Manilaid ja Kõre

Manilaiule sattusin tänu üleadsele naabrile, kes tuttav tuntud konnauurijaga. Nagu teada on tutvused Eestis nagu ka kogu ülejäänud maailmas olulised:) Projekti raames oli vaja käia jälgimas Kõrede (kes muideks on konnalised) eluolu Manilaiul ja Läänemaa karjäärides.

Kuna autos oli kohti üle võeti mindki lahkelt kaasa, ilmselt mängis olulist rolli naabrinaise heasoovlik iseloomustus, kes mind eelnevalt hoiatas sõnadega: "Ega seal miskit pidu küll pole ja võimalik, et pannakse tööle kah veel". Minu mureliku näoilme peale lisas siiski, et joogid tuleb endal kaasa võtta ja õhtul saab sauna ka. OK, sellise tööga olen paksult rahul, kus joogid tuleb ise kaasa võtta. Mingil põhjusel pidas naabrinna vajalikuks mainida, et pole hullu kui mõni pudelike vähem kui 5%'se alko sisaldusega on, mille peale mina siira imestusega küsisin, kas saarel siis kaevu polegi, või on ka sealt ammutatava vedeliku protsent keskmisest õllest kangem:)

Igatahes oli väljasõit planeeritud laupäeval poole üheteistkümneks ja ehmatavalt täpselt minutipealt oligi värava ees auto. Sõit läks Pärnu poole, millalgi poolel teel tehti bensukas "jäätise ja kohvi" peatus, mina võtsin seljanka. Esiteks naudin seda Eestis olles igal võimalusel ja teiseks maksab praegusel ajal korralik supikausitäis koos hapukoore ja leivaga sama palju kui pisike tass kohvi, mille hinnataseme poolest on Eesti jõudnud arenenud riikide esiritta.

Enne Pärnut keerasime Audru suunas ja sealt Lavassaare peale, kus asus kruusakarjääris esimene konnatiik või õieti lomp. Paraku ei õnnestunud leida ei kudu ega kulleseid. Lao sadamasse jõudes sain alles aru kui lähedal Manilaid on ja mõistsin sedagi, et seal polnud varem käinud. Mõned aastad tagasi olime hoopiski olnud lastega paar päeva Kihnus koos malevatuttavaga, kes lastelaagrit juhendas. Peagi paistis merelt meie suunas popsutav paat, päevitunud merekaru meenutava mehega roolis.

See oligi kohaliku turismitalu peremees, kus pidime peatuma. Auto jäi kaile, kodinad paati ja suundusime saare poole. Manilaid kujutab endast ilmselt moreenseljandikku, mille harja piki saart moodustavad suuremad rändrahnud, kiviklibu ja jämedam kruus. Tormiga on tihtipeale vaid see ala üle merepinna ja madalamad rannaniidud ning heinamaad vee all. 2005 aasta tormiga olevat veetõus saare kolmeks tükeldanud ja lained majade akendesse pritsinud. Samas on kõik vanad elamud ehitatud kohtadesse, kust torm neid minema ei viinud.

Meie suundusime logiseva masinaga esimese käiguga saare kaugemasse otsa, kus eelviimane elamine oligi sihtmärgiks. Esiteks hakkas silma kuivale lohistatud ööbimispaigaks kohandatud vana paat ja siis suht lõbus ja koloriitne seltskond. Nood osutusid räimepüügi lõpetamist tähistavateks kaluriteks. Saun oli parasjagu lasteaiakasvatajate poolt hõivatud, meile pakuti olemist sauna peal olevates ruumides, kust avanes vägev vaade õitsvatele sirelitele ja õunapuudele ning mõlemale poole merele.

Peale lühikest tutvustamist läksime konnauurimis retkele. Paraku ei leidnud ka siin rannaniidu lompidest ei kudu, kulleseid ega konni. Tagasi tulles istusin paadi veerele, kus pakkusin veidi hilinenult oma abi selle putitamisel. Asi piirdus siiski maast ja ilmast lobisemise ja õlle mekkimisega. Selgus, et tegu on omapärase sümbioosiga kus meie bioloogi haridusega kaaslased koos oma sõpruskonnaga käivad vabal tahtel abiks koha hooldamisel ja võivad "tasuks" nautida saarel viibimise hüvesid.

Talu loomadest tuleks mainida Shoti mägiveiseid, ja kolme koera, kes kohe sõbraks võtsid. Kasvuhoones paterdas ringi paar muskusparti pesakonna kollaste tibudega. Tundsin huvi, miks kaks tumedad on ja teistest erinevalt suurtele partidele selga kipuvad ronima. Selgus et need on hoopis emast mahajäänud koskla pojad, keda üritatakse üles kasvatada. Parema (ema poolt välja oksendatud kalajäänuste) puudumisel toideti neid õhukeste kääridega lõigatud räime viilakatega.

Õhtupoole pugisime oma kõhud kenasti täis nautides perenaise oivalist toidutegemise oskust, millest eriti vajavad esile tõstmist kalasupp ja rabarberi kook. Järgnes saun, mis oli oodatult mõnus ja just parasjagu palav. Ei vääri vist mainimist, et tegu oli segasaunaga, teistmoodi vaataks ju kohalikud meid kummastusega. Loogiliselt võttes on palju imelikum kui paljad mehed omaette sauna ronivad:) Enne tudile keeramist seisis ees konnaseire projekti kõige olulisem tegevus, jalutasime mööda kohalikku teed üritades taskulambi valgel kokku lugeda isendite arvukuse. Tulemuseks oli paraku ümmargune null, Kõred keeldusid kangekaelselt ennast mulle tutvustamast. Peale loojangut avanes lausa sürr pilt merel, kus ikka veel loojanguvärvilise taeva taustal oli kuusirp merepinnani laskunud, kahjuks polnud fotokat kaasas ja moblaga tehtud pilt polnud suurem asi.

Magama minnes avastasime, et kohalikud kihulased on lihasööjad ja äärmiselt aplad. Muudkui sebisid igal katteta nahapinnal ja olles leidnud maitsva paiga naksasid suutäie. Kõige tipuks oskasid nad ka riiete alla pugeda, kui soovisid mõnd eriti herku pala saada. Ei jäänud muud üle kui tõmbasin teki üle pea ja jätsin vaid nina välja, nii õnnestus viimaks magama jääda. Hommikul avastasin paar kohta, mis olid öösel paljaks jäänud ja need olid ikka lausa verele näritud. Positiivse külje pealt tuleb tunnistada, et kihulase hammustus ei sügele ja seega pole hiljem eriti segav.

Järgmine hommik tegin mõnuga veidi tööd. Lõhutud puude riita ladumisel tuletas värske puu lõhn elavalt lapsepõlve meelde kui sama tegevust olime sunnitud harrastama. Toredaks momendiks oli tollal igasugu urgude ja peidupaikade puuvirna ehitamine. Õlu oli kõrval ja ladumine sujus hästi, lõpuks ainult tundsin et päike hakkab turjale liiga tegema. Kui pool riita laotud tuli peremees juttu ajama, libistasime õlukest ja lahendasime maailma probleeme nagu külameestel kombeks. Naised tegelesid samal ajal "Sõpruse" nimelise peenra rohimisega.

Enne sööki jalutasime korra saare tippu majaka juurde. Ilm oli kuum ja tuulevaikne, mõlemale poole avanesid haruldased "miljoni dollari" vaated. Õhk nii selge, et paistis nii Pärnu lahe teine kallas kui ka saarekesed Saaremaa pool.

Rannas oli huvitav vall, mis koosnes vaid teokarpidest, sellist polnud enne näinud. Muidugi olime fotokad kaasa võtnud ja plõksutasime pilte teha. Paar tükki õnnestusid nii kummaliselt nagu oleks osa fotot digitaalselt töödeldud.

Kui tagasi jõudsime oli kellake nii kaugele kerinud, et asusime lauda. Saime lõunasöögiks maitsvat ühepaja toitu ja kohalikke hapukurke. Kõhud täis hakkasime end minekule sättima, seks korraks sai saareloleku aeg kahjuks otsa. Peremees viis meid jälle paadiga üle ja kui olime järjekordsest konnalombist lõpuks siiski kullesed leidnud läks sõit koju. Mingil tundmatul põhjusel andis paras väsimus tunda, ehkki olime kaks päeva aktiivselt puhanud. Kokkuvõttes oli tore reis, tänud nii organiseerijatele, läbiviijatele kui pererahvale.