Jõuluõhtusöök ja esimesed 100

Poissmehe jõuluõhtusöök

Teadvusele tulin selle peale kui kass jooksis jõuluhommikul kuue ajal üle kõhu. Asend oli ärgates täpselt sama mille õhtul sisse võtsin kui lasin ettevaatlikult selili - ainsasse poosi, mis väga valus ei olnud. Uskuge mind, uneprobleemide lihtsaim "naturaalne" lahendus on füüsiliselt enda väsitamine. Eelmisel päeval ärkasin nõks enne kuut, enne seitset hakkasin mäele sõitma, kus kogunes 111 suusakilomeetrit. Koju jõudsin kümneks ja enne magama minekut pidin ka sissesõidutee vigasena lumest puhtaks lükkama. Kuna vasakut kätt ei kannatanud üldse labida külge panna, lükkasin parema käega ja tõstsin labidat jalaga - insener leiab ikka lahenduse.

Vasaku käega hakkasin tekki maha lükkama, tasuks valusähvatus küünarnukis. Kere oli ühest asendist kangeks jäänud ja põiekas ka kallal, pean end ikka kuidagi vetsu orgunnima. Natukenegi liigutades olid nii ribid seljal kui abaluud valusad. Rullisin end parema külje peale, et saaks terve käega püsti lükata. Keha üritasin võimalikult sirge hoida, iga painutus või pööramine valus. Voodiäärele istuli saades arvasin ekslikult, et raskem möödas. Kus sa sellega, nii püstitõusmiseks kummardamine kui vetsupotile ettevaatlikult istumine andsid läbiklohmitud keres teravalt tunda. Ehkki põhimats seljas neerudest kõrgemal kontrollisin igaks juhuks pissi värvi, punakas või pruun vihjaks neeruvigastusele - kõik ok, ilus kollane.

Rusikasuurune puukas reiel oli kergelt lillaka värvi omandanud, tuim lihasevalu paraku eriti ei sega. Natuke lebotasin lamamistoolis, hea selja ja jalgade toega polnud valu pea üldse tunda, ainult veidi tuikasid pihtasaanud kohad. Vasaku käe küünarnukk muidu suht ok aga teatud asendid ja ka natukenegi pinget keeramiseks ei saa peale panna - jube valus. Näiteks jope selgaajamine paras ettevõtmine. Pealtnäha ei hakanud peegli ees midagi silma. Selga peeglist hästi ei näinud ja tegelt ega väga ei tahtnudki näha. Rahuasendis tuikab, kuum ja suriseb. Üllataval kombel õppisin suht kiirelt käima nii, et polnudki eriti valus - kõnnak küll sarnaneb sajaaastase ettevaatliku jalgade lohistamisega. Kummardada ei saa ja ka kükitamisel peab ettevaatlik olema. Kingad õnneks paelteta, sai lihtsalt püsti jalga suruda ja ka teise jalaga aidates maha võtta. 

Kokkuvõttes sain kiirkursuse kui keeruline on ka lihtsaimate toimingutega hakkama saamine vaid ühe käega ja piiratud keha liikumisvõimega. Koera junnid jäid kenasti aeda maha, ma lihtsalt ei saanud kummardada. Kassi liivakasti puhastamiseks pidin pingi peale istuma. Autosse istumisel tuli parema käega ukseavast kinni hoida, et end ettevaatlikult istmesse lasta vajuda. Väljasaamine veel keerulisem, kõrvalt võis jääda mulje kui invaliidist või hädisest vanurist. Selle pildi põhjal poleks keegi uskunud, et sama tüüp eelmisel õhtul suusamäel kihutas. Vanast kogemusest tean, et tavaliselt kõige ebamugavam kolmandal-neljandal päeval - õnneks saan vabalt võtta, puhkepäevad ju.

Kõige rohkem teeb meelehärmi, et sel aastal kardetavasti suusamäele enam asja ei ole ja ega vist jooksmagi julge minna. Hingamine valus ning isegi käies raskemalt astumine teeb haiget. Õhtupoolikul sain juba paremini ringi liikuda ja ka ribides tuikamine jäi vähemaks. Küünarnukiga pean ikka ettevaatlik olema. Suured plaanid endale igavene äge jõuluõhtusöök teha läks aia taha, ühe käega ei saa kõva suitsuvorstigi lõigata. Seega meisterdasin mikrokas käepärastest vahenditest nagu kartulid, lihalõigud ja hapukapsas jõuluroa, kaasa verivorstidega ei jaksanud jamada. Õllepurki õnneks saan ikka ühe käega lahti kui teda põlvede vahel kinni hoida. Eluvee Eau Benite tervendav toime kulub marjaks ära. Tekst 24'das ja viimases aknakeses: "Bon reveillon avec vos proches" millegi pärast hoopis soovis "Head vana aasta õhtut koos lähedastega".

Kaasa oli mulle riidekappi jõulukingituseks Taani küpsiste karpe jätnud, ikka ehtsaid mitte neid hirmilusates karpides Hiinas või Indias tehtuid. Kui juba toidust rääkida siis meeldiva üllatusega võib tõdeda, et külmikus hakkab ruumi tekkima ja ärasöödud toitude tagant mitmesuguseid üllatusi nagu näiteks kõrvitsasalat välja ilmuma. Kolme nädalaga peaks jõudma üsna tühjaks süüa ja isegi sügavkülma osa ehk poole peale vähendada kui vahepeal poes mitte käia. Õhtul on plaanis haavu lakkuda ja kuum vann teha, näis kas viitsin või kerin hoopis varakult põõnama - väsitav invaliidina ringi liikuda.

Käisin ära, vedelesin tund aega kuumas vannis. Välja tulles oli kere mõnusalt lõdvestunud, soe ja pehme. Täitsa teine inimene, igasugu valud taandusid, käies polnud enam vajadust longata ja ribidki enam ei tuiganud. Lugesin Lendkonna "Esimesed sada, segadus" uuesti üle. Nii palju tuttavat ehkki nüanssides erinevat. Olles kaua moodsast Eesti kirjandusest suht isoleeritud ei tea on teisigi sarnaseid sellest ajajärgust raamatuid või mitte. Minu jaoks igatahes esimene taoline, igati tervitatav üritus jäädvustamaks meie noorusaega suht ehedalt ja proosaliselt nii nagu see oli.