Lähisajaloost ja Välispoliitikast

Harva kui juhtun lugema artiklit, mis ühest küljest julgeb asju nimetada nende õigete nimedega tegelikku olukorda ilustamata ja mis kattub sisuliselt 100% minu nägemusega. Kalev Stoicescu: "Trump 2.0 oleks katastroof" Eesti Päevalehes on just selline analüüs maailma üleüldisest poliitika ja julgeolekuseisust. Päevalehes on üldse viimasel ajal hulk asjalikke artikleid silma jäänud. Loodan, et autor ei pahanda kui mõningaid lõike (koos endapoolse lühendamise ja lisadega) järgnevalt tsiteerin:

Demokraatlik maailm on olelusvõitluses, mida ta ei võta veel tõsiselt

Venemaa ründas Ukrainat 2014. aastal ning lääs reageeris sanktsioonidega. Hiina kuulutas välja „Vöö ja tee“ initsiatiivi juba 2013. aastal, sisuks majanduslik ja poliitiline ekspansioon praktiliselt kogu maailmas.

Paar aastat varem algas „Araabia kevad“, mis raputas islamimaailma. Türannia ja korruptsiooni vastaste väljaastumiste levikus mängis olulist rolli sotsiaalmeedia. Venemaa ja Hiina olid esialgu ehmunud, kuid avastasid, et sotsiaalmeedia on tegelikult suurepärane relv nende enda käsutuses.

Paar aastat hiljem astus Suurbritannia Euroopa Liidust välja, USA presidendiks valiti Trump. Indu said paremäärmuslased-ultrapopulistid Ameerikas, Ungaris ning mujal Euroopas. Venemaa propaganda ja desinformatsioon kogus tuure ja paraku ka järgijaid demokraatlikus maailmas.

Algas demokraatia väljast- ja seestpoolt nõrgestamise protsess, mis kestab tänaseni ning kindlasti jätkub ja võimendub tulevikus. Liberaalse demokraatia kaitsjaid sildistatakse äärmuslasteks ning demokraatia ja sõnavabaduse kägistajateks. Koguni fašistideks, kui meenutada Martin Helme hiljutisi sõnu riigikogu kõnepuldis.

2020. aasta alguses Covid-19. Kaks aastat hiljem Venemaa täiemahuline vallutussõda Ukraina vastu. Maailmakorra ümberkujundamise katse algas umbes tosin aastat tagasi. Venemaa, Hiina ja nende mõttekaaslased läksid rünnakule hirmus, et liberaalne demokraatia nakatab neidki kukutades praegused rezhiimid.

Nad taotlevad maailma, mis on küll 21. sajandile kohaselt kõrgtehnoloogiline ja globaliseerunud, kuid mõtteviisilt 19. sajandi tasemel. Poliitiliselt ja mentaalselt elavad venelased koloniaalsete vallutussõdade ja usuäärmusluse ajastus. Nad ammutavad sealt oma koletislikule käitumisele ja mõttemaailmale õigustust, mida jääb ülegi.

Läänemaailm elab olelusvõitluses, mida ta ei võta paraku veel tõsiselt. Paljud elavad jätkuvalt soovmõtlemises ja põhjendamata lootuses, et need ohud võib-olla kaovad kuidagi ära. Äkki on võimalik vastaspoolega mingil viisil kokku leppida. See on kahjuks täiesti asjatu lootus. Nemad ei tee kompromisse oma huvide arvelt.

Ebademokraatlikud riigid ja režiimid ründavad demokraatiad kuna tunnetavad ennast ohustatuna lootes õigusega läänemaailma otsustusvõimetusele. Demokraatia on loomu poolest liberaalne lubades vohada nii populistlikul ja äärmuslikul parem kui vasakpoolsusel. Äärmuspopulistide toetajad võõranduvad pea täielikult peavoolust ja mullistuvad oma „alternatiivsetes“ infokanalites, mis esitavad oma "tõdesid" ja "fakte", millel pole reeglina reaalsuse ja teadusega midagi pistmist.

Läänemaailma majandus kannatab, nagu ka inimeste elujärg. Sõjas, mis muudab maailma, ei saagi olla teisiti, kuid üha rohkemate inimeste viha kasvab ja see on suunatud demokraatlikult valitud võimude vastu. Keegi peab ju süüdi olema. Populistliku vihaga lähevad kaasa ka paljud meediakanalid. Seda enam, et müüvad skandaalid ja halvad, mitte head, uudised. Demokraatlike riikide elanikud on tohutu psühholoogilise surve all. Covid, sõjad, majandus.

Venemaa aplodeerib ja kütab vastandumist lääne ühiskondades nii palju kui jaksab. Kasulikud idioodid, keda piisavalt leidub, lähevad hurraaga kaasa. Mida nõrgemad ja lõhestatumad on lääneriigid, seda parem Moskvale ja Pekingile. Putini sõber Orbán sai endale liitlase Slovakkias. Ta pole enam üksi, ujudes Euroopa Liidus vastuvoolu.

USA presidendivalimised tuleva aasta novembris on päris tõehetk. Kui valituks osutub Donald Trump, kes on valmis demokraatiale põhinevat õigusriiki ja vabadusi ohvriks tooma, võib demokraatlik lääs kokku kukkuda, sest USA on selle vundament ja Euroopa ei suuda veel üksi enda eest seista.

Trump 2.0, millele Kreml sõda venitades loodab, oleks katastroof. NATO jäi püsima mitte tänu, vaid vaatamata temale. Need, kes Euroopas, sealhulgas Eestis, unistavad Trumpi tagasitulekust, kuid samas väidavad, et on oma maa patrioodid ja päästjad, peaksid ikka korraks kukalt kratsima, kui neil on vähegi mõistust ja vastutustunnet, ja aduma, et demokraatia allakäik Ameerikas on Euroopa rahvastele hukatuslik. Trumpile imponeerivad diktaatorid. Ta ei saanud nende moodi valitseda 2017-2020, kuid on otsustavust täis võimalikuks teiseks ametiajaks.

Demokraatiavastaste peamised jõud püsivad momendil tugevad. Hiinas ei ohusta Xi ja kompartei võimu mitte miski. Putini režiim hoiab jõuliselt korda majas. Isegi kui Putin kaob, ei muutu Venemaa põhimõtteliselt. Küsimus pigem selles, kas demokraatia püsib läänemaailmas selles mõttes, et paremäärmuslikud populistid ei hakka domineerima, ega omanda ühiste otsuste blokeerimise võimet.

Lääs peab aru saama, et probleemid algavad enesest ning vastaspool kasutab ära mistahes nõrkusi: otsustusvõimetust ja äraostetavust. Venemaa ostis ära Saksamaa liidukantsleri Gerhard Schröderi ja palju muid tegelasi. Poliitikuid, näitlejaid, ajakirjanikke jne. Muidugi ka riigireetureid. Venemaa püüab tõestada, et lääne jutt ühistest demokraatlikest väärtustest on suur jama, sest kõik on müüdav ja ostetav. Venemaal - ja tema konservatiivsetel toetajatel - on väärtused (mis siis et perverssed), mida liberaalidel justkui pole.

Rahvusvahelisel õigusel põhinev kord ja demokraatia, mida lääs püüab kaitsta, ei jää kestma, kui lääs tervikuna ei teadvusta väga selgelt, et võitlus on nii-öelda nugade peal. Diplomaatia ei ole ammendunud, kuid jõud mängib peamist rolli. See, kes kardab oma jõudu näidata (mitte tingimata kasutada) ja ei pane kõik oma ressursid mängu, jääb kaotajaks.

Venemaa paneb ilmselgelt kõik mängu, mis tal on. Ta kraabib kokku kasvõi Põhja-Korea mürske. Hiina mängib targalt üha enam otsustaja ja ootaja rolli. Kuni selget võitjat pole mängib mõlemasse väravasse - toetab omakasupüüdlikult Venemaad (odavad loodusvarad, salakaubandus) ja püüab samas USA, Jaapani ning Euroopaga suhteid siluda. 

Lääs ei ole initsiatiivi ja oma mõju kaotanud. Ka mitte oma jõudu, kui valimised, eriti USA-s, ei anna tõsiseid tagasilööke. Kõik on tehtav ja saavutatav, kui selleks on tahet ja kindlameelsust. Olukord eskaleerub ja nõuab otsustavust, sest sõjalist jõudu on läänel praegu veel piisavalt.

Venemaa tuleb majanduslikult ja sõjaliselt põlvili suruda. Teisiti teda ei murra ega sunni rahule, lisaks on see väga selgeks signaaliks Hiinale. Ungari liikmesus Euroopa Liidus tuleb ajutiselt peatada, kui Orbáni režiimi ei ole võimalik veenda, et Ukraina toetamist ja Venemaa karistamist ei saa blokeerida. Karmi otsuseid tuleb teha, sest meid sunnitakse neid tegema.

Aeg on aga kriitiline, ja seda on neetult vähe, vähem kui aasta! 2024 aasta jooksul on lääs võimeline konflikti oma reeglite järgi lahendama, kui seda jõuliselt ja üksmeelselt teeb. Siis lüüakse kaardipakk segi ja jagatakse uuesti laiali ning pole kindel kelle kätte trumbid sattuvad. Selle sajandi suurvõim Hiina ainult kosub ja jälgib muigega kahe põhikonkurendi jõukatsumist, kus ühelt poolt avaldub Lääne otsustusvõimetus ja teiselt poolt Vene sõjaline, majanduslik ning poliitiline küündimatus.

Loodan, et USA demokraatia on piisavalt tugev pidamaks vastu ka Trumpi teisele valitsusajale, samas ei tahaks õnnega mängida. Euroopas seisab sellisel juhul ees tõehetk, kas ühendatakse jõud (mida on piisavalt) ühise vaenlase vastu, või lastakse end killustada ja barbarite hordid jõuavad jällekord Rooma nagu 1600 aastat tagasi. Kõige lollem, et ehkki objektiivselt on Euroopa sõjaliselt venest mäekõrguselt üle, siis lödipükslastest poliitikud Brüsselis võivad suuri sõnu tehes kuid ilma ühegi pauguta alla anda ... Chamberlaini meenutades.

Viimane aeg (või natuke hilja juba) on lootes parimat valmistuda halvimaks.