidutee ette. Tahtsin õiendama minna, et mis jama siin toimub, ma pean veerand tunni pärast välja sõitma. Ust avades oli tüüp juba trepil. Mhm kergitasin küsivalt kulmusid. Meie firma teeb supersoodsalt teeehitustöid, teie tee vajab väljavahetamist. Seda tean isegi, tavaliselt saadan sellised tüübid pikalt, mul kiire, lähen tööle. Ainult 2 minutit ikka on aega. Ah ok, no mis sa mulle räägid.

Asfalt vaja vahetada. Nõus, palju maksab. Viskas pilgu peale ja ütles: "Teen supersoodsalt nelja tonniga". See number oleks pidanud häirekellad tööle panema, eelmine "superpakkumine" oli viisteist. Kuldreeglit: "Liiga hea, et olla tõsi" varjutas inimlik ahnus. Seletasin, mis kõik mul vaja oleks: tee profiili muuta, alus tihendada, keskelt nõgus vihmavee tänavapoole voolamiseks, maja seina vastu mõnesendine vall, ... Tüüp noogutas kaasa, jaa-jaa, väga hea mõte, teeme ära. Kas tänaväärne 3 meetrit riigimaad ka hinna sees? Kõik hinna sees, enne ei pea maksma kui töö valmis - täiesti riskivaba! Teeme kahe päevaga ära.

Oot, las ma mõtlen, astusin tuppa küsisin, mis kaasa asjast arvab. Tavaliselt skeptiline naine pidas mu üllatuseks igati heaks mõtteks. Viskas siva pilgu peale, mis netis arvustused on. Mõne minutiga ei leidnud midagi hullu, ei liiga ülistavad ega liiga laitvad. Ainult mehe hullult sõbralik ja kõike lubav suhtumine tundusid kahtlased, jama küll, et sõbralikkus kahtlusi tekitab. Rääkisin veel juttu, küsisin businesscard'i, see reklaamleht olevatki. Firma olevat 45 aastat funksinud. Enda nime nagu ka ei öelnud. Kui ikka kahtleva ilmega olin andis omal algatusel kaks sotti alla - 3800CAD hullult odav. Ei tea mis mul sisse läks aga lasin tal lepinguplanketi täita.

Tahtsin küll lisatööd ka ükshaaval kirja panna ja saada kinnituse, et märgitud summa katab kõik kulud. Mees ütles et muidugi on kõik hinna sees, pole vaja kirjutada, garantiiks asjaolu, et ma ei pea maksma kui rahul ei ole. Selline jutt oleks pidanud valvsaks tegema aga mul kiire ja tüüp tundus usaldusväärne. Kus mu kaine mõistus küll oli - ahoi! "Usaldusväärne" mulje on professionaalse petise tunnus! Kaasa oli vahepeal veel surfanud ilma märkimisväärsete tulemusteta ning andis oma heakskiidu. Lugesin lepingu siva üle, jube üldsõnaline, jättes kole laia tõlgendusruumi. Ses mõttes hea, et mingeid kohustusi ega leppetrahve polnud. Kirjutasin alla.

Kimasin tööle ja olin rõõmus super hea diili üle kuni kaasa helistas. Ta oli nimelt hakanud süvitsi tuhnima ja lugema asfaldipanejate petuskeemide kohta. Mida rohkem luges, seda kahtlasem tundus. Esiteks selgus, et selle ja väga sarnase nimega tuntud firmasid mitu. Veebileht oli uhke aga kui kaasa google mapi pealt aadressi vaatas paistis õige kahtlane tühermaa mingi saraga, tehnikat ei kuskil. Email oli gmaili aadressiga ja nimel 001 taga - ei ole normaalne väidetavalt 45 aastase staazhiga ettevõtte puhul. Tütar tuhnis välja, et veebileht alles selle aasta märtsis loodud. Kõige tipuks leidis kaasa kohalikust veebifoorumist loo iiri aktsendiga petturitest, kes paari aasta eest sarnaselt tegutsenud. Põhikaebused vilets kvaliteet ja lubatud alghinnast mitu korda kallimaks kujunenud maksumus.

Pekki, võtsime lepinguplanketi ette saamaks aru kui sügavalt oleme end sisse mässinud. Lepingut lähemalt uurides, (mida oleks pidanud kohe tegema ENNE allakirjutamist - idioot) rahunesime veidi. Isegi meie saime aru, et tegu polnud juriidiliselt paikapidava paberiga (dokumendiks seda nimetada ei saanud). Äramärgitud hinnangulise "estimated" tasu eest lubatakse teha hulk nimetatud töid ja kõik. Nagu millal, mis tingimustel, kui suures ulatuses, milliseid materjale kasutades, kui kiiresti, kuidas ja millal maksmine peaks toimuma, millised õigused ja kohustused on lepingu osapooltel, ... jne ... mitte sõnagagi mainitud. Nägi välja nagu nõukaaegne kopeerpaberiga blankett. Kogu lubaduste jutt oli suuline, kirjalikult polnud miskit paberil. Kokkuvõttes lehkas hullult petturluse järgi.

Ettemaksu mitte küsimine jätab hea mulje aga tegelikult suurt miskit ei muuda. Tüübid ilmuvad kohale, kisuvad asfaldi üles ja teatavad, et oi, ikka palju kallimaks läheb, me ei arvestanud selle või teise asjaoluga või pidasime ainult poolt teed silmas. Enne edasi ei tee kui maksad. Ja mis sa siis teed, formaalselt ühtki lepingupunkti rikutud pole, osa tööst tehtud, suusõnalised lubadused ei maksa midagi. Kuna lepingu katkestamise, rikkumise, muutmise, ... kohta polnud sõnagi, peaks lepingu ülesütlemine isegi peale allakirjutamist lihtne olema, eriti kui kumbki pool pole lepingu täitmisega alustanud.

Jõudsime ühisele arusaamisele, et helistan hommikul firmasse ja teatan lepingu katkestamisest. Enne magama minekut kaasa veel helistas huvi pärast veebilehel olnud telefoninumbril. Mingi raske aktsendiga naine vastas hallooo. Nii küll auväärse firma ametlikult telefonilt ei vastata laupäeva hilisõhtul. 

Hommikul helistasin esiteks veebilehe numbrile, keegi ei vastanud, jätsin sõnumi, et soovin lepingu katkestada. Reklaamkaardi numbril helistades samuti keegi ei vastanud, sinna ei jätnud sõnumit. Poole tunni pärast helistasin uuesti, nüüd vastas toosama naine kes eile. Minu küsimusele, kas tegu firma x telefoniga vastas jaatavalt. Ütlesin, et soovin lepingut numbriga yyy üles öelda. Naine hakkas mingis slaavi keeles rääkima tagaplaanil mehega ja pani kümmekonna sekundi pärast toru hargile. Misasja??? 

Saatsin mõlemale numbrile eelnevalt valmiskirjutatud tekstsõnumi selge sõnumiga: katkestan lepingu, ei taha, et keegi tuleks, kedagi saadetaks või mingeid töid tehtaks minu krundil. Sama teksti saatsin ka emaili aadressile lisades juurde, et proovisin kaks korda kummagi telefoni peal ühendust saada kuid kõne katkestati. Emailis kopeerisin ka kaasa aadressi. Kirjalik sõnaselge tekst on hiljem oluline kui tegelastel tuleks pähe lepingu pärast kohtuse pöörduda. 

Läks 10 minti mööda ja vend helistas: milles asi, miks ei taha enam meie teenust. Tegin nagu tütar soovitas: ütle lihtsalt kindlalt ei, sa ei pea põhjendama, nii on kõige lihtsam tüübist lahti saada, ära lasku vestlusesse. Ütlesin, et ei soovi oma põhjusi jagada ja kõik. Käis mitu korda peale, endalegi üllatuseks ütlesin kindlalt ei. Lõpuks mees alustas lauluga, et kõik juba tellitud, hulk raha hakkama pandud, ... Selle asemel, et torgata: "Kindlasti tegid seda laupäeva öösel" vastasin viisakalt: "väga kahju aga ei saa aidata". Lõppes kõne tema poolse aja raiskamise süüdistusega. Nojah, klientide leidmine on "part of business", harju ära. Kui sa ei vaevu või ei oska piisavalt kindlat tagapõhja ehitada, süüdista ennast. 

Samas tuleb tunnistada, et minu näite põhjal otsustades on ka mesijutuga võimalik soodsal momendil isegi meiesuguseid skeptikuid ära rääkida. Tänud internetile, mille abil on võimalik väikese vaevaga päris hulgaliselt infot leida, info mitteleidmine olnuks muidugi veel valjemaks häirekellaks.

Moraal: 

Ära osta asju või telli teenuseid ukse/telefoni müüjatelt - korralikku kaupa ja teenuseid otsib klient ise.

Ära kunagi kiirusta olulise tehinguga. Nagu autosõidu puhul võidad minuti, kaotad elu (raha).

Tee taustauuring interneti abil.

Loe leping hoolikalt läbi ja vajadusel nõua muudatusi, kui ei olda nõus ära sõlmi lepingut.

Kui hind tundub liiga hea, et olla tõsi, siis seda ta on.

Küsi dokumenti, tee autost ja ka müügimehest pilti, korralikul inimesel pole midagi varjata. Küsi telefoninumbrit ja helista telefonile.

Kui tüüp hakkab rääkima kas sa mind ei usalda, jaluta minema.

Noh, saite targemaks, või teadsite kõike seda enne. On teile miskit pähe määritud mille pärast endal kah hiljem piinlik?

Tegelt tuleb tunnistada, et ma pole päris 100% kindel, kas ikka on tegu petuskeemiga või tegelt superpakkumisega ehkki kõik peale magusa jutu vihjab petukale. Samas ütleb rusikareegel: eksi alati ettevaatlikkuse poole. Aga mul on peagi võimalus jõuda tõe jälile, sest paar tänavat edasi olevat keegi töö tellinud. Tüüp näitas mulle isegi kliendi lepingut, mis on absoluutselt ebaprofessionaalne ja lausa kriminaalne konfidentsiaalsete andmete lekitamine. Käisin huvi pärast kontrollimas ja leidsin tõepoolest mainitud maja ees asfaldil märgid. Huvitav moment, et tolle maja esine tee neli korda lühem meie omast aga küsitud ja allakirjutatud hind samuti neli tuhat. Mille kuradi pärast mulle pakuti 4X odavamalt????? Mingi kala siin on millest aru ei saa. Igatahes kui tolle maja tee tehtud lähen uurin omanikult kuidas läks ja annan teilegi teada.

Fotobombing

Nagu laupäeviti tavaks kujunenud jalutasin lõunavaheajal järve äärde. Istusin, lõõgastusin, vaatasin laineid, päris suured teised, ehkki tuult õieti polnud. No ju siis lõunakaldal USA pool ikka puhub, muidu sihukesi meetriseid üles ei aja.

Järsku meenus päevase foto lubadus. Kus mujal kui siinsamas järve ääres sobivaim moment. Eemal idapool kõrge kalda lähedal mitmed purjekad. Sättisin moblat, et horisont ilusti sirge ja mängisin zoomiga kuni just paras tundus (7X zoom). Moment enne pildi klõpsamist kuulsin vuhinat aga ei pööranud tähelepanu ja tonksasin pildistamisikoonile. Mingi objekt kattis järsku pool taevast, fotole jäädvustus hiiglaslik kajakas. Öelgu profifotograafid mis tahes, aga mu arust sobiks lausa näitusele😁

Ehmatus

Tervislik hommikueine elunautijatele

Kui ma ikka viitsin pildipostitustega jätkata siis harva kui avapilt edaspidi teemaga seoses. Pilte teen lambist, kui miskit huvitavat silma jääb. Toitumisnõustajad saaks ilmselt infarkti nähes, mida ma tervislikuks hommikusöögiks nimetan. Egas iga hommik õllega alga aga täna oli palav ilm ja jooksult naastes polnud hommikupuder veel valmis. Janutas ka hullult, mis imestada kui +25°C ja päikesepaistega 7 km joosta. Uhasin end mahajahutamise mõttes aiavoolikust külma veega üle ja korkisin õlle. Küll need esimesed sõõmud on alles naudingut pakkuvad! Ei jõudnud pooltki purki konsumeerida kui juba heleda häelega kutsuti pudru järgi. Lauale tekkis igati meeliülendav kompositsioon.

Pealkirjajärgne jutt algab nüüd. Costcos (kohalik hulgiladu pood) jäid eelmine nädalavahetus mõnusad Spyderi lühikesed jooksupüksid silma aga ostlemise käigus kuidagi ununesid. Täna otsustasin enne tööd poest läbi hüpata, see nädal $5 jagu odavamad ehk siis $15 paar. Kahe hommiku 🍻õlleraha hoian nii kokku😜.

Parkisin masina, lukustasin ukse ja sammusin poodi. Veits otsimist leidmaks õiged üles. Kaalusin kas võtta M või L, proovida ei saa, puusal tundusid mõlemad OK. Võtsin nii M kui L, üks kindlasti paras, eks teise paari toon tagasi. Kassasabad osutusid pikkadeks ja mis veel hullem aeglasteks. Kuram, jään tööle hiljaks ja see nullib igasuguse säästu, iga hilinenud minuti pealt kaotan pea dollari. Viskasin püksid kommipakkide riiulisse (tavaliselt nii häbematu pole) ja lahkusin järjekorrast. Ehmatus tuli auto juurde jõudes:

Võtmeid polnud kusagil, ei taskutes ega pihus. Aju läks turborezhiimi - mis oleks efektiivseim käitumine??? Esiteks proovin võtmeid leida, kui 5 mintsiga ei õnnestu, kutsun kaasa kodust teise auto ja varuvõtmetega appi. Kiirel sammul jalutasin täpselt sama tee poodi hoides pilku pingsalt maas. Peale süljelärakate ja nätsude ei miskit, poes läksin kõigepealt kommiriiuli juurde ja võtsin püksid. Ei olnud võtmed ei pükste sees ega kommipakendite peal ega vahel. Kiire sammuga poes tuldud teed püksteleti juurde. Seal oli mehine hunnik segikeeratud Spyderi lühkareid, võtmeid ei hakanud silma ei püksikuhilas ega ka maas. 

Kurat küll, pean klienditeenindusse teada andma, nii peaks suht suur lootus olema neid kätte saada. Keegi ikka leiab, ja mingit väärtust võtmeil võõrale pole. Hakkasin lahkuma lükates püksihunniku veidi rohkem keskele - miskit välgatas. Süda jättis paar lööki vahele, ei uskunud oma silmi: autovõtme ots paistis poole sendi ulatuses. Milline kergendustunne!!! Krabasin võtmed ja kimasin poest välja. Sellega veel vedamine ei lõppenud. Linnast läbi sõites tegin riskantse lükke ja keerasin  ummikust eemale järveäärsele teele - õige valik, jõudsin isegi ettenähtust 2 minutit varem tööle.

Samas ikka ei mõista kuidas oskasin võtmed nii peost kaotada, et üldse ei märganud. Kas libisesid lihtsalt käest ja riietekuhja pudenedes pole ju kuulda või panin korraks käest kui pükste laiust mõõtsin. Mine võta kinni, peaasi et kätte sain, uute võtmete muretsemine vastikult palju jama. Kui noorest peast olin igavene tuulepea ja pidevalt kaotasin asju siis täiskasvanuna pole pea miskit kaotanud. Ratsionalist minus sunnib tähelepanelik ja suht hoolas olema, kuna vihkan mõttetut ajaraiskamist, mis asjade otsimisele kuluks.

Kas selles loos ka mingi moraal peidus ei julge väita. Soovitada inimesi hoolikam ja tähelepanelikum olla on nagu hane sega vesi, keegi ei kuula sihast targutamist. Vaja on õnne ja kaine kalkuleerimine kulub alati ära selle asemel et umbropsu sahmima hakata.

Aga mida teie kaotanud ja uuesti leidnud olete?

Pildipäevik

Pojeng õitsel labidavarre taustal

Sain selle idee tegelinski päevikupostitusest - teha iga päev pilt. Hmmm..., vaatame kaua viitsin ja vastu pean. Postitama nüüd iga päev küll ei hakka, ehk formaadis kord nädalas seitse pilti.

Hommikul üritasin Skype Bingi abil lennukipiletit osta kuna reklaam väitis, et see GPT-4 toega ja lausa võimalik vestelda temaga. Vestlemist ei saanud esialgu käima ja lennupileteid pakkus mitte kõige paremaid. Filtrite süsteem kas ei töötanud õieti või ei osanud mina kasutada. Lõpuks lõin käega ja kaasa pani otse lennufirma veebilehelt pileti kinni. Sai $500 odavamalt ja boonuseks tasuta pagasikohvri. Ootame veel veits AI reisuteenusega.

Samas lugesin, et viimasel ajal on muutunud populaarseks tehisintellektil baseeruvad virtuaalsed "tüdruksõbrad". Kahtlemata on olemas ka virtuaalseid poiss-sõpru tütarlastele aga millegi pärast löövad AI neiuksed rohkem laineid. Lollist peast googeldasin, nüüd hakkab kindlasti aknast ja uksest pakkumisi tulema😁 Aga mis kõige hullem, kaasa võib kahtlustama hakata ja armukadedaks muutuda😜

Kui juba temast juttu tuli siis veetis viimased paar päeva meie talvise Kuubareisi videote kokkupanemisega. Esimest mulle näidates arvasin, et mingi reisufirma reklaam. Kui uurisin miks püstises formaadis vastas, enamus inimesi vaatab telefonist niipidi. Mhm, mina küll ei vaata, võimalusel keeran ikka lapiti, horisontaalis lai video palju sobivam inimesele. Meil silmad ju teineteise kõrval mitte vertikaalselt ninajuurikal🙄 Kui ta ükskord avaldab, eks siis lisan lingi.

Jooksmisest on eelmise kuu kokkuvõte üles riputamata. Mais jooksin 138km keskmise tempoga 4:50 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:09, viiekas 22:35, kümps 48:58, poolmaraton 1:58:44. Parim keskmine kiirus rohkem kui 5 kilomeetri distantsil 4:28/km ehk 13.46 km/h. 19 korda mais jooksmas. Kuu keskmist tempot tõmbas alla ebaõnnestunud maratoniüritus (ünnestunud maraton oleks veel rohkem tõmmanud, aga tuju paremaks teinud😝). Koertega jalutamist 93 kilti, ratast maikuus ei võtnudki garaazhist välja - häbitegu, eks Eestis tuleb heastada.

Eile puhkasin jalga peale maratoniüritust, täna hommikul pidin tütrega jooksma minema aga tekkis kommunikatsiooniline segadus. Arvasin, et ta lippas ees minema, haarasin mobla ja uhasin järgi. Poole ringi peal kui ikka järgi ei jõudnud, tekkis kahtlus. Vaatasin moblat, see sunnik vaikimisrezhiimis, mess tütrelt kus oled? Koju tagasi jõudsin liig hilja, plikal polnud enam aega. Läksin siis teisele 3K ringile ja andsin tuld. Viimase kuuenda kilomeetriga jooksin selle aasta kildi rekordi 3:59. Lõuna ajal küsis laps, kas läheme nüüd jooksma? OK, mul parasjagu aega enne tööle minekut, sörkisime 28 kraadises palavuses 5 kilti koos.

Kuidas ma üritasin maratoni joosta

Eks mõte on juba mõni aasta kuklas tiksunud. Sellest ajast saati kui esimese poolmaratoni jooksin vaatamata hämmastunud kaaskodanike hoiatustele teemal: "Vaata passi, seal on su sünniaasta kirjas, sellises vanuses inimesed liiguvad rulaatori või kepi najal mitte ei lippa terviserajal noorte näkkidega võidu"! Seekord olin targem ja otsustasin salaja jooksma minna, et keegi jõuaks hullari masinat välja kutsuda. Maraton pole mul kinnisidee või asi nimekirjast, millega enne surma peaks hakkama saama. Niinimetatud "Bucketlistist" kuulsin esimest korda see aasta kui üks überrikas kosmoseturist peale orbiidil käimist mainis: jälle üks asi nimekirjast maha tõmmatud.

Igavalt proosaline miks just nüüd maraton. Kuna eelmine nädal töötasin terve nädalavahetuse võtsin see nädal paar päeva vabaks. Esialgu oli plaanis pühenduda aiandusele, see tähendab aias lamamistoolis õltsi luristades vedelemisele ja mõtliku pilguga möödapääsmatult ärategemist vajavate tööde piidlemisele. Reedel ilmaennustust nähes (kardetavasti viimased mõnusalt jahedad hommikud sel suvel) tekkis mõte, miks mitte maratoni proovida. Ei pea hakkama nõu andma - ma saan aru küll, et normaalsed inimesed ei võta töölt end vabaks selleks, et maratoni joosta.

Kuna sõna maraton kostab piisavalt aukartustäratavalt tegin amatöörliku vea toksisides ta google otsingusse sisse. Äkki viskaks pilgu peale, ehk oleks mõistlik enne "juhendit" lugeda. Inglise keeles on mõiste "google rabbithole" mis tähendab seda, et kui mingit teemat hakkad googeldama siis esiteks on seal liiga palju infot, teiseks viidetel järjest edasi toksides kaevud aina sügavamale ja kolmandaks on enamus infot paremal juhul asjasse mitte puutuv ja halvemal juhul pahatahtlikult eksiteele viiv.

Päris kiiresti jõudsin leheküljele, mis rääkis asjatundliku tooniga pikalt ja laialt jooksmise ohtlikkusest, eriti pikema maa puhul. Paljalt jooksmisele mõtlemisest võid saada ärevushäire või suitsiidsed mõtted. Kui siiski otsustad kergekäeliselt eluga riskida ja jooksutossud jalga tõmmata pead arvestama äärmiselt piinarikka surma võimalusega vedelikupuuduse tõttu. Aga voilaa - meil on selleks lahendus - järgnes mitmete spordijoogifirmade imevedelike nimekiri, üks "parem" ja kui teine. Hind pikalt kallim kui uhkemad prantsuse konjakid, ehkki tegu vaid vees lahustatud erinevate soolade ja suhkrute seguga. Ei saa salata, peast läbi vilksatanud ketserlikku mõtet: osta hoopis konjak - peale pudeli hinge alla keeramist pole vahet oled jooksnud maratoni või kakerdanud kompostihunnikusse oksele. Enesetundel hiljem tõenäoliselt suurt vahet pole😀

Seekord siiski võitis "parem" mina. Ainus mulle nime poolest tuntud firma - Gatorade teistest mõnevõrra odavam, aga ikka haigelt kallis. Jooksuproffide veebilehel jagasid asjatundjad õpetust kuidas ise vastav vedelik kokku segada, paraku peaks erinevaid koostisosi üle maailma apteekidest ja keemiakauplustest tellima - jäi ära. Vahepeal jõudis tütar üles ning küsis mida uurin nii pineva olemisega. Spordijooke üritan valida. Milleks sul neid vaja, vesi on kõige parem. No aga kui pikemalt joosta ja soolasid kaotada ja lihaste toit mingi glüko.... pidada otsa saama. Ähh, mis, võta paar karamellikommi või powerbari kaasa ja veepudel. Kurat, sul vist õigus, eelmine kord poolmaratoni joostes oli lihtsalt veepudel ja lühematel distantsidel ei viitsi kunagi jooki kaasa vedada. Noh eelmine kord ma ju ei googeldanud ka😛

Jõujoogid, eriti Mango täitsa maitsvad.
Kalevi batoonikesi ei teinudki lahti.

Paraku oli hirmupisik sisse süstitud nii, et ostsin siiski Walmardist kolme dollari eest kaks "jõujooki" ja kahekümpsi eest vöö kahe pisikese pudeliga. Vööga läks nihu, sest esiteks ei mahtunud mu mobla kõhutaskusse ja teiseks osutusid pudelid odavaks hiina saastaks, millele korkide keermesse sättimine veerandtunnine peenmehhaanika. Mida muud Walmardist oodata, oma viga, peaksin paremini teadma. Positiivne moment, et joogid ja vöö kokku hulka odavam kui netis pakutav sama firma spetsspordijook.

Mõtlesin logistika läbi, kuidas kogu selle vee ja jõujoogi varuga joosta. Esialgne plaan, kõik kaasa võtta, matsin kiirelt maha, seljakotiga ikka väga tüütu. Mõte veepudel raja kõrval võsasse peita ja aeg-ajalt vajadusel joomas käia tundus päris hea, põhirada nimelt 8 kildine ring pargis. Õhtul panin kumbagi spordijooki ühte vööpudelisse, kaks veepudelit ja järgijäänud jook külmikusse et hommikul hea võtta. Toitumisnõuandeid ei hakanud targu üldse vaatama. Õhtusöögiks segasin majoneesiga salati keedumunast ja tervest tuunikala konservist ning pugisin koos paari saia ning ühe leivaviiluga nahka, kõrvale suur tass koore ja suhkruga kohvi ja muidugi pisike creme brülee koogike takkapihta.

Magama keerasin varakult poole üheteist ajal ja üllatavalt kiirelt uinusingi. Ärkasin poole kuue ajal, kere eelmise päeva 11 kildisest "soendusjooksust" veidi kange. Takkajärgi tundub, et mõistlik oleks olnud eelmisel päeval hoopis puhata ja mitte joosta aga eks vigadest õpitakse. Nii varajase stardi tingis hommikune jahedam temperatuur, minule sobivaim +10C kuni +15C, momendil oligi +14C, kümneks kui plaanis lõpetada lubati kahtekümmet soojakraadi.

Kaasa oli üllatunud kuhu lähen nii vara. Uni läks ära, teen jooksuringi. Hästi vaikselt ajasin riided selga, tossud jalga ja võtsin joogipudelid külmikust. Jõin pool klaasi vett väikeste sõõmudega, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda, samas liiga palju ka ei saa, hakkab loksuma ja mulksuma. Kellad käe peale, mobla teise vöökotiga kaasa, joogipudelite vöö kõhule ja hiilisin õue. Kolmveerand kuus oli juba päris valge, päike just tõusis. Maja ees panin peale lühikest mõtlemist kõik suured joogipudelid trepile, kui hull janu pööran rajalt tagasi ja jooksen maja juurest mööda. Kaasa võtsin vaid pisikesed 300ml vööpudelid spordjoogiga.

Tänavanurgal start, kellad käima 5:49 ja rahuliku sörgiga liikuma. Paarisaja meetriga oli selge, et veepudelite vööga pole mugav joosta. Keerasin pudelid seljale, vedi parem aga ikka tüütu, muudkui rappusid iga sammuga üles-alla. Naised, kuidas küll teie saate oma rinnapartiiga joosta, eriti kui see veidigi kopsakam juhtub olema, mitte nagu minu 300 grammised??? Esimene mõte oli tagasi pöörata ja kogu kupatus maja ette rohule visata. Pudelit jooksu pealt välja sikutades pritsisin end veel mangomaitselise lurriga märjaks ja vandusin südamest. Teise sain suurema vaevata kätte, mõlemad pudelid käes polnud üldse paha. Otsustasin joosta parki ja seal vaadata mis edasi saab.

Tempo hoidsin meelega madala, just sellise et mahuks nelja tunni sisse, maraton ikkagi, tark ei kiirusta. Tunne oli igati hea, õhk jahutas mõnusalt. Pargis neelasin esimese lonksu ja suskasin mõlemad pudelid raja ääres müürile rohu varju. Viis kilti joostud, hingamine rahulik, isegi higistama polnud veel hakanud. Hoidsin enam-vähem sama tempot. Kümne kildi juures hakkas vasaku põlve väliskõõlus veidi valu tegema. Eriti ei muretsenud, tegu sellesamaga, mis karates ja suusatamisel ikka aeg-ajalt tunda annab. Paremat puusa hakkasin ka tundma, et ta olemas, aga ei miskit hullu. Viieteist kildi peal oli hea tunne, jooksin ilma pingutamata ja hingeldamata omas "naturaalses tempos" umbes nii 5:30 kilomeeter - sellega peaks maratoni kenasti nõks alla nelja tunni lõpetama. Kere ei higistanud aga müts oli märjaks läinud.

Poolmaratoni pingutus vaid 3.2

Kahekümne kildi peal hakkas põlve väliskõõlus uuesti valu tegema. Mõtlesin, et jooksen pargis 30K täis ja keeran siis maja juurde tagasi, kus saan trepi pealt mööda lipates mõne lonksu vett haarata. Iga nelja kildi tagant olin müürist mööda joostes profülaktika mõttes sõõmu spordijooki suhu pritsinud ehkki janu ikka veel ei tundnud. Kohe oli järjekordne joogipaus. Uuesti jooksma hakates tegi kõõlus juba päris kõvasti haiget. Just oli kukkunud 21'ne kilomeeter, ehk poolmaraton joostud aga valu pani lonkama. Pidin kahetsusega tunnistama, nii pole edasi mõtet punnitada. Tõmban veel kõõluse päris ära, ei saa sihukest jama enne puhkust lubada. Lohutuseks: "One has to know when and has to have courage to quit"😒 Kuram võhma poolest oli hullult hea tunne, hingamine sügav ja rahulik, ilma kõõlusejamata võinuks lõdvalt edasi lipata.

Läksin võtsin pudelid müüri pealt ära, kummastki vähem kui pool tarbitud, kokku alla 300ml, janu või veepuudust küll ei tundnud. Küllap seepärast, et jooksin rahuliku tempoga ilma pingutamata, mistõttu polnud õieti higistanud. Distantsiga olin vaid 0.7kg(liitrit) kaotanud nagu hiljem kodus kaaludes selgus. Siit teadmiseks, et jahedama jooksuilmaga on mul vaja suht vähest vee ja joogikogust, ühest liitrist peaks maratoniks julgelt jaguma. Kodu poole jalutades hakkas kõõluse valu kiirelt järgi andma ja peagi polnud üldse tunda - mida pekki. Tuli meelde, et suusatades tihti nii oligi - laskudes nats valutas ja siis kadus ära kui veidi rohkem hoidsin. Tõstukil üles minnes jalg puhkas, joostes seda võimalust paraku pole. Koju jõudes oli nii värske tunne, mine või uuesti jooksma. Kaasa uuris mis nii kaua võttis, tunnistasin oma läbikukkunud maratoniüritust. Enne kohvi ja hommikusööki viisin koerad välja. Huvi pärast proovisin veidi sörkida, kõõlusevalu tuli kohe tagasi, ikka hea et katkestasin, las puhkab.

Kokkuvõttes muidugi kahju, et maraton jäi jooksmata aga positiivne üllatus kui kerge oli neljatunni tempoga jooksmine. Ma tean, et esimese poole põhjal ei maksa põhjapanevaid järeldusi teha, teadjad väidavad, et maraton algab alles 35km peal. Igal juhul plaanis uuesti proovida, kas suvel Eestis kui juhtub hea jahe ilm olema või siis sügisel siin. Saab valitud 1% hulka😎 ja teema millega sõpru saunas tüdimuseni kiusata😜.

Viktooriapäevast nädal hiljem

Nii lastakse meie pool rahva raha taevasse😁

Eelmine nädalavahetus oli Kanadas Victoria Day ja sellega seoses pikk kolmepäevane nädalavahetus. Talvel kui kuninganna siit ilmast lahkus jõudsin juba muretsema hakata, et kas nüüd on maikuu lisa vaba päevaga aamen, ja peab hakkama uurima millal uue kuninga päeva asume tähistama. Selgus et mitte, sest tegu hoopiski tolle üleeelmise sajandi Victoriaga. Mul ausalt öeldes savi, peaasi, et tasustatud vaba päev antakse - sama nagu nõuka ajal kui mai või oktoobripühade puhul ei pidanud kooli minema. Paraadilt sai vanemate tõendiga või vanemates klassides ka ilma selleta poppi tehtud.

Kõikse vingemad paugud video lõpus

Mul aga kujunes pikk nädalavahetus seekord õige iseäralikuks. Polnudki ühtki vaba päeva, sest pakuti võimalust topelt ja Victoria päeval lausa kolmekordset tasu või aega teenida. Sihukest võimalust ei saanud kasutamata jätta kui nädalavahetuse eest läheb kaks nädalat tööpäevi kirja. Telgitama või linnalähedale matkama pole ka mõtet minna, kõik lähemad kohad linnarahvast umbes. Kokkuvõttes igati asjalik ajakulutus, seoses pealinna asjakorralduse vajakajäämistega suurt miskit teha polnudki, saime hoopis kolmekordse tasu eest ilutulestikku vaadata💥💥💥😁

COD Major League V

Finalistid jalutavad sisse

Täna viis tütar mind vaatama Torontos toimuvat Call of Duty League Major V turniiri finaalmatshe. AMD on üheks sponsoriks, millega seoses minu järeltulija üritusega seotud. Tutvuse poolest sain eripääsme, mis võimaldas ligipääsu pea igale poole. Turniir toimus neljapäevast pühapäevani, osavõtjad maailma parimad COD mängurid, peaauhind pool miljonit dollarit. COD'i sai ise mängitud aastaid tagasi ja nii suur fänn ma pole, et kõik päevad kohal käia, finaalidest piisas täiesti.

Kaalul on rohkem kui elu😜

Toronto meeskond sai poolfinaalis napi kaotuse New Yorgi tiimilt, kes finaalis Atlantaga kokku läks. Show ise on vägav, seatud üles nagu profipoksi või maadluse matsh. Teadustajad, mürtsuv muusika, laseri ja prozhektorishow, meeskondade sissemarssimine, ... Maailma tipptasemel mängijate hiire ja klaviatuurikäsitlemisoskused rääkimata kaardi tundmisest ja meeskonnatööst täiesti müstilised. Mäng ja liikumine nii kiired, et raske jälgida isegi minusugusel harrastushuvilisel. Kui ei teaks, et pole võimalik, kahtlustaks tüüpe häkkimises.

AMD väljapaneku juures istusin ka ise veidi arvuti taga ja katsusin teiste huvilistega jõudu, nojah COD oskused roostes ja selle reaktsiooniukiirusele rõhutava mängu juures mul teismeliste vastu lootusi pole - K/D kippus 0.3 kanti tulema. VR demo polnud eriti huvitav, niisama virtuaalmaailmas ringi hulkumine ja asjade otsimine, ei mingit laskmist ega isegi vastu nina uhamist. Hologrammi esituse juures sain virtuaalpildile nii Toronto meeskonna esinumbri kui ka üldvõitja karikaga.

Tänu eripääsmele oli toitlustamine AMD poolt eraldi ruumis, pakuti igasugu näkse, koogikesi ja ka tugevamat kraami nagu hamburgerid ja grillitud liha. Kreeka salat oli üllatavalt hea aga minu lemmikuks kujunes marjadega cheesecake musta kohviga. AMD alas oli jääkastidest Monsteri energiajook tasuta saadaval, peale kahe nahka joomist tundsin tõesti tiivanukikesi abaluudel sügelevat. Kokkuvõttes igati äge üritus, mängijate osavust vaadates pole miskit imestada, et E-Sporti tahetakse olümpiakavva võtta.

Tütar AMD väljapaneku juures