Järgmiseks paigaks Eestis osutus seekord Rakvere, kuhu tuli sõita asjaajamisele. Kuna liikuma asusime alles viie ajal ja tee viis läbi linna siis sai tunda ka kohalikku tipptundi, mis ei osutunudki eriti hulluks kui võrrelda ülemere omadega. Ma ei teagi, kas oskas autojuht valida eriti sobivaid teid või sattusime hea momendi peale aga meil sellise tihedusega liiklus ummikuks küll ei klassifitseeruks.
Peterburi maanteel sai nautida sõja ajal sakslaste poolt ehitatud betoonplaatidest lõiku, üllatav küll aga see oli peale rohkem kui 60't aastat endiselt heas korras. Praeguse aja teedeehitajaid peaks lausa näitlikule ekskursioonile viima, pean silmas nii kohalikke kui ka Toronto selle ala spetse. Linnast välja jõudnuna olime tunni ajaga kohal. Ametnikuga suhtlemine osutus üllatavalt asjalikuks, vastastikku mõistvaks ja tulemuslikuks. Ei tea kas ka selles vallas on hakanud jää liikuma või sattusime lihtsalt normaalse inimese peale.
Hilisema lühikese jalutuskäigu ajal tutvusime kohaliku arendusega, mis jättis soodsa mulje kui võrrelda pealinna omaga. Oli ka aega olulisematest linna vaatamisväärsustest pilte võtta. Tagasisõit sujus veelgi kiiremini, maantee oli nii tühi, et tekkis küsimus kas teel nähtud tohutud laiendustööd on õigustatud. Samas muidugi tuleb tõdeda, et teedeehituse juures ei tea veel olukorda, kus too mõne aasta möödudes liiga mugav ja lai oleks tundunud. Lisaks oleks Euro rahade kasutamata jätmine sulalollus.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!