Üksildus ja pasteedidraama

Koera ja kassipasteet ja kassitoidukauss

Eile viisin pere lennujaama ja olen nüüd mõnda aega poissmees. Kuidagi eriti imelik, tavaliselt viiakse mind. Kusagil mujal üksi olla on täiesti normaalne ja ok aga kodus pole ikka väga pikka aega üksi olnud - IMELIK. Päris üksi ma muidugi pole: seltsiks koer, kass ja madu. Paraku on neist pigem tüli kui abi, peab nii toitmise, jootmise, jalutamise kui ka liivakasti puhastamise pärast muretsema. Esimene apsakas juhtus juba õhtul kui kass pidevalt ligi ajas ja iga kord kui püsti tõusin külmkapi juurde tormas ning ootusärevalt mulle otsa vahtima jäi. Pasteeti tahab, tuli meelde. Unustasin muidugi küsida mitu korda päevas anda, ok annan portsu ette, ehk jätab mu rahule. Lõikasin topsist killukesi kaussi ja viisin kassi söögikapi peale. Kiisu jalgade ümber nurrudes nühklemas. Hüppas kapile, pistis nina kaussi aga enne kui jõudis pasteeditüki hambu haarata nuusatas kahtlevalt. Siis veel kord, tõmbus tagasi ja jäi mulle etteheitvalt otsa vaatama. No mis sulle ei meeldi, vahel pead ka minu antuga leppima, küll ära sööd, ei teinud tast rohkem välja ja läksin läpaka taha.

Tunni aja pärast viskasin pilgu peale, kass polnud ikka pasteeti söönud, mis tundus õige imelik. Nuusutasin ise, maitsesin keeleotsaga - minu arust küll pole halvaks läinud, milles asi??? Külmikust õltsi võttes jäi pilk pasteeditopsi peale, huvitav miks kassipasteedi peal valge puudli pilt? Alles siis sähvatas kui nägin kõrval Whiskersi topsi kassi pildiga😁 Olin üritanud kassile koera pasteeti sööta. Tüüpilised esimese maailma koduloomad mul, mis mõttes koera maksapasteet kassile ei kõlba??? Ennevanasti kui mina noor olin😜 sõid nii koer kui kass seda mis kätte said või mis inimestest üle jäi ja elasid kenasti, kuram keegi ei pirtsutanud toiduga. (Nagu tellitud sattusin sihukese artikli peale) Nii nagu heaolu ühiskond on inimesed lumehelbekesteks ja lödipükslasteks moondanud nii on ka koduloomad ära rikkunud. Andsin kassitoidunõu koerale ette, kes 5 sekundiga pasteedi pintslisse pani ning kausi üle lakkus. Ei pidanud isegi pesema enne kui kassi pasteeditükid sisse panin - kiisu tundis õiget lõhna ja lendas nagu karvane rakett valju nurru saatel, saba sirge taga, toidukapi otsa.

Hommikul kuue ajal ärkasin selle peale, et keegi hammustas õrnalt ninast🙄 Kiisul uni läinud, tahtis seltsi ja pai. Ignoreerimine ei aidanud, isegi pea teki alla peitmine mitte, kass kukkus tekki maha kaapima. Miks ta küll kõrval jumala rahus põõnavat kutsikut ei võinud kiusata. Lõpuks ei jäänud muud üle kui pidin uimaselt ja tusaselt kassi sügama ja paitama, too kiitis valju nurrumise ja püherdamisega mu jõupingutused heaks. 10 mindist piisas, siis tõbas uttu ja keeras oma pessa magama. Mina pöörlesin ja vähkresin aga enam und ei tulnud.

Mul kuri kahtlus, et vaja kassile psühholoogiline test teha veendumaks ega psühhopaadiga ole tegu🤪

P.S. Tänane õlts "Trois Pistoles", 20 dets aknakese taga jällegi mitte just kõige teravamat pliiatsit nõudev mõistatus: T____  P_______

Olen võlgu ka eilse 19'da dets advendiakna tervituse: "Partage ton moment apero Maudite #DecompteUnibrue - Tirage surprise parmi les partages" - "Jaga oma apero hetke Maudite #DecompteUnibroue - Üllatusloos kõigi jagamiste vahel". Apero tähendavat uus või aperitiiv, ma ei teagi nüüd kumb valida.