Rannas

Seoses eriliselt palava päevaga sõitsin Vääna suvilasse. Kunagi ei tea palju neid ilusaid ilmasid juuni kuusse mahub. Igatahes võtsin paar õlut kaasa ja suundusin kontrollima kas rand on ikka endisel kohal alles. Oli küll, kuid rannatee äärde on keegi pururikas inimene ehitanud maja otse vastu endist piirivalve kordonit. Minu asjatundmatule pilgule tundus, et nii ranna lähedale nagu ei tohiks seaduste järgi ehitada, aga küllap tehakse eriteenuste eest erandeid:) Lisaks hulgale valvekaameratele ja valgustitele kuulus maja juurde ka lastele mõeldud seikluspark mis ei peaks häbenema võrdlust Nõmme omaga. Tuleb tunnistada, et maja paistis päris kena arhidektuuriga, kuid oma võimsusega sellesse konkreetsesse paika sobimatu.

Rand oli vaatamata imeilusale ilmale peaaegu tühi kui välja arvata paar silmarõõmu pakkuvat neiukest, kes kinnitasid jällekord mu veendumust, et eesti naised on ikka kõige ilusamad - no igatahes need kes rannas peesitavad:) Vette astudes eeldasin, et varbad tõmbuvad külmast krampi, hoopiski avastasin, et temperatuur oli täitsa tavaline suvine nii 17C ringis. Istusin veidikeseks liivale lõpetamaks õlle ja nautides keskkonda, millega on mu vabad hetked juba koolipõlvest peale seotud olnud. Koha valisin prügikasti lähedale, mis täitis edukalt oma ülesande nii tühja kesta poetamise paiga kui ka pildi tegemise alusena.

Randa pidi jalutades jõudsin peagi jõeni ja sealt edasi Türisalu panga alla. Veeseis oli suht madal võimaldades mugavalt mööda liiva ilma suurema turnimiseta oma kilomeetri jagu kõndida. Ühes kohas oleksin peaaegu nastikule selga astunud, too siugles kiirelt kivide vahele enne kui jõudsin fotokat krabada. Pangalt paistis olevat talve või kevade jooksul nii mitmestki kohast uusi lahmakaid alla kukkunud. Sellest andsid tunnistust liiva- ja paekivi mürakad vee ääres ning värsked pinnad kaljul.

Tagasiteel otsustasin vees käia ja see polnud ka sisse hüpates liiga külm, kannatas täiesti ujuda ehkki kaua vees ligunema ei kippunud. Kuivamaks viskasin liivale selili laskmata end häirida sellest, et liiv märjale nahale kleepub. Temperatuur oli just paras, poolküljesuunaline meretuul ei lasknud olemisel liiga kuumaks minna. Panin kaabu näole ja lasin end nii lõdvaks, et tukk tuli peale. Mind äratas ingliskeelne kommentaar: "Sir, this way you would not get your face tanned". Unesegaselt vastasin automaatselt: "What do you mean" kui äkki taipasin, et pole Kanadas, kus taoline kõnetamine võiks tavaline olla. Selle ajaga kui end istukile ajasin olid kaks itsitavat noormeest juba eemaldunud. Totaalselt arusaamatuks jäi, miks kurat nad küll mind inglise keeles kõnetasid???

Moblalt kella vaadates selgus, et olin lesinud liival veidi üle tunni, aeg tagasi minna kui ei taha end esimese korraga ära kõrvetada. Kodus hiljem siiski avastasin, et minu kõhupool oli punaka varjundi omandanud aga õlad ja selg, kuhu sai igaks juhuks päikesekreemi pandud, endiselt valged. Metsa vahel tuli äkki tõeliselt külm tuuleiil, justkui keegi oleks külmkapi ukse avanud. Ootamatuse efekt oli nii füüsiliselt kui vaimselt kõhedust tekitav. Temperatuuri vahe hinnanguliselt ehk kümme kraadi, aga kestis vaid 5 minutit. Hiljem kuulsin vanematelt, et ka nemad olid seda paar kilti eemal suvilas tundnud. Ei tea mis imeliku ilmafenomeni tunnistajaks olin, varem pole kunagi miskit säärast kohanud.

Metsas jäin momendiks seisma, et põit kergendada. Nüüd kasutasid võimalust musttuhat näljast sääske, kes laskusid sõna tõsises mõttes elava vaibana paljastele jalgadele ja käsivartele. Järgnes vehkimine ja lahtise püksiauguga kohmakas shamaanitants, aga miski ei aidanud. Olin sunnitud alla andma, ja tegevuse pooleli jätma, et sääsed mind koos naha ja karvadega nahka ei paneks. Olen ikka õnnega koos, et mehena sündinud, naisel oleks sellise putukaparvega suisa võimatu analoogilist tegevust toimetada. Sääski paistab sel aastal tõepoolest erakordselt palju olevat, õhtu saabudes tulid metsa alt välja ja ajasid meid enneagu tagasi linna.