Luupainaja, ehk miks tasub lastele hea vanem olla ...

Sest lapsed valivad su vanadekodu😉

Kel kalduvusi ärevushäiretele soovitan tõsiselt kaaluda kas edasi lugeda kuna järgnev teema on põhjustanud ka minul, tuntud "külmkõht pohhuistil" mõningaid rikutud unega öid, kui muremõtted kippusid peas keerlema minema. Põhjuseks esiteks asjaolu, et puudutab momendil lähedast ja teiseks möödapääsmatu fakt, et ootab ees tulevikus ka mind nagu kõiki, kellele armuline saatus ei paku kiiret ja äkilist lõppmängu. Nüüdseks olen leppinud, kohanenud ja lahenduse leidnud, kuid annan aru, et paljudel see nii lihtsalt ei lähe. Ei teagi kas probleem või lahendus kui pole selge kas homme tähendab täna või ikka homset.

Hooldereformist tuleb juttu, kes veel ära arvanud pole. Eile lugesin Päevalehe artiklit "Hooldekodude hinnaralli jätkub". Täna lisaks Päevalehe juhtkiri mis süüdistab riigi raha ärimeestele ümberkantimises. Fakti, et kahe tuntud hooldekoduketi omanikud reformi liikmed ei maksa ületähtsustada. Esimese hooga tunne, et hooldereformiga läks nagu tavaliselt venelastel: "Tahtsime parimat aga läks nii nagu ikka". Ehk siis igati üllas eesmärk oli pensioni eest vanuritele tagada koht viisakas hooldekodus, kusjuures hinnavahe katavad riik ja kohalik omavalitsus. 

Kahjuks unustati ära turumajandussüsteemis asumine: eraettevõtete primaarne eesmärk on kasumit maksimaliseerida. Viisakatest hooldekodudest absoluutne enamus kui mitte viimane kui üks eraettevõtted, kes töötavad klassikalise skeemi järgi: hind sõltub nõudluse ja pakkumise vahekorrast mitte kuludest. Eraettevõtted ei ole heategevusasutused, ei Eestis ega kusagil mujal. Hooldekodude kohtade arv on järjest defitsiitsemaks läinud, trend sai muidugi hoogu juurde hooldereformiga kui suur hulk kodanikke avastas, et tänu riigitoetusele on neil nüüd võimalik oma vanad sugulased hooldekodusse panna.

Nõudlus kasvas hüppeliselt, pakkumist tuli juurde minimaalselt, hunnik riigi raha suunati hooldekodudesse - absoluutselt loomulik tulemus hooldekodu koha hinnatõus. Kui vaadata tuntumate erahooldekodude (Pihlakodu, Südamekodu, Benita) ja isegi Tallinna linnale kuuluva Iru hinnaskaalat kujunes tulemuseks olukord, kus vaid väga heal majanduslikul järjel inimesed saavad endale lubada kohta viisakas kohas. Suur hulk vanurite lapsi on ise kohe-kohe pensi-ikka jõudmas või juba penskarid. Artiklis on välja toodud Pihlakodu hinnad 1970-2570 euri kuus kahe või ühekohalise toa eest. Teised eriti ei erine, isegi Irus hind juba 1700 ja olles koha peal käinud julgen kinnitada, et ehkki asutus ei ole iseenesest halb siis erakodudega pole võrreldav.

Mis mind ärritab on hooldajate palgatase: 6.5 - 7.5 euri tunnis ju täielik näljapajuk eriti kui võtta arvesse, hooldatavate hulk (2 hooldajat teenindavad 30 hooldealust). Hooldaja kuupalk veits üle tuhande euri samas kui 15 hooldatavat maksavad üle 30000 euri kuus. Ma saan aru, et on palju muid kulusid aga hooldajate euro või paarise palgatõusuga hooldekoha hinna kasvu põhjendamine on küll räige valetamine. Samuti jääb arusaamatuks miks on plaanis erineva hooldevajadusega patsientidele kõigile üks hind kehtestada - ups, unustasin ära ise varem mainitud tõsiasja, et hind ei sõltu kuludest😜

Kas on lahendus, muidugi, alati on, aga kas ka poliitiliselt vastuvõetav - vat selles julgen kahelda. Ükski partei ei julgeks realistlikult töötava variandiga välja tulla. Lahenduseks on riigi poolt viisakate hooldekodude pakkumine, see aga eeldab meeletult raha, mis saab jätkusuutlikult tulla vaid läbi olulise maksutõusu. Paraku tahavad kõik palju raha saada: õpetajad, päästeametnikud, politsei, sõjavägi, koolid, lasteaiad, infrastruktuur, vanurid ... realistlikult vaadates kõigile lihtsalt ei jagu isegi kui tõsta järsult makse või võtta ropult laenu. Mõlemad meetodid oleks aga piduriks majandusele, kust need maksud tulevad - kinnine ring. Sarnane probleem igal pool maailmas, Kanadas hullemgi. Olen kuulnud, et Põhjala heaoluriikides tasemel riiklikud vanadekodud. Kas vastab tõele ei tea, äkki keegi lugejaist oskab valgustada. Samas muidugi ei saa loota, et Eesti riik jaksaks samal tasemel teenust pakkuda.

Turumajanduse olukorras peaks äärmiselt kasumliku ettevõtluse puhul tekkima uusi pakkujaid nagu seeni peale vihma. Mingi lootus ongi hooldekodude pakkumise suurenemises, mis loodetavasti tooks tasapisi hinnataseme talutavuse piirile. Isa mul korralikus kohas ja õnneks olen võimeline seda ka kinni maksma aga 1000-2000 euri kuus lisaväljaminekut inimese kohta käib ilmselt enamusele Eesti leibkondadest üle jõu. Seega on oodata, et hooldekodu kohtade defitsiit kaob suht kiiresti: kas niipea kui hinnad nii kõrgele jõuavad, et potensiaalsed kliendid või nende omaksed seda enam maksta ei jaksa või turule tuleb uusi ja efektiivsemaid ettevõtteid, mis hinnataseme alla tõmbavad.

Fantaasia valdkonda kaldudes pakuks välja vanuritel, kel veel nupp nokib ja nende omastel moodustada mõjukas lobigrupp, mis hakkaks parteidele pinda käima. Vanemad inimesed on teatavasti aktiivsed valijad, nii mõnelegi parteile võib tunduda magus suutäis populaarsuse tõstmiseks selle teemaga tõsiselt tegeleda. Heaks sihtmärgiks võiks olla jõudsal tõusutrendil Isamaa😉 Teine võimalus oleks hakata hoolduskooperatiive-aktsiaseltse moodustama, iga osanik on ka omanik. Laenuhoiu ühistute näol on eeskuju olemas. Eestis peaks olema piisavalt igat sorti hooneid, vanu koolimaju, kultuurimaju, mõisasid, mida võimalik riigi toetusel hooldekoduks ümber kõpitseda. Kui hooldajaile natukenegi viisakamat palka pakkuda, ei tohiks ka tööjõud probleemiks olla. Ainsateks kaikaid kodaraisse pildujateks oleksid ilmselt igasugu regulatsioonide täitmist nõudvad bürokraadid - riiklikud ametkonnad. Muidugi poleks ka erahooldekodud rõõmsad konkurentsi üle.

OK, saan aru, et eelnev on ulme ja ilmselt ei leiduks ei eestvedajaid ega julgeid kaasaminejaid. Seega jääb vaid üle veel kord kinnitada, mida olen paljudele üritanud seletada nii siin kui sealpool Atlandit: loota tasub vaid iseendale. Riigi ja töökoha pensionid ja toetused on toredad asjad, aga neist ei jagu kaugeltki ja nende peale ei saa kindel olla - inflatsioonid, katastroofid, poliitikud, ... võivad momendiga vaiba alt tõmmata. Kui tahad rahulikku suht kindlustatud vanaduspõlve pead selleks ise varud koguma ja võimalikult kindlalt laiali paigutama. Raha ja investeerimine võivad igavad teemad tunduda kuid hiljem eakana patsutad endale õlale kui oled valmistunud. Muidugi mõistuse piires, sest kõige vastu ei saa kunagi end kindlustada ja lõppude lõpuks peab ka elu nautima seni kui selleks jaksu. 

Alternatiiviks on hoobilt kõrvad pea alla panna, kuid sellele õnnele ei saa lootma jääda. Mu arust on kõige vastikum situatsioon terve mõistuse juures viimased eluaastad kusagil voodis vedeledes vireleda. Kui mälu läinud ja katus sõitnud pole ehk nii hull, sest ise suurt enam ei jaga mis toimumas. Paraku on kahtlemata kõrvaltvaatajana pilt teistsugune kui ise kõige keskel olla. Õndsad on lihtsameelsed ja muretud - veel paar aastat tagasi ei mõelnud kordagi selle teema peale.

Mis arvamused teil hoolfdereformi koha pealt on, kuidas võiks välja näha parim lahendus nii et hundid söönud ja lambad terved? Või polegi sellist lahendust olemas ja igaüks peab seisma enda eest nagu seni. Kõige provotseerivam küsimus: Olete mõelnud välja lahenduse enda jaoks või eelistate sellele mõtlemist vältida?

Kõik me, nii kuningad kui kerjused jõuame lõpuks samasse punkti - teadvus hajub kõiksusse ja keha moodustanud aatomid lähevad lõputu ringluse korras taaskasutusse. Iga põlvkonnaga lahjenev "igavene" elu on geenidel meie järglastes, mitte teadvusel kui just ei õpita teadvust mälupanka üles laadima. Egas elusolendid ilmaasjata ole valmis oma elu hinnaga järglasi kaitsma. Tähtis on teekond, kui palju seda nautida oskame raiskamata endale kingitud aega mõttetule rabelemisele, kisklemisele või põdemisele!  

Lõpuks vabandan kui rikkusin päeva neil, kes lõpuni lugesid.