Jaanipäev

Jaanipäeva hommikul oli olemine na väsinud aga peale esimest külma Pilsi tuli uus hingamine. Jalutasin karastav pudel pihus veidi ringi, rondid jaanitule asemel suitsesid ikka veel. Ilm paistis vaatamata eelmise päeva pahaendelisele ennustusele täitsa mõnus, taevas vaid üksikud pilveräbalad. Päike paistis nii soojalt, et võtsin särgi maha.

Peagi lohistati lauad toolid õue peale ja rahvas kogunes hommikusöögile. Peale lühikest arutelu otsustati seoses soodsate ilmastikuolude ja üleüldise “kultuurihuviga“ teha ringsõit tutvumaks kohalike vaatamisväärsustega. Esimeseks peatuspunktiks oli Sagadi Pood, kust ostsin kakao jäätise. 25 sendine hind tundus kahtlaselt odav, aga sellise summaga võib ju riskida. Peale esimest ampsu tuli lapsepõlv silme ette, täpselt sama oivaline maitse mis omal ajal 15 kopikasel kakao jäätisel. Läksin tagasi ja ostsin veel ühe. Krabaks paar kasti kui vaid oleks võimalik neid Torontosse kaasa võtta:)

Mõis ise oli ilusti korda tehtud aga tegin vaid pilti temast, sisse ei viitsinud minna, ei tea kas oleks saanudki. Edasi sõitsime Oandu looduskeskusesse, mis osutus koos hulga ajalooliste ja harivate väljapanekutega tõesti põnevaks, soovitan soojalt kõigile. Oli isegi võimalus suure kahemehe saega peenikesi palke jupitada ja laastumasinaga katusesindleid kiskuda. Tutvustati metsa hooldust alates käbide korjamisest ja lõpetades puude langetamisega. Isegi erinevate metsloomade sitt oli purkidesse välja pandud, et külastajad edaspidi metsavahel ära tunneks kes rajal jalutanud. Et purgid hermeetiliselt suletud aga kaaned käisid pealt ära sai ka lõhnaga tutvuda. Kui karu oma oli päris ebameeldiv isegi koerale nuuskimiseks siis kellegi teise kuivanud väljaheide lõhnas kui herbaaltee, enamus ilmselt jooks seda ja kiidaks takka kui tervislik, eriti kui lisada, et täitsa naturaalne ja “mahe“ toode:)

Kontoris oli meile giidiks kohalik jutukas tädi, kellelt saime teada nii mõndagi metsaametnike elust vabariigi ajal ja hiljemgi. Suveniiriks ostsin kaasa kotikese „Heaune“ teed (loodetavasti mitte samast satsist, mida eelnevalt purgis pakuti näha:) Et koht asus põhjaranniku lähedal ei saanud mööda minna vabariigiaegsest suuri tulusid toonud salaviinaveost Soome. Nurgas oli isegi puskariaparaat üles seatud, ehkki minu teada suur osa Soome veetud alkoholist pärines hoopiski Saksamaalt. Rumalate seaduste vastupidisest mõjust loodetule räägib kõnekalt fakt, et keeluseaduse jooksul kasvas alkoholi tarbimine Soomes 3 korda.

Siit oli rannik juba kiviga visata, mistõttu suundusime Altjasse, kus tegime lühikese jalutuskäigu mere äärde. Koht on ilus ja enamus maju korda tehtud või siis tegelikult suvekodudeks ümber ehitatud. Häirima hakkab aga kommertslikkus, kõik on kohandatud mugavale lääne turistile kättesaadavaks. Ühest küljest muidugi suurepärane sissetuleku allikas kohalikele, teisest küljest ei tea kui väga mulle meeldiks kui iga poole tunni tagant jalutab aia tagant ja akna alt mööda bussitäis välismaalasi. Omaette aias askeldamisest ei tule ju fotokate plõksumise saatel miskit välja. Sel ajal kui meie seal olime sattusime kokku kahe bussitäie sakslastega, lisaks veel mitmeid väiksemaid seltskondi.

Rand roostikusse kinni kasvanud, ainult neemeotsal oli kivide vahel lahtist vett. Siin, kui ainsas kohas, kust mugav merele saada, asusid reas omal ajal ehitatud paadikuurid. Infotahvel seletas, millised kivid ja rändrahnud kust on pärit, mitmed piisavalt omanäolised ja piiratud levikuga – nende abil tehti ka kindlaks omal ajal liikunud liustike suunad. Põnevaima välimusega on Suursaare kvartsporfüür, aga seda ma rannast küll ei leidnud. Kaasas olevat koera huvitas vaid võimalus vees ringi joosta ja hiljem end inimeste juures kuivaks raputada.

Tagasiteel astusime läbi Ilumäe surnuaia juurest, kus kena poliitiliselt korrektne monument maailmasõdades langenutele ja repressioonide ohvritele. Poolt polnud märgitud, kuid see oli aastaarvude alusel kergelt aimatav. Hauaplaatidel võis leida ka leegionäride nimesid, kes siit piirkonnast pärit ja siia maetud.

Kõnnus jõudsime rahulikult võtta korraliku kolmekäigulise eine enne kui ilm tumedamaks tõmbus ja müristamist kostma hakkas. Niipea kui lauad varjule tõstetud algas tugev sadu, ja muudkui ladistas. Lasime veel paar õlut räästa all varjus istudes ja vanu aegu meenutades kuni oli aeg pererahvaga hüvasti jätta. Tänud võõrustamise eest!