Jõulupäev

Meie osmik tänavalt vaadates

Kanadas on tähtsam päev just 25's detsember, mil "öösel jõuluvana pool poetatud" pakid avatakse ja pidulik perekondlik söömaaeg korraldatakse. Hommikupooliku võtsin väga lebolt, tegelt esimene päev kus enne õhtut miskit erilist plaanis polnud. Vaid kutsiku jalutamine, peale seda hommikukohv ning vestlused kodumaa lähisugulastega. Lõuna aja lebotasin niisama, mittemidagitegemisest ärevaks muutunud südametunnistust vaigistasin viitega suusamäel saadud "lahinguvigastustele". Nii palju siiski tegin, et sättisin supermugavaks suure ekraani ees logelemise. IKEA lamamistoolist mõlemal pool lauakesed, kuhu saan läpaka, näksitaldriku ja kohvitassi toetada, et peaks võimalikult vähe liigutusi tegema kui olen end juba sirakile sätttinud. 

Naabri temaatiliselt dekoreeritud häärber

Õhtuks olid sugulased kutsunud enda poole jõulusöömale, millest rõõmuga osa võtsin. Tore eestlaste seltskonnas traditsioonilist seapraadi ja verivorsti kartulite ja hapukapsastega pugida, nii mõnus hubane kodune tunne. Poolakate verivorst oli tatratega tehtud, natu harjumatu kuid täitsa maitsev. Autoga ei tahtnud minna, sest nende piirkonnas on parkimisega alati üks tüli ja pealegi ei saaks siis rahulikult õltsi prae kõrvale mekkida. Meie asukoht ses suhtes mugav, et metroojaam lähedal ja nendegi majani peatusest vähem kui kilomeeter. Seega aja mõttes sellel marsruudil ühistransport pluss kondiaur isegi hilisõhtul vaid mõni minut aeglasem kui autoga sõita, tavalisel ajal normaalselt tiheda liiklusega kindlasti kiirem. Nüüd õhtu käes, vahin enne tuttu minekut mõne youtube video. Homme pole ka miskit plaanis.

Äitähh küsimast, enesetunne paraneb iga tunniga, seekord ei paistagi kolmas päev kõige hullem olevat. Võimalik, et kohvi kõrvale pakutud ekstra uhke prantsuse konjak omas ravitoimet või andis vähemalt platseeboefekti.