Lõunamere ootus

Toronto lennujaamas väljalendu ootamas

Istun momendil lennujaamas ja naudin läpaka uue aku vastupidavust, sest väljalend hilineb tunni jagu. Öösel tuli lumekruupe ja momendil õrn tuisk lennujaama akna taga. Ühesõnaga perfektne aeg lestade ja snorkeldamiskomplektiga natukeseks kuhugi soojemasse kohta lennata. Hommikul tulid google fotoäpis üles vanad pildid, selgus: täpselt viie aasta eest istusin tütrega lennujaamas Mehhiko lendu ootamas. Sealsetest seiklustest on ikka veel vaevunähtavad armid või pigem pigmendipuuduse laigud kätel, ma parem ei postita pilte sellest kuidas käed välja nägid - mustade rõugete raske vorm :P

Aja viitmiseks võtsin tollivabast veintsi, ei hakka ju eelmise aasta viga kordama kui poest õllepurki ostes $10 pidin välja käima. Liiter veini muideks maksab mõistlikud 6 euri. Võtsin siiski vaid veerand mitte terve liitri, loll oleks lendu maha magada. Poes preili küsis boarding passi ja rõhutas, et veini ei tohi enne juua kui olen sihtkohas maandunud. Noogutasin kaasa aga loomulikult ise mõeldes: oled sa eile sündinud, kes ostab 250ml veinipudeli kaasa reisusihtkohta. 

Mehepojad rüüpavad terve liitri Absoluti viina kahepeale kohvitopsidest nagu võisin hiljem veenduda kaht slaavikeelt rääkivat tüüpi ootesaalis jälgides. Ma ei saa aru, miks teha inimestele elu ebamugavaks, mis vahet kas tarbin kraami paar tundi varem või hiljem, seni kui probleeme ei tekita. Läksin võtsin ise ka tühja topsi, et mitte äratada ringihulkuvate turvade ebatervislikku uudishimu. Kuni alko pole trellide taga kavaldab iga idaeurooplane süsteemi üle.

Lendu ootav seltskond on üsna kirju, igas vanuses ja igat sorti, isegi oranzhis ürbis ja sandaalides buda munk siia ära eksinud. Noori palju pole, neil praegu kooliaeg. Novembri lõpp detsembri algus on minule alati meeldinud, sest palju soodsaid momente langeb kokku. Reisud suht odavad, hotellid veel tühjavõitu, rahvast vähe, ilm juba parasjagu jahe, et tahaks suvist sooja aga mitte piisavalt külm, et saaks suusamäele (täna küll olla hea sahmakas maha sadanud). Kariibis ja Kesk-Ameerikas vihmaperiood just lõppenud, loodus veel lopsakslt roheline aga ilmad juba päikselised ja ilusad, mitte enam suviselt väljakannatamatult palavad.

Kui kedagi huvitab siis pakkimisega tegelesin mina, tütar pani vaid oma personaalsed asjad kokku. Seekord reisusihiks jälle Kuuba. Googeldasin parimaid snorkeldamispaikasid, mis võimalikult hotelli lähedal. Eelmise aasta hotell avati alles detsembri keskel, ju liiga vähe külastajaid, ei tasu ära. Selle aasta asukoht Havanna lähedal, umbes 70 km idapoole ranniku ääres, just võikese korallrahu vastas. Ujuda sinna hotelli rannast 170 meetrit. Võtsime "teemantpakendi" mida eelnevad hotellikülastajad soovitasid, pidavat andma mõningaid eeliseid võrreldes tavakodanikega. Aga nüüd hakatakse kutsuma lennukile, eks annan teada kuidas läheb kui ikka lubatud netiühendus funksib.

Priviligeeritusest

Loojangupilved ennustavad tormi

Mulle hirmsasti meeldib, et tänapäeva paremad moblad võimaldavad täitsa tasemel fotosid teha. Olen visuaalne inimene, nägemine ka praeguses vanuses piisavalt hea, et 50 meetri pealt loen auto numbrit. Ehk siis pidevalt hakkab miskit ägedat ringi hulkudes silma. Muidugi tekib kohe huvi jäädvustada ja ka teistega jagada. Fotokat ei viitsiks koguaeg kaasas vedada aga ilma moblata ei käi ju isegi vetsus.

Seoses eelnevaga hakkasin mõtlema kuidas viletsama nägemisega inimesed saavad fotograafid olla, kas neil mitte ei lähe hulk ilusaid momente ja vaateid kaduma, sest lihtsalt ei märka. Kaasa mul prillideta kaugele hästi ei näe aga fotosid teeb hulka paremaid kui mina. Olen paar korda silmi kissitanud üritamaks aru saada kuidas vaegnägemisega elu on - õudne tundub ilma abivahenditeta mitte omada pidevalt selget ülevaadet ümbritsevast.

Novembri metsik õun

Öeldakse, et inimene oskab hinnata loomulikult käes olevat alles siis kui ilma jääb. Ilmselt tõsi kuna normaalse liikumisvõime, kuulmise, nägemise, lõhnataju, mõistuse ning hea tervisega kodanikuna tundub see mulle lihtsalt normaalne asjade seis. Raske ette kujutada, et rohkem kui poolel inimkonnast üks või mitu eelmainitud võimetest vähemalt osaliselt puudu. Kui nii asjade seisule vaadata tuleb tunnistada, et olen priviligeeritud seisus ning pean palju vähem pingutama tagamaks mugavat äraelamist. Kuna peab vähem pingutama on aega rohkem hobidega tegeleda ja stressi vähem, mis omakorda tervisele hea, ... ehk siis positiivse tagasisidega olukord mida tuleb osata ülbeks minemata nautida. 

Elu on ebaõiglane, meile ei jagata sugugi mitte võrdsed kaardid kätte. Samas leidub piisavalt kodanikke, kes trumpe täis pihuga mängivad kõik maha ja teisi, kes viletsate kaartidega ennast väga heale positsioonile sebivad. Head kaardid annavad eelise aga ei taga võitu, halvad händikäpi kuid ei määra automaatselt kaotajaks. Viletsa käega peab elumängus võitjate hulka jõudmiseks lihtsalt hulka rohkem pingutama. Sihukesed esmaspäevaõhtu mõtted. 

Kes hakkab maailma valitsema?

Sattusin päris huvitava TED'i jutu "Järgmine suurvõim pole see keda arvad" peale. Lühikokkuvõte Foreign Policy ajakirjas. On küll pool aastat vana, mis tänapäevase arengukiiruse juures lausa iidne, aga seoses eelmise nädala OpenAI sündmustega sobiv üles tõsta. Ian Bremmer arutleb konspiratsiooniteoreetikuid alati erutaval teemal: kes hakkab maailma valitsema?

Sõjaliselt on maailm ikka veel unipolaarne, ehk USA pikalt kõige võimsam riik, kes ainsana võimeline soovi (võtmesõna) korral enda tahtmist ükskõik kus maailmas sõjaliselt maksma panema. Hiina tugevus kasvab, kuid lähema kümne aasta jooksul ei küüni kindlasti Ameerikaga võrreldavaks. Venemaa hääbuv impeerium, mis sõjalises mõttes kõigub prügikasti äärel. Euroopa Liit materiaalselt suht tugev kuid tahtejõuetu mistõttu tugevusest reaalset kasu pole. Ülejäänud riikidest pole sõjalisest vaatevinklist mõtet rääkida.

Majanduslikult on maailm multipolaarne, USA, Hiina ja EU on kõik tegijad, igaüks ise tasandil. Autor väidab, et kuuma sõda aitab ära hoida äärmiselt tugev majanduslik sõltuvus. Ma ei jaga seda optimismi: teise maailmasõja eel arvati sama, piisas paarist hullust riigijuhist, kelle ulmelised kinnisideed ja ideoloogilised veendumused olid tähtsamad kui majanduslik heaolu või inimelud. Sellistest riigitüüril olevatest hulludest ja sinna pürgijatest meil praegu küll puudust pole.

Maailmakorda määravad sõjanduslik ja majanduslik dimensioon on selgelt nähtavad. Kiirelt on esile kerkimas kolmas ja võimalik, et kõige olulisem dimensioon: tehnoloogiline võimekus. Erinevalt esimesest kahest pole määrajateks mitte riigid ja valitsused vaid suurkorporatsioonid ja kohati isegi väikesed idufirmad, kes õigel ajal õiges kohas olulise läbimurde teevad. Valitsused muidugi üritavad tehnoloogia arengut kontrollida kuid oma tavapärase bürokraatliku aegluse ja äraostetavusega vaevalt suudavad. Tehnoloogiafirmad saavad uuteks maailmavalitsejateks, või vähemalt kaasvalitsejateks.

Kolm võimalikku stsenaariumi kuidas nad hakkavad oma kätte koonduvat jõudu kasutama. Kui valitsused suudavad firmad enda kontrolli alla saada muutub maailm bipolaarseks, algab tehnoloogiline külm sõda USA ja Hiina vahel. Esimesi märke sellest on juba näha kõrgtehnoloogia ekspordi keeldude näol. Kui firmad otsustavad eelkõige majanduslikult võistelda pööramata riiklikele huvidele tähelepanu, tuleb uus digitaalse globaliserumise laine. Maailmas saab olema teatav tasakaal poliitikute ja firmajuhtide võimu vahel, mõnes riigis rohkem ühele poole teises teisele poole kallutatud - valitsevaks saavad majanduslikud kaalutlused - Raha. Kui aga tehnoloogia hiiglased suudavad valitsuste määrustele vastu seista või neist mööda hiilida tekib firmade näol tehnopolaarne võimuhierarhia. Selle üritamise näiteks on kasvõi projekt serveripargid, tehased, uurimisasutused ja ka töötajad paigutada nii, et ühegi riigi seadused ei maksa. Mitmed rahvusvahelistes vetes asuvad naftaplatformid on sel eesmärgil juba üles ostetud.

Kõik kolm stsenaariumi on võimalikud. Milline teoks saab sõltub valitsuste ja tehnoloogiafirmade omavahelisest vägikaika vedamisest. Tehisaru esilekerkimine võib nõuda väga kiiresti põhimõtteliste otsuste langetamist. Kui tehnoloogiafirmad jäävad võitjaks sõltub tulevik sellest kuidas nemad või nende loodud tehisintellekt kätte langenud võimu kasutavad.

Tõlkimisest: Tehisaru vs Inimene

Kes mu blogi lugenud, teab, et olen üks laisk ludri, kes pingutada ei viitsi. Kas olete kunagi mõelnud selle peale, miks inimesed igatsugu asju leiutavad - ainuüksi sulaselgest laiskusest, selleks et mingile tegevusele vähem vaeva kulutada. Juba ürginimene leiutas vibu ja oda, et saaki kergemini kätte saada, kasutas tuld, sest küpset liha pidi vähem närima. Ratas leiutati, et kergema vaevaga kiiremini edasi liikuda. Relvi täiustatakse et lihtsam ja kiirem oleks kaaskodanikke maha tappa. Ma lihtsalt mõtlesin (tunnistan, et ei ole mingi suur ja originaalne avastus), et uue keele äraõppimise asemel on ju hulka lihtsam ja kiirem meetod tõlkerobot.

Eile tekkis huvi, kui edukalt saaks kasutada tehisaru võõral maal turistina sünkroontõlkeks. Ehk siis nii, et mina räägin oma keeles ja mobla räägib sünkroonselt tõlgituna sama jutu teises keeles. Kunagi ammu 10 aastat tagasi kui Jaapanis käisime kasutasin mingit algelist programmi, mis inglist jaapani keelde ümber pani. Selles mõttes oli täitsa kasu, et sai jaapanlastega väga rudimentaalsel tasandil suhelda - nad ju suures enamuses inglist ei jaga ehkki see nende kooliprogrammis. Tuletab meelde Kanada prantsuse keele õpetamist/õppimist siinsetes koolides - kohustuslik aga sisuliselt keegi peale quebecklaste pole võimeline peale aastaid õppimist vestlema või isegi aru saama. Kokkuvõttes maha visatud aeg, mis pani lapsed seda keelt pigem vihkama mitte oskama. Jah, ma tean et iga keel on kasulik omada, aga proovi sa seda eelteismelisele selgeks teha.

Jälle läks jutt oma teed lendu. Tahtsin ju kirjutada tõlkerobotitest, mis audiosignaali ehk kõnet nii sisendi kui väljundina pakuvad. Kui juba teksti tõlkimine on paras pähkel siis audio juures on vaja lisaks aru saada hulgast erinevalt rääkivatest inimestest ja keeltest (kõne analüsaator) ja ka rääkida eri keeltes (kõne süntesaator). Olles laisk ja kasutades tänapäeva tehnoloogiat küsisin kohe Bingi (ChatGPT-4) ja Bardi käest milliseid tasuta tõlkeroboteid nad soovitaks. Üks hea kokkuvõtlik artikkel ka juunikuises PCmag'is: "Google Translate vs LLM". Kuna eesmärk polnud kokku panna teaduslikku uurimustööd selgus suht kiiresti, et Google Translator on see, mida kasutada. Oluliseks eeliseks ka ilma netiühenduseta töötamine, mis terves hulgas riikides kas mitte eriti hea või kole kallis. Peab vaid vastavad keelepakendid eelnevalt mälusse laadima. Katsetasin oma tuttavate keelte raamides ja pean tunnistama, et töötas üllatavalt hästi - janusse suremist pole kuskil karta, ehk siis õltsi🍺 oskas kenasti ja korrektselt küsida😜

Google translatori puhul ei saavat väidetavalt väljundkeele sugu ega tonaalsust muuta. Enamus keeli räägib ta naise häälega, eesti keel üksikute meeshäälte hulgas, oleks huvitav teada miks. Olen kuulnud, et osa professionaalsemaid kõnesüntesaatoreid räägivad peale mõningast treenimist su enda tonaalsuse ja kõlaga - paraku momendil ilmselt tegu suht mahukate ja kallite programmidega. Nii või teisiti, tundub et Star-Treki tüüpi sünkroontõlge on vaid mõne aasta kaugusel ja inimtõlkimine väljasurev amet muutudes vaid mõne üksiku eksperdi pärusmaaks. Ehk siis nagu kooli külastanud sõjaväe hävituslendur valmistas vaimustunud poisikestekambale pettumuse väites, et selleks ajaks kui nemad suureks kasvavad on sõjaväe lenduri amet kadunud kuna palju odavam on ehitada palju efektiivsemat droonlennukit, mis ei pea suutma pilooti elus hoida ega vaja piloodi treenimiseks minevat aja ja rahakulu. Hea paralleel on robotite Marsile saatmine, palju odavam ja lihtsam, inimene ei anna tehisintellekti ajastul enam lisaväärtust. Nii pole peagi vaja ei tekstide ega kõne massilist inimtõlget võõrkeele oskusest rääkimata, ehk vaid üksikud super-eksperdid, kes legaalselt olulised masintõlke dokumendid üle vaatavad.

Kas kasutate masintõlget ja millised kogemused kui olete kasutanud?

Lähisajaloost ja Välispoliitikast

Harva kui juhtun lugema artiklit, mis ühest küljest julgeb asju nimetada nende õigete nimedega tegelikku olukorda ilustamata ja mis kattub sisuliselt 100% minu nägemusega. Kalev Stoicescu: "Trump 2.0 oleks katastroof" Eesti Päevalehes on just selline analüüs maailma üleüldisest poliitika ja julgeolekuseisust. Päevalehes on üldse viimasel ajal hulk asjalikke artikleid silma jäänud. Loodan, et autor ei pahanda kui mõningaid lõike (koos endapoolse lühendamise ja lisadega) järgnevalt tsiteerin:

Demokraatlik maailm on olelusvõitluses, mida ta ei võta veel tõsiselt

Venemaa ründas Ukrainat 2014. aastal ning lääs reageeris sanktsioonidega. Hiina kuulutas välja „Vöö ja tee“ initsiatiivi juba 2013. aastal, sisuks majanduslik ja poliitiline ekspansioon praktiliselt kogu maailmas.

Paar aastat varem algas „Araabia kevad“, mis raputas islamimaailma. Türannia ja korruptsiooni vastaste väljaastumiste levikus mängis olulist rolli sotsiaalmeedia. Venemaa ja Hiina olid esialgu ehmunud, kuid avastasid, et sotsiaalmeedia on tegelikult suurepärane relv nende enda käsutuses.

Paar aastat hiljem astus Suurbritannia Euroopa Liidust välja, USA presidendiks valiti Trump. Indu said paremäärmuslased-ultrapopulistid Ameerikas, Ungaris ning mujal Euroopas. Venemaa propaganda ja desinformatsioon kogus tuure ja paraku ka järgijaid demokraatlikus maailmas.

Algas demokraatia väljast- ja seestpoolt nõrgestamise protsess, mis kestab tänaseni ning kindlasti jätkub ja võimendub tulevikus. Liberaalse demokraatia kaitsjaid sildistatakse äärmuslasteks ning demokraatia ja sõnavabaduse kägistajateks. Koguni fašistideks, kui meenutada Martin Helme hiljutisi sõnu riigikogu kõnepuldis.

2020. aasta alguses Covid-19. Kaks aastat hiljem Venemaa täiemahuline vallutussõda Ukraina vastu. Maailmakorra ümberkujundamise katse algas umbes tosin aastat tagasi. Venemaa, Hiina ja nende mõttekaaslased läksid rünnakule hirmus, et liberaalne demokraatia nakatab neidki kukutades praegused rezhiimid.

Nad taotlevad maailma, mis on küll 21. sajandile kohaselt kõrgtehnoloogiline ja globaliseerunud, kuid mõtteviisilt 19. sajandi tasemel. Poliitiliselt ja mentaalselt elavad venelased koloniaalsete vallutussõdade ja usuäärmusluse ajastus. Nad ammutavad sealt oma koletislikule käitumisele ja mõttemaailmale õigustust, mida jääb ülegi.

Läänemaailm elab olelusvõitluses, mida ta ei võta paraku veel tõsiselt. Paljud elavad jätkuvalt soovmõtlemises ja põhjendamata lootuses, et need ohud võib-olla kaovad kuidagi ära. Äkki on võimalik vastaspoolega mingil viisil kokku leppida. See on kahjuks täiesti asjatu lootus. Nemad ei tee kompromisse oma huvide arvelt.

Ebademokraatlikud riigid ja režiimid ründavad demokraatiad kuna tunnetavad ennast ohustatuna lootes õigusega läänemaailma otsustusvõimetusele. Demokraatia on loomu poolest liberaalne lubades vohada nii populistlikul ja äärmuslikul parem kui vasakpoolsusel. Äärmuspopulistide toetajad võõranduvad pea täielikult peavoolust ja mullistuvad oma „alternatiivsetes“ infokanalites, mis esitavad oma "tõdesid" ja "fakte", millel pole reeglina reaalsuse ja teadusega midagi pistmist.

Läänemaailma majandus kannatab, nagu ka inimeste elujärg. Sõjas, mis muudab maailma, ei saagi olla teisiti, kuid üha rohkemate inimeste viha kasvab ja see on suunatud demokraatlikult valitud võimude vastu. Keegi peab ju süüdi olema. Populistliku vihaga lähevad kaasa ka paljud meediakanalid. Seda enam, et müüvad skandaalid ja halvad, mitte head, uudised. Demokraatlike riikide elanikud on tohutu psühholoogilise surve all. Covid, sõjad, majandus.

Venemaa aplodeerib ja kütab vastandumist lääne ühiskondades nii palju kui jaksab. Kasulikud idioodid, keda piisavalt leidub, lähevad hurraaga kaasa. Mida nõrgemad ja lõhestatumad on lääneriigid, seda parem Moskvale ja Pekingile. Putini sõber Orbán sai endale liitlase Slovakkias. Ta pole enam üksi, ujudes Euroopa Liidus vastuvoolu.

USA presidendivalimised tuleva aasta novembris on päris tõehetk. Kui valituks osutub Donald Trump, kes on valmis demokraatiale põhinevat õigusriiki ja vabadusi ohvriks tooma, võib demokraatlik lääs kokku kukkuda, sest USA on selle vundament ja Euroopa ei suuda veel üksi enda eest seista.

Trump 2.0, millele Kreml sõda venitades loodab, oleks katastroof. NATO jäi püsima mitte tänu, vaid vaatamata temale. Need, kes Euroopas, sealhulgas Eestis, unistavad Trumpi tagasitulekust, kuid samas väidavad, et on oma maa patrioodid ja päästjad, peaksid ikka korraks kukalt kratsima, kui neil on vähegi mõistust ja vastutustunnet, ja aduma, et demokraatia allakäik Ameerikas on Euroopa rahvastele hukatuslik. Trumpile imponeerivad diktaatorid. Ta ei saanud nende moodi valitseda 2017-2020, kuid on otsustavust täis võimalikuks teiseks ametiajaks.

Demokraatiavastaste peamised jõud püsivad momendil tugevad. Hiinas ei ohusta Xi ja kompartei võimu mitte miski. Putini režiim hoiab jõuliselt korda majas. Isegi kui Putin kaob, ei muutu Venemaa põhimõtteliselt. Küsimus pigem selles, kas demokraatia püsib läänemaailmas selles mõttes, et paremäärmuslikud populistid ei hakka domineerima, ega omanda ühiste otsuste blokeerimise võimet.

Lääs peab aru saama, et probleemid algavad enesest ning vastaspool kasutab ära mistahes nõrkusi: otsustusvõimetust ja äraostetavust. Venemaa ostis ära Saksamaa liidukantsleri Gerhard Schröderi ja palju muid tegelasi. Poliitikuid, näitlejaid, ajakirjanikke jne. Muidugi ka riigireetureid. Venemaa püüab tõestada, et lääne jutt ühistest demokraatlikest väärtustest on suur jama, sest kõik on müüdav ja ostetav. Venemaal - ja tema konservatiivsetel toetajatel - on väärtused (mis siis et perverssed), mida liberaalidel justkui pole.

Rahvusvahelisel õigusel põhinev kord ja demokraatia, mida lääs püüab kaitsta, ei jää kestma, kui lääs tervikuna ei teadvusta väga selgelt, et võitlus on nii-öelda nugade peal. Diplomaatia ei ole ammendunud, kuid jõud mängib peamist rolli. See, kes kardab oma jõudu näidata (mitte tingimata kasutada) ja ei pane kõik oma ressursid mängu, jääb kaotajaks.

Venemaa paneb ilmselgelt kõik mängu, mis tal on. Ta kraabib kokku kasvõi Põhja-Korea mürske. Hiina mängib targalt üha enam otsustaja ja ootaja rolli. Kuni selget võitjat pole mängib mõlemasse väravasse - toetab omakasupüüdlikult Venemaad (odavad loodusvarad, salakaubandus) ja püüab samas USA, Jaapani ning Euroopaga suhteid siluda. 

Lääs ei ole initsiatiivi ja oma mõju kaotanud. Ka mitte oma jõudu, kui valimised, eriti USA-s, ei anna tõsiseid tagasilööke. Kõik on tehtav ja saavutatav, kui selleks on tahet ja kindlameelsust. Olukord eskaleerub ja nõuab otsustavust, sest sõjalist jõudu on läänel praegu veel piisavalt.

Venemaa tuleb majanduslikult ja sõjaliselt põlvili suruda. Teisiti teda ei murra ega sunni rahule, lisaks on see väga selgeks signaaliks Hiinale. Ungari liikmesus Euroopa Liidus tuleb ajutiselt peatada, kui Orbáni režiimi ei ole võimalik veenda, et Ukraina toetamist ja Venemaa karistamist ei saa blokeerida. Karmi otsuseid tuleb teha, sest meid sunnitakse neid tegema.

Aeg on aga kriitiline, ja seda on neetult vähe, vähem kui aasta! 2024 aasta jooksul on lääs võimeline konflikti oma reeglite järgi lahendama, kui seda jõuliselt ja üksmeelselt teeb. Siis lüüakse kaardipakk segi ja jagatakse uuesti laiali ning pole kindel kelle kätte trumbid sattuvad. Selle sajandi suurvõim Hiina ainult kosub ja jälgib muigega kahe põhikonkurendi jõukatsumist, kus ühelt poolt avaldub Lääne otsustusvõimetus ja teiselt poolt Vene sõjaline, majanduslik ning poliitiline küündimatus.

Loodan, et USA demokraatia on piisavalt tugev pidamaks vastu ka Trumpi teisele valitsusajale, samas ei tahaks õnnega mängida. Euroopas seisab sellisel juhul ees tõehetk, kas ühendatakse jõud (mida on piisavalt) ühise vaenlase vastu, või lastakse end killustada ja barbarite hordid jõuavad jällekord Rooma nagu 1600 aastat tagasi. Kõige lollem, et ehkki objektiivselt on Euroopa sõjaliselt venest mäekõrguselt üle, siis lödipükslastest poliitikud Brüsselis võivad suuri sõnu tehes kuid ilma ühegi pauguta alla anda ... Chamberlaini meenutades.

Viimane aeg (või natuke hilja juba) on lootes parimat valmistuda halvimaks.

Uudised ja videod

Õuna-jõhvika hõrgutis

Ritsik just kurtis, et ei tea millest kirjutada. Minu jaoks (meil muidugi erinevad huvid ka) tuli nädalavahetusel õige mitu põrutavat uudist, ei oska valida millisest kirjutada. Aga kõige tähtsam, et kaasa valmistab endiselt ülimaitsvat söögipoolist. Pühapäeval sai nautida üle aegade üht parimat kooki õunte ja süstaretkelt kaasatoodud omakorjatud jõhvikatega. Magusa ja hapu balanss suurepärane, naises peidab ennast sihuke toidualane talent, mida võib harva kohata. Kuna poolpenskarina tal ajaga enam liiga kitsas pole siis hakkas toidutegemisest videosid kokku panema - minu arust jube hästi, ega ma muidugi muud moodi võiks kirjutada kui soov edaspidigi hõrgutiste testijaks olla😉 Aga vaadake ise tema youtube kanalilt EneTimmusk kui huvi on. Kui juba linkide jagamiseks läks siis tütre ronimis ja mänguvideod on Mariberri kanalil, äkki olen varem jaganud, tühja kah, kordamine on tarkuse ema😜 Mul endal kah youtubes TomTimm all mõned videod kuid viimasel ajal pole viitsinud sellega tegeleda. No tähendab videolõike (shorts) on aastaid ja aastaid aga filmi pole viitsinud kokku panna.

Järgneb 3 minu vaatevinklist tähtsamat uudist:

1. Starship lendas kosmosesse ja mõned minutid hiljem õhku ehkki poliitiliselt korrektselt nimetati seda "Rapid unscheduled disassembly" - äkiline planeerimata lahtivõtmine😏 Asjaosalised eesotsas Eloniga nimetasid lendu enneolematult õnnestunuks. Nojah, lendas kauem ja kõrgemale kui esimene katsetus, paraku läks Elonile 34 miljardit maksma. Huvitav kaua tüüp saab nii kuluka hobiga tegeleda enne kui finantseerijad mõistavad, et nende raha kulutatakse ektsentrikust tuulepea ilutulestikule.

2. POMMUUDIS Tehisaru üks eestvedajatest OpenAI Altman lasti reedel ootamatult lahti ja võeti esmaspäeval OpenAI suurima investori Microsofti poolt tööle. Keegi ei taha rääkida, mis selle draama taga oli, ametlik versioon: "Altman kaotas juhtkonna usalduse" on äärmiselt laialivalguv ja võib tähendada mida iganes. Konspiratsiooniteoreetikud on tulnud välja sadade versioonidega. Minu personaalne arvamus, et on jõutud mingi olulise läbimurde (AGI äkki???) lävele ning tekkis konflikt kuidas edasi minna. Altman ise tegi peale Microsofti tehisintellekti uurimisrühma juhiks nimetamist lühikese avalduse: "Missioon jätkub". Mis iganes, aga tehisintellekti rindel on väga põnevaks ja palavaks läinud - hoidke piip ja prillid!

Ott see aasta pildilt väljas

3. Rallist rääkides pakkus aasta viimane Jaapani WRC etapp suht vähe põnevust, nii tootjate kui sõitjate tiitlid juba võidetud enne seda. Järgmiste kohtade nimel veidi pingutati aga mitte eriti, olid ka mõned lollid vead ja avariid kuid mitte miskit tõsiselt ägedat. Evans võitis kindlalt ja tuli üldkokkuvõttes teiseks. Tänak Jaapanis kuuendaks ja üldkokkuvõttes neljandaks. Eestlase hooaja võttaks kokku sõbnadega: "raisatud aasta". Suurim uudis on hoopis tänane Rovanperä teade, et sõidab vaid osadel etappidel, mis tähendab, et kõigi eelduste kohaselt võistlevad järgmise aasta meistritiitli pärast Tänak, Evans ja Neuville. Kui mingeid suuri apsusid ei juhtu ja Hyundais kahe esisõitja vahel kisklemiseks ei lähe, pean favoriidiks Tänakut - loodetavasti tuleb 2024 põnev hooaeg. Alloleval videol Rovanperä pomm.

Kull või haugas?

Täna tööl ületunde tehes järve ääres jalutades jäi pirakas oksa peal puhkav linnuke silma. Noka, küüniste ja kogukuse põhjal otsustades tegu röövlinnuga, kes võiks meie väiksema kutsiku möödaminnes(lennates) kaasa krabada. Märkasin teda seetõttu, et mitu inimest vahtisid pingsalt pea kuklas puu ladva poole, üks suure objektiiviga plõksis pildistada. Modell ise vaatas tuimalt puu all askeldavaid tüüpe ega teinud teist nägugi. Natuke ootasin lootuses, et tõuseb lendu ja saan veelgi ägedamaid fotosid või isegi video lõigu aga kogu liikumine mida kull pakkus oli aeg-ajalt mööduvaid tervisejooksjaid jälgides pea pööramine. Ehkki ilm ilus hakkas paigal seistes jahedaks minema, võtsin viimase foto ja sammusin tagasi tööle.

Eile sain vist rekordilise kiirusega kuu sada jooksukilti täis. Igaks juhuks norm veits varem kirjas, sest tuleb pisike paus võtta. Praegu ei ütle miks, küll loete kui õige aeg. Näis kas see kuu ratta selga jõuangi, süsta panin juba garaazhi, ilmad vee peal lõbutsemiseks liiga jahedad. Eile lõikasin maja ees kuusel tipu maha: kaasa tahtis kaunistusi tuppa ja puu kipub kirssi varjutama hakkama kui lasta teisel kõrgusse kasvada. Viigipuu pean see nädalavahetus talve vastu ära pakkima.

Luupainaja, ehk miks tasub lastele hea vanem olla ...

Sest lapsed valivad su vanadekodu😉

Kel kalduvusi ärevushäiretele soovitan tõsiselt kaaluda kas edasi lugeda kuna järgnev teema on põhjustanud ka minul, tuntud "külmkõht pohhuistil" mõningaid rikutud unega öid, kui muremõtted kippusid peas keerlema minema. Põhjuseks esiteks asjaolu, et puudutab momendil lähedast ja teiseks möödapääsmatu fakt, et ootab ees tulevikus ka mind nagu kõiki, kellele armuline saatus ei paku kiiret ja äkilist lõppmängu. Nüüdseks olen leppinud, kohanenud ja lahenduse leidnud, kuid annan aru, et paljudel see nii lihtsalt ei lähe. Ei teagi kas probleem või lahendus kui pole selge kas homme tähendab täna või ikka homset.

Hooldereformist tuleb juttu, kes veel ära arvanud pole. Eile lugesin Päevalehe artiklit "Hooldekodude hinnaralli jätkub". Täna lisaks Päevalehe juhtkiri mis süüdistab riigi raha ärimeestele ümberkantimises. Fakti, et kahe tuntud hooldekoduketi omanikud reformi liikmed ei maksa ületähtsustada. Esimese hooga tunne, et hooldereformiga läks nagu tavaliselt venelastel: "Tahtsime parimat aga läks nii nagu ikka". Ehk siis igati üllas eesmärk oli pensioni eest vanuritele tagada koht viisakas hooldekodus, kusjuures hinnavahe katavad riik ja kohalik omavalitsus. 

Kahjuks unustati ära turumajandussüsteemis asumine: eraettevõtete primaarne eesmärk on kasumit maksimaliseerida. Viisakatest hooldekodudest absoluutne enamus kui mitte viimane kui üks eraettevõtted, kes töötavad klassikalise skeemi järgi: hind sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast mitte kuludest. Eraettevõtted ei ole heategevusasutused, ei Eestis ega kusagil mujal. Hooldekodude kohtade arv on järjest defitsiitsemaks läinud, trend sai muidugi hoogu juurde hooldereformiga kui suur hulk kodanikke avastas, et tänu riigitoetusele on neil nüüd võimalik oma vanad sugulased hooldekodusse panna.

Nõudlus kasvas hüppeliselt, pakkumist tuli juurde minimaalselt, hunnik riigi raha suunati hooldekodudesse - absoluutselt loomulik tulemus hooldekodu koha hinnatõus. Kui vaadata tuntumate erahooldekodude (Pihlakodu, Südamekodu, Benita) ja isegi Tallinna linnale kuuluva Iru hinnaskaalat kujunes tulemuseks olukord, kus vaid väga heal majanduslikul järjel inimesed saavad endale lubada kohta viisakas kohas. Suur hulk vanurite lapsi on ise kohe-kohe pensi-ikka jõudmas või juba penskarid. Artiklis on välja toodud Pihlakodu hinnad 1970-2570 euri kuus kahe või ühekohalise toa eest. Teised eriti ei erine, isegi Irus hind juba 1700 ja olles koha peal käinud julgen kinnitada, et ehkki asutus ei ole iseenesest halb siis erakodudega pole võrreldav.

Mis mind ärritab on hooldajate palgatase: 6.5 - 7.5 euri tunnis ju täielik näljapajuk eriti kui võtta arvesse, hooldatavate hulk (2 hooldajat teenindavad 30 hooldealust). Hooldaja kuupalk veits üle tuhande euri samas kui 15 hooldatavat maksavad üle 30000 euri kuus. Ma saan aru, et on palju muid kulusid aga hooldajate euro või paarise palgatõusuga hooldekoha hinna kasvu põhjendamine on küll räige valetamine. Samuti jääb arusaamatuks miks on plaanis erineva hooldevajadusega patsientidele kõigile üks hind kehtestada - ups, unustasin ära ise varem mainitud tõsiasja, et hind ei sõltu kuludest😜

Kas on lahendus, muidugi, alati on, aga kas ka poliitiliselt vastuvõetav - vat selles julgen kahelda. Ükski partei ei julgeks realistlikult töötava variandiga välja tulla. Lahenduseks on riigi poolt viisakate hooldekodude pakkumine, see aga eeldab meeletult raha, mis saab jätkusuutlikult tulla vaid läbi olulise maksutõusu. Paraku tahavad kõik palju raha saada: õpetajad, päästeametnikud, politsei, sõjavägi, koolid, lasteaiad, infrastruktuur, vanurid ... realistlikult vaadates kõigile lihtsalt ei jagu isegi kui tõsta järsult makse või võtta ropult laenu. Mõlemad meetodid oleks aga piduriks majandusele, kust need maksud tulevad - kinnine ring. Sarnane probleem igal pool maailmas, Kanadas hullemgi. Olen kuulnud, et Põhjala heaoluriikides tasemel riiklikud vanadekodud. Kas vastab tõele ei tea, äkki keegi lugejaist oskab valgustada. Samas muidugi ei saa loota, et Eesti riik jaksaks samal tasemel teenust pakkuda.

Turumajanduse olukorras peaks äärmiselt kasumliku ettevõtluse puhul tekkima uusi pakkujaid nagu seeni peale vihma. Mingi lootus ongi hooldekodude pakkumise suurenemises, mis loodetavasti tooks tasapisi hinnataseme talutavuse piirile. Isa mul korralikus kohas ja õnneks olen võimeline seda ka kinni maksma aga 1000-2000 euri kuus lisaväljaminekut inimese kohta käib ilmselt enamusele Eesti leibkondadest üle jõu. Seega on oodata, et hooldekodu kohtade defitsiit kaob suht kiiresti: kas niipea kui hinnad nii kõrgele jõuavad, et potensiaalsed kliendid või nende omaksed seda enam maksta ei jaksa või turule tuleb uusi ja efektiivsemaid ettevõtteid, mis hinnataseme alla tõmbavad.

Fantaasia valdkonda kaldudes pakuks välja vanuritel, kel veel nupp nokib ja nende omastel moodustada mõjukas lobigrupp, mis hakkaks parteidele pinda käima. Vanemad inimesed on teatavasti aktiivsed valijad, nii mõnelegi parteile võib tunduda magus suutäis populaarsuse tõstmiseks selle teemaga tõsiselt tegeleda. Heaks sihtmärgiks võiks olla jõudsal tõusutrendil Isamaa😉 Teine võimalus oleks hakata hoolduskooperatiive-aktsiaseltse moodustama, iga osanik on ka omanik. Laenuhoiu ühistute näol on eeskuju olemas. Eestis peaks olema piisavalt igat sorti hooneid, vanu koolimaju, kultuurimaju, mõisasid, mida võimalik riigi toetusel hooldekoduks ümber kõpitseda. Kui hooldajaile natukenegi viisakamat palka pakkuda, ei tohiks ka tööjõud probleemiks olla. Ainsateks kaikaid kodaraisse pildujateks oleksid ilmselt igasugu regulatsioonide täitmist nõudvad bürokraadid - riiklikud ametkonnad. Muidugi poleks ka erahooldekodud rõõmsad konkurentsi üle.

OK, saan aru, et eelnev on ulme ja ilmselt ei leiduks ei eestvedajaid ega julgeid kaasaminejaid. Seega jääb vaid üle veel kord kinnitada, mida olen paljudele üritanud seletada nii siin kui sealpool Atlandit: loota tasub vaid iseendale. Riigi ja töökoha pensionid ja toetused on toredad asjad, aga neist ei jagu kaugeltki ja nende peale ei saa kindel olla - inflatsioonid, katastroofid, poliitikud, ... võivad momendiga vaiba alt tõmmata. Kui tahad rahulikku suht kindlustatud vanaduspõlve pead selleks ise varud koguma ja võimalikult kindlalt laiali paigutama. Raha ja investeerimine võivad igavad teemad tunduda kuid hiljem eakana patsutad endale õlale kui oled valmistunud. Muidugi mõistuse piires, sest kõige vastu ei saa kunagi end kindlustada ja lõppude lõpuks peab ka elu nautima seni kui selleks jaksu. 

Alternatiiviks on hoobilt kõrvad pea alla panna, kuid sellele õnnele ei saa lootma jääda. Mu arust on kõige vastikum situatsioon terve mõistuse juures viimased eluaastad kusagil voodis vedeledes vireleda. Kui mälu läinud ja katus sõitnud pole ehk nii hull, sest ise suurt enam ei jaga mis toimumas. Paraku on kahtlemata kõrvaltvaatajana pilt teistsugune kui ise kõige keskel olla. Õndsad on lihtsameelsed ja muretud - veel paar aastat tagasi ei mõelnud kordagi selle teema peale.

Mis arvamused teil hoolfdereformi koha pealt on, kuidas võiks välja näha parim lahendus nii et hundid söönud ja lambad terved? Või polegi sellist lahendust olemas ja igaüks peab seisma enda eest nagu seni. Kõige provotseerivam küsimus: Olete mõelnud välja lahenduse enda jaoks või eelistate sellele mõtlemist vältida?

Kõik me, nii kuningad kui kerjused jõuame lõpuks samasse punkti - teadvus hajub kõiksusse ja keha moodustanud aatomid lähevad lõputu ringluse korras taaskasutusse. Iga põlvkonnaga lahjenev "igavene" elu on geenidel meie järglastes, mitte teadvusel kui just ei õpita teadvust mälupanka üles laadima. Egas elusolendid ilmaasjata ole valmis oma elu hinnaga järglasi kaitsma. Tähtis on teekond, kui palju seda nautida oskame raiskamata endale kingitud aega mõttetule rabelemisele, kisklemisele või põdemisele!  

Lõpuks vabandan kui rikkusin päeva neil, kes lõpuni lugesid.

Valeinfo ja identiteedivargus

Istun identiteedivarguse eest,
varastasin selle ühelt mõrtsukalt.

Täna juhtusin töö juures kuulama Delfi Tasku podcasti "Valeinfo Paljastatud!", soovitan soojalt eriti neile, kes uudisi või artikleid lugedes kahtlema hakates algallikaid ei viitsi otsida. Mis muidugi ei tähenda alati, et algallikad sada protsenti tõesed oleks, eriti kui info tuleb poliitilistelt või majanduslikelt huvigruppidelt. Viimases saates oli juttu finants petuskeemidest. Ma alati imestan kui loen või kuulen neist. Samas miks peaks imestama kui leidub kodanikke, kes usuvad lamemaasse, reptiilinimestesse, igasugu konspiratsiooniteooriatesse või nagu enamus inimkonnast issandasse jumalasse tema erinevates vormides. Finantspetuskeemid on sealjuures kokku kirjutatud hulga professionaalsemalt ja kostavad tõepärasemad ning loogilisemad kui pühakirjad. Enamusest neist on muidugi suht lihtne läbi näha - nagu olen ka varem maininud: kui lubatakse ratsa rikkaks teha on selle taga sulid, kui tundub liiga hea ja ilus siis on liiga hea ja ilus.

Identiteedivargus on teine vastik probleem, mis võib täiesti ootamatult inimesele kaela sadada. Seisneb selles, et keegi kurikael saab sinu isikuinfo enda kätte ja kasutab võltsdokumente, et sinu nimel igasugu finantstehinguid teha. Enamasti on süüdi inimene ise kuna hoiab hooletult oma personaalset infot või laseb e-kirjadest või reklaamidest haneks tõmmata. Samas on ka juhuseid kui ettevõtete, firmade või riigiasutuste andmebaasidest varastatakse klientide või töötajate andmed. Kurjategijad, kes varastavad ei kasuta seda ise vaid müüvad tumevõrgus edasi. Infi, mis ei muutu, võib kasutada alles mitme aasta pärast kui juhtum meelest läinud. Meil töö juures oli just juhus kui ühe tüübi nimel võeti pool milli maja laenu välja. Enamasti (mitte alati) õnnestub inimesel siiski vabaneda laenukoormast, kuid toob kaasa hullult jamasid ja kohtukulusid, protsess ise võib venida aastatepikkuseks. Kokkuvõttes tuleb oma personaalset infi võimalikult kiivalt varjata.

Ma ei tea kui suur probleem on identiteedivargus Eestis, aga kui polegi veel siis ei kahtlegi, et peagi jõuab ka sinna. Eesti väiksus (olulisi kliente tuntakse nägupidi) ja tehnoloogiline tase (ID kaart, Veriff, ...) küll pakuvad mõningast lisakaitset.

Mardipäev, aiatööd, läpakas.

Mardipäeva pidu

Laupäeval oli meil vaba päev sest 11.11, ehk esimese maailmasõja lõpupäev - Remembrance Day. Tekkis küsimus miks teise ilmasõja lõpupäev samuti vaba pole, ometigi ju igas mõõdus suurem ja ohvriterohkem. Ametlikke üritusi varjutab siin eelkõige Palestiina-Iisraeli sõda, Ukraina-Vene oma kuidagi tahaplaanile vajunud. Igatahes nii juudid kui araablased pidasid miitinguid ja korraldasid marsse. Veidi on siin löömist olnud aga seni siiski enamasti piirdutud teineteise pühakodade sodimisega. Tüütu käik oli palestiina lippudega autokolonn, mis liiklust takistas, õnneks selleks ajaks läbi kui mul sõita vaja. Lapsed hoopiski korraldasid täiesti apoliitilise rahvusliku ürituse nimega "Mardipäeva filmiühtu pizzaga ja Sleepover". Mitte et ma kurdaks aga selles vanuses olid need peod, kus mina käisin palju suuremad mürglid, mida kodus küll korraldada ei saanud, tavaliselt siirdusime kellegi suvilasse.

Hommikujooksu asendasin lõunajooksuga kuna ärkasin alles 11 ajal. Koer korraldas jälle tramburaid, hea vähemalt, et olen õppinud vaatamata mitmele öisele äratusele kiiresti uuesti uinuma. Ka kohvijoomist poole ühe ajal ei saa just hommikueine hulka arvestada. Kokkuvõttes alustasin aiatöödega alles kahe paiku. Vähemalt ilm oli hea, kümmekond soojakraadi ja palju polnud ka teha: tomativarred välja kiskuda ja ära põletada, lehed riisuda, muru niita. Viimased kaks tööd kombineerisin peale seda kui kiirelt hunniku lehti tomatimaale riisutud. Ülejäänuist käisin muruniitjaga üle ja probleem lahendatud. Tomativarte põletamise käigus viskasin lõkkesse portsu suvel kärbitud kiwi kasvusid. Täielik paugutamine ja ilutulestik läks lahti, hea et naabrid tuletõrjet ei kutsunud. Kui poole kuue ajal lõpetasin oli täiesti pime. Kaasa tegi kuuma kakaod ja vaatasime eesti räppi telekast. Ma pole kunagi sellest suurt pidanud aga üllatusena kostsid nii nublu kui keegi villem päris vahvad.

Mu läpaka patarei on viimasel ajal kiirelt järjest viletsamaks jäänud. Eelmine nädal ei vedanud enam rohkem kui kümmekond minutit ilma stepslisse suskamata välja. Mõni ime, sest läpakas ise saab kohe 5 aastat vanaks. Tavaliselt kestavad patareid kaks, maksimum kolm aastat. Tellisin netist uue, nats kaalusin ja otsustasin kiitvate kasutajahinnangutega hiinaka kasuks. Poole odavam kui lõpumüügil olnud Jaapani originaal, mis teab kaua laos seisnud. Eks näeb kas ja kui hea otsus oli, aga 35 euri pole suur kaotus kui peaks rämpsuks osutuma. Läpakas ise igati vinks-vonks veel, pole mingit vajadust uue ja uhkema järgi. Niikuinii muud selle peal ei tee kui surfan netis, vahin youtube videosid ja toksin blogi.

Läpakal kaas maas, sisikond kõik nähtaval

Patarei vahetamise kohta vaatasin kiirelt ühe video. Kaane maha võtmiseks vaja 10 T4 tähtpea kruvi lahti keerata, patarei eraldamiseks veel neli ristpea PH0. Spets pisikruvikeerajate komplekt, mille tütrele kunagi sünnakingituseks ostsin, kulus marjaks ära. Kaane nagistasin pöidlaküünega klõpsudest lahti, patarei pistiku sikutasin pisikeste näpitsatega. Otsustasin ka ventikat ja kesta alust ruumi puhastada, teatava üllatusena polnudki eriti tolmu. Kokkuvõttes läks veerand tundi selle operatsiooni peale ja kui uskuda läpaka patarei seadistusi lubas nüüd üle kuue tunni juhtmevaba kasutust. Kui patarei osutub kvaliteetseks olen väikese kulu ja tühise vaevaga läpakale paar aastat eluiga juurde keevitanud.

Isale ja vanaisale mõeldes.

Isaga Pärnu rannas, mina kahepoolene

Siinmaal isadepäev millalgi suve alguses, Eestis aga täna nagu selgus. Isaga on mul igati vedanud. Esimesed mälestused seotud igal pool koos käimistest, küll matkamas, suusatamas ja rannas. Kõrvaloleval rannapildil Pärnus olen kahepoolene ega muidugi mäleta seda. Samas hilisematest Pärnus suvemajas viibistest hulgaliselt mälestusi. Kui mõtlema hakata siis enda arust on isast täiesti esimene selgem mälestus jalutuskäigust Tähtvere metsas. Väidetavalt sööbivad mällu tugeva emotsionaalse laengu andnud momendid. Tollest korrast lausa kaks: nägime rästikut, keda isa näitas ja siis oksaga tee pealt metsa alla rohu sisse juhatas. Teine meie oja ääres kaugus pissimisest, milles ma vaatamata hirmsale pingutamisele oma suureks meelehärmiks kaotajaks jäin😀 Natuke suuremana oli tema käest nii põnev igasugu teadmisi välja pinnida alates sellest miks putukatel palju jalgu kuni kosmost puudutavate teemadeni. Teismelise ajal ei piiratud mind eriti. Isa arusaamine: vabadusega kaasneb vastutus. Seni kui koolis hinded korras ja trennis käin ei sega ta end minu tegemistesse. Lisaks isaks olemisele sai ta ka vanaisarolli harjutada, hoidis mitme kuu jooksul Torontos meie mõlemat last kui need pisikesed olid lisaks muidugi ka igasuvistel Eestikülastustel.

Veel aasta paari eest arutasime saunas omavahel maailmaprobleeme aga eelmise sügise koroona pani vanahärrale põntsu. Mõned päevad oli päris kriitilises seisus ja isegi hapniku peal, haiglast lõpuks välja saades tükk maad vanemaks jäänud kui 90 aastase kohta nii saab öelda. Ega muidugi kindlalt tea aga peale koroonat halvenes mälu järsult ja varasem krapsakas kõnnak muutus suht vaevaliseks. Kurb kõrvalt vaadata kuidas nii ärgas mõistus tasapisi hajub. Lohutuseks vaid see, et väidetavalt elavad nad omas maailmas ning seni kui füüsilised vajadused rahuldatud ja hoolitsus tagatud on suht rahul. Minule jääb ta alatiseks meelde selle isana, kes puu otsa aitas, laskma ja malet mängima õpetas, suusatama ja süstasõidule viis, Pärnu ja Vääna vahet sõidutas ning oma meeletu töövõimega nagu muuseas mitu maja ehitas ja remontis.

Üldistamise ohtlikkusest ja sellest kuidas magavale kassile hiir suhu jooksis

Viimaste aastate jooksul on meie kandis ringihulkuvaid müügimehi-ukselekoputajaid õige väheks jäänud. Harvem kui kord kuus ilmub keegi etteteatamata ukse taha. Isegi telefonimüüjad mind enam ei tülita. Raske sellisele õnnele loota, et olen ise eriline või müügimeeste nimekirjades lootusetu juhtumina maha kantud. Vahel kui mõni koputabki ei viitsi ukselegi minna, lasen koeral tülitajad haukumisega minema peletada.

Kolmapäeval olin just jooksmast tulnud ja dushi alt väljas vaid rätik ümber niuete kohvimasina üles sättinud kui ukse taga koputati. Laususin kutsikale, no vaatame nalja pärast, kes seekord mu hinge järgi tulnud. Ukse taga oli kaks üliviisakalt riides prouat, kes poolpaljast mind nähes ehmunult sammukese taganesid. Kergitasin kulmu ja mühatasin küsivalt samas pealetükkivat muiet ning urisevat koera kaelarima pidi tagasi hoides.

Üks proua sai kõnevõime tagasi: "Vist ei ole kõige parem moment igavesest elust rääkimiseks". Noogutasin nõustuvalt samal ajal kui koduse Kerberose urin oli võõrast häält kuuldes tooni võrra ähvardavamaks muutunud. "Aga siin on reklaamleheke, olete igal ajal teretulnud meie lähedalasuvasse babtistikirikusse". Prouad tegid kibekähku vehkat enne kui jõudsin oma leivanumbri välja käia, mida sellise seltskonna eemalhoidmiseks kasutan: Ma olen satanist, momendi olekus võinuks ka nudist juurde lisada😁

Panin ukse kinni ja pakkusin kutsale maiust hea esinemise eest, olnuks inimene löönuks patsi Sushiga. Rätiku riputasin kuivama ja läksin ihualasti kohvi kallama kui kostis uuesti koputus. "Mida pekki, te esimese korraga sulaselgest "inglishist" aru ei saanud või", urisesin omaette. Kuts pistis järgmise maiuse lootuses ägedalt haukuma. Korraks käis peast läbi mõte piiblisulaseid aadamaülikonnas üllatada, aga seadusehirmus (indecent exposure) tõmbasin enne ukse avamist alukad jalga. Hästi tegin, ukse taga seisis turske neeger, justkui raskekaalu poksiringist välja astunud ... Laskmata end mu välimusest häirida tutvustas madala häälega: "Minu nimi on Lance".

Kui tundmatut musta meest ukse taga nähes tekib paljudel refleks kärbiku järgi haarata siis meie rajoonis tavaliselt tegu rahumeelsete muru niitmise või lumeajamise teenust pakkuvate tüüpidega. See vend oli aga kübe liiga heas vormis ja korralikult riides. Polnud tuju lasta kohvil külmaks minna, enne kui mees jõudis jätkata lõikasin vahele: "Pole vaja uusi aknaid, katus tipp-topp, välisuks pole enam esimeses nooruses, aga selle värvin ise". Tüüp neelatas enne kui peale lühikest pausi jätkas: "Ma pakun sulle 200 dollarit".

Kas finantsmaailmas tõepoolest sihuke konkurents, et investeerimisgurud käivad nüüd juba uksel kliente noolimas🤔 Tegelt muidugi tüüpiline suli, kes üritab raha välja petta. Hakkasin ust kinni lükkama kui tüüp hüüatas: "Ma olen filmimeeskonnaga". Peatusin, vaimusilmas kangastus filmitähe hiilgav karjäär ... totralt õnnelik naeratus ilmselt peegeldas mu mõtteid liiga selgelt. Järgmise lausega tõi mees halastamatult mu maa peale tagasi: "Kahe soti eest rendiks su sissesõiduteed, paar autot vaja homme parkida".

Üritasin pettumust varjata ja proovisin halva mängu juures head nägu teha. Ok, Hollywoodi seekord ei jõua aga kolme kasti õlle raha nagu maast leitud. Ei hakanud isegi ülemusega nõu pidama, andsin kohe jaatava vastuse. Päevaks viin meie autod tütre kortermaja garaazhi, mis see seitsesada meetrit jalutada kui autot vaja. Vahetasime kontaktid, raha lubas hommikul üle kanda, mis tõepoolest ka juhtus.

Kokkuvõttes olingi ainus kannataja, hommikul pidin kodust kümme minti tavalisest varem lahkuma. Naabermaja ees, kus põhiline võtteplats, käis suurem sagimine. Igatsorti abimehed ja tehnikud jooksid ringi, ühtki kuulsat näitlejat silma ei hakanud, ega ma tegelt poleks tundnud ka.

Paraku mis kergelt tulnud see kergelt läheb. Kaasa käis järgmisel hommikul kutsikutega veterinaari juures igaaastasel ülevaatusel, ei julgend küsidagi palju finantsi sinna kulus. 

Aktiivne nädalavahetus.

Kuldne katanaiskond koos treeneriga

Laupäeval karate turniir, kus käisin noorema tütre esinemist vaatamas. Ta käib momendil ainsana meie perest aktiivselt trennis. Koos vanema plikaga võtsime pausi kui koroona algas ja pole ikka veel tagasi läinud ehkki see mõte kuklas tiksub. Kiki on nüüd juba neljanda dani must vöö, võitis võistlustel kõik, millest osa võttis:  vabavõitluse, kata ja meeskondliku kata. Ehkki võistlejaid väga palju ei olnud on areng siiski  silmnähtav. Löögid kiired ja hästi fikseeritud, kõrged jalalöögid lõdvalt pingutuseta, painduvust on kenasti säilitada suutnud.

Pühapäeva öösel käisin tööl, hommikul seitsmeks koju ja kohe magama. Üheteist ajal ärkasin täitsa värskena. Ilm novembri kohta suht soe, +12C kerge vihm. Ajasin lühkarid jalga, õhukese fleece särgi peale ja läksin jooksma. Jalgades nii hea tunne, et siirdusin tavapärase 7K asemel pikemale jõekese ääres pargis kulgevale 11km ringile. Kilomeetrite vaheajad head, kukkus juba teist korda 10K kõigi aegade kolmas tulemus, seekord ajaga 46:32.

Eile naljakas vahejuhtum hommikujooksu ajal. Orav silkas üle tee mind märkamata, kokkupõrget ei suutnud ära hoida. Jõudsin röögatada "kuradi idikas" enne kui loom peaga vastu mu paremat pahkluud põrutas ja esimese hooga säärt pidi ülespoole pürgis. Viibutasin ehmunult jalga, elukas mõistis viga, lasi lahti ja lendas uhke kaarega eemale murule. Nii nad auto alla jäävad, palju ei puudunud, et oleks loomakese lömaks astunud.

Täna öösel esimesed tõsisemad külmakraadid. Hommikul pudenesid lehed puudelt lausa lehesajuna. Eriti ilmekas vahtra ja Biloba puu, mille alla kollakasoranzh või kollakasroheline vaip tekkinud. Kutsadel meeldib hullult lehehunnikutes nuuskida ja neid märgistada. See aasta andis linn teada, et enam lehti ära ei veeta. Mitmel pole kohale jõudnud, ikka suured hunnikud tee äärde riisunud. Mina teen nagu ikka, osa lähevad komposti, osa tomatimaale ja osast käin muruniitjaga üle - hea väetis, kevadeks pole lõhnagi järgi. Mingi portsu kergeid ja kuivasid hoian viigipuu katmiseks.

Agenda47 - clear & present danger

Õhtul koertega jalutades nägin naabri aias skunksi,
 kõigile parem kui Trump temaga koha vahetaks😉

Pidasin Ukraina sõja tulemust sündmuseks, mis pikaks ajaks määrab maailma ajaloo suuna. Arvan ikka sama, kuid mis on kõige oluliseimaks sõja tulemust määravaks faktoriks? Tahame tunnistada või mitte, ilma kahtluseta on selleks USA roll. Euroopa toetus küll oluline kuid sõjalisest aspektist vaadatuna ebapiisav. Nagu demokraatliku riigi puhul kombeks määravad USA suhtumise ja tegevuse sealsed valimised. Tänapäeva infosõja tingimustes kipub aga suur eelis olema neil, kes oskavad osavamalt masse manipuleerida - igat masti populistid.

Seega julgen väita, et USA valimised otsustavad nii Ukraina sõja tulemuse kui ka omakorda sellest sõltuva maailma ajaloo arengu lähematel aastakümnetel. Mõni ime, et külmavärinad tulevad peale vaadates kel suurimad võimalused presidendiks saada. Äsjane spiikeri valimine andis aimu vabariiklaste meelsusest. Momendi kahest põhikandidaadist on Bidenil hulk puudusi lisaks vanusele ja otsustusvõimetusele kuid Trump tõotab ennenägematut katastroofi. Ameeriklased, võtke end kokku, leidke ometi normaalsed kandidaadid mõlemale parteile.

Bideni puhul Ukraina koha pealt ilmselt oodata vinduvat abi jätkumist, mitte küllaldast sõja kiirelt võidukalt lõpetamiseks. Trumpi agendast annab kõige paremini aimu tema programm Agenda47. Meid, Ukrainat, Euroopat ja ka laiemalt maailmakorraldust puudutavaks aspektiks on plaan NATO's osalemist piirata või hoopis lahkuda, Ukraina abi vähendada või lõpetada. See tooks kaasa sunnitud vaherahu sõjas, pettumuse lääne süsteemis. Vene kasutaks puhkemomenti uue rünnaku ettevalmistamiseks ja vigade parandamiseks. Hiina, Põhja-Korea, Iraan ning teised autoritaarsed riigid saaks julgust agressiivseks käitumiseks, seni on USA vari neid tagasi hoidnud. Ajaloost paralleele tuues: ärge unustage Münchenit ja kuhu Hitlerile järgi andmine välja viis.

Trumpi ametlik valitsemis (mitte valimis) programm: Agenda47. Esitan mõned huvitavamad punktid, mitte kogu agenda, mida võite soovi korral originaalallikast ise vaadata.

+ USA NATO's osalemise piiramine või välja astumine.

+ Ukraina sõja lõpetamine ja rahvusvahelise abi järsk piiramine.

+ Üleüldine impordimaks ameerika majanduse kaitseks.

+ Energiahindade alandamine läbi fossiilkütuste tootmise tõstmise.

+ Inflatsiooni ohjeldamine läbi energiahindade alandamise.

+ Immigratsiooni järsk piiramine ja immigrantide lastele automaatselt sünnipärase kodakondsuse andmise lõpetamine.

+ Kodutute küüditamine linnapiiridest välja telklinnakutesse kuni otsustatakse mis nendega edasi teha.

+ Nõue õpetajatele "patriootlike" väärtuste tunnistamisest.

+ Riigitöötajate partei lojaalsuspõhine teenistusse võtmine ja vabastamine.

+ Investeeringud lendavate autode loomisse🙄

+ Regulatsioonide ja reegliteta "Vabalinnade" ehitamine riigi maale.

Kokkuvõtvalt: protektsionistlik-populistlik agenda. Trump oskab vajutada nuppudele, mis ameeriklasi kõnetavad: bensuhind, regulatsioonid, immigratsioon, protektsionism, patriotism, ...  Osa punkte otseselt autoritaarsetele rezhiimidele omased (patriotismi ja lojaalsuse nõue) osa lihtsalt muigama panevad (lendautod ja vabalinnad).

Trumpi tsitaat märtsikuisest kõnest: "The greatest threat to Western civilization today is not Russia. It's probably, more than anything else, ourselves and some of the horrible, USA-hating people that represent us." Kostab nii tuttavalt nõukogulik rahvavaenlaste otsimine meie endi keskelt.

Kui natuke fantaasiavaldkonda suunduda võib vastikuim Trumpi valimisvõidule järgnev stsenaarium viia kolmanda maailmasõjani:

1. 2025 Ukraina-Vene sõjas vaherahu vene tingimustel kuna USA toetus väheneb või kaob.

2. Paar-kolm aastat kõigi poolte pingelist võidurelvastumist. Edukam ja intensiivsem autoritaarsete režiimide puhul, kus elatustaseme langusest tingitud inimeste protestide pärast ei pea muretsema.

3. 2028-2029 Vene, Hiina, Põhja-Korea, Iraani, ... koordineeritud rünnakud eri sihtmärkide vastu, suuremahulisuse tõttu ei suuda USA ega poliitiliselt killustatud NATO efektiivselt vastata. Vene sihtmärk Ukraina ja võibolla ka mõni nõrgem NATO liitlane, Hiinal Taiwan, Põhja-Koreal Lõuna-Korea, Iraanil koos mõne teise Lähis-Ida riigiga (Süüria, Iraak, ...) Iisrael, võimalik et liitub teisigi avantüriste, kes proovivad sogases vees rasvast kala püüda - KOLMAS MAAILMASÕDA.

USA seatakse raske valiku ette, millise liitlase kaitseks või kas üldse sõtta astuda. Võib juhtuda, et nagu eelmise kahe suursõja puhul üritavad Ameeriklased üldse kõrvale hoida ja annavad diktaatoritele vabad käed, mis toob paratamatult kaasa nii liberaalse demokraatia kui Ameerika maailmavõimu hääbumise - saabub vene ja hiina kauaoodatud niinimetatud "multipolaarne" maailm, kus suurvõimud otsustavad omavahel maailma asju väiksematega konsulteerimata. Seaduslikkuse ja korra asemel hakkab valitsema toores jõud. Ei vene ega USA mõista, et tegelikult rajab selline korraldus tee Hiina absoluutsele ülemvõimule, kes juba praegu USA'ga samal tasemel kuid venest 10x tugevam.

Jääb vaid loota "õnnetule" juhusele, sest kui arvamusküsitlusi uskuda ei saa ameerika valijate arukusele loota.

P.S. Lexil oli aasta tagasi päris huvitav podcast #335 USA presidentide (Bush, Obama, Trump) välispoliitika nõuniku Fiona Hilliga, teemaks nii Trump kui Putin.

P.P.S. Terrase intervjuud, kus ta sarnaseid mõtteid väljendas, nägin alles peale enda postituse kirjutamist.

Samhain

Järgneb tehisintellekti vastus minu eelmise postituse kommentaarist ajendatud küsimusele Halloweeni päritolu kohta - tuleb tunnistada, et üllatavalt informaatiline ja heas eesti keeles kui palusin originaalset inglisekeelset vastet (postituse lõpus kaldkirjas) tõlkida. Lühidalt: Halloween pole kaugeltki USA traditsioon, lihtsalt USA poolt populariseeritud ja seoses popkultuuriga ka laia maailma eksporditud.

Halloween on pidu, mis toimub igal aastal 31. oktoobril. Sellel on pikk ja keeruline ajalugu, mis hõlmab erinevaid kultuure ja traditsioone. Mõne allika järgi sai Halloween alguse iidsest keldi festivalist Samhain, mis tähistas saagikoristuse lõppu ja pimeda talve algust. Keldid uskusid, et sel ööl said surnute vaimud üle minna elavate maailma ja tekitada pahandust või kahju. Nende vaimude peletamiseks süütasid nad lõkkeid ja kandsid loomanahkadest kostüüme.

Hiljem, kui Rooma impeerium vallutas keldi maad, lisasid nad Samhaini tähistamisele mõned oma festivalid, näiteks Feralia, päev surnute austamiseks, ja Pomona, päev vilja- ja puujumalanna austamiseks.

Kaheksandal sajandil kuulutas paavst Gregorius III 1. novembriks kõigi pühakute päevaks, päevaks, mil austatakse kõiki kristlikke märtereid ja pühakuid. Eelnev öö sai tuntuks kui kõigi pühade õhtu, mis lõpuks muutus Halloweeniks. Mõned Samhaini traditsioonid, nagu kostümeerimine ja toidu pakkumine vaimudele, lisati kristlikule tähistamisele.

Halloween toodi Põhja-Ameerikasse iiri ja šoti immigrantide poolt 19. sajandil. Nad kohandasid mõned oma kombed uuele keskkonnale, näiteks nikerdasid naeritest laternate asemel kõrvitsatest laternaid. Nad tutvustasid ka trick-or-treat harjumust, kus lapsed läheksid uksest ukseni maiustusi küsima või nalja tegema.

Tänapäeval on Halloween populaarne ja kommertsialiseeritud püha paljudes maailma riikides. Seda tähistatakse erinevate tegevustega, nagu kostüümipeod, kummitusatraktsioonid, õudusfilmid ja kommid. Mõned inimesed järgivad ka Halloweeni religioosseid või vaimseid aspekte, nagu palvetamine surnute hingede eest või nende esivanemate austamine.

Halloween is a celebration that takes place on October 31 every year. It has a long and complex history, involving different cultures and traditions. According to some sources, Halloween originated from the ancient Celtic festival of Samhain, which marked the end of the harvest season and the beginning of the dark winter. The Celts believed that on this night, the spirits of the dead could cross over to the living world and cause mischief or harm. To ward off these ghosts, they lit bonfires and wore costumes made of animal skins123

Later, when the Roman Empire conquered the Celtic lands, they added some of their own festivals to the Samhain celebration, such as Feralia, a day to honor the dead, and Pomona, a day to honor the goddess of fruit and trees12

In the eighth century, Pope Gregory III declared November 1 as All Saints’ Day, a day to honor all the Christian martyrs and saints. The night before became known as All Hallows’ Eve, which eventually became Halloween. Some of the Samhain traditions, such as dressing up and offering food to the spirits, were incorporated into the Christian observance12

Halloween was brought to North America by Irish and Scottish immigrants in the 19th century. They adapted some of their customs to the new environment, such as carving pumpkins instead of turnips into jack-o-lanterns. They also introduced the practice of trick-or-treating, where children would go door-to-door asking for treats or playing pranks123

Today, Halloween is a popular and commercialized holiday in many countries around the world. It is celebrated with various activities, such as costume parties, haunted attractions, horror movies, and candy. Some people also observe religious or spiritual aspects of Halloween, such as praying for the souls of the dead or honoring their ancestors12