Elukohast

Siin on mõned huvitavamad pildid minu elukohast. Esimesel on täieliku üleolekutundega meie trepil valvekoera koha sisse võtnud naabri kass. Usun, et ta kaitseb kodu kindlalt igasugu kallaletungijate eest koera südikusega küünte ja eriti hammastega. Seda tõestas loom mulle kergelt säärest naksates kui oli eelnevalt pikalt nuuskinud veendumaks kas olen söödavate killast. Et ma tema üllatuseks ehmunult tagasi tõmbudes ikka veel elumärke näitasin, otsustas kass soodsamat momenti ootama jääda.

Teisel pildil avaldub kas minu kunstnikuhing või siis ihnuskoi loomus. Nimelt leidsin, et palja elektripirni asemel sobib vannitoa armatuuriks väga hästi laste eelmisel aastal sünnipäevaks saadud kingituskott. Taolised maitsekalt kujundatud atribuudid maksavad poes rasket raha aga mul polnud muud vaja kui kott nöörist sangasid pidi konksu otsa riputada. Natuke vajab disain veel kohendamist varjamaks laealust elektrijuhet.

Rakvere

Järgmiseks paigaks Eestis osutus seekord Rakvere, kuhu tuli sõita asjaajamisele. Kuna liikuma asusime alles viie ajal ja tee viis läbi linna siis sai tunda ka kohalikku tipptundi, mis ei osutunudki eriti hulluks kui võrrelda ülemere omadega. Ma ei teagi, kas oskas autojuht valida eriti sobivaid teid või sattusime hea momendi peale aga meil sellise tihedusega liiklus ummikuks küll ei klassifitseeruks.

Peterburi maanteel sai nautida sõja ajal sakslaste poolt ehitatud betoonplaatidest lõiku, üllatav küll aga see oli peale rohkem kui 60't aastat endiselt heas korras. Praeguse aja teedeehitajaid peaks lausa näitlikule ekskursioonile viima, pean silmas nii kohalikke kui ka Toronto selle ala spetse. Linnast välja jõudnuna olime tunni ajaga kohal. Ametnikuga suhtlemine osutus üllatavalt asjalikuks, vastastikku mõistvaks ja tulemuslikuks. Ei tea kas ka selles vallas on hakanud jää liikuma või sattusime lihtsalt normaalse inimese peale.

Hilisema lühikese jalutuskäigu ajal tutvusime kohaliku arendusega, mis jättis soodsa mulje kui võrrelda pealinna omaga. Oli ka aega olulisematest linna vaatamisväärsustest pilte võtta. Tagasisõit sujus veelgi kiiremini, maantee oli nii tühi, et tekkis küsimus kas teel nähtud tohutud laiendustööd on õigustatud. Samas muidugi tuleb tõdeda, et teedeehituse juures ei tea veel olukorda, kus too mõne aasta möödudes liiga mugav ja lai oleks tundunud. Lisaks oleks Euro rahade kasutamata jätmine sulalollus.

Mobla ja Internet

Järgnev postitus pole ilmselt Eesti lugejatele mingi üllatus, imestama võib panna vaid see, et mina olen üllatunud - meeldivalt sealjuures. Nimelt lubasin kirjutada Eesti mobladest ja internetist. Põhjuseks Eesti ja Põhja-Ameerika hindade ning teenuste räige erinevus, meid sealpool ookeani ilmselgelt diskrimineeritakse telekommunikatsiooni koha pealt.

Enne kui asun faktide juurde tahan lisada, et ma ei reklaami Tele2 eriliselt, lihtsalt mul on nende Smart kõnekaart juba kolmandat aastat. Olen veendunud, et teised Eesti telecomi firmad pakuvad sarnast või isegi paremat teenust. Igatahes momendil kasutan Tele2 Smart kõnekaarti, mille puhul kõned ja SMS'd samasse võrku on tasuta, teistesse võrkudesse 0.04€ minut. Internet tasuta ja kiiruse ning mahupiiranguta!!! 3.5G kiirusega 21.6 Mb/s katab 80% Eestist, ülejäänud piirkondades EDGE 0.24 Mb/s. Lisaks saad veel teenida raha 0.02€ minutis sissetulevailt kõnedelt, mis teistest võrkudest!!! Kes ei usu või tahab oma silmaga veenduda klikkige Tele2 Smart kõnekaardi või siis tehnilise info lingil.

Ausalt öelda tundub see olevat liiga hea, et olla tõsi. Aga nii palju kui olen seni katsetanud on kõik nii kehtinud kuis Tele2 veebilehel kirjas. Järgmine trikk, mida tahan proovida on mobla ühendamine läpakasse (moblal on mul nii usb kui wifi), et mul oleks mobiilne internet igal pool tasuta, suurel ekraanil ju palju mõnusam netis surfata. Seni sai kasutada mobla wifi Skype ühendust tasuta või peaaegu tasuta välismaale helistamiseks.

Muideks minu interneti pulk maksab mulle Kanadas koos maksude ja lisatasudega $30 kuus ja mahuks on vaid 500 MB, mis sundis läpakal kõiksugu meetmeid tarvitusele võtma, et alla ja üleslaadimise mahtu piirata. Moblast parem ei räägigi, soodsaim minutihind (vähemalt Kanadas) mida saab leida on 20 senti minut ja seda nii sisse kui väljaminevate kõnede pealt. Ilmselt pean selle postituse ka inglise keeles kirjutama, et õhutada inimesi revolutsioonile telecom'i monopolide vastu.

Manilaid ja Kõre

Manilaiule sattusin tänu üleadsele naabrile, kes tuttav tuntud konnauurijaga. Nagu teada on tutvused Eestis nagu ka kogu ülejäänud maailmas olulised:) Projekti raames oli vaja käia jälgimas Kõrede (kes muideks on konnalised) eluolu Manilaiul ja Läänemaa karjäärides.

Kuna autos oli kohti üle võeti mindki lahkelt kaasa, ilmselt mängis olulist rolli naabrinaise heasoovlik iseloomustus, kes mind eelnevalt hoiatas sõnadega: "Ega seal miskit pidu küll pole ja võimalik, et pannakse tööle kah veel". Minu mureliku näoilme peale lisas siiski, et joogid tuleb endal kaasa võtta ja õhtul saab sauna ka. OK, sellise tööga olen paksult rahul, kus joogid tuleb ise kaasa võtta. Mingil põhjusel pidas naabrinna vajalikuks mainida, et pole hullu kui mõni pudelike vähem kui 5%'se alko sisaldusega on, mille peale mina siira imestusega küsisin, kas saarel siis kaevu polegi, või on ka sealt ammutatava vedeliku protsent keskmisest õllest kangem:)

Igatahes oli väljasõit planeeritud laupäeval poole üheteistkümneks ja ehmatavalt täpselt minutipealt oligi värava ees auto. Sõit läks Pärnu poole, millalgi poolel teel tehti bensukas "jäätise ja kohvi" peatus, mina võtsin seljanka. Esiteks naudin seda Eestis olles igal võimalusel ja teiseks maksab praegusel ajal korralik supikausitäis koos hapukoore ja leivaga sama palju kui pisike tass kohvi, mille hinnataseme poolest on Eesti jõudnud arenenud riikide esiritta.

Enne Pärnut keerasime Audru suunas ja sealt Lavassaare peale, kus asus kruusakarjääris esimene konnatiik või õieti lomp. Paraku ei õnnestunud leida ei kudu ega kulleseid. Lao sadamasse jõudes sain alles aru kui lähedal Manilaid on ja mõistsin sedagi, et seal polnud varem käinud. Mõned aastad tagasi olime hoopiski olnud lastega paar päeva Kihnus koos malevatuttavaga, kes lastelaagrit juhendas. Peagi paistis merelt meie suunas popsutav paat, päevitunud merekaru meenutava mehega roolis.

See oligi kohaliku turismitalu peremees, kus pidime peatuma. Auto jäi kaile, kodinad paati ja suundusime saare poole. Manilaid kujutab endast ilmselt moreenseljandikku, mille harja piki saart moodustavad suuremad rändrahnud, kiviklibu ja jämedam kruus. Tormiga on tihtipeale vaid see ala üle merepinna ja madalamad rannaniidud ning heinamaad vee all. 2005 aasta tormiga olevat veetõus saare kolmeks tükeldanud ja lained majade akendesse pritsinud. Samas on kõik vanad elamud ehitatud kohtadesse, kust torm neid minema ei viinud.

Meie suundusime logiseva masinaga esimese käiguga saare kaugemasse otsa, kus eelviimane elamine oligi sihtmärgiks. Esiteks hakkas silma kuivale lohistatud ööbimispaigaks kohandatud vana paat ja siis suht lõbus ja koloriitne seltskond. Nood osutusid räimepüügi lõpetamist tähistavateks kaluriteks. Saun oli parasjagu lasteaiakasvatajate poolt hõivatud, meile pakuti olemist sauna peal olevates ruumides, kust avanes vägev vaade õitsvatele sirelitele ja õunapuudele ning mõlemale poole merele.

Peale lühikest tutvustamist läksime konnauurimis retkele. Paraku ei leidnud ka siin rannaniidu lompidest ei kudu, kulleseid ega konni. Tagasi tulles istusin paadi veerele, kus pakkusin veidi hilinenult oma abi selle putitamisel. Asi piirdus siiski maast ja ilmast lobisemise ja õlle mekkimisega. Selgus, et tegu on omapärase sümbioosiga kus meie bioloogi haridusega kaaslased koos oma sõpruskonnaga käivad vabal tahtel abiks koha hooldamisel ja võivad "tasuks" nautida saarel viibimise hüvesid.

Talu loomadest tuleks mainida Shoti mägiveiseid, ja kolme koera, kes kohe sõbraks võtsid. Kasvuhoones paterdas ringi paar muskusparti pesakonna kollaste tibudega. Tundsin huvi, miks kaks tumedad on ja teistest erinevalt suurtele partidele selga kipuvad ronima. Selgus et need on hoopis emast mahajäänud koskla pojad, keda üritatakse üles kasvatada. Parema (ema poolt välja oksendatud kalajäänuste) puudumisel toideti neid õhukeste kääridega lõigatud räime viilakatega.

Õhtupoole pugisime oma kõhud kenasti täis nautides perenaise oivalist toidutegemise oskust, millest eriti vajavad esile tõstmist kalasupp ja rabarberi kook. Järgnes saun, mis oli oodatult mõnus ja just parasjagu palav. Ei vääri vist mainimist, et tegu oli segasaunaga, teistmoodi vaataks ju kohalikud meid kummastusega. Loogiliselt võttes on palju imelikum kui paljad mehed omaette sauna ronivad:) Enne tudile keeramist seisis ees konnaseire projekti kõige olulisem tegevus, jalutasime mööda kohalikku teed üritades taskulambi valgel kokku lugeda isendite arvukuse. Tulemuseks oli paraku ümmargune null, Kõred keeldusid kangekaelselt ennast mulle tutvustamast. Peale loojangut avanes lausa sürr pilt merel, kus ikka veel loojanguvärvilise taeva taustal oli kuusirp merepinnani laskunud, kahjuks polnud fotokat kaasas ja moblaga tehtud pilt polnud suurem asi.

Magama minnes avastasime, et kohalikud kihulased on lihasööjad ja äärmiselt aplad. Muudkui sebisid igal katteta nahapinnal ja olles leidnud maitsva paiga naksasid suutäie. Kõige tipuks oskasid nad ka riiete alla pugeda, kui soovisid mõnd eriti herku pala saada. Ei jäänud muud üle kui tõmbasin teki üle pea ja jätsin vaid nina välja, nii õnnestus viimaks magama jääda. Hommikul avastasin paar kohta, mis olid öösel paljaks jäänud ja need olid ikka lausa verele näritud. Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et kihulase hammustus ei sügele ja seega pole hiljem eriti segav.

Järgmine hommik tegin mõnuga veidi tööd. Lõhutud puude riita ladumisel tuletas värske puu lõhn elavalt lapsepõlve meelde kui sama tegevust olime sunnitud harrastama. Toredaks momendiks oli tollal igasugu urgude ja peidupaikade puuvirna ehitamine. Õlu oli kõrval ja ladumine sujus hästi, lõpuks ainult tundsin et päike hakkab turjale liiga tegema. Kui pool riita laotud tuli peremees juttu ajama, libistasime õlukest ja lahendasime maailma probleeme nagu külameestel kombeks. Naised tegelesid samal ajal "Sõpruse" nimelise peenra rohimisega.

Enne sööki jalutasime korra saare tippu majaka juurde. Ilm oli kuum ja tuulevaikne, mõlemale poole avanesid haruldased "miljoni dollari" vaated. Õhk nii selge, et paistis nii Pärnu lahe teine kallas kui ka saarekesed Saaremaa pool.

Rannas oli huvitav vall, mis koosnes vaid teokarpidest, sellist polnud enne näinud. Muidugi olime fotokad kaasa võtnud ja plõksutasime pilte teha. Paar tükki õnnestusid nii kummaliselt nagu oleks osa fotot digitaalselt töödeldud.

Kui tagasi jõudsime oli kellake nii kaugele kerinud, et asusime lauda. Saime lõunasöögiks maitsvat ühepaja toitu ja kohalikke hapukurke. Kõhud täis hakkasime end minekule sättima, seks korraks sai saareloleku aeg kahjuks otsa. Peremees viis meid jälle paadiga üle ja kui olime järjekordsest konnalombist lõpuks siiski kullesed leidnud läks sõit koju. Mingil tundmatul põhjusel andis paras väsimus tunda, ehkki olime kaks päeva aktiivselt puhanud. Kokkuvõttes oli tore reis, tänud nii organiseerijatele, läbiviijatele kui pererahvale.

Suvilas

Vääna suvila on olnud mu meelispaigaks koolipõlvest saati. Krundi paksu ja märja lepametsa sisse saime enne kui läksin keskkooli. Algul oli vaja hulk jämedaid puid maha võtta, et maja asukohale ruumi teha. Nii õppisin kirve ja saega korralikult ringi käima, mis hakkas lausa meeldima. Ertiti tore oli lepapakkusid küttepuudeks lõhkuda, isegi jämedad purakad lõhenesid suht lihtsalt. Kõrvaloleval pildil tamm, mille istutasime aasta paar peale krundi saamist.

Keskkooli ajal pani isa maja püsti ja kui ma just Pärnus polnud siis veetsin võimalikult palju aega suvilas. Ülikooli ajal käisime tihtipeale paari sõbraga kevadise eksamisessi ajal Väänas "õppimas". Konspektid võtsime randa kaasa rohkem südametunnistuse rahustamiseks, tähtsam oli sel ajal ikka pruuniks saada ja lõbusalt aega veeta. Aga kõigele vaatamata sai eksamid tehtud, seejuures edukalt. Põhiline materjaliga tutvumine toimus muidugi eksamieelsel ööl, trolliga eksamile sõites ja eksamiruumi ukse taga.

Üle ootuste head tulemused kinnitasid minu arvamust, et kui viitsiks õppida siis suudaks iga normaalne inimene ülikooli viis aastat ühega ära teha. Need niinimetatud "geeniused", kes seda tegid polnud muud kui keskmisest kohusetundlikumad indiviidid. Juba Paul Keres ütles, et iga tavaline koolipoiss võiks kerge vaevaga õppida puhastele viitele kui ta seda vaid tahaks. Aga poistel on ju sada muud tegevust, mis palju huvitavamad kui õppimine.

Suvila teema juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et tema põhiline funktsioon ülikooli ajal oli ikkagi sõpradega pidude panemine. Lisaks muidugi soodne privaatne ulualune igaks elu juhtumiks;) Oma tulevase kaasagi suutsin meie tutvuse algul suvilasse kaasa meelitada, aga kooperatiivi värava taha jõudes selgus piinlik tõsiasi, et võtit mul polnud. Ei jäänud muud üle kui tuli üle 2 meetrise traataia ronida, millega saime mõlemad edukalt hakkama:)

Peale ülikooli tööl käies elasime suvel suvilas ja sõitsin sealt Sakusse, ehkki meil oli ka Sakus korter. Suvila oli vaatamata enamuse linnamugavuste puudumisele lihtsalt nii mõnus koht kus olla. Ja siis tuli pikk-pikk paus sisse kui lasime tollasest tööliste ja talupoegade paradiisist jalga. Esimest korda 90-te keskel kodumaad külastades oli see koht, kuhu kõige enam tõmbas. Oma veidi vähem kui kolmekuisest külastusest veetsime esimese kuu suvilas aega maha võttes. Jalutasime maja taga metsas, mis tol ajal ulatus mereni välja, lugesime raamatuid ja lihtsalt olesklesime, kõik vajaliku toidukraami ostsime kohalikust poest - totaalne puhkus! Totaalne samas tähenduses, mis totaalne sõda, ühesõnaga kõikehõlmav.

Noh ja peale seda olen alati saabudes rattad Vääna suunas seadnud, mis tähendab pea iga aasta. Omaaegsetest oludest tingitud nõukalikust pisipõllunduskohast (kartulid, oad, herned, maasikad, ... jne ...) on alles jäänud vaid viljapuud, sõstrapõõsad ja maasikad, ülejäänud pind kenasti rammusa rohu all. Aga maja ise on üllatavalt hästi vastu pidanud, kohe näha et ehitusmeistri poolt endale tehtud.

Eks sellelgi suvel kavas nii mõnigi päev ja öö suvilas veeta. Eriti nüüd kus siinmaal pakutud moblateenused nii soodsad, et interneti ühendus lausa tasuta käes. Aga sellest kirjutan kindlasti edaspidi, sest tegu on nii kardinaalselt erineva süsteemiga kui Ameerikaga võrrelda.

Rannas

Seoses eriliselt palava päevaga sõitsin Vääna suvilasse. Kunagi ei tea palju neid ilusaid ilmasid juuni kuusse mahub. Igatahes võtsin paar õlut kaasa ja suundusin kontrollima kas rand on ikka endisel kohal alles. Oli küll, kuid rannatee äärde on keegi pururikas inimene ehitanud maja otse vastu endist piirivalve kordonit. Minu asjatundmatule pilgule tundus, et nii ranna lähedale nagu ei tohiks seaduste järgi ehitada, aga küllap tehakse eriteenuste eest erandeid:) Lisaks hulgale valvekaameratele ja valgustitele kuulus maja juurde ka lastele mõeldud seikluspark mis ei peaks häbenema võrdlust Nõmme omaga. Tuleb tunnistada, et maja paistis päris kena arhidektuuriga, kuid oma võimsusega sellesse konkreetsesse paika sobimatu.

Rand oli vaatamata imeilusale ilmale peaaegu tühi kui välja arvata paar silmarõõmu pakkuvat neiukest, kes kinnitasid jällekord mu veendumust, et eesti naised on ikka kõige ilusamad - no igatahes need kes rannas peesitavad:) Vette astudes eeldasin, et varbad tõmbuvad külmast krampi, hoopiski avastasin, et temperatuur oli täitsa tavaline suvine nii 17C ringis. Istusin veidikeseks liivale lõpetamaks õlle ja nautides keskkonda, millega on mu vabad hetked juba koolipõlvest peale seotud olnud. Koha valisin prügikasti lähedale, mis täitis edukalt oma ülesande nii tühja kesta poetamise paiga kui ka pildi tegemise alusena.

Randa pidi jalutades jõudsin peagi jõeni ja sealt edasi Türisalu panga alla. Veeseis oli suht madal võimaldades mugavalt mööda liiva ilma suurema turnimiseta oma kilomeetri jagu kõndida. Ühes kohas oleksin peaaegu nastikule selga astunud, too siugles kiirelt kivide vahele enne kui jõudsin fotokat krabada. Pangalt paistis olevat talve või kevade jooksul nii mitmestki kohast uusi lahmakaid alla kukkunud. Sellest andsid tunnistust liiva- ja paekivi mürakad vee ääres ning värsked pinnad kaljul.

Tagasiteel otsustasin vees käia ja see polnud ka sisse hüpates liiga külm, kannatas täiesti ujuda ehkki kaua vees ligunema ei kippunud. Kuivamaks viskasin liivale selili laskmata end häirida sellest, et liiv märjale nahale kleepub. Temperatuur oli just paras, poolküljesuunaline meretuul ei lasknud olemisel liiga kuumaks minna. Panin kaabu näole ja lasin end nii lõdvaks, et tukk tuli peale. Mind äratas ingliskeelne kommentaar: "Sir, this way you would not get your face tanned". Unesegaselt vastasin automaatselt: "What do you mean" kui äkki taipasin, et pole Kanadas, kus taoline kõnetamine võiks tavaline olla. Selle ajaga kui end istukile ajasin olid kaks itsitavat noormeest juba eemaldunud. Totaalselt arusaamatuks jäi, miks kurat nad küll mind inglise keeles kõnetasid???

Moblalt kella vaadates selgus, et olin lesinud liival veidi üle tunni, aeg tagasi minna kui ei taha end esimese korraga ära kõrvetada. Kodus hiljem siiski avastasin, et minu kõhupool oli punaka varjundi omandanud aga õlad ja selg, kuhu sai igaks juhuks päikesekreemi pandud, endiselt valged. Metsa vahel tuli äkki tõeliselt külm tuuleiil, justkui keegi oleks külmkapi ukse avanud. Ootamatuse efekt oli nii füüsiliselt kui vaimselt kõhedust tekitav. Temperatuuri vahe hinnanguliselt ehk kümme kraadi, aga kestis vaid 5 minutit. Hiljem kuulsin vanematelt, et ka nemad olid seda paar kilti eemal suvilas tundnud. Ei tea mis imeliku ilmafenomeni tunnistajaks olin, varem pole kunagi miskit säärast kohanud.

Metsas jäin momendiks seisma, et põit kergendada. Nüüd kasutasid võimalust musttuhat näljast sääske, kes laskusid sõna tõsises mõttes elava vaibana paljastele jalgadele ja käsivartele. Järgnes vehkimine ja lahtise püksiauguga kohmakas shamaanitants, aga miski ei aidanud. Olin sunnitud alla andma, ja tegevuse pooleli jätma, et sääsed mind koos naha ja karvadega nahka ei paneks. Olen ikka õnnega koos, et mehena sündinud, naisel oleks sellise putukaparvega suisa võimatu analoogilist tegevust toimetada. Sääski paistab sel aastal tõepoolest erakordselt palju olevat, õhtu saabudes tulid metsa alt välja ja ajasid meid enneagu tagasi linna.

Uus Lemmik

Mul on uus lemmik nimega Alecoq Pils. Naised, neiud ärge pahandage, et edaspidi teid õllega võrdlen, minu silmis on see kompliment:) Sildilt võibki lugeda, et tegu on: "Jõulise ja puhta humalamaitsega säravkuldse heleda (just sellised tüdrukud mulle meeldivad:) õllega, mis on valmistatud Tshehhi ilmakuulsate pruulmeistrite parimaid traditsioone jälgides". Ilmselt kujutab antud toode endast A. Le Coqi konkurenti minu senisele lemmikule Saku Heledale. Esimest korda nägin teda emaspäeval Maksimarketis ja kohe jäi pilk saledale, seksikale, pika kaelaga kujule peale. Rohe-puna-valge-kuldne silt ja kuldselt sätendav kaelaümbris rohelisel pudelil jätsid maitseka mulje. Võiks lausa öelda, et armastus esimesest silmapilgust:) Hinda uurimata kuid tavapäraselt ettevaatlikult võtsin vaid ühe pudeli.

Jällegi nagu naistegagi on välimus paratamatult tähtis, sest see on esimene asi, mida märkad. Kui välimus ei köida, ei jõua kunagi paljukiidetud sisuga tutvumiseni, sest võid ka kõige paremast lihtsalt mööda jalutada. Et asja põnevamaks ajada, ei tormanud teda kohe poolsoojast peast esimesel õhtul võtma. Lasin üle öö külmkapis jahtuda, hommikul kätte võttes tundus ta kastega kaetuna veelgi kaunim nii, et kiirustasin ootusärevusega hinges õue. Korkisin ta päikesepaistelisel maikuu viimasel päeval maja ees kuumaksköetud kivil istudes. Avamisel kostuv heli oli paljulubavalt erootiline, meenutades nooruses kuuldud ohet, kui avasin tüdruku rinnahoidja klõpsu:)

Nüüdki ei kiirustanud, vaid kallasin kuldse nektari ettevaatlikult õllekannu jälgides naudinguga vahu kerkimist. Esimene sõõm kinnitas, et see oli üks vähestest kordadest, kus sisu vastab välimusele ja reklaam pole niisama ülepakutud promomula justkui meik naise palgetel. Tehniliste andmate poolest jääb toode oma 4.8%'se alko sisaldusega Saku Heleda 5.2%'le küll alla aga samas on mu senise absoluutse lemmiku Pilsner Urquell'i protsent vaid 4.4%. Igatahes nautisin iga suutäit ja peagi suundusin poodi, et varusid täiendada.

Meeldiva üllatusena oli AleCoq Pils Järve Selveris 0.69€ (0.95CAD) eest soodushinnaga müügil, võtsin 20 pudelit et jaguks paariks päevaks:) Siinse õllepakendamise juures häirib mind olukord, kus pudeleid ei müüda suuremate kui neljaste pakenditena, ja sedagi vaid enamlevinud markide puhul. 20 eraldiseisva pudeliga kärus jalutades liigud ringi sellise klirinaga nagu taarakoll tõmmates tahtmatult endale siivsate kaasklientide halvakspanevaid pilke. Lähemal ajal kavatsen maitsta paralleelselt Saku Heledat ja A. Le Coq Pilsi, et veenduda lõplikult kumb on ka objektiivselt võttes parem, mõlema pudelid on momendil kortsus kulmuga külmikus kõrvuti "tõehetke" ootamas:)

Hull

Ei julge ette kujutadagi mis harilik inimene oleks teinud nähes koju saabudes oma aias kanada immigranti puu otsas turnimas. Esimene reaktsioon oleks ilmselt krahmata tulirelv, et too tegelane alla lasta. Naabrinaisele tuleb aga au anda, sest ta ei läinud sugugi endast välja vaid haaras hoopis digitaalkaamera ning klõpsis kähku paar pilti, et selline haruldane rändlind faktiliselt jäädvustatud saaks.

Minu turnimise põhjus oli paraku vägagi proosaline ja seotud tänapäeva inimeste põhivajadustega või isegi lausa inimõigusega, milleks interneti ühendust juba mõnes riigis plaanitakse kuulutada. Nimelt vedasin kaablit läbi tammeokste, et see jalgu ei jääks. On küll olemas wifi ühendus läpakaga, aga too kipub vahel aeglaseks jääma ja skype hakkima kui olen ise maja teises otsas. Palju kindlam kui ka traat lauaarvuti taha tõmmatud.

Aga muidu olen tegelenud aktiivse puhkamisega. Laupäeval olin endiste kanada immigrantide kokkutulekul Klooga Rannas, pühapäeva magasin niisama maha ja istusin netis. Esmaspäev veidi ehitamist ning õhtul sõbra pool saunas, kus sai õlle kõrvale grillvorste ja kodumaiseid seeni ampsata. Selle üritusega seoses ärkasin teisipäeval alles 12:40 ja avastasin, et olen teise kokkulepitud kohtumise põhjalikult maha maganud. Mis ikka, nokitsesin ratta kallal ja käisin poes.

Pildil magamistoast aeda avanev vaade, murul lebav pealuu pole mitte pohmaka kummitus vaid hoopis minu särgi peegeldus aknast:) Nii see puhkus möödub. Õnneks on ilmad soodsaks pööranud, ilm.ee põhjal otsustades pole lähema 4 päeva jooksul pilvitust oodata ning temperatuurid kisuvad +25C ja +30C vahele - just paras rannailm, ilmselt tuleb suvilasse minna "tööd" tegema.

Lend

Tulin töölt, pakkisin asjad ümber pisemasse kohvrisse ja lõhkusin isegi mõned halud tagaaias. Aega jäi ülegi nii, et käisime vanema plikaga jalutamas. Lennujaama jõudsime tund ja 40 min enne väljalendu, parkimine õnnestus otse lennujaama viiva ukse juures saada. Lennujaam oli kahtlaselt tühi, Finnairi pääslas polnud ühtegi inimest samas kui tavaliselt olen oma pool tundi mitmekümne meetrises sabas oodanud.

Küsisin murelikult, kas lend ikka toimub ja sain vastuseks, et muidugi aga enamus inimesi on juba turvakontrollist läbi läinud, eriti varajased sellised. Tegelt jah tahetakse, et oleksid lennujaamas 2-3 tundi enne väljalendu aga ma pole kunagi nii vara läinud, ajaga on targemat teha, sest lennukile hakatakse ju laskma mitte varem kui tund enne lendu.

Jalutasime veits mööda lennujaama poode ringi, kuid lastel hakkas peagi igav ja minulgi oli aeg turvakontrollist läbi minna. Tegime paar pilti, sain kõvad kallistused lastelt ja musi kaasalt, ning asusin metalliotsija juurde sappa. Seekord vaadati seljakott ja läpakas päris hoolikalt üle, isegi kingad paluti jalast võtta ja ametnik mudis neid enne kui lasi mul edasi minna.

Tollivabast poest krabasin Crown Royal viski ja kuuese Canadian õllepaki suveniiriks kaasa. Seekord kleebiti kott minu imestuseks kõvasti kinni koos sildiga, et ei tohi enne sihtkohta jõudmist avada. Ei tea kas keegi on mu blogi lugenud, et tavatsen kalli lennukiõlle asemel tollivabad purgid Atlandi kohal sisse neelata:) Igatahes tekkis huvi, mis sorti sanktsioone siis rakendataks kui keegi avastab, et olen vahepeal paar purki ära joonud, kas sihtkoha maa toll käsib välja oksenda???:)

Sabas minu ees ostis üks inglise härrasmees liitrise prantsuse VSOP brändi ja kui selle eest küsiti vaid $22 tekkis minulgi isu. Muidu olid hinnad suht soolased aga see tõesti odav ja hea nagu hiljem veendusin. Pidin veel korra sabas seisma ja sain uue koti. Müüja kommentaarile, koti avamise keelu kohta vastasin, et mul oli plaan liiter k'rakat lennukis hinge alla panna kuna kardan kõrgusi. Tema hämmastunud ja alarmeeritud ilmet nähes kiirustasin lisama enne kui ta jõuab SWAT teami välja kutsuda, et tegin nalja, kurat küll lennujaamas peab ettevaatlik olema, nii mõnigi on süütuma nalja eest lennust maha jäetud.

Enneaegu rõõmustasin, et sain koha esimesse ritta, sest selgus, et ehkki seal on ruumi rohkem ei saa ikkagi jalgu välja sirutada. Lisaks oli kohe kõrval peller, mida pidevalt külastati, õnneks vähemalt ei haisenud. Lend ise möödus ilma märkimisväärsete vahejuhtumiteta ja 7 tunniga tavatult kiirelt, eks aitas kaasa ka see, et põõnasin suure osa ajast ebamugavale asendile vaatamata. Taganttuul oli 200 km/h, Islandi vulkaani tuhapilve ei näinud kuna möödusime sellest kõvasti lõunapoolt.

Helsinkis võeti mul tollis veepudel ära, kuid ei viskit, brändit ega õlusid ei puudutatud. Tegin küll imestunud näo, kui lennukist saadud veepudel konfiskeeriti kuid ei tahtnud tollimeestega pikemasse vestlusse laskuda. Lennujaamas ootasin kaks tundi enne Eesti lennuki peale saamist. Mingil arusaamatul põhjusel ei õnnestunud läpakaga netiühendust saada, kuna minu IP aadress olevat "unrecognizeable".

Lennujaamas vanemad vastas, istusin ise rooli ja suutsin käsikäigukastiga esimesel katsel ilma mootorit välja suretamata kohalt võtta:) Esiteks sõitsime toidupoest läbi, kus veetsin tunnikese ennast hea-paremaga varustades ja siis Pässasse. Maja endisel kohal ja endiselt kodune ning hubane. Korkisin õlle ja istusin aias kiigule - eriline rahu tuli hinge, nüüd tundsin, et olen puhkusel!!!

Victoria Päeva Matk

Jälle kord oli meil pikk nädalavahetus, suve poolaastal tuleb teisi keskeltläbi 1 kuus. Seekord tähistamaks kuninganna Victoria sünnipäeva. Miks just tema kõigi nende arvukate briti kuningate ja kuningannade hulgast pole mul aimugi.

Aga meie kasutasime vaba aega tavapäraselt, mis tähendas väljasõiduga loodusesse. Matkaks oleks seda kolmetunnist jalutuskäiku siiski liiga palju kutsuda. Kaasas olid ka Eesti sõbrad ja parimaks suht lähedal olevaks paigaks pidasime Mono Hills paekallast ja platoosid, kus oleme varemgi käinud. Ülal olevail piltidel kull või kotkas tiirlemas ja need kolm julget, kes söendasid klindi serval oleva suure eemalevajunud kaljueendi peale ronida.

Siin aga need kes julgesid alla kaljuprakku laskuda.

Ilm oli küll hommikupoole vihmane ja isegi kodust välja sõites käisid klaasipuhastajad aga peagi ilmus selge taeva laike. Nii pea kui päike nina pilve tagant välja suskas hakkas must asfalt hoogsalt aurama, andes tunnistust siinse suvepäikese palavusest.

Pilte silmajäänud puudest.

Metsarada polnudki vaatamata viimaste nädalate harjumatult tihedale sajule liiga märg nii, et meie pügatud koer jäi suht puhtaks kuni avastas rohu seest miski metslooma sitahunniku. Enne kui jõudsime reageerida hõõrus loom end kaelapidi pasa vastu ise mõnutundest ümisedes. Ja mina lihtsameelne olin juba lootnud, et koer sellest välja kasvanud. Linnas ta enam hunnikutest eriti vaimustusse ei satu aga metslooma väljaheite aroom osutus vastupandamatuks.

Paisjärve saareke ja vanem tüdruk õitsva õunapuu taustal.

Kui tulles oli elukas olnud tuttavate autos lapsi lõbustamas siis polnud kahtlustki, et tagasiteel pean koera meile taha panema. Jalutuskäik kulges ise tavalist marsruuti pidi ja miskit märkimisväärset ei juhtunudki. Et liiga igavaks ei läheks pugesin mingil momendil tihedamas metsas märkamatult puude vahele ja tegin mööduvale seltskonnale südametegevuse ergutuseks karu häält. Mõjus ootamatult hästi, unisus oli kui peoga pühitud:)

Meie laste matkaseltskond ning pisem plika kutsaga jooksmas.