Aegna ja Naissaar

Noblessneri sadamakai

Seekord sai paadireisidega alustatud enne Jaanipäeva. Ilmad on olnud sihukesed vihmased, külmad ja suht tugeva tuulega. Samas pole see eriliseks vabanduseks, sest nagu kapten ütles: merel saad märjaks niikuinii, mis vahet kas ülevalt sadavast vihmast või paati pritsivatest lainetest. Meresõit pole suhkrust või nõrkadele tüüpidele. Pühapäeval oli küll tuuline aga merel vihma ei ennustanud. Startisime Noblessneri sadamast, kus sõber oma paati kai ääres hoiab - hulka mugavam ja aja kokkuhoidlikum kui autohaagisel mere äärde vedada, vette lasta ja pärast autole sikutada ning garaazhi viia.

Kella kümneks pidin sadamasse minema. Iga kord kui vaja linna minna mõtlen milline perfektne asukoht mul: aedlinna roheluses ja vaikuses elades võtab mugav rongisõit Baltasse alla 20 minuti ja sealt edasi on kogu linn nagu peopesal - 20 mindiga jalutad absoluutselt igale poole. Noblessnerisse oli 1.7 km ehk 15 min seljakotiga kõndimist. Jõudsin veidi enne teisi, mis andis võimaluse ringi vaadata ja pilte teha. Tuul tugev ja külm, fleece ja vihmakile kulusid ära. Sadam nagu iga teine moodsam Läänemere äärsetes riikides, kai äär purjekaid ja kiirpaate pilgeni täis, kaikoha saamine eeldab aastast järjekorda. Ainus häda tankimisvõimaluse puudumine mingi lollaka keskkonna eeskirja tõttu.

Sõprade saabudes ronisime paati ja kümmekonna minutiga suundusime sadama akvatooriumist avaveele. Kapten vaatas muulide vahelt paistvaid vahuseid laineharju ja arvas, et sellise lainega pole ta varem vabatahtlikult merele läinud. Põhjatuul tähendas, et suurimad lained olidki just sadamast kilomeeter paar mere poole. Maksimaalselt 25 km/h, rohkem ei saanud tempot arendada, liiga jõhkralt peksis vastulainet sõites. Vee peal filmimisest ei tulnud suurt välja, hoidsin kramplikult kahe käega moblast, ei märganudki, et näpp jäi kaadrisse. Jalgadega tuli samal ajal istmest hoida, et mitte merre lennata.

Härrade ohvitseride kasiino

Lõpuks Aegna varju jõudes jäi laine sutsu väiksemaks, sadamasse sai juba päris kiirelt paarutatud. Paat kai külge seotud krabasime mõned õlled sadama baarist ja läksime saart uudistama. Paarikildine matk tundus seltskonnale jõukohane. Olen korra varem koolipõlves Aegnal käinud, saar liiga lähedal mandrile, harilikult võtame hulka pikema retke ette. Ohvitseride kasiinot renoveeritakse, omal ajal oli igati uhke hoone, nüüd nõuab hulk raha, et korda teha. Ilmselt ehitatakse hotelliks ringi, samas tekib mul küsimus, kust leida piisav hulk piisavalt rikast klientuuri, et ettevõtmine ära tasuks. Hooaeg on Eestis lühike, veab kui kolm kuud kestab. Metsas võis näha veel mitu suurt mahajäetud maja, mille uued omanikud olid piirdunud uste akende kinninaelutamise ja "Eramaa" sildiga vaia maase tagumisega. Teadjamate väitel olevat sihuke seis ilma märkimisväärsete muutusteta kestnud juba aastaid. 

Tagasi sadamasse jõudes märkasime piirivalve laeva saabumist. Tüübid vahtisid meid veidi aega kahtlustavalt ja tulid siis paadijuhilt dokumente küsima. ID kaardi järgi kontrolliti üle, leiti kõik korras olevat ja kamandati alkotesti puhuma. Kapten oli täpselt piiri peal, piirivalvajad kehitasid õlgu ja soovitasid mitte peale võtta. Piirivalve kaater kinnitati kai külge ning mehed suundusid sadamakapteni võõrustamist nautima. Need tüübid jupp aega enam merele ei tule. Neemenuki taha jõudnuna keerasime konjakil korgi maha, tilgake Neptunile ja siis paar ringi meremeeste keskis, et külm naha vahele ei poeks. Järgmiseks sõidusihiks oli meile Naissaar.

Tuul oli nõrgenenud ja lainedki märgatavalt väiksemad, lisaks sõitsime pikilainet. Kapten võttis kiiruse üles, paarikümne minutiga Naissaarel. Siin otsustati lõunasöök korraldada - võileivad, vorst, juust, kastmed, kurk, tomat ja väike kast õltsi keelekasteks. Kõht sai täis, istusime rannas, arutasime maailma asju, vaatasime merd ja limpsisime kesvamärjukest. Nii mõnus oli - tukk kippus peale tulema. Enne Tallinna poole tagasiteele asumist haarasime sadamapoest jäätised nagu ontlikele poistele kohane😋 Kapten tüüris kruiisisadamast läbi enne kui meid maale lasi. Igati asjalikult vee peal veedetud päev.

Jalutasin tagasi Balti Jaama ja läksin Kalevi kommipoest läbi, et pähklibatoone osta - krabasin kohe kastitäie (30 tükki) 15 Euri eest, 50 senti batoonike on väga soodne. Need on minu arust parimad, mida siiani olen saanud - palju pähklit, muredad, mitte liiga magused, kaetud mõrkja tumeda shokolaadiga.