Suvilas

Vääna suvila on olnud mu meelispaigaks koolipõlvest saati. Krundi paksu ja märja lepametsa sisse saime enne kui läksin keskkooli. Algul oli vaja hulk jämedaid puid maha võtta, et maja asukohale ruumi teha. Nii õppisin kirve ja saega korralikult ringi käima, mis hakkas lausa meeldima. Ertiti tore oli lepapakkusid küttepuudeks lõhkuda, isegi jämedad purakad lõhenesid suht lihtsalt. Kõrvaloleval pildil tamm, mille istutasime aasta paar peale krundi saamist.

Keskkooli ajal pani isa maja püsti ja kui ma just Pärnus polnud siis veetsin võimalikult palju aega suvilas. Ülikooli ajal käisime tihtipeale paari sõbraga kevadise eksamisessi ajal Väänas "õppimas". Konspektid võtsime randa kaasa rohkem südametunnistuse rahustamiseks, tähtsam oli sel ajal ikka pruuniks saada ja lõbusalt aega veeta. Aga kõigele vaatamata sai eksamid tehtud, seejuures edukalt. Põhiline materjaliga tutvumine toimus muidugi eksamieelsel ööl, trolliga eksamile sõites ja eksamiruumi ukse taga.

Üle ootuste head tulemused kinnitasid minu arvamust, et kui viitsiks õppida siis suudaks iga normaalne inimene ülikooli viis aastat ühega ära teha. Need niinimetatud "geeniused", kes seda tegid polnud muud kui keskmisest kohusetundlikumad indiviidid. Juba Paul Keres ütles, et iga tavaline koolipoiss võiks kerge vaevaga õppida puhastele viitele kui ta seda vaid tahaks. Aga poistel on ju sada muud tegevust, mis palju huvitavamad kui õppimine.

Suvila teema juurde tagasi tulles tuleb tunnistada, et tema põhiline funktsioon ülikooli ajal oli ikkagi sõpradega pidude panemine. Lisaks muidugi soodne privaatne ulualune igaks elu juhtumiks;) Oma tulevase kaasagi suutsin meie tutvuse algul suvilasse kaasa meelitada, aga kooperatiivi värava taha jõudes selgus piinlik tõsiasi, et võtit mul polnud. Ei jäänud muud üle kui tuli üle 2 meetrise traataia ronida, millega saime mõlemad edukalt hakkama:)

Peale ülikooli tööl käies elasime suvel suvilas ja sõitsin sealt Sakusse, ehkki meil oli ka Sakus korter. Suvila oli vaatamata enamuse linnamugavuste puudumisele lihtsalt nii mõnus koht kus olla. Ja siis tuli pikk-pikk paus sisse kui lasime tollasest tööliste ja talupoegade paradiisist jalga. Esimest korda 90-te keskel kodumaad külastades oli see koht, kuhu kõige enam tõmbas. Oma veidi vähem kui kolmekuisest külastusest veetsime esimese kuu suvilas aega maha võttes. Jalutasime maja taga metsas, mis tol ajal ulatus mereni välja, lugesime raamatuid ja lihtsalt olesklesime, kõik vajaliku toidukraami ostsime kohalikust poest - totaalne puhkus! Totaalne samas tähenduses, mis totaalne sõda, ühesõnaga kõikehõlmav.

Noh ja peale seda olen alati saabudes rattad Vääna suunas seadnud, mis tähendab pea iga aasta. Omaaegsetest oludest tingitud nõukalikust pisipõllunduskohast (kartulid, oad, herned, maasikad, ... jne ...) on alles jäänud vaid viljapuud, sõstrapõõsad ja maasikad, ülejäänud pind kenasti rammusa rohu all. Aga maja ise on üllatavalt hästi vastu pidanud, kohe näha et ehitusmeistri poolt endale tehtud.

Eks sellelgi suvel kavas nii mõnigi päev ja öö suvilas veeta. Eriti nüüd kus siinmaal pakutud moblateenused nii soodsad, et interneti ühendus lausa tasuta käes. Aga sellest kirjutan kindlasti edaspidi, sest tegu on nii kardinaalselt erineva süsteemiga kui Ameerikaga võrrelda.