Puude otsas ronimine on mulle lapsepõlvest saati meeldinud. Soliidses eas härrasmehele selline asi ei sobi aga immigrandi eelis seisnebki asjaolus, et võid süüdimatult kummalisi asju teha väites, et kodumaal on see kombeks. Viisakas kanadalane võtab sirge näoga teadmiseks ja teist korda ei küsi miks sa puu otsa ronisid - ju tuli koduigatsus peale😁 Ilmselgelt on lapsed minult selle huvi pärinud, plikadena ronisid vanemate hirmuks Pääskülas ja suvilas koos naabripoistega kõik suuremad puud läbi.
Pühapäeval oli minu kord, tagaaias suure mooruspuu oksad kole pikaks kasvanud. Kaasa üritas keelitada puu otsas kõõlumise mõttest loobuma. Kole kõrge ja ohtlik olevat. Oli kõrge tõepoolest, oma 10 meetrit, aga väga tore, eriti kui tugevamad tuulehood puud kõigutasid. Jõudsin kõik meie aia kohal olevad käsivarrejämedused oksad saetud, teine pool ootab veel ees. Boonuseks kadus nädalake kimbutanud seljavalu, ju venitasin või väänasin mõne liigese või lihase tagasi õigesse paika😁
Puud, põrgulised, kasvavad, ja olen just sama probleemi ees.
ReplyDeleteHortikulturist tuleb muidugi veel leida, ma ei saaks vist maapinnal toimetades saagi ohutult käsitsetud.
Aga on sul alles vaade!
Mõte lippab kiiremini kui sõnad, niisiis «isegi» tuleb maapinnal toimetamise ette.
DeleteÄpu ühesõnaga.
Vaade oli tore, kaugele näha sest lehti veel õieti pole. Samas drooniga saaksin palju lihtsamalt ja palju ägedama pildi ja vaate.
DeleteSee puu oli põõsas kui maja ostsime, lasime suuremaks kasvada, et varjaks naabreid. Läks teine mõne aastaga käest ära, osasid oksi ei julge lõigata, nii rasked, et ei jõua hoida ja all suur kaabel postidel.
Sellist ametimeest kutsutakse arboristiks. Julge mees oled!
ReplyDeleteTõepoolest, mul tuli see ametinimetus seoses ühe Kanada ulmekaga ette, mitte päris õige aga vähemalt seostub ;)
Delete