Kasari süstasõit

Plaan oli juba kolmapäeval sõbraga Kasari jõele süstaga sõitma minna, paraku lubas neljapäevaks palju paremat, lausa päikesepaistelist ilma ja lisaks sain ka veidi rohkem aega ettevalmistamiseks. Vaja selleks, et oma süsta, mis 5 aastat garaazhi lae all rippunud, esimest korda auto katusele sättida. Süst (ja paar jalgratast) sai kunagi Kanadast tuttava konteineris siia saadetud, kuna tal jäi ruumi üle. Vee peale polegi jõudnud teisega, kui seekord ka ei proovi jääbki garaazhi dekoratsiooniks. Süst ise ühekohaline plastikust veidi laiema põhjaga sinine Pelicani firma matkasüst. Pikem ja mahukam kui mu teised kaks Kanadas, kuid tagumine "pagas" aluse peal, mis tänu kõrgemale asetusele muudab süsta ebastabiilsemaks.

Kolmapäeva lõuna ajal sättisin süsta auto katusele, keerasin tagurpidi pakiraamile ja sidusin kõvasti kinni. Igaks juhuks mitmekordselt liiga kõvasti - parem kulutada rohkem aega kui pärast tee pealt üles korjata. Bensu võtsin 80 euri eest, paak oli alla veerandi ja nii ei tahtnud sajakildist sõitu ette võtta. Õhtul liiklust vähe. Esialgu olin ettevaatlik, kuna süst tundus väga kindlalt katusel seisvat, tõstsin kiirust ja peagi lasin rahumeeli Pärnu maantee piirkiirusega 110 km/h. Sõbra talukoha juurde sõitmiseks, kus polnud aastaid käinud ja kiirusepiirangute mugavaks jälgimiseks, kasutasin Googlet. Mulle meeldib aga kui kellegil on Eestis kasutamiseks mõni veel mugavam äpp, andke aga teada.

Kohale sain kenasti, õhtul aega sauna teha ja pikalt lobiseda. Saun on sõbral igati äge torusaun, sellise võiks Torontos küll aeda püstitada. Toru koosneb neljast osast: eesruum väljas (1m), eesruum (2m), pesuruum (2m), saun kahe istelava ja puukütte ahjuga (2m). Kõik puidust tehtud. Paraku tuleb väga hoolikalt arvesse võtta niiskuse muutusest tulenevat puidu mängimist. Torus tekivad võimsad jõud ja kui pole õieti planeeritud tõmbab kogu kupatuse kiiva. Eriti meeldis mulle saunaahi, mis ruumi poole tunniga kuumaks küttis ning tänu torulisele kujule (lagi keskelt kõrgeim) pakkus tavapärasest pehmemat leili.

Uni oli millegi pärast suht rahutu kuid see-eest harukordselt põnev. Nimelt nägin, et Torontosse tagasi saabudes oli meile uus koduloom võetud (mis kipub aeg-ajalt juhtuma) - selline väikese jaanalinnu suurune tuttpütt. Lasin linnu puurist välja ja minu imestuseks kukkus too inimkeeli rääkima. Algul veidi kohmetult aga siis järjest soravamalt. Mul tekkis muidugi huvi kui taibukas ta on, hakkasin järjest keerulisemaid küsimusi esitama, päris tark oli teine. Küsisin, kuidas kõike teab - vastas: internetis ju kõik olemas, olevat wifi salasõna leidnud kui puuri puhastamise ajal ringi jalutas. Puuri koristamise asjus pidin tütrega pahandama, ja miks üldse nii intelligentset elukat puuris peetakse??? 

Hakkas kahtlus tekkima, et äkki tegu hoopis tehisaruga varustatud robotlinnuga. Siinkohal ei mäleta mis edasi sai, aga järgmises unes olin sooja ookeani rannas lebotamas. Mõnus lainetus, kokteilid, surfarid. Palju ei jõudnud nautida, sest suured jäätükid hakkasid randa uhtuma, peagi juba pirakamad jääpangad ning kaugemal paistis jäämägesid. Lained olid ka tõusnud, kiirelt jooksime auto juurde hakates mere äärest kaugemale kihutama, tõusev vesi ja jäämäed jälitamas - ärkasin üles. Unenägude igavuse üle küll kurta ei saa😁

Ilm oli selle suve kohta tõepoolest ilus. Hommikul võtsime laadnalt, kohvi joodud jalutasime veidi ümbruskonnas ringi. Nad asuvad kohaliku paarimeetrise astanguga "panga" äärel, ma ei teadnudki, et Kasari lõunakaldal ka pisike paekivi kallas. Süstad lasime sisse Kloostri silla juurest. Kuival maal sättisin jalatoed parajaks aga esimest korda uude veesõidukisse istusin ettevaatlikult. Üllatavalt mugavaks ja stabiilseks osutus. Iste, seljatugi ja jalatoed super mõnusad ja lihtsalt reguleeritavad, etteruttavalt võin kinnitada, et ei istumine, selg ega jalad ei jäänud kolme tunniga kangeks. Boonusena avastasin mobla hoidiku süstas, mis eriti mugav ja käepärane nii kaardi jälgimiseks kui ka pildistamise tarbeks, muidugi veekindluse eeldusel.

Ainus veidi nirum osa oli kaasas olev lihtne aer, pean parema ja pikema muretsema. Aeruga tõmmates liikus päris kergelt ja samas hoidis ka kurssi paremini kui mu teised - põhjal olevate soonte ja sabakuju mõju. Põlvede kohal pehmendused, et saaks mugavalt jalgu toetada. Sõber kaasaga kaheses arendasid veidi suuremat kiirust, neil ka pikem ja kitsam süst. Suundusime ülesvoolu umbes kolm kilti kuni Rõude jõeni ning seda mööda nii poolteist kilti allavoolu.

Ilm oli süstasõiduks super hea: 15-16 kraadi sooja ja mõõdukas tuul, just paras särgiväel sõudmiseks ilma, et normaalse tempoga palav hakkaks. Tuul ja jahe ilm olid ka sääsed ja parmud minema peletanud, Matsalu kohta täiesti ennekuulmatu. Tänu vihmasele Juunile oli veetase suht kõrge ja vool tuntav, samas tuul ja vool teineteisele vastu tasandasid mõjusid. Kui Kasari on selles piirkonnas kunstliku süvendamisega sirgeks kujundatud siis Rõude ja Vanajõgi mõlemad looduslikult käänulised. Aerutasime kõrkjaseinte ja kaldavallide vahel, aeg-ajalt paistis kaugemal mõni metsaviirg.

Vanajõel kulgesime kuni polnud enam süstatav ehk siis lõplikult kinni kasvanud. Pisemad kalad lõid sulpsu, siin-seal hakkas silma valgeid vesiroose ja kollaseid vesikuppusid. Kull tiirutas taevas, mingi pisike kollane linnuke istus kõrkjale kuid lasi enne jalga kui mul õnnestus pildile püüda. Putukatest nägime vesikirpe, kiile ja mingeid kärbselisi, ühtegi hammustust ei õnnestunud kollektsioneerida. 

Kaks vesikuppu ja kaks kiili

Vesiroos

Kloostri silla juurde tagasi jõudes mõtlesin proovida silla alt läbi sõita. Paraku natu liiga madal tundus, lõin käega, äkki jään peadpidi kinni, milleks lolli mängida. Kokku kogunes 11 kilti süstasõitu, veesõiduk osutus igati mugavaks. Nüüd võin rahulikult soovi korral süsta garaazhi lae alt auto katusele lasta ja sõita süstatama kuhu hing isutab. Elu lihtsamaks ja süsta kinnitamise kiiremaks tegemiseks pean ostma kaks peenikest koormarihma ja jupi torusoendussvammi pehmenduseks katuseraami ja süsta vahele.