Kes hakkab maailma valitsema?

Sattusin päris huvitava TED'i jutu "Järgmine suurvõim pole see keda arvad" peale. Lühikokkuvõte Foreign Policy ajakirjas. On küll pool aastat vana, mis tänapäevase arengukiiruse juures lausa iidne, aga seoses eelmise nädala OpenAI sündmustega sobiv üles tõsta. Ian Bremmer arutleb konspiratsiooniteoreetikuid alati erutaval teemal: kes hakkab maailma valitsema?

Sõjaliselt on maailm ikka veel unipolaarne, ehk USA pikalt kõige võimsam riik, kes ainsana võimeline soovi (võtmesõna) korral enda tahtmist ükskõik kus maailmas sõjaliselt maksma panema. Hiina tugevus kasvab, kuid lähema kümne aasta jooksul ei küüni kindlasti Ameerikaga võrreldavaks. Venemaa hääbuv impeerium, mis sõjalises mõttes kõigub prügikasti äärel. Euroopa Liit materiaalselt suht tugev kuid tahtejõuetu mistõttu tugevusest reaalset kasu pole. Ülejäänud riikidest pole sõjalisest vaatevinklist mõtet rääkida.

Majanduslikult on maailm multipolaarne, USA, Hiina ja EU on kõik tegijad, igaüks ise tasandil. Autor väidab, et kuuma sõda aitab ära hoida äärmiselt tugev majanduslik sõltuvus. Ma ei jaga seda optimismi: teise maailmasõja eel arvati sama, piisas paarist hullust riigijuhist, kelle ulmelised kinnisideed ja ideoloogilised veendumused olid tähtsamad kui majanduslik heaolu või inimelud. Sellistest riigitüüril olevatest hulludest ja sinna pürgijatest meil praegu küll puudust pole.

Maailmakorda määravad sõjanduslik ja majanduslik dimensioon on selgelt nähtavad. Kiirelt on esile kerkimas kolmas ja võimalik, et kõige olulisem dimensioon: tehnoloogiline võimekus. Erinevalt esimesest kahest pole määrajateks mitte riigid ja valitsused vaid suurkorporatsioonid ja kohati isegi väikesed idufirmad, kes õigel ajal õiges kohas olulise läbimurde teevad. Valitsused muidugi üritavad tehnoloogia arengut kontrollida kuid oma tavapärase bürokraatliku aegluse ja äraostetavusega vaevalt suudavad. Tehnoloogiafirmad saavad uuteks maailmavalitsejateks, või vähemalt kaasvalitsejateks.

Kolm võimalikku stsenaariumi kuidas nad hakkavad oma kätte koonduvat jõudu kasutama. Kui valitsused suudavad firmad enda kontrolli alla saada muutub maailm bipolaarseks, algab tehnoloogiline külm sõda USA ja Hiina vahel. Esimesi märke sellest on juba näha kõrgtehnoloogia ekspordi keeldude näol. Kui firmad otsustavad eelkõige majanduslikult võistelda pööramata riiklikele huvidele tähelepanu, tuleb uus digitaalse globaliserumise laine. Maailmas saab olema teatav tasakaal poliitikute ja firmajuhtide võimu vahel, mõnes riigis rohkem ühele poole teises teisele poole kallutatud - valitsevaks saavad majanduslikud kaalutlused - Raha. Kui aga tehnoloogia hiiglased suudavad valitsuste määrustele vastu seista või neist mööda hiilida tekib firmade näol tehnopolaarne võimuhierarhia. Selle üritamise näiteks on kasvõi projekt serveripargid, tehased, uurimisasutused ja ka töötajad paigutada nii, et ühegi riigi seadused ei maksa. Mitmed rahvusvahelistes vetes asuvad naftaplatformid on sel eesmärgil juba üles ostetud.

Kõik kolm stsenaariumi on võimalikud. Milline teoks saab sõltub valitsuste ja tehnoloogiafirmade omavahelisest vägikaika vedamisest. Tehisaru esilekerkimine võib nõuda väga kiiresti põhimõtteliste otsuste langetamist. Kui tehnoloogiafirmad jäävad võitjaks sõltub tulevik sellest kuidas nemad või nende loodud tehisintellekt kätte langenud võimu kasutavad.