Üldistamise ohtlikkusest ja sellest kuidas magavale kassile hiir suhu jooksis

Viimaste aastate jooksul on meie kandis ringihulkuvaid müügimehi-ukselekoputajaid õige väheks jäänud. Harvem kui kord kuus ilmub keegi etteteatamata ukse taha. Isegi telefonimüüjad mind enam ei tülita. Raske sellisele õnnele loota, et olen ise eriline või müügimeeste nimekirjades lootusetu juhtumina maha kantud. Vahel kui mõni koputabki ei viitsi ukselegi minna, lasen koeral tülitajad haukumisega minema peletada.

Kolmapäeval olin just jooksmast tulnud ja dushi alt väljas vaid rätik ümber niuete kohvimasina üles sättinud kui ukse taga koputati. Laususin kutsikale, no vaatame nalja pärast, kes seekord mu hinge järgi tulnud. Ukse taga oli kaks üliviisakalt riides prouat, kes poolpaljast mind nähes ehmunult sammukese taganesid. Kergitasin kulmu ja mühatasin küsivalt samas pealetükkivat muiet ning urisevat koera kaelarima pidi tagasi hoides.

Üks proua sai kõnevõime tagasi: "Vist ei ole kõige parem moment igavesest elust rääkimiseks". Noogutasin nõustuvalt samal ajal kui koduse Kerberose urin oli võõrast häält kuuldes tooni võrra ähvardavamaks muutunud. "Aga siin on reklaamleheke, olete igal ajal teretulnud meie lähedalasuvasse babtistikirikusse". Prouad tegid kibekähku vehkat enne kui jõudsin oma leivanumbri välja käia, mida sellise seltskonna eemalhoidmiseks kasutan: Ma olen satanist, momendi olekus võinuks ka nudist juurde lisada😁

Panin ukse kinni ja pakkusin kutsale maiust hea esinemise eest, olnuks inimene löönuks patsi Sushiga. Rätiku riputasin kuivama ja läksin ihualasti kohvi kallama kui kostis uuesti koputus. "Mida pekki, te esimese korraga sulaselgest "inglishist" aru ei saanud või", urisesin omaette. Kuts pistis järgmise maiuse lootuses ägedalt haukuma. Korraks käis peast läbi mõte piiblisulaseid aadamaülikonnas üllatada, aga seadusehirmus (indecent exposure) tõmbasin enne ukse avamist alukad jalga. Hästi tegin, ukse taga seisis turske neeger, justkui raskekaalu poksiringist välja astunud ... Laskmata end mu välimusest häirida tutvustas madala häälega: "Minu nimi on Lance".

Kui tundmatut musta meest ukse taga nähes tekib paljudel refleks kärbiku järgi haarata siis meie rajoonis tavaliselt tegu rahumeelsete muru niitmise või lumeajamise teenust pakkuvate tüüpidega. See vend oli aga kübe liiga heas vormis ja korralikult riides. Polnud tuju lasta kohvil külmaks minna, enne kui mees jõudis jätkata lõikasin vahele: "Pole vaja uusi aknaid, katus tipp-topp, välisuks pole enam esimeses nooruses, aga selle värvin ise". Tüüp neelatas enne kui peale lühikest pausi jätkas: "Ma pakun sulle 200 dollarit".

Kas finantsmaailmas tõepoolest sihuke konkurents, et investeerimisgurud käivad nüüd juba uksel kliente noolimas🤔 Tegelt muidugi tüüpiline suli, kes üritab raha välja petta. Hakkasin ust kinni lükkama kui tüüp hüüatas: "Ma olen filmimeeskonnaga". Peatusin, vaimusilmas kangastus filmitähe hiilgav karjäär ... totralt õnnelik naeratus ilmselt peegeldas mu mõtteid liiga selgelt. Järgmise lausega tõi mees halastamatult mu maa peale tagasi: "Kahe soti eest rendiks su sissesõiduteed, paar autot vaja homme parkida".

Üritasin pettumust varjata ja proovisin halva mängu juures head nägu teha. Ok, Hollywoodi seekord ei jõua aga kolme kasti õlle raha nagu maast leitud. Ei hakanud isegi ülemusega nõu pidama, andsin kohe jaatava vastuse. Päevaks viin meie autod tütre kortermaja garaazhi, mis see seitsesada meetrit jalutada kui autot vaja. Vahetasime kontaktid, raha lubas hommikul üle kanda, mis tõepoolest ka juhtus.

Kokkuvõttes olingi ainus kannataja, hommikul pidin kodust kümme minti tavalisest varem lahkuma. Naabermaja ees, kus põhiline võtteplats, käis suurem sagimine. Igatsorti abimehed ja tehnikud jooksid ringi, ühtki kuulsat näitlejat silma ei hakanud, ega ma tegelt poleks tundnud ka.

Paraku mis kergelt tulnud see kergelt läheb. Kaasa käis järgmisel hommikul kutsikutega veterinaari juures igaaastasel ülevaatusel, ei julgend küsidagi palju finantsi sinna kulus.