Lapsepõlv jääb seljataha, Kiki sammub kolledzhisse
Nooremal plikal õnnestus üle ootuste edasi õppimist kaaludes kuuest võimalikust erialast tervelt viiele edukalt sisse saada. Seega kujunes hoopiski raskeks valik, aga mitte kõrgkooli sissesaamine. Kahe IT eriala, õpetaja, disaineri ja hambatehniku erialasid kaaludes otsustas ta oma lapsepõlve eelistuse kasuks, mis on hambaarstindusega seotud. Eks me murelike vanematena uurisime ja puurisime neid alasid eelkõige perspektiivi seisukohast. Õpetaja ja disaineri ametitega oli suurimaks mureks edaspidine töökoha leidmine, IT ja hambatehniku puhul ennustatakse riikliku töö- ja statistikaameti poolt suhteliselt häid võimalusi erialast ja sealjuures tasuvat tööd leida.
Hunniku isiklike õppevahendite ja riistadega
Nii viis ta paberid sisse kolledzhisse ja maksis oma aastamaksu. Kool asub Toronto kesklinnas otse järve ääres, äärmiselt kenas kohas, otse õppehoone kõrval on isegi väike liivarand. Kodust kooli saab metroo ja bussiga umbes tunni ajaga. Eile oli niinimetatud tutvustuspäev kui neile näidati maja ja anti kätte hulk vajaminevaid õppevahendeid. Laps sai mitu kasti kraami ning hulga arsti ja hambatehniku tööriistu, mida soovitati hoolikalt hoida. Need pidada hirmus kallid olema, mistõttu suht kergesti "kaduma minema". Soovitati lausa oma nimi või märk peale graveerida. Pean vist tehnikapoest mehhaanilise graveerija ostma, tegu ju kõvasulamist riistadega, millele niisama noaotsaga jälge ei kriibi.
Kiki laboris oma laua juures
Loengute vaheajal võib minna randa pikutama või vette hüpata.
Peale tööd sõitsin Kikit üles korjama. Laps kutsus mind oma laborit vaatama. Punastest peaustest sisse ja liftiga viiendale korrusele. Labor oli avar, tüdrukul hunnik asju sealsamas laual. Aitasin tal need kappi viia, kus tavaliselt nii riideid kui õppevahendeid hoitakse. Nende grupis oli umbes 15 noort, tüdrukud poisid pooleks. Võimalik, et kõik tutvumispäeval kohale ei tulnud, sest laboris tundus ruumi vähemalt kolm korda suuremale hulgale olevat. Kiki oli vaatamata oma vaiksele olekule juba ühe sõbra leidnud, kellega kapid kõrvuti ja kellele ka anime meeldivat. Õpetajatega sai tudengihakatis samuti vestelda, väidetavalt igati positiivsed muljed esimesest päevast.
Mäletan ise kui ärevil ja veidi kartlik olin kui esimest korda TPI peahoone uksest sisse jalutasin. Kõik tundus kohutavalt suur ja rahvast hirmus palju, hirm oli seal ära kaduda ja mure, et kuidas küll kõik need klassid ja laborid selles kompleksis üles leida. Nüüd siis saab ka noorem tüdruk kogeda järgmist taset õppimises, mis muud kui edu ja pealehakkamist. Enam pole võimalik poole ööni arvuti taga istuda, muidu ei jaksa hommikul õigeks ajaks kooli jõuda.
Postiamet on siinmaal üks suuremaid riigile kuuluvaid tööandjaid. Kui vanasti oli riigiametis töötamine teataval määral erialalise läbikukkumise tundemärgiks siis viimase paarikümne aastaga on avaliku sektori töökohad muutunud vägagi nõutavaks. Põhjuseks erasektoriga võrreldes parem palk ja oluliselt madalam ehk siis praktiliselt olematu tööstress.
Paraku on seoses tehnoloogia digitaliseerumise ja globaliseerumisega ka postiametisse jõudnud teised ajad. Ehkki kirjade puhul on tegu monopoliga kipub see eriliselt tulutoov nish kiirelt vähenema, järjest enam kasutatakse tavalise postiteenuse asemel e-maili ja elektroonilist reklaami. Pakkide saatmine kasvab küll kiiresti, aga esiteks on siin hulk konkurente suurte rahvusvaheliste firmade näol ja teiseks pole pakkide käitlemine sama kasumlik kui kirjade puhul.
Kokkuvõttes on postiamet enamuse viimastest astatest kahjumis olnud vaatamata margihindade kardinaalsele tõstmisele. Eelnimetatud asjaolu sunnib neid puhtmajanduslikel põhjustel vähehaaval tagasi võtma seni töötajate poolt nauditud tohutuid eeliseid võrreldes erasektoriga. Muidugi ei meeldi kellelegi, kui hüvesid vähendatakse vaatamata sellele, et võrreldes teistega on sul ikkagi äraütlemata mugav ja hästitasuv olukord.
Suurte tööandjate ja töövõtjate vahel sõlmitakse tavaliselt pikaajalised töölepingud, et ärikliima oleks rahulik ja mõlemad pooled saaks pikemalt ette planeerida. Seni on kokkulepped olnud nelja-aastased. Selle aasta jaanuaris sai eelmine kokkulepe läbi, ametiühing ja tööandja alustasid läbirääkimisi. Juunikuu alguseks olid need suures osas ummikusse jooksnud, sest kumbki pool polnud valmis kompromissile minema. Riigifirma soovis oluliselt vähendada nii hüvesid kui pensioni, ametiühing tahtis kõrgemat palka ja vana pensioniplaani säilitamist.
Esimene streigihoiatus tuli Juuni lõpus, kui mina veel puhkusel olin. Kuna mõlemale poolele oleks täismõõduline streik kahjulik, otsustati läbirääkimiste aega pikendada augusti keskpaigani. Paraku see erilisi muutusi ei toonud, ja eelmisel reedel andis ametiühing streigihoiatuse. Esmaspäev ja teisipäev lükati streiki 24 tunni kaupa edasi kuni paari tunni eest tuli uudis, et on jõutud kokkuleppele. Üksikasju pole kumbki pool avalikustanud, ainus kindel fakt, et tavapärase 4 aasta asemel kehtib kokkulepe vaid 2 aastat.
Üldiselt oli riigi poolt esitatud viimane ettepanek nii uskumatult soodne, et enamus mu töökaaslasi oleks hea meelega pakkumise vastu võtnud. Paraku polnud see meie otsustada, ainult ametiühingu bossid on läbirääkimistel ja otsustavad kas heaks kiita või tagasi lükata. Viimased kaks punkti, mille pärast kiskuma jäädi, olid uute töötajate pensioniplaan (meid see üldse ei puuduta) ja maapiirkonna postiljonide palga küsimus (jällegi, enamust ei huvita). Üleüldine arusaamine, et ei maksa lehma (riigifirmat) surnuks lüpsta, sest veidi aega saame rohkem piima, aga kui otsad annab oleme kõik kuival. Mul on kuri kahtlus, et just selle tulemuse ametiühingubossid saavutasid ja peagi langeb firma sihukesse kahjumisse, mida valitsus ei suuda enam katta, maavarad - Canada põhirikkus on ka momendil madalate hindadega.
Homseks ilmselt tuleb rohkem detailset infot, milline kokkulepe saavutati, eks siis annan teada. Natuke kahju on, et streiki ei tulnud, lootsin augustis veel puhkust saada :P Samas muidugi oleks streik võinud juba praegu lehma parematele karjamaadele saata ja seega oleksime kõik jäänud näppusid lakkuma, nüüd saime ehk 2 aastat armuaega.
Olime juhtunud Eestis olema just sel ajal kui kaasa ühel sugulasel suurem juubel. Külalised olid kutsutud rahvariietes aga meil muidugi polnud sellist atribuutikat kusagilt võtta. Laenasime naabritelt tikitud vöö, et kohe ukse pealt tagasi ei saadetaks. Üritus ise toimus Kehra kandis, päris lähedal kohale kus esimese suve üliõpilasmalevas veetsin. Suureks kurvastuseks määrati mind kaineks juhiks, mitte et naine ja tema õde oleks plaaninud soliidses vanuses jooma hakata, pigem kartusest, et tekitan oma "vaimukate" kommentaaridega piinlikke momente.
Ilm oli pigem augustikuine selles mõttes, et igasse suunda kuhu vaatasid võis märgata äikesepilvi lähemal või kaugemal. Ilmselge, et mõnega saab see üritus varem või hiljem pihta ja meil kellelgi polnud vihmavastast varustust kaasas. Jäi vaid üle loota, et tegu pole vabaõhu sünnariga ja vajadusel saab ka varju alla minna. Kohale jõudsime ühtede esimestena nii, et mul tekkis kahtlus, kas ikka õige päev. Vana talumaja oli elamiskõlbulikuks sätitud ja ilmselt plaanitakse sinna tulevikus pensionile jääda. Kui kõvasti vaeva näha saab sellisest kohast igati vinge elamise.
Minu lemmikud Moozalt ja Kremlin
Külalised jäätist degusteerimas
Pikapeale saabusid ka külalised, kelle hulgas oli ka tuntud välisilma juhtfiguur. Peale sissejuhatavat vabaõhu mängu kutsuti rahvas lauda. Tüüpiline klassikaline lookas Eesti sünnipäevalaud, kust midagi ei puudunud. Esimese serveeringuna sai omakorjatud seentest tehtud paksu suppi, mille puhul ei saanud ma ära öelda ka teisest kausitäiest. Igasorti salatite kõrvale serveeriti äsjasuitsetatud kala, tahtis keele alla viia. Shampat ma suurt mekkida ei julgenud, siin Eestis on ju kole kuri nulltolerants lõhnadega sõitmise vastu. Magustoiduks pakuti Eesti päritolu väikefirma Pura Vida käsitööjäätist. Firma omanik oli ise külmikuga hulga erinevaid sorte kohale toonud. Need olid küll üle prahi, nii häid jäätisi polegi saanud. Minu lemmikuks kujunesid Kremlin Pure (creme-brulee) ja Moozart (pähklijäätis). Seda kraami pidi ainult paaris kohas Eestis (Stockman) saada olema, enamus läheb ekspordiks.
Ehkki naistel oli algul plaanis vaid paar tundi peol olla ei saanud me enne pimedat minema. Autoaknast plõksutasin paar pilti Eestimaa suveööst.
Jätkan siin Eesti puhkuse päevikut 8. juulist kui Pärnust Tallinna sõidule kulus rohkem kui 12 tundi. Järveotsa järve juurest edasi mööda asfalt ja kruusateid Padise poole. Mul oli kange mustikaisu, pidasin ühes paljulubavas kohas kinni. Leidsin sealt hoopis metsmaasikaid, pugisin viie minutiga esimese isu täis ja korjasin suure peotäie kaasale, kes ei tahtnud putukate pärast autost välja tulla. Maasikad siiski võttis peale lühikest vastupunnimist vastu.
Kaasa pangaveerel jalutamas
Vägev lainemöll
Padisel käisime poes, ostsime järjekordsed jäätised. Küsisin kaasalt tagamõttega, mis ta Paldiskist ja Pakri pangast arvab. Segus et naisuke pole kunagi seal kandis käinud. Lähim tuttav koht Klooga rand, kuhu ema lapsena neid viinud. Lubasin talle esiteks kultuurishoki korraldada ja seejärel imeilusaid vaateid pakkuda. Nii oligi otsustatud, et pöörasime Padiselt Paldiski poole. Linnas sõitsime esimese hooga mingile sadama suletud territooriumile, kust edasi ei saanud mujale kui Norrköpingisse. Natuke vähe aega, muidu oleks võinud ka Rootsis ära käia. Paraku oli Paldiski mõne aastaga Euroopasse astunud ja viimati nähtud nõuka sõjaväe objektidest polnud suurt miskit järgi. Kultuurishokk jäi ära kui välja arvata kohaliku Konsumi poe ees korvitäit mustikaid müüv tädike. Kassaneiu tönkas sealjuures püüdlikult eesti keelt.
Päike ikka veel kõrgel, põrutasime edasi Pakri panga poole. Panga peale parkides oli selge, miks siia tuulepark ehitatud, pidada üks Eesti tuulisemaid kohti olema. Panga äärel puhangud nii ägedad, et päris ligi söendasin vaid käpuli minna. Paremaid pilte üle ääre tegin kõhuli lamades ja kõvasti moblast kinni hoidas. Tuul kippus mu kallist aparaati näppude vahelt minema viima.
Lained lahmisid panga all ägedalt vastu paelahmakaid. Sellise veemölluga poleks seal kindlasti nii kaugele saanud ronida kui eelmine aasta tütrega. Tookord astusime paaris kohas isegi madalast veest läbi. Kaasa eriti ronima niikuinii ei tikkunud, no eks jätame midagi teiseks korraks ka. Samas tunnistas, et siinne loodus ja vaated justkui ei kuulukski Eestimaa juurde, nii erinevad tavalisest rahulikust ja siledast maismaast. Silmasin suurt kajakaparve alla kukkunud paelasul istumas. Äkki tõusid kõik korraga lendu, midagi vist ehmatas, sain paar head fotot.
Ehmunud parv tõusis õhku
Tuules osavalt liuglevad kajakad
Tagasi sõites vaatasin kiirelt ühe Peeter-Pauli kindlustuse torni üle. Mõned käigud viisid kindlustuse sisemusse, aga taskulambi ja aja puudusel ei hakanud kaugele ronima. Lõikasime poolsaare keskelt läbi tuulepargi, et otse Laulasmaa teele saada. Tuule käes pöörlevad tuuleveski tiivad teevad õige hirmuäratavat vuhinat, mida isegi läbi kinnise auto akna kuulda ja tunda. Saan aru küll, miks inimestele eriti ei meeldi selliste tohutute tiivikute juures elada, madalasageduslik vibratsioon ja võnked käivad kehast läbi nagu rokk-kontserdil.
Pakri tuulepark
Leetse mõis
Vaistu ning mälu järgi orienteerudes läksin omadega veidi segi keerates liiga vara ilusale üliheas korras asfaltteele, mida Vana-Tallinna maanteeks pidasin. Paraku viis see paari rikkuri villade juurde ja sealt edasi Leetse mõisa. Nüüd muutus tee järjest raskemini läbitavaks, aga just kui otsustasime tagasi keerata jäi silma Leetse rannaäärne RMK lõkkekoht. Igavesti äge ja heas korras kuid samas ilmselt vähe kasutatud paik. Tühi rand, lõkke ja telkimisplatsid, siia võiks kunagi tagasi tulla.
Leetse RMK telgiplatsi rannariba lääne ...
... ja idasuunas
Veidi seiklemist, mida mobla abil Google kaardi kasutamine eriti põnevaks ei lasknud minna ning lõpuks saime Keila maanteele. Seoses teeremondiga otsustasime pöörata Laulasmaa suunas, aga siingi käis teeehitus, paigaldati kergliiklusteed, asfalt üles võetud, vahepeal sõitsime lausa liiva peal. Läbi Laulasmaa Keila-Joale on tõepoolest ilus maastik, mustikaid täis männimetsad ja veel mitte liiga palju asustust. Viimased jäätised tegime Keila-Joa poes. Lühike peatus Türisalu pangal ja siis ühe jutiga Tallinna välja. Kokkuvõttes kulus terve päev Pärnu-Tallinna sõidu peale, aga näha sai rohkem kui teinekord terve nädala jooksul.
Pisemal lapsel oli sünna eelmine nädal. Tüdruk oli juba pikalt ette planeerinud kuidas ja kus seda pidada, tahtsid sõbrannadega omapäi telgitama minna. Õppejuhiload oli ta eelmine aasta teinud, suvel võttis ametliku sõidukursuse, et saaks iseseisvalt kohale sõita. Aga tuulepea nagu ta on, läks meelest, et ehkki meil on peres kevadest kaks autot, läheb mõlemaid pidevalt ka vaja kuna nii mina kui vanem tüdruk käivad tööl. Kumbki ei saa ilma sõiduvahendita normaalse ajaga tööle jõuda. Kiki oli Awenda telkimiskoha juba suve algul kolmeks päevaks broneerinud, pühapäevast kuni teisipäevani. Autoeksami oli ta paar päeva varemaks planeerinud optimistlikul veendumusel, et saab kindlasti läbi. Probleemiks aga osutus paberite ajamine, sest ta ei suutnud oma kursusel käimise tõendit õigeks ajaks kätte saada, mis oli eksamile laskmise eelduseks.
Hakkame sõitma, Koko roolis :D
Kokkuvõttes oli vaja, et keegi neid sõidutab, sest kiirteel ei tohi ta õppelubadega üksi sõita. Kuna mul vabu päevi parasjagu üle jäänud pakkusin välja, et võin ka ise nendega telgitama tulla kui see väga ei sega. Tüdruku mureks oli rohkem, ega mul igav ei hakka. Pole hullu, võtan õlut ja raamatuid kaasa, naersin selle peale. Paistis tõepoolest, et minu seltskonna vastu polnud tal suurt miskit. Mina omal ajal poleks küll mingi hinna eest tahtnud, et keegi vanematest kaasa tuleb kui sõpradega läheme pidu pidama, aga eks me tegime ka rohkem lollusi.
Täna täisealiseks saanu tuleb notipoest
Pühapäeva varahommikul saabusid sõbrannad kenasti veidi enne õiget aega kohale, asjad olid mul juba eelmine õhtu Kiki abiga autosse pakitud. Seega polnudki miskit muud kui ootusärevuses vinguvad koerad uksest välja lasta ja autosse istuda. Hea, et olime ka suusakasti katusele pannud, kergemad ja mahukamad asjad nagu magamiskotid, alused, telgid, toolid, paadid, jne ... läksid kõik sinna. Pagasiosasse pakkisime külmkarbi, toidukarbi ja seljakotid. Enamus toidust ostsime tee pealt kaasa. Joogipoolist võtsin mina mõned õlled, Kiki käis esimest korda poest siidrit ostmas, oli ju just samal päeval alkopoe mõttes täisealiseks saanud. Kärakapoes teatasin, et mina teid ei tunne, ise ostate oma raha eest.
Telgiplats osutus päris suureks ja mõnusaks, ehkki enne muretsesin, et viimase allesjäänuna on kindlasti nigelavõitu. Oli juba hommikul tühi, saime kohe telgid püsti panna. Tüdrukud kolmekesi ühes telgis, mina koertega kolmekesi teises. Meie uus sinine kerge Asolo matkatelk käib haruldaselt mugavalt ja lihtsalt püsti - paari minuti töö isegi kui koerad erutatult jalus jooksevad. Enne randa minemist võtsime kerge eine, toidukastid ja joogid läksid pagasis kaasa, et nälja korral ei peaks rannast liiga vara tulema hakkama. Veeseis oli endiselt kõrge ja tuul päris tugev, "jänes" järvel, sihukese ilmaga poleks saanud süstaga vee peale minna.
Ilm on tormine
Tütre sõbrannad polnud siin varem käinud, olid meeldivalt üllatunud koha ilust, kenast rannast ja suhtelisest metsikusest. Koerad kihutasid pikemalt mõtlemata lainetesse. Kui ujumisest isu täis hakati teiste koertega sõprust looma, nuuskima ja üksteist taga ajama. Tavaliselt kartlik Sushi üllatas mind positiivselt. Hirmust polnud jälgegi, muudkui kihutas ringi ja kutsus endast suuremaid elukaid tagaajamisele. Koko kaua ei viitsinud joosta, tuli heitis päikesevarju lesima nagu soliidsemas eas koerlasele kohane.
Lained murravad kividel
Tüdrukud suurele kivile ronimas
Kui lapsed ujuma läksid hakkasid mõlemad koerad hirmsasti muretsema ja ujusid jupp aega nendega kaasa, enne kui minu keelitamise peale tagasi randa tulid. Vist polnud kindlad, kas tüdrukute kilkamine mitte hädakisa pole.
Mina kivikuningas
Noh, tuled ka juba ?
Vahepeal hakkasin ise ka huvi tundma kui plikasid enam kusagil ei näinud. Jalutasin neeme nukini, nojah, seal suure kivi juures nad ronisid. Kui päike hakkas madalamale vajuma sõitsime tagasi telgiplatsile, et päevavalguses lõke üles seada ja õhtusöök valmistada.
Õhtusöök - maisid ja vorstid lõkkel, pussnuga lauas kinni :)
Toitu oli nagu tavaliselt nats liiga palju muretsetud aga lõkkel küpsetatud mais ja vorstid maitsesid kõigile üliväga. Koerad said maisitõlvikuid järgijäänud teradest puhastada ning mõned vorstitükid, oma toitu nad selliste maiusroogade kõvale suurt ei tahtnud. Magustoiduks grillisime küüslaugusaiasid lõkkel. Joogiks võtsime sünnipäeva puhul lahjasid siidreid ja õlusid. Tüdrukud käitusid üllatavalt viisakalt, üle kahe siidri kogu õhtu jooksul keegi ei tarbinud. Eks mul enne ikka oli pisike mure, äkki joovad liiga palju ja lähevad kole lärmakaks, aga ei miskit sellist. Pimedas sõitsime randa langevaid meteoriite vaatama kuid täiskuu ja kergelt pilves taevas segasid nii palju, et näha oli vaid suuremaid tähtkujusid.
Hommikul otsustasin, et korraldan tüdrukutele matka, mis nad niisama looderdavad. Rääkisin Kikile enda ideest, too ütles, et ära küsi, lihtsalt ütle, et täna matkame randa, siis ei tule neil pähe vastu vaidlema hakata. Saigi nii, hüppasin peale hommikusööki autosse ja kimasin koos toidukraami ja paatidega randa. Kuna polnud kindel, kas nad iseseisvalt ikka õige tee leiavad sörkisin ülesmäge tagasi laagriplatsile, mis võttis 40 minutit. Olidki kenasti valmis, ainsaks probleemiks, et neil polnud matkajalatseid. Pole hullu, rada on lihtne, saate ka plätudega selle läbi käia. Koerad sikutasid ees, mina veenõuga taga - nii me teele asusime.
Plätudega kividel turnimas
Kohe vette
Kokkuvõttes tuleb tüdrukuid kiita, kordagi ei kostnud kurtmist, ehkki ega nad vist suured matkajad pole. Tunniga olime rannas kohal ja kõik kiirustasid vette, sest metsavahel oli õige palav. Seekord ilm palju vaiksem, paadi pumpasime kohe täis ja lapsed läksid mitmeks tunniks ujuma.
Vees hea peput jahutada
Kutsadega kivil seismas
Vesi oli nii soe, et Sushi lihtsalt istus vahepeal vette. Karjast koertest valis endale välja kaks lemmikut, kellega rohkem asjatas. Mina käisin vahepeal lestade ja ujumisprillidega vees, kalda poole ujudes hakkas vee all ootamatult silma paar siputavat käppa ja tundsin koera nina oma seljal. Üles vaadates nägin kena blondi enda poole kiirustamas, kes kukkus hirmsasti vabandama. Ega koer mind ometi ei ehmatanud? Pole hullu, nii lihtsalt mind juba ei ehmata, mul endal siin kaks ringi jooksmas.
Koertega kivil
Näkist fotograaf ;)
Ajasime veidi juttu ja pärast kui kutsadest kivil pilti tegin hüüdis preili mulle rannalt, kas tahan koertega koos fotole jääda. Miks mitte, hea võimalus, sest lapsed kaugel. Ujuski kohale ja klõpsutas minust õige mitu fotot - nii kena. Märkasin, et tüdrukud ronisid kaugemal suure kivi peal. Mobla oli käes, hea võimalus minna neist paar fotot võtta. Läksime koertega randa mööda lähemale, äkki kuulsin sahinat ja nägin pirakat veemadu kivide vahelt vette libisemas. Proovisin teda pildile saada aga roomaja oli liiga kiire, kadus enne kui sain mobla korralikult fokuseerida. Koerad said aru, et miskit toimub, kuid madu ei märganud. Vastasel juhul oleks vist ägedaks haukumiseks ja püüdmiseks läinud.
Need on ju omad
Kõik koos paati!
Alles lähemale jõudes tundsid kutsad häälte järgi ära, et tegu oma karja liikmetega. Mõlemad kargasid vette ja ujusid suure kivi juures askeldavaid tüdrukuid tervitama. Siin sain filmida paar videolõiku kividel ronivatest ja ujuvatest koertest.
Koko oli osav ronija aga pisike Sushi jäi vahel hätta, küll ei julgenud kivilt vette hüpata, küll ei saanud veest järsu kivi peale ronitud.
Randa tagasi minnes kolisime oma asjad piknikulauale, mis sobivalt vabanenud. Mina haarasin õlle ja sõudsin käte abil laste paadiga vee peale lõõgastuma. Taevas hakkas järjest rohkem pilve kiskuma, kaugemal oli näha välgusähvatusi ja kuulda müristamist. Õhk isegi vee peal olles äikeseeelselt lämbe ning niiske.
Lõõgastumine
Ilm kisub ähvardavaks
Oma "Tuborg Goldi" nautides ja purki uurides avastasin üllatusega, et see on Türgis toodetud. Et nagu mis mõttes, Taani õlu pruulitakse muslimimaal ja tuuaksa Kanadasse, kummaliseks on maailma kaubanduse loogika muutunud. Kaua ei julgenud loksuda, äkki saab veel vihma kaela, siis ebamugav lõket teha, koormakatet polnud me ka vihmavarjuks üles pannud. Kuna aga toit oli randa kaasa tassitud võtsime kiirelt kerge õhtuoote.
Õhtuoode
Suur tükk ajab suu lõhki :P
Pilved aga liikusid eemale ja õhtul sadama ei hakanudki. Enne magamaminekut käisin koertega korra rannal, aga ka seekord ei võimaldanud täiskuu ja sumune õhk tähistaevast nautida. Pimedast metsast kostis kahtlasi hääli, kutsad ajasid karvad turri aga haukuda ei julgenud. Lesisin veidi koertega rannal, pikapeale hakkas jahedavõitu, autosse ning tagasi laagriplatsile. Tüdrukud juba magasid, eks minagi suundusin kutsadega telki.
Hilisõhtu telgiplatsil ...
... ja öö rannal
Öösel hakkas sadama ning muudkui kallas. Õnneks vaatan telgiplatsil alati oma asukohta selle mõttega, et oja või loik külje alla ei tekiks. Kohvi ja hommikusöögi võtsime päikesevarjude all, mis mingil määral vihma eest kaitsesid.
Vihmane hommik
Kuna ilm ei näidanud mingit paranemise märki ja üks neidudest pidi kella kaheks linna tööle jõudma, panime asjad kokku ning asutasime end tavalisest palju varem minema. Telkidega oli lihtne, viskasime lahtiselt suusakasti, niikuinii tuleb kodus kuivatada enne kokkupakkimist. Tee peal võtsime kiire näksi Tim Hortonis.
Sõidu ajal tekkis paras tehniline probleem, parem tagumine piduriketas hakkas hullult vibreerima niipea kui natuke kõvemini pedaali vajutasin. Tulles oli seda juba tunda aga tagasisõites läks asi päris hulluks. Proovisin nii sõita, et minimaalselt oleks pidurdamist. Rahulikult sajaga polnud häda miskit aga pedaali katsudes hakkas kogu tagumine ots võdisema, sõitsin nii pika pikivahega kui võimalik, et pidurdamise asemel hoo maha võtmisega aeglustada.
Totaalselt roostetanud piduriketas
Torontosse jõudes ei julgenud isegi tüdrukuid koju viia. Laadisime asjad maha ja põrutasin otseteed autoremonti, masinat ju homme vaja, et tööle minna. Muidugi selgus, et kõik pidurikettad on suht kulunud, tagumisel vasakul kipuvad tükid ära kukkuma. Kõigi nelja ratta ketaste vahetamise arve oli natuke alla 1000 dollari. Muidu võtaks asja käsile ja teeks ise koos vanema tütrega ära, aga ühe päevaga ma kindlasti hakkama ei saa ja järgmisel päeval juba vaja jälle kaugele põhjapoole sõita. Tegin südame kõvaks ning otsustasin lasta see töö ära teha. Lohutasin end mõttega, et kui nässus pidurite pärast autoga matsu paneks, läheks palju rohkem maksma. Kokkuvõttes kujunes lapse sünna õige kulukaks kui lisaks arvestada minu kaks tööpäeva, telgiplatsi maksumus ning muud kulud. Samas ei saa paljusid asju rahas mõõta, oma plikaga sünnipäeva koos veetmine on hindamatu nagu Mastercardi reklaamis öeldakse :D
