Hit by a truck

Hakkan koju sõitma, lund oli veits tulnud 

Ei, nii minu kui tütre autod on terved, neile ei sõitnud veokas otsa, hoopis minule. Ja no natuke nagu kirjanduslik liialdus, ei olnud päris 18 rattaline, hoopis kanepiuimas kihutav suurtkasvu hilisteismeline. Kes ikka veel aru ei saanud siis olin suusatamas ja pääsesin napilt eluga. Viimasel laskumisel õhtul seitsme ajal lihvisin hoolikalt pöördeid kui täiesti ootamatult sain sellise massiivse löögi selga ja vasakusse külge, et lendasin kümmekond meetrit mäe kohal enne kui hunnikusse maha langesin. Tunne tõepoolest nagu Kamaz oleks sisse sõitnud. Kahemeetrine kanepiuimas teismeline tüüp pidi ülehelikiirusel tulema, sest ma ei kuulnud absoluutselt midagi.

Vedelesin maas ja mõtlesin, et mingit raksatust ei kuulnud ja teravat valu ei tundnud, ehk on kondid terved. Isegi suusad polnud jalast tulnud, mul ju võistlusseadistus, ainult üks kepp oli kadunud. Ajasin end ettevaatlikult istukile ja vaatasin ringi, oma 15 meetrit kõrgemal lebas õnnetusepõhjustaja. Igatahes liigutas. Tolle sõbrad saabusid ehmunud ilmega, üks kommenteeris: "See oli üks vägev kokkupõrge, kahju et videot ei saanud, oleksime Tiktokis miljoneid teeninud". Minu poole vaadates jäi häbelikult vait.

Tüüp ise vahtis uimase ilmega ringi ja kui mind nägi hüüdis: "sorry man, my fault". Iseenesest mõistetava fakti peale vaid mühatasin. Siis küsis kas olen OK. Las ma kontrollin, liigutasin käsi ja jalgu, vasak küünarnukk ja õlg olid valusad aga ilmselt mitte murdunud. Vasakul reiel vägev puukas tunda. Muret tegi valu seljal vasakul ribides nõks abaluust allpool. Vastasin, et enam-vähem olen OK, paar ribi vist katki aga ma olen karates sellega harjunud.

Pean kiirelt alla tõstuki juurde sõitma, seni kuni shokk ei lase eriti valu tunda. Autoga peaks ikka ise koju sõita saama, käed jalad ok. Köhida oli kuradi valus - tuttav murtud ribidele vihjav tunne. Sülitasin uurides murelikult ega verd ei tule, et ribi otsapidi kopsus ei ole - ilus puhas tatt lumel. Krabasin kohvikust seljakoti ja sõitsin tõstukiga üles. Auto juurde jõudes oli ribides valu selgelt tunda. Kummardamine ja keha pööramine - aiai, kõige piinarikkam suusasaabaste jalast sikutamine. Kui autosse sain oli istes õnneks päris mugav.

Päeva jooksul sadanud 15 senti lund oli teedel kinni sõidetud, suht libedad olud. Paar korda blokkisin pidureid ja panin auto vibama kontrollides kui hull on, suht külm kuiv lumi, täitsa ok. Tühjal teel sõitsin 90'ga nagu ikka, kurvides ja allamäge veidi aeglasemalt. Aeg ajalt jäi jokutisi ette, mööda saamiseks kulus aega, libedaga lolli ei mängi saab ainult kindla peale minna. Jama selles, et meie immigrantide ühiskonnas leidub iga talv piisavalt uustulnukaid, kes näevad lund esimest korda. Nad ei julge ja ei oska libedaga sõita, takistavad liiklust ja põhjustavad õnnetusi. Canadas kuluks hädasti ära kohustuslik libedasõidueksam.

Tänase eelviimase õlle Ce n'est pas la FIN du MONDE rüüpasin suusamäel, advendiakna tekstijupp: "Plus qu'un jour, ce n'est pas la fin du monde" - "Veel üks päev, see ei ole maailma lõpp"

P.S. Suusakilte kogunes 110.