2024 kirjas ja pildis

Killarney süstamatkal 2024 septembris koos kutsikuga

Päikesevarjutus, virmalised, karu Killarney matkal, auto. Need neli asja meenuvad kõigepealt kui aastale tagasi mõelda. Lisaks veel suusareis Mt Tremblant, traditsiooniline suvepuhkus Eestis, minipuhkus kaasaga metsasuvilas. 

Ülejäänud juhtumisi on kõige kergem meenutada pildialbumit või blogi vaadates - mugavuse ja kiiruse mõttes kasutan pilte. Niisiis, kuu kaupa minnes:

Jaanuar Suurupi rannas

Jaanuar

Esimest korda üle aastakümnete talvel Eestis. Kui enne oli paljude kodanike hirmujuttude tõttu kerge mure kuidas kohanen pimeduse ja külmaga siis sain peagi aru, et mind ei sega pimedus ega külm, pole kunagi seganud. Hoopiski hubane ja mõnus külmal talveõhtul kamina ees istuda, head raamatut lugeda ja oivalist konjakit jätsi või shokolaadiga limpsida. Tihti sai jalutada vähemalt kord 5km Mustaka ja Pässa vahel. Ema juures skännisin moblaga paar albumit hunniku vanu must-valgeid pilte, mis kujunes aegavõtvaks ja selga valusaks tegevaks kuid mälestuste säilitamise mõttes oluliseks protseduuriks. Jube külm oli, pidin soojapuhuri sulatamisega tegelema. Sõpradega käisime pankranniku all mere jää peal matkamas. Kanadasse täpselt kuu peale jõulusid ja kohtusin esimest korda uue UKKO nimelise kiisuga.

Veebruar - kiisu juba kodunenud

Veebruar

Palju pilte 🐈kiisust. Nagu tavaliselt tõi naispere meile uue kodulooma sel ajal kui mina Eestis. Seatakse mind fakti ette ja kogu moos. Samas ses mõttes hea, et mul puudub igasugune vastutus, ei pea liivakasti tühjendama, toitma ega loomaarsti juurde vedama - ainult nunnutan kui viitsin😜 Alles 20'l sain esimest korda suusamäele, nädal hiljem tütrega minisuusapuhkus, paar päeva hotellis Blue Mountainis. Mingi moment tekkis mure, et hooajapilet läheb seoses pika Eesti reisi ja kohalike viletsate suusailmadega vett vedama, kuid lõpuks kogunes rohkem kordi mäel kui keskeltläbi.

Märtsis Mont Tremblantil

Märts

Ka see kuu möödus kassi pildistamise ja suusatamise tähe all. Käisime Toronto sõbraga Quebeckis Mont Tremblantil Idaranniku eestlaste suusapäevadel. Esimese öö veetsime siidritalu pidava eestlase juures, ülejäänud mäel hotellis. Autosõitu kogunes tublisti üle 1000 kildi edasi-tagasi. Quebeckist tõin salakaubana mitu kasti kohalikku käsitööõlut, teoreetiliselt peaks seda "piiril" deklareerima, paraku pole isegi piiripunkti provintside vahel. Märtsis tuli Torontos põhiline lumi, päris korralikult füüsilist aktiivsust selle teisaldamisel sissesõiduteelt hangedesse, et auto ikka liikuma saada.

Aprill 8 täielik päikesevarjutus Ontarios

Aprill

Viimane sõit suusamäele. Päikesevarjutust vaatama koos kaasaga, ilmselt jääb elu ainsamaks korraks täielikku päikesevarjutust näha. Absoluutselt oli väärt sõita paarsada kilti läänepoole, väga omapärane lausa "kosmiline" elamus. Kahju ainult, et ei saanud korralikult kasutada "astrofoto" funktsiooni, sest äsja mahapillatud mobla jupsis, hea et üldse pilte sain. Esimest korda elus mobla parandamine, kujunes ootamatult lihtsaks ja edukaks ja raha säästvaks tänu youtube juhenditele, "vabakaubandusele" ning julgusele asja ette võtta. Kevad, kõik õitseb, koertega jalutuskäigud looduses.

Virmalised 10 Mail

Mai

Õitsemine jätkub, hunnik lille ja õunapuu, pirni, kirsiõite pilte. Võimsad virmalised 10 mai öösel, sõitsime spetsiaalselt pea 100 km linnast välja neid koos kaasa ja tütrega vaatama. Ise ka ei tea miks "astrofoto" funktsiooni ei kasutanud, oleks hulka ägedamad pildid saanud. Kuu lõpupoole käisime tütre ja Sushiga päevasel matkal Torontost nii 100 km kaugusel looduspargis jääaja uuristatud suures uhtorus.

Juuni lõpus kiirkaatriga Soome

Juuni

Aias hakkab looma. Maasikad punased ja valmis suhu pista juba esimesel juunil, sõstrad värvi muutmas, kiwid ja viinamarjad viljad külge võtnud. Kuu lõpu poole pistame põske esimesed vaarikad ja kirsid. Jaanipäevaks lendan Eestisse, põhjalik pidu Rummu karjääris ja jaanituli koos saunaga sõbra pool. Vee peal skuutriga kihutades naksatavad kaks näppu liigesest välja, annavad teised siiani tunda. Mõned päevad suvilas mere ääres, sõbraga Lahemaal rattasõit. Teise sõbra kiirkaatriga igaaastane retk üle lahe Soome, tüüpiliselt kulub kastidekaupa õltsi ja ka kangemat kraami, õnneks võib rahvusvahelistes vetes rahulikult võtta. Juuni lõpus Eestiski maasikad ja vaarikad valmis.

Juulis järeljaanituli emaga suvilas

Juuli

Tegelen igaaastase muruniitmise, aianduse ja küttepuude varumisega. Auto enda nimele ja uued korralikud all-season kummid alla, et saaks vajadusel ka talvel kasutada. Veel kord Lahemaal rattaretk, seekord koos kahe lapsepõlvesõbraga. Pääsküla rabas joostes näen raja kõrval mändide alust kollendavat - korjan portsu kukekaid, jätkub nii mulle kui emale. Mustad sõstrad ja tikrid saavad valmis - minu lemmikmarjad. Mitmed korrad ratta ja autoga suvilasse, vahel ööbin seal ja lihtsalt olen, loen suvalisi 40 aastat riiulis puutumata olnud raamatuid. Jään magama vaikuses ja ärkan linnulaulu peale.

Koko 10 aasta eest lumes möllamas

Rannas käin jooksmas, lisaks mõned matkad ümbruskonnas. Emale järeljaanituli, eks proovin talle võimalikult palju seltsi pakkuda kogu oma Eestis oleku aja jooksul. Soomes elava lapsepõlvesõbraga Roosta rannas. Ema ja sugulastega tema sünnikodus Lääne-Virumaal - tonnide kaupa mälestusi. Paadisõit põhjaranniku saartele ja nende vahel. Käin nii palju kui saan meres ujumas, vesi hullult soe, samas peale hommikujooksu pole vahet, niikuinii hüppaks sisse. Juuli kurvaks sündmuseks kujuneb meie kalli esimese koera Koko parematele jahimaadele siirdumine.

Augustis Peraküla inimtühjas rannas

August

Korjan veel portsu kukekaid samast kohast kust paari nädala eest. Õunu see aasta lademes, kokku riisumine ja komposti vedamine igavene õiendamine. Peaks mahlaks tegema aga lihtsalt pole aega ja kes jaksaks nii palju seda juua. Emaga Pääskülas ja suvilas. Õpetajaneidudega Peraküla rannas ja rabamatkal. Kopenhaageni kaudu tagasi Kanadasse. Sushiga sõidan nädalavahetuseks Awendasse randa. 17 Augustil suur torm, vihm ja üleujutused. Aias kõik valmib, mida on paraku nii pesukarud kui oravad märganud. See aasta eriti näljased, panevad suurema osa pirnidest nahka, isegi tomatid ja kurgid näritud viinamarjadest rääkimata.

September

Killarney süstamatk Sushiga

Metsasuvilas kaasa ja kutsikuga

Lennushow, lähen seekord rattaga järve randa mitte süstaga järvele. Kaasa ja koeraga haruldaselt lõõgastav mitmepäevane minipuhkus Kotkajärvel sõprade suvilas. Saan lõpuks astrofoto rezhiimi moblal korralikult käima, siin on ka nii metsik piirkond ja vähe valgusreostust, et tulemus vapustav. Parim aeg matkamiseks - Sushiga kahekesi Killarneysse nädalaks süstaga metsikusse loodusesse. Kujuneb aasta tähtsündmuseks - näen karu ... liiga lähedalt ja virmalisi suht ähmaselt.

Oktoober

Lehekuul värvimäng ja kiwide ning viigimarjade valmimise aeg, kui kiwisid ei jõudnud ära süüa siis viimaseid sel aastal ei saanud, vaid pisikesed toored punnid otsas. Tütar ostab endale sportauto mängukanniks, kadestamist väärt. Käime kumme vilistamas ja linnast väljas kurvilistel teedel tuld andmas - vägev!!! Minu esimene auto oli samaealiselt vana loks, kuid armas ikka. Tegelt hea, et endal polnud võimalik sportautot osta, poleks ilmselt piisavalt vastutustundlikult suutnud sellega ringi käia. Kuu lõppeb traditsioonilise Halloweenipeoga sõprade juures.

November

Kulgeb uue masinaga askeldamise käigus kuhu mindki kaasa haaratud. Kuu keskel algab streik, igavene tüütu jura aga mis teha, ametiühingu vastu ei saa. Samas koguneb palju rattasõidu ja käimiskilomeetreid. Kaasaga Rootsi jõululaadal. Täiesti ootamatult puutun kokku kohaliku tervishoiusüsteemi päikeselise poolega: tänu mingile arusaamatusele või lihtsalt hullule õnnele eemaldatakse kirurgiliselt kaelale tekkinud moodustis tasuta ja samal päeval kui seda konsultatsiooni mõttes haiglasse ette näitama lähen. Eeldatavalt pidanuks maksma tonni ringis ja ooteaeg üle poole aasta. Keegi ei mõistnud kuidas võimalik, kaasa arvatud mu perearst ja mitu tuttavat meditsiinitöötajat. 

31 Detsembri õhtul koera jalutamas

Detsember

Õlleadvendikalendri kuu. Streik saab lõpuks enne jõulusid läbi. Kuna tööl ei saa käia, hulgun palju rannas. See aasta lumi maha suht varakult, kolmeteistkümnendal esimene suusatamine. Pere sõidab Eestisse jõuludeks. Kahekümne teisel jooksen 10 külmakraadiga kümne kildi elu tippmargi 45:32. Kahekümne kolmandal suusatama, kõva lumesadu, suusatada hea kuid autoga sutsu tülikas sõita. Viimasel laskumisel sõidab kanepiuimas tropp mulle täie kiirusega sisse, tulemuseks mõned mõranenud ribid, nikastatud küünarnukk ja puukas reiel - suudan ise autoga koju sõita kuid köhida, naerda või keerata on siiani rindkerel valus. Jõuluõhtu omaette kodus kassi koera ja maoga, jõulupäeval sugulaste juures. Aastavahetus samuti üksi kodus, täitsa ok. Selline aasta siis - ei msikit vapustavat, hulgaliselt toredaid elamusi ja mõni kurb moment.

Ees ootab suurepärane aasta

Selline äratus esimese jaanuari hommikul on
vihjeks ees ootavale suurepärasele aastale!

Aasta algus igatahes oli paljutõotav, hommikul äratas mind varakult ja mitu korda järjest pehme, karvane ning nõudlikult nurruv tegelane. Armas kuid samas tüütuvõitu kui tahaks esimese hommikul mõnuga sisse magada ja voodis lihtsalt vedeleda. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin end kümne ajal voodist välja ajama. Andsin kiisule toidu ette ja käisin kutsikuga jalutusringi, ilm õnneks palju parem, enam ei sadanud ja sooja kaks-kolm kraadi. Hommikukohvi kõrvale krõbinad ning kaks banaani. Suurelt ekraanilt vaatsin paar AI teemalist videot. Et ma pole viimasel ajal viitsinud sel teemal kirjutada ei tähenda, et areng oleks aeglasemaks jäänud, pigem vastupidi. Nii palju millest kirjutada, et pean selleks eraldi postituse tegema ... vastu tulles kodanikele, kellele meeldivad kassipildid kuid puudub huvi AI vastu😜

Järgneb detsembri ja kogu aasta liikumisstatistika:

Detsember

Vaatamata just ennejõule suusatamisel saadud matsule suutsin ka aasta viimasel kuul "normatiivsed" 100km napilt täis joosta, kõrghetkeks muidugi kõigi aegade 10K rekord, mille jooksin -10C temperatuuriga. Jooksmas vaid 13 korda, distantsi kogunes 101 kilti, keskmise tempoga 4:41 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:03, 5 kildi parim aeg 22:11, ja 10 kildi tippmark 45:32, parim 5K+ keskmine tempo 4:33 min/km mu 10K jooksul. Käimist rekordilised 135 km, sammude hulk 519166.

Jooksuaasta kujunes järjekordselt ootamatult edukaks: 

1. Kilometraazh rekordiline, 1405.36km, ületades napilt 3.5 kildiga eelmise aasta tulemust.

Kuue aastaga olen jooksnud keskmiselt üle 100 km kuus, kõik kokku 7738.59km. Sel aastal iga kuu üle saja välja arvatud jaanuar Eestis. Samas kogunes maikuus rekordiline 191.99km.

2. Keskmine tempo 4:41 min/km seni parim lüües sekundiga eelmise aasta numbrit. Natuke kallutatud kuna see aasta polnud ühtegi poolmaratoni, mis keskmist kiirust alla tõmbaks.

3. Jooksmas käisin ainult 186 korda mistõttu keskmine distants pikem - 7.56km. 2022 ja 2023 jooksin 202 korda, 2021 228, 2020 234 ja 2019 255 korda. Distantsid enamasti 7K, sekka mõned lühemad. 10K - 12K otsasid tuli palju rohkem, lausa 23. 1131572 jooksusammuga kulutatud 74367 kcal.

4. Parim keskmine kiirus 5K+ distantsil 4:24 min/km (2023 rekord 4:20 min/km), parim kilomeeter 5K distantsil rekordiline 3:52 ja paar korda eelmise rekordi 3:56 kordamist ja parim 5K aeg (kolmas üle aegade) 22:11 22 detsembril (2021 rekord 21:55), (3-7 km 5K tippmark 21:20). 10K tippmarki parandasin kaks korda: 11 augustil 45:36 ja 22 detsembril 45:32 -10C külmaga (senine rekord 2023 45:45). 11 augustil jooksin 12 kilti ja kui mõõta 3-12 kilomeeter oleks 10K rekordiks täpselt 45:00!

Positiivse külje pealt kukkus lausa viis senist rekordit: 1K, 10K(2 korda), kogu aasta ja ka kuu kilometraazh ning aasta keskmine tempo. Negatiivseks nii poolmaratoni kui maratoni isegi mitte katsetamine, ei hakka enam lubama järgmine aasta üritamist😜

  

Süda paistab igati heas seisus olema, pulsisageduse miinimumi ja maksimumi vahe viiekordne, rahuoleku pulss 58. VO2 veidi madalam kui eelmine aasta, samas jooksutulemused pigem paremad. Registreeritud sammusid 5 miljonit 850 tuhat, keskmiselt 15984 päevas. 5942 kilti see aasta läbitud: sealjuures joostes 1405km, käies 716km, rattaga 693km, suuskadel 1302km ja süstaga 40km.

Keskmine kaal püsinud õige stabiilselt 78 kilo vahetus läheduses ilma igasuguse toitumise jälgimiseta. Kui oled füüsiliselt aktiivne võid rahumeeli pugida seda ja nii palju kui isu on ilma, et kaalus märgata oleks. Muidugimõista ei tähenda see teleka ees istudes pidevat kartulikrõpsude ja Coca-Cola dieedil olemist, samas süstamatkal nädalaga kadunud 3 kg tuli 3 kuu jooksul tasapisi tagasi. Kaloreid olevat kulunud veidi üle veerand miljoni sporditegemise peale.

❄️💦💥Eriskummaline vana-aasta õhtu💥💦❄️.

Aastavahetus on tõepoolest eriskummaline. Esimest korda elus täiesti üksi kui kell lööb kaksteist ja aastanumber vahetub. Oleks ju võinud sõprade, sugulaste või tuttavate juurde end sokutada aga kui hakkasin mõtlema siis lihtsalt ei viitsinud. Oli isegi plaan suusamäele aastavahetuseks minna, kuid nii eelmise esmaspäeva mats kui vihmane ilm tõmbasid sellele mõttele kriipsu peale. Poleks ka originaalne, korra või isegi kaks oleme 31 detsembril Blue Mountainis pere ja sõpradega mäest alla lasknud. Üksi olla on teistlaadi, päris äge oleks kusagil inimestest eemal suvilas või lausa telgiga metsas. Noh nii palju ma ka ühiskonda ei vihka, et selle pärast nullilähedase vihmase ilmaga telgis kössutada😜

Päeval oli momendiks veidi kurb tunne, samas praegu istun "kamina" ees, rüüpan kohvi ja toksin sedasamust blogipostitust, isegi konjakit ei viitsinud kallata, ehk hiljem. Kaminatuli suurel ekraanil nii ehtne, et tundub nagu kiirgaks sooja. Kell alles kümme aga juba kostavad akna taga ilutulestiku paugud. Naaber poole tunni eest sikutas oma kobarmoonaga raketid kuuri alt välja tegi ägeda peaproovi. Kutsik meil õnneks eriti ei karda, kiisu pani küll magamistoast plehku. Ronisid teised vahepeal võidu mulle sülle, kiisu üldse hakanud rohkem lähedust otsima. Hommikupoole alustasin eelmise aasta kokkuvõttega, see võtnuks liiga palju aega, jätsin pooleli. Küll homme (või ülehomme, või nädalavahetusel) jõuab.

Eriskummalisusele lisas vürtsi asjaolu, et Eesti aastavahetuse võtsin vastu kiirteel liiklusummikus🚗🚕🚙🚌🚎🚜🚛🚚🚐🚑🚒🛴🏎️🚓🚗🚕🚙. Kaasa tütardega helistas ka sel ajal Tallinnast Vabaduse Platsilt, kus sõpradega viibisid. Paraku olid ilmselt moblamastid nii ülekoormatud, et vaatamata mitmele katsele ei õnnestrunud korralikku sidet saada. Praegu kaks tundi veel aega, käin koeraga jalutamas ja ilmselt vahin kodutrepilt ilutulestikku. Kesklinna või järve äärde suurt ametlikku ilutulestikku vaatama ei viitsi sõita. Üksi ei hakka ka traditsioonilist shampat avama, mullijoogi tarbeks ostsin hoopis paar põnevat siidrit. Mis seal ikka - loodetavasti tuleb algav aasta igast otsast parem kui eelmine. Kõikse suurem, soov oleks vene rezhiimi kokkukukkumine ja Mordori riigi lagunemine, tundub küll ebarealistlik kuid "kõikvõimas" NL varises samamoodi ootamatult (ja pikisilmi oodatult) kokku - elame näeme.

🎇💥💥💥Kõigile lugejatele HAA!!! ... Head Algavat Aastat!!!,🍾🥂💥💥💥🎆

Kassidest ja koertest ja dieedist

Kes küpsise virutas? - Süütu mittemõistmine

Täna on 29's ja väljas sajab kasse ja koeri nagu inglisekeelsetes maades kombeks paduvihma kohta öelda, ilmateade hoiatas üleujutuste eest. Küll on hea, et sai normaalse ilmaga ja lumega lausa 2 korda enne jõule suusamäel käidud. Hea pole muidugi see, et vana kere mäe peal rappida sai, aga positiivsest küljest vaadatuna oleks võinud ka palju hullemini minna. Ah jaa, käisin perearsti juures oma vigastusi näitamas. Tulemus enam-vähem nagu arvata oli. Arst vaatas, torkis veidi näpuga ja ütles, et lahtisi murdusid pole, muidu oleksin sellise katsumise peale röökima hakanud. OK, seda teadsin ise, et särk ei jää selga tõmmates läbi naha turritavate ribide otsde taha kinni. Mu küsimuse peale, kas oleks mõtet röntgenipilti teha pidas doktor sihukest ettevõtmist mõttetuks - mõrad ilmselt on aga ega see pilt midagi muuda, niikuinii pole muud ravi kui võtta rahulikult, mitte tõsta raskeid asju ja oodata kuni ise ära paranevad. Oli nagu imelik peale käia, et tahaks katkise rinnakorvi pilti blogisse üles riputada - ehk siis nii jäi.

Vereanalüüsi juures oli häid ja mitte nii häid uudiseid. Mingitsorti kaasasündinud südame ja veresoonkonna haiguse riski määrav marker Lipoprotein A olla nii madal, mida tema oma praktikas varem näinud pole: normaalne alla saja, mul 18. Arst vaatas otsa rõhutades: See ei tähenda, et nüüd võid tähistama hakata ja kahe suupoolega seapekki pugima ning vaadi viisi õlut kaanima - lihtsalt sul on lotoga vedanud, ära mängi võitu maha. Mitte nii hea on LDL kolesterooli taseme tõus eelmise aasta 2.5 pealt piirmäära 3.5'ni. Mis juhtus, oled mingeid toitumisharjumusi muutnud või füüsiline koormus madal? 

Esialgu ei tulnud miskit pähe aga siis meenus, et viimase paari kuu jooksul sai hommikuti kaks praemuna peekoniga hinge alla pandud - arst pööritas silmi: see seletab ühe hoobiga su kolesterooli, ega sa piimarasvasid liiga palju tarbi. Vastasin, et ei usu, no kui jäätis välja arvata. Küsimusele palju kulub tunnistasin ausalt: soodukalt ostan kaks-kolm kaheliitrist topsi ja keeran need nädalaga hinge alla. Doktor vaatas otsa: sa mõtlesid kuu ajaga? ... Ei, ei, ikka nädalaga, vahel läheb tops ühe korraga aga mõni päev unustan ja ei söö üldse, vabandasin. Teil Ida-Eurooplastel kombeks ka palju võid süüa? Oh ei, saia leiva peale ei pane enam, samas eks kuklikeste ja kringli sees seda ikka natuke leidub. Arst tõstis pilgu: Ma parem ei küsi palju sa kuklikesi sööd, pigem ime et kolesterool sellise toitumise peale nii madal. Pead tänama oma geneetilist eelsoodumust aga soovitan soojalt munade, jäätise ja võiga hoogu maha võtta.

Teine silma jääv number on B12 vitamiini madalavõitu tase, 216 on nõks madalam normatiivsest 220'st. Nii väikese vahega võid seda parandada dieedile rohkem tähelepanu pöörates, süües B12 pakkuvaid toitusid nagu kalad (sardiinid, tuunikala, lõhe, forell), loomaliha, maks, neerud, merekarbid, pärm, ... või vältides vitamiini omandamist pärssivaid toite nagu alkohol, kohv, tee, täistera jahust pagaritooted, ... Alternatiiviks on B12 vitamiini tablettidena manustada. Tablette ma üldiselt ei viitsi võtta, eelistan pigem toidule rohkem tähelepanu pöörata. 

Olen tõepoolest jõudnud lõpuks staadiumi, kus peaks dieedile tähelepanu pöörama??? Siiamaani olen söönud just seda ja just nii palju kui isu on. Kala on alati meeldinud, eks annan kaasale teada. Maks maitseb kuid pole vist kolesterooli seisukohast kõige parem. Loomaliha söön hea meelega, seda erinevalt sealihast kodus eriti tihti ei pakuta. Merekarpe ei taha ja kuulen esimest korda, et keegi pärmi sööks. Alkost, kohvist või kaasa kaneelikuklitest loobumine ei tule kõne alla, kui üldse siis surmanuhtluse ähvardusel😜 Nagu ausalt öeldes ei kujuta ette sellist elu kui pean mõtlema mida ja palju suhu pistan. Isegi ei tea millest loobumine kõige raskem võiks olla. On teil lugejad kogemusi, et äkki olete sunnitud mingit igapäevast toiduartiklit piirama või hoopistükkis loobuma ja kui raske see võiks olla?

P.S. Arstile muidugi ei hakanud ütlema, et pühade ajal pole mul küll kavas lookas laudade taga suud vesistada ja rasvast nõretavatest praetükkidest, magusatest shokolaadikringli lõikudest, kohvist, konjakist või saunaõllest loobuda. Äkki uuel aastal hakkan uueks inimeseks saamise peale mõtlema, pealegi pole momendil kedagi kodus kontrollimas ja sunnimeetodeid rakendamas😁

Jõulupäev

Meie osmik tänavalt vaadates

Kanadas on tähtsam päev just 25's detsember, mil "öösel jõuluvana pool poetatud" pakid avatakse ja pidulik perekondlik söömaaeg korraldatakse. Hommikupooliku võtsin väga lebolt, tegelt esimene päev kus enne õhtut miskit erilist plaanis polnud. Vaid kutsiku jalutamine, peale seda hommikukohv ning vestlused kodumaa lähisugulastega. Lõuna aja lebotasin niisama, mittemidagitegemisest ärevaks muutunud südametunnistust vaigistasin viitega suusamäel saadud "lahinguvigastustele". Nii palju siiski tegin, et sättisin supermugavaks suure ekraani ees logelemise. IKEA lamamistoolist mõlemal pool lauakesed, kuhu saan läpaka, näksitaldriku ja kohvitassi toetada, et peaks võimalikult vähe liigutusi tegema kui olen end juba sirakile sätttinud. 

Naabri temaatiliselt dekoreeritud häärber

Õhtuks olid sugulased kutsunud enda poole jõulusöömale, millest rõõmuga osa võtsin. Tore eestlaste seltskonnas traditsioonilist seapraadi ja verivorsti kartulite ja hapukapsastega pugida, nii mõnus hubane kodune tunne. Poolakate verivorst oli tatratega tehtud, natu harjumatu kuid täitsa maitsev. Autoga ei tahtnud minna, sest nende piirkonnas on parkimisega alati üks tüli ja pealegi ei saaks siis rahulikult õltsi prae kõrvale mekkida. Meie asukoht ses suhtes mugav, et metroojaam lähedal ja nendegi majani peatusest vähem kui kilomeeter. Seega aja mõttes sellel marsruudil ühistransport pluss kondiaur isegi hilisõhtul vaid mõni minut aeglasem kui autoga sõita, tavalisel ajal normaalselt tiheda liiklusega kindlasti kiirem. Nüüd õhtu käes, vahin enne tuttu minekut mõne youtube video. Homme pole ka miskit plaanis.

Äitähh küsimast, enesetunne paraneb iga tunniga, seekord ei paistagi kolmas päev kõige hullem olevat. Võimalik, et kohvi kõrvale pakutud ekstra uhke prantsuse konjak omas ravitoimet või andis vähemalt platseeboefekti. 

Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.

Hit by a truck

Hakkan koju sõitma, lund oli veits tulnud 

Ei, nii minu kui tütre autod on terved, neile ei sõitnud veokas otsa, hoopis minule. Ja no natuke nagu kirjanduslik liialdus, ei olnud päris 18 rattaline, hoopis kanepiuimas kihutav suurtkasvu hilisteismeline. Kes ikka veel aru ei saanud siis olin suusatamas ja pääsesin napilt eluga. Viimasel laskumisel õhtul seitsme ajal lihvisin hoolikalt pöördeid kui täiesti ootamatult sain sellise massiivse löögi selga ja vasakusse külge, et lendasin kümmekond meetrit mäe kohal enne kui hunnikusse maha langesin. Tunne tõepoolest nagu Kamaz oleks sisse sõitnud. Kahemeetrine kanepiuimas teismeline tüüp pidi ülehelikiirusel tulema, sest ma ei kuulnud absoluutselt midagi.

Vedelesin maas ja mõtlesin, et mingit raksatust ei kuulnud ja teravat valu ei tundnud, ehk on kondid terved. Isegi suusad polnud jalast tulnud, mul ju võistlusseadistus, ainult üks kepp oli kadunud. Ajasin end ettevaatlikult istukile ja vaatasin ringi, oma 15 meetrit kõrgemal lebas õnnetusepõhjustaja. Igatahes liigutas. Tolle sõbrad saabusid ehmunud ilmega, üks kommenteeris: "See oli üks vägev kokkupõrge, kahju et videot ei saanud, oleksime Tiktokis miljoneid teeninud". Minu poole vaadates jäi häbelikult vait.

Tüüp ise vahtis uimase ilmega ringi ja kui mind nägi hüüdis: "sorry man, my fault". Iseenesest mõistetava fakti peale vaid mühatasin. Siis küsis kas olen OK. Las ma kontrollin, liigutasin käsi ja jalgu, vasak küünarnukk ja õlg olid valusad aga ilmselt mitte murdunud. Vasakul reiel vägev puukas tunda. Muret tegi valu seljal vasakul ribides nõks abaluust allpool. Vastasin, et enam-vähem olen OK, paar ribi vist katki aga ma olen karates sellega harjunud.

Pean kiirelt alla tõstuki juurde sõitma, seni kuni shokk ei lase eriti valu tunda. Autoga peaks ikka ise koju sõita saama, käed jalad ok. Köhida oli kuradi valus - tuttav murtud ribidele vihjav tunne. Sülitasin uurides murelikult ega verd ei tule, et ribi otsapidi kopsus ei ole - ilus puhas tatt lumel. Krabasin kohvikust seljakoti ja sõitsin tõstukiga üles. Auto juurde jõudes oli ribides valu selgelt tunda. Kummardamine ja keha pööramine - aiai, kõige piinarikkam suusasaabaste jalast sikutamine. Kui autosse sain oli istes õnneks päris mugav.

Päeva jooksul sadanud 15 senti lund oli teedel kinni sõidetud, suht libedad olud. Paar korda blokkisin pidureid ja panin auto vibama kontrollides kui hull on, suht külm kuiv lumi, täitsa ok. Tühjal teel sõitsin 90'ga nagu ikka, kurvides ja allamäge veidi aeglasemalt. Aeg ajalt jäi jokutisi ette, mööda saamiseks kulus aega, libedaga lolli ei mängi saab ainult kindla peale minna. Jama selles, et meie immigrantide ühiskonnas leidub iga talv piisavalt uustulnukaid, kes näevad lund esimest korda. Nad ei julge ja ei oska libedaga sõita, takistavad liiklust ja põhjustavad õnnetusi. Canadas kuluks hädasti ära kohustuslik libedasõidueksam.

Tänase eelviimase õlle Ce n'est pas la FIN du MONDE rüüpasin suusamäel, advendiakna tekstijupp: "Plus qu'un jour, ce n'est pas la fin du monde" - "Veel üks päev, see ei ole maailma lõpp"

P.S. Suusakilte kogunes 110.

Külm annab jõudu.

Kuts aias tikripõõsa taga jälgi nuuskimas

Meil siin talv lõpuks täie rauaga kohal. Öösel oli -18C ja ega päevalgi palju soojemaks läinud. Nii kutsik kui kiisu ronisid minu kõrvale voodisse sooja saama ja pakkuma - sümbioos missugune. Sellise külmaga hommikujooksule ei lähe, väidetavalt võivat viieteist külmakraadi juures väga aktiivne füüsiline tegevus kopsusid kahjustada kuna ahmid liiga külma õhku suurtes kogustes ja see ei jõua hingamisteedes eelsoojeneda. Samas murdmaad suusatamas sai omal ajal ka 25 külmakraadiga käia ja täie auruga anda ilma et oleks mingeid komplikatsioone täheldanud. Kui aus olla pole külm miskit muud kui hea vabandus neljandal advendil tugitooli lamaskile visata ja vanajumala auks "LA FIN DU MONDE" õlts avada (lähem kirjeldus 6. dets postituses). Neljanda advendi aknakese humoorikas tekst: "La parente s'en vient bientot - la fin du monde" - "Vanemad tulevad varsti - maailma lõpp". Hmmm..., tuleb tuttav ette - kui kooliajal sai hoogsalt pidutsetud ja kellelgi meenus, et vanemad tulevad varsti oli tõepoolest põhjust karta "Maailma lõppu"😁

Õlts rinnus sõitsin sporditarvete poodi murdmaa jooksutossusid kaema. Kavas pole võistlema minna aga seni olen metsas ja mägedes matkanud kas matka sandaalide või vanade jooksutossudega. Matkasaapaid pole kunagi kandnud, sest need on liiga kuumad ja ajavad jalad higistama, mis tähendab kas tihedaid sokivahetusi või ville. Kui mägedes (räägin siin paari tuhande meetri mitte viie kildi kõrgustest) on nina ja kannakaitsega sandaalid täitsa mugavad siis rägastikus eelistan tugevaid tossusid, oksad võivad muidu valusalt jalga torgata. Nagu teada jalatseid ei saa internetist osta, või tähendab saab aga ainult juhul kui oled täpselt sama mudelit ja numbrit enne jalga proovinud. Isegi siis on riskimoment, sest erinevad paarid pole identsed. Pikk lugu lühidalt: veetsin aega ja proovisin mitmeid erinevaid - numbreid või "laiusi" ei maksa usaldada, oma jalg on kuningas. Kõige paremini sobisid Nike Pegasus Trail 5 ehkki hulk teisi ägedama välimuse ja paremate hinnangutega. Kuna soodukas (95EUR) kestab aasta lõpuni ei võtnud veel ära, äkki leian isegi paremad kuskilt.

Koju tulles tahtsin viia kutsiku jalutuskäigule. Loom leidis, et ilm pikalt liiga külm, ajas resoluutselt sõrad vastu, läksime siis hoopis aeda. Sushi jooksis ringi, nuuskis jänese ja oravajälgi ja tegi oma häda kiirelt ära, sest käpakesed külmetasid. Proovis teine käppasid ükshaaval üleval hoida ja vaatas mulle otsa lootusrikka pilguga, ehk võtan sülle. Tuppa tulles kell alles pool neli, -10C ei tundunud üldse nii paha, lähen teen ikka jooksuringi. Jalga veidi soojemad püksid, selga õhuke fleece ja fleecevest ning tuulevest selle peale, tuult õieti polnud. Hea tunne oli jooksma hakata, külm küll ei tundunud. Viis pool kilti joostud otsustasin kodu poole pööramise asemel veel ühe ringi lipata, jooksen detsembri teise kümpsi. Õhk meeldivalt karge ja värske, -10C ei tekitanud mingit probleemi. Vaheaegasid kuuldes kostis üllatavalt hea tempo.

Koju jõudes vaatasin mobla pealt numbreid: Fiti põhjal uus kõva rekord, paraku ei maksa tõsiselt võtta, näitab alati tegelikkusest ilusamaid numbreid. Pulsikella aega mobla äpil vaatama hakates andis mobla saba, sest patarei pinge langes külmaga alla kriitilist taset. Panin teise laadima ja läksin dushi alla. Pestuna ning värskena avasin Huawei Health äpi vaatamaks kuidas jooks läks - raske uskuda kuid tuleb välja, et jooksin sel sügisel (või tegelt küll talv juba) teist korda oma kõigi aegade 10K rekordi: 45:32 kuus sekundit eelmisest kiirem. Kusjuures viimased 5 kilti 22:11.  Kokkuvõttes tuleb teatava üllatusega tõdeda, et mõõdukad miinuskraadid ei paista kestvusala sooritustele halvasti mõjuvat.

Kõik pole kuld mis särab

Eile jalutan mööda tänavat kui äkki sähvatab midagi kuldset maas. Münte olen lapsest peale leidnud ja isegi mitmes nominaalsuses paberrahasid. Põnevaim ehk Pärnus Tallinna värava juures leitud Peeter I aegne 3 kopikane. Poisikesena oli lausa hobiks ja taskuraha lisaks tuulise ilmaga rannal jalutada ning münte korjata. Veidikese harjutamisega sai nii osavaks, et ka väike serv või isegi liiva kummaline kumerus hakkas kaugelt silma. Enamus tollal leituid oli muidugi nõuka kopikad (mille eest sai jäätist või komeedi kommi osta), kuid aeg-ajalt õnnestus üles korjata mõni üksik vabariigi aegne lõvivapiga sent või haakristiga saksa penn. Kuld ega hõberahasid pole kunagi leidnud kui välja arvata eelmine aasta panga lähedalt maast leitud RBC panga draakoniaastat tähistav hõberaha.

Südame põksudes kummardusin ja korjasin "mündi" üles. Hmmm... vist mingi medaljon hoopis, sest pisike sang küljes. Pole vahet, peaasi, et kuld. Näpuga mustust maha nühkides ei suutnud silmi uskuda, mündil vaatas vastu pesukaru. Kanada metallrahadel on loomi küll kujutatud, tuntumad kobras viiesendisel ja põder 25'sel. Ons nüüd ilma suurema kärata välja antud pesukaruga kuldmünt? Paraku polnud tagaküljel ei vapp ega kroonitud pea kujutis vaid hoopis küsimus: "Oled mind leidnud? Vaata profiili veebilehelt järgneva ID numbri alt". Lisaks ka telefoninumber. Tegu seega lemmiklooma "Dogtagiga" (mis selle asjanduse nimi eesti keeles võiks olla?) ja ilmselgelt mitte kullaga, kes ikka väärismetalli kodulooma kaela riputaks. Pesukaru privaatsuse huvides varjasin fotol tema koodi ja (omaniku) telefoninumbri😜 

Ma saan aru inimeste soovist lemmikut omada, aga pesukaru??? Eestlasele ehk ei tundu kummaline kuid iga vähegi kauem Kanadas elanu teab, et nunnu, nutika ja äraütlemata osava süütu välimusega karvakera taga varjab end tüütu ja ohtlikke parasiite levitav linnastunud metsloom. Mind personaalselt häirivad kõige enam elukate rüüsteretked aedades.  Nad mitte ainult ei pane nahka kõiki marju ja puuvilju vaid eelkõige lagastavad nagu huligaanid. Võtavad pirnist või õunast ampsu, nätsutavad viinamarju ja sülitavad siis maha. Lõpuks kaunistavad tekitatud pardaki ekskrementidega enne kui jalga lasevad. Ehk siis pesukaru nägemine ei tekita mu hinges õrnu tundeid.

Tänane 21 detsembri ja mu nimepäeva õlu Blanche de Chambly (täpsem inf 8. dets postituse juures). Advendiaknakeses tekst: "Partage ton moment apero BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Tirage surprise parmi les partages." - "Jaga oma apero hetke BLANCHE DE CHAMBLY #Decompteunibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel." Ikka ei tea mis see neetud apero hetk on?

Üksildus ja pasteedidraama

Koera ja kassipasteet ja kassitoidukauss

Eile viisin pere lennujaama ja olen nüüd mõnda aega poissmees. Kuidagi eriti imelik, tavaliselt viiakse mind. Kusagil mujal üksi olla on täiesti normaalne ja ok aga kodus pole ikka väga pikka aega üksi olnud - IMELIK. Päris üksi ma muidugi pole: seltsiks koer, kass ja madu. Paraku on neist pigem tüli kui abi, peab nii toitmise, jootmise, jalutamise kui ka liivakasti puhastamise pärast muretsema. Esimene apsakas juhtus juba õhtul kui kass pidevalt ligi ajas ja iga kord kui püsti tõusin külmkapi juurde tormas ning ootusärevalt mulle otsa vahtima jäi. Pasteeti tahab, tuli meelde. Unustasin muidugi küsida mitu korda päevas anda, ok annan portsu ette, ehk jätab mu rahule. Lõikasin topsist killukesi kaussi ja viisin kassi söögikapi peale. Kiisu jalgade ümber nurrudes nühklemas. Hüppas kapile, pistis nina kaussi aga enne kui jõudis pasteeditüki hambu haarata nuusatas kahtlevalt. Siis veel kord, tõmbus tagasi ja jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama. No mis sulle ei meeldi, vahel pead ka minu antuga leppima, küll ära sööd, ei teinud tast rohkem välja ja läksin läpaka taha.

Tunni aja pärast viskasin pilgu peale, kass polnud ikka pasteeti söönud, mis tundus õige imelik. Nuusutasin ise, maitsesin keeleotsaga - minu arust küll pole halvaks läinud, milles asi??? Külmikust õltsi võttes jäi pilk pasteeditopsi peale, huvitav miks kassipasteedi peal valge puudli pilt? Alles siis sähvatas kui nägin kõrval Whiskersi topsi kassi pildiga😁 Olin üritanud kassile koera pasteeti sööta. Tüüpilised esimese maailma koduloomad mul, mis mõttes koera maksapasteet kassile ei kõlba??? Ennevanasti kui mina noor olin😜 sõid nii koer kui kass seda mis kätte said või mis inimestest üle jäi ja elasid kenasti, kuram keegi ei pirtsutanud toiduga. (Nagu tellitud sattusin sihukese artikli peale) Nii nagu heaolu ühiskond on inimesed lumehelbekesteks ja lödipükslasteks moondanud nii on ka koduloomad ära rikkunud. Andsin kassitoidunõu koerale ette, kes 5 sekundiga pasteedi pintslisse pani ning kausi üle lakkus. Ei pidanud isegi pesema enne kui kassi pasteeditükid sisse panin - kiisu tundis õiget lõhna ja lendas nagu karvane rakett valju nurru saatel, saba sirge taga, toidukapi otsa.

Hommikul kuue ajal ärkasin selle peale, et keegi hammustas õrnalt ninast🙄 Kiisul uni läinud, tahtis seltsi ja pai. Ignoreerimine ei aidanud, isegi pea teki alla peitmine mitte, kass kukkus tekki maha kaapima. Miks ta küll kõrval jumala rahus põõnavat kutsikut ei võinud kiusata. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin uimaselt ja tusaselt kassi sügama ja paitama, too kiitis valju nurrumise ja püherdamisega mu jõupingutused heaks. 10 mindist piisas, siis tõbas uttu ja keeras oma pessa magama. Mina pöörlesin ja vähkresin aga enam und ei tulnud.

Mul kuri kahtlus, et vaja kassile psühholoogiline test teha veendumaks ega psühhopaadiga ole tegu🤪

P.S. Tänane õlts "Trois Pistoles", 20 dets aknakese taga jällegi mitte just kõige teravamat pliiatsit nõudev mõistatus: T____  P_______

Olen võlgu ka eilse 19'da dets advendiakna tervituse: "Partage ton moment apero Maudite #DecompteUnibrue - Tirage surprise parmi les partages" - "Jaga oma apero hetke Maudite #DecompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel". Apero tähendavat uus või aperitiiv, ma ei teagi nüüd kumb valida.