Neljapäev - super suusapäev.

Teisipäeval käis noorem laps käteosavuse ja ruumilise mõtlemise (manual dextirity and spatial relationships) testi tegemas, mille põhjal pidi selguma kas lisaks õppetulemustele ta ka nende omaduste poolest sobiks hambatehniku eriala õppima. Tüdruk polnud päris kindel kui edukalt see läks, viimases osas igatahes olevat õige mitu apsakat teinud. Ootame ja loodame parimat, kui seekord ei õnnestu, ehk saab järgmine aasta uuesti proovida. Samas oli saanud personaalse õnnitluskõne IT kolledzhisse sissesaamise puhul, seda siis arvutivõrkude erialale. Ülikoolide vastuseid veel aega oodata, eks otsustab, mis teeb kui kõik vastused käes.

Kolmapäeval tuli vanem plika minu töö juurest läbi ja võttis auto, et sõita vestlusele maailmakuulsasse mikroskeemide tehnoloogia firmasse. Mina sain küüti koju töökaaslasega, kes samas kandis elab. Viimased 3 km jalutasin suht külma tuule käes trotsides juba kaks nädalat tüütavat kurguvalu ja nohu. Poole tee peal olid mõlemad kui pühitud, pisilased ikka ei kannata arktilise tuule puhanguid välja. Õnneks hoidis suusajope sooja ja fleesmüts ulatas üle kõrvade. Vanem tüdruk polnud koju saabudes kõige paremas tujus. Esimeses osas personalijuhiga oli hästi läinud, tehniliste ekspertidega jutuajamises päris mitmed küsimused vastamata jäänud. Ma väga ei hakanud pinnima ka, aga paar momenti, mida ta mainis, vihjasid üsna selgelt, et kutset vestluste teise vooru pole mõtet oodata.

Nojah, tegu pole ju tema erialaga, raske oleks oodata, et mehhaanika insener tunneb detailselt arvuti siseehitust. Lisaks veel paar rumalat arusaamatust, mida ta küll teadis, aga ei mõistnud küsimust. Suurem mure kui töökoha mitte saamine oli plikal endast lolli blondiini mulje jätmine. Lohutasin, et pole hullu, ärgu muretsegu, mitmemiljoni linnas Torontos vaevalt ta kunagi neid inimesi näeb ja teisest küljest mulje polnudki ju nii vale - selle viimase nalja eest oleksin peaaegu laksu ribidesse saanud :P Tegelt on tal ootamas teise vooru vestlus ühe teise firma juures, kus olevat õige hästi läinud ja mis tundunud ka asjalik koht. Lisaks muidugi hulk uusi CV'sid sisse saadetud, millest mõni ehk ikka vestlusele kutsub.

Neljapäev oli meil igatahes suusatamine plaanis ja andsin käsu igasugused kooli ning tööasjad unustada, ning 100% tähelepanu mäele pühendada. Tüdruk kobiski hommikul kolmveerand seitse üles, kiire hommikusöök ja teele. Isegi Torontos olid olud super, mäele jõudsime poole kümneks, parkima saime kohe kohviku lähedale. Täiesti arusaamatu, et selle aasta parima suusailmaga nii vähe rahvast mäel. Päike, mõned kraadid külma ja pea pool meetrit värsket lund viimase kahe päeva jooksul, paremaid olusid raske oodata.

Osa kõige järsumast nõlvast oli võistlejate kasutada aga paari tunni pärast võeti väravad maha ja avati kogu mägi rahvale. Esialgu sõitsime end soojaks "sinisel" aga nii pea kui saime suundusime "mustale" ehk ekspertide nõlvale. Siin sai ikka täiega kihutamist nautida, sest lumi suht kõva hoides ka nürivõitu kante madalas sujuvas pöördes ilma läbivajumata. Saba tõstuki juures oli lühike, lõunale läksime ühe paiku kui kõik teised restost välja tulid tekitades esimese mainimisväärse järjekorra. Mina närisin pizzatüki õlle kõrvale, laps pugis paar croissanti kuuma teega ja tagasi mäele.

Suusatasime neljani, kui tegime kiire näksi. Mina kiirustasin tagasi mäele, tüdruk puhkas veits kauem ja liitus paar laskumist hiljem. Päike hakkas mäe taha kaduma ning ilm külmemaks minema, mul tekkisid habemesse jäätükid, mis vihjas -10C madalamale temperatuurile. Plikal hakkas uue jopega külm. Kui ka paar tihedate pööretega laskumist ei aidanud sooja saada, läksime korraks kohvikusse, et autost teine jope tuua. Paraku ei tahtnud ta seda enne selga panna kui kohvikus riietusese soojaks saanud. Samas ei raatsinud niisama istudes oodata, mis muud kui tagasi mäele. 

Tõstukitoolil muutus üks ilmselgelt alkoga liiale läinud neiuke õige lõbusaks hakates meilegi joodavat pakkuma. Keeldusin viisakalt vihjates autojuhi kohustusele. Tütrele mainisin, et sellel preilil saab homme hirmus peavalu olema ka siis kui ta paljapäi vastu puud ei põruta. Too käis toolilt maha minnes sirakile ja oleks peaaegu sealsamas oma laksu kätte saanud. Paar sõitu hiljem tuli mäe alla kiirabi sireenide ulgudes, poleks ime kui seda sama neiukest üles korjama. Ausalt öeldes poleks mäeteenistus tohtinud sihukeses olekus inimest mäele lasta.  

Mõni sportlikum laskumine hiljem testas laps, et enam polegi külm, musklite töö oli lõpuks keha soojaks ajanud ja isegi käed kuumad, mis naistel tavaliselt esimestena külmetama hakkavad. Otsustasime suusatada kuni kõht tühjaks läheb või külm hakkab, et siis õhtusöök restos võtta. Laskumine läks järjest nauditavamaks nii, et ei raatsinudki sisse minna ja suusatasime ühe jutiga üheksani välja. Oleks edasigi sõitnud aga jalalihased enam ei jaksanud korralikku asendit hoida, igatahes müstiliselt mõnus mäelkäik oli. Enne autosse istumist võtsime kuumad joogid, saiasid näksime sõidupeal, et veits varem koju saaks, mul ju kell viis äratus järgmine päev. Koju saime natuke enne keskööd, asjad sisse ja kohe tudile.

Töö ja eriala otsimine

"Koolis on sul head hinded olnud aga millist tegeliku töö 

kogemust sa omad ?

Ma oskan edukalt kontrolltõid teha

Ei mitte mina ei otsi tööd, sest teist nii mugavat nagu mul momendil pole ilma megatutvuste või üüratu altkäemaksuta võimalik leida. Jutt tuleb hoopiski järgmise põlvkonna ehk laste tööotsingutest ja sellega seotud eriala määratlemisest.

Vanem plika on ülikoolis kolmandal kursusel, neljanda aasta ajal peavad nad erialaga seotud tööl soovitavalt insenerina töötama. Niisama suvaline koht ei lähe arvesse, ülikool peab selle heaks kiitma. Suur hulk ajast kulub tüdrukul oma CV'de viimistlemise ja väljasaatmise peale. Selleks et üldse jutule saada, pead oma CV eraldi iga koha jaoks häälestama rõhutades just neid momente, mis selles firmas olulised. Kui CV põhisisu jääb suures osas samaks siis "cover letter" tuleb tihtipeale täiesti erinev kirjutada. Tüdrukul on kogemuse poole pealt eelmisest kahest suvest teiste koolikaaslastega võrreldes suht head töökohad ette näidada: Soome elektrotehnika firmast ja Estcube projekteerimise juurest. Aitama peaks ka asjaolu, et sügissemestriga suutis ta end hinnetega kursuse esimese 10% hulka sokutada.

Mille kuradi pärast nõuavad tööandjad 5 aastast
kogemust erialal mis on ainult 2 aastat eksisteerinud

Nii paarikümne väljasaadetud CV kohta on vestlusekutseid siiamaani tulnud 5, mis väga hea tulemus, tavaliselt võid arvestada alla 10%'se reaktsiooniga. Märkimisväärsemad on Shveitsi firma, kes tegeleb droonidega, kaks autotööstusele juppe projekteerivat ettevõtet ja biotehnoloogia firma Ottawas. Seni pole ükski veel töökohta pakkunud aga kahe puhul ootab ees teine vestlus. Eile kuulsin lapse toast rõõmukisa, ta oli saanud kutse vestlusele maailma suuruselt teiselt arvutite mikroskeeme tootvalt firmalt AMD, Intel on teatavasti suurim. Kummaline, miks nad peaks sadade soovijate hulgast mehhaanika inseneri vestlusele kutsuma, arvutiteadust õppivad tudengid omaksid minu arust suurt eelist. Tütar olevat sissejuhatuses maininud, et ehitas endale ise arvuti kasutades sealjuures AMD videokaarti, no ma ei tea, aga äkki tõepoolest see aitas. Kui ei õnnestugi seal tööd saada on isegi vestlusele kutsumine sellise firma poolt väärt äramärkimist. Igatahes töö otsimine käib täiega ja loodetavasti leiab ta miskit endale meeldivat. Suure tõenäosusega toob see kaasa vajaduse auto järele, sest paljud firmad asuvad linnast väljas. Teise porvintsi või isegi riigi puhul seda muret pole küll aga tuleb siis omal käel elamine leida.

MEELDETULETUSEKS !!!  Kui valid ülikoolis eriala
 mis sulle meeldib ei pea sa kunagi elus töötama,
sest tõenäoliselt sellel erialal tööd ei pakuta :)

Pisema lapsega on asjad sealmaal, et ta peab leidma endale koha kuhu edasi õppima minna. Koolis sai niikuinii üks ekstra tasuta hariduse aasta otsa keevitatud, rohkem enam pole võimalik. Sooviavaldused sai saata sisse kolme ülikooli ja kolme college'sse, ehk rakenduslikku kõrgkooli. Collegetest sai ta viiest erialast kolmele kohese positiivse vastuse, kõik seotud IT'ga, huvitavaim arvutivõrkude eriala. Hambatehniku eriala (mida ta kõige rohkem tahaks) vastuvõtu komisjon teatas, et õpitulemuste poolest on vastu võetud kuid peab teisipäeval minema katsetele näitamaks käteosavust ja ruumilise ettekujutusvõime taset. Selles ei tohiks tal probleemi olla, peaasi et liialt ei närvitseks. Fakt, et momendil peetakse hambatehnikute tööd üheks paremaks ja nõutavamaks ameerikas, rahustab mind veidi. Tööstusdisaini erialalt pole veel vastust tulnud. Ülikoolide vastuseid pole ka tulnud (Õpetaja, IT tehnoloogia, Tööstus Disain), need võtavad alati rohkem aega.

Omaette kummaline, et minu pisike laisk laps hakkas osaajaliselt tööl käima. Rahalist vajadust selleks pole, aga kui tahab tunda kui kergelt või raskelt papp tuleb, siis väga tore. Koht on sama, kus ta praktikal oli, üks pisike aga siiski ka USA's esindatud eritellimuste mööblitootmisfirma. Ta rääkis juba enne, et sooviks seal peale praktikat töötada, aga ei julge küsida. Eelviimasel päeval oli boss enda juurde kutsunud ja küsinud ise, kas tüdruk tahaks osaajaliselt palga eest edasi töötada. Ajaliselt millal iganes, kellaajad ja päevad omal valikul. Laps muidugi kole õnnelik ja uhke, teisipäeval käis esimest korda, eile anti talle võtmed ja täna laupäeval oli üksi firmas askeldades kuus tundi mööblitükkide kallal. Mõneti üllatav usaldus minu arust, ju ta on end seal paremast küljest näidanud kui kodus kui käsime tuba koristada või nõusid pesta :P

Peaaegu unustasin lisada, et iga kolmapäev käib ta lisaks Seneca Collage's AutoCAD kursusel. Natuke rahulikum tunne, et ka teisest lasest hakkab asja saama. Natuke kahju ainult, et nad nii äkki suureks kasvasid.

Kuidas Vananeda Elegantselt

Eelmise aasta oktoobrikuu Discover ajakirjas oli pikemalt juttu vananemisest, pealkirigi "Vananemine ja Teadus", Kuna aeg sealmaal, et minulgi juba kasulik selliseid teemasid lugeda vanematest rääkimata siis toon siin välja lühikokkuvõtte. Muideks, ega need teadmised noortelgi külgi mööda maha jookse, nii mõnedki punktid käivad kõigi kohta east sõltumata, vanus lihtsalt võimendab efekti.

Pole uudiseks, et maakera rahvastik vananeb või tegelikult täpsemalt maakera rahvastiku keskmine vanus kasvab, mis toob kaasa mitmeid suuri muutusi. Kui momendil on üle 65 aastaseid 524 miljonit siis 2050'ks aastaks on neid 1.5 miljardit. Esiteks on selge, et mis iganes me ette ei võtaks siis tervishoiukulud kasvavad meeletult kuna vanemad inimesed on paratamatult haigemad ja nendega juhtub rohkem õnnetusi. Viimasel ajal on esile tõusnud mitmeid teooriaid kuidas vananemist aeglustada, kõrges eas parema tervise juures olla ja kvaliteetsemat elu elada. Järgnevad lühikesed kokkuvõtted vananemisega seotud tuntumatest ideedest ja nende kasulikkusest.

1. SUHTUMINE

Inimesed kes väldivad negatiivseid emotsioone ja mõtlevad positiivseid mõtteid elavad mitte ainult kauem vaid ka palju kvaliteetsemalt. Sealjuures pole mitte tähtis milline on tegelik objektiivne olukord vaid see kuidas seda osatakse näha. Tuntud ütlemine et inimesed näevad poolikut veeklaasi kas pooltäiena või pooltühjana. Emotsionaalseid inimesi on veidi raskem veenda positiivseks muutuma, seevastu realistliku maailmavaatega inimestel aitab tihtipeale teadmine, et elu ja olukordade positiivsete külgede nägemine on talle endale kasulik. Kokkuvõttes suutes olla positiivne elame ise kauem ja paremini ja aitame ka teistel, kellega kokku puutume, paremini elada. Sealjuures on positiivsusel tugev mõju nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. 

2. MAGAMINE

Korralikult magamine ja väljapuhkamine on väga olulised. Inimestel, kellel on probleeme uinumisega või kes kipuvad öösiti üleval olema tekib 3 korda suurema tõenäosusega depressioon ja tervis halveneb kuna organism pole välja puhanud. Äärmiselt oluline on normaalne ööpäeva rezhiim - magatakse öösel, üleval ollakse päeval. Öövahetuses töötavate inimeste keskmine eluiga on pea 10 aastat lühem kui normaalse rezhiimiga elavatel kusjuures kahjulik mõju suureneb ea kasvades. Torontos tehtud uurimus väitis, et lihtsaim viis unetusest ja üleväsimusest jagu saamiseks on korrapärane unerezhiim, kusjuures tervelt 87% inimestest kadus nii üleväsimus kui depressioon kui nad hakkasid õigel ajal magama ja üleval olema.

3. AJUTRENN

Ajutreening mõjub väga positiivselt pidurdamaks mõistuse teravuse vähenemist. Sisulist vahet pole milliseid ajutööd nõudvaid ülesandeid teha, aitavad nii ristsõnade lahendamine, sudoku, arvutusülesanded, puzzlede kokkupanek, lugemine, internet (piiratud kogus), uute asjade õppimine või isegi toidupoest toodavate produktide nimekirja pähe õppimine. Ainus millest kasu pole on teleka vaatamine kuna tegu passiivse meelelahutusega, mis ei eelda ajutööd. Tore, et üldiselt on ajupingutuse kasu pea kohene ja pikaajaline.

4. EESMÄRK

Eriti vanematel inimestel on oluline leida endale mingi meeldiv ülesanne, mille täitmine pakub rahulolu. Pole nii tähtis mis tüüpi, peaasi et meeldiv ja jõukohane. Mõned kirjutavad memuaare, teised aitavad oma elukaaslasi või sõpru, kes viletsamas olukorras, kolmandad teevad vabatahtlikku tööd, neljandad tegelevad hobidega, milleks nüüd lõpuks aega. Isegi oma elamise või garaazhi korrastamine, elu jooksul kogunenud asjade, raamatute, piltide või filmide sorteerimine võib pakkuda rahuldust kui seda mõistliku tempoga teha. Oluline on endale anda aru, et ei jõud ega efektiivsus pole enam see mis nooruses, eesmärgid olgu pigem pisikesed aga realistlikud.

5. SOTSIAALNE SUHTLEMINE

Elukvaliteedi tõstmisel ja stressi maandamisel on paljude inimeste puhul tähtis sotsiaalne elu ning suhtlemine. Soovitatakse käia klubides, kinos, teatris, kohtuda sõprade ja sugulastega. Seoses globaliseerumisega on tihtipeale sõbrad, sugulased ja tuttavad laiali üle maailma. Õnneks võimaldab internet mugavat suhtlemist ka kauge maa taha ehkki pidurdavaks teguriks kipub olema vanemate inimeste ebamugavus ja isegi hirm uue tehnoloogia kasutamise ees. Tegelikkuses saab soovi korral enamus neist asjatundliku juhendamise korral edukalt nii arvutite kui moblade põhifunktsioonide kasutamisega hakkama.

6. FÜÜSILINE AKTIIVSUS

Regulaarne trenn ja füüsiline aktiivsus on väga olulised organismi vananemise aeglustamise juures. Loomulikult tuleb tegeleda trenniga vastavalt oma vanusele ja võimetele. Kui mõned vanurid on võimelised tegelema mäesuusatamise, rattasõidu või kolmikhüppega siis teistele piisab sõrkjooksust või kiirkõnnist, kolmandate jaoks on ka trepist üles minek piisavaks koormuseks. Oluline on jälgida põhimõtet, et koormus peab olema jõukohane ja seda ei tohi tõsta järsult. Iga uue ala puhul on vajalik konsulteerida arstiga. 

7. TOIDUHULK

Toiduhulga ehk kalorite vähendamine pikendab küll oluliselt hiirte ja madalamate imetajate eluiga kuid kindlat tõendit pole veel leitud, et see ka inimeste puhul kehtib. Põhiidee on selles, et väiksema toitainetehulgaga aeglustub metabolism ja rakkude elutegevus, mis peaks seega muude tegurita samaks jäämisel eluiga pikendama. Isegi kui piiratud kaloritega leppimine pikendab eluiga tekkib siiski küsimus kas tasub elada pidevas näljas saja aastaseks või tervislike eluviisidega ja mõnusalt 90'seks.

8. SUHKUR

Liigne magusasöömine (nii puuvilja kui tavalise suhkru) on kahjulik tuues kaasa kaalukasvu, tüüp kaks suhkruhaiguse ja vanadusnõtruse. Ajutegevuse olulist allakäiku nimetatakse lausa aju suhkruhaiguseks, kuna see on seotud insuliiniga, mis kaitseb ajurakkusid kahjustuste eest. Kahjuks soodustab juba noorest peast magusasöömine hilisema demetsuse teket.

9. ALKOHOL

Alkoholitarbimise juures tuleb pidada piiri, tervislikuks võib pidada punast veini, mis sisaldab vananemist pidurdavaid antioksidante. Koguse puhul soovitatakse mitte rohkem kui klaas päevas või neli - viis nädalas. Kange alkoholi puhul soovitatakse arvestada sama absoluutse alko kogusega, kuid tuleb arvesse võtta võimalikke kõrvalmõjusid, sest teatavate terviseprobleemide korral on alkohol täiesti vastunäidustatud. Igal juhul mõistlik arstiga konsulteerida.

Pensionäri elu: On Äge

Midagi ei pea tegema muretsemata,

et jääd sellega vahele

Pensionäri nädalaplaan:   Esmasp: Pese hambad
T: Habe ajada   K: Dushi alla  N: Varbaküüned
R: Ninakarvad  L: Pesuvahetus  P: Õlle joomine

Organismi vananemist mõjutavad stress, keskkond, põletikud, makromolekulaarsed DNA kahjustused, metabolism, proteostasis ehk rakutasemel toimuvad protsessid, tüverakkude ja kudede uuenemisprotsessid. Osasid neist protsessidest saame ise otseselt ja suhteliselt lihtsalt mõjutada, teiste mõjutamist alles uuritakse.

Lühikese kokkuvõttena tundub asi lihtne: tervislikuks vananemiseks tuleb olla õnnelik ja väljapuhanud, magada piisavalt, anda nii ajule kui kehale parasjagu koormust, suhelda, leida mingid eesmärgid ja toredad hobid, mitte liialdada käraka ja magusaga. Ehkki kunagi pole hilja on siiski parem kui kõige sellega alustada varakult - enne kui meelest läheb :D 

"Juuraajastu Maailm" - Film

Nagu ikka jõuan mina uute filmide vaatamiseni pika hilinemisega kui üldse. Viimasel ajal olen enamuse lennusõidul ajaviiteks vaadanud, isegi internetist vaid üksikuid striiminud või alla laadinud. Seekordne film tuletas jällekord meelde, miks ma enam ei viitsi suurt filme vaadata, eriti ameerika omasid. Kõik nad on kahjuks nii klisheelikud ja äraarvatava lõpuga, et süda läheb pahaks.

Algteose autori Michael Crichtoni raamatuid ma nautisin omal ajal täiega, eriti meeldisid Andromeda ja esimene Jurassic Park. Seekordne film oli seeriast kas neljas või viies, pole viitsinud kokku lugeda. Ja nagu kipub seriaalidega juhtuma hakkavad teemad ammenduma ja korduma. Ainult tõepoolest kõrgetasemeline arvutigraafika dinosauruste kujutamisel ja sujuvalt filmi sulandamisel oli nauditav. Siin näeme taset, mis peaks mõne aasta jooksul arvutimängudesse jõudma.

Sisu pole mõtet ümber jutustada, sest esiteks on enamus seda ilmselt näinud ja need kes pole ei jää ka millestki ilma. Äravahetamiseni sarnane eelnevate seriaalidega. Peakangelased naine ja mees, kes läbi "raskete" katsumuste ja peale võimatutes situatsioonides ellujäämise lõpus kenasti koos päikeseloojakusse jalutavad. Lapsed (seekord kaks poissi) kel kah pidevalt hullult veab ei saa isegi viga (kui mõranenud ekraaniga nutitelefon välja arvata) metsikute sauruste eest põgenedes. Saurikud on hirmus targad, aga samas vajalikul momendil lollid kui lauajalad. "Pahad" muidugi pannakse nahka ja "headega" ei juhtu midagi, vürtsiks neelatakse ka mõned massistseenide osalised alla.

Isegi rohkem kui etteaimatav lõpp (ameerika publikule teistsugust filmi ei saa näidata) häiris mind igasugune loogika puudus. Tüüp, kes koolitas saurusi oleks algstseenides pea nahka pandud, sest raptorid ilmselgelt nägid temas maitsvat suutäit, mitte "alfa" raptorit, kelleks ta end ise nimetas. "Alfa" poole karjas üldiselt ei julgeta urisedagi, sest järgneb karm karistus. Mõned stseenid hiljem kihutab sama mees kaelamurdva kiirusega maanteemotika!!! seljas metsaradadel mida isegi krossirattaga oleks võimatu läbida. Kõrval jooksvad raptorid ei näita üles mingit huvi sadulas istuva maitsva pala järgi. Kontoritädil piisab kostüümi ülaosa sättimisest, et muutuda osavaks survivalwomaniks, kontsakingadel mudas jooksmine ei paista mingit probleemi tekitavat. 20 aastat dzhungliniiskuses seisnud dzhiip läheb suurema vaevata käima osavate noormeeste käes - kõiki imesid ei jõua üles lugeda. Samas oli paar huvitavat uut futuristlikku ideed nagu "Gürokera" ja dinosauruste "ehitamine" DNA modifitseerimise abil. Viimane teoreetiliselt võimalik kuid äärmiselt ebarealistlik lähema paarikümne aasta jooksul. 

Minu kriitika peale arvas kaasa, et see on ainult film. Ma saan aru aga ei mõista, miks tohutu kulutatud raha juures ei võiks lavateost natukenegi loogilisemaks teha. Ilmselt toob ebareaalne dramaatilisus lolli publiku käest hulga rohkem pappi sisse kui loogilisemalt üles ehitatud film. Vanema tüdrukuga rääkides tuli meil hea idee, miks ei võiks teha mitu versiooni samast filmist: üks meestele, teine naistele ja kolmas lastele. Esimene pühendaks rohkem tähelepanu tehnilistele detailidele ja loogikale, teine romantikale ja kolmandas poleks saurused nii kurjad, ainult natuke naksaks inimesi. Laps arvas, et tema vaataks ainult meestele mõeldud versiooni :D 

Kolmas Maailmasõda, NATO ja Vene Konflikt

Paari viimase päeva jooksul tuli välja paar väga huvitavat uudist, artiklit ja saadet, mis kõik pühendatud Venemaale ehk täpsemini tema viimase aja järsult suurenenud sõjakusele. Ajalises järjekorras esimesena artikkel "Kas NATO tõkkemehhanism oleks tulemuslik". Artiklis käsitletakse Kremli alaväärsuskompleksi (vaatamata ärplemisele, ei saa nad ligilähedalegi oma sõjaliste kulutuste või võimsuse poolest NATO'le) mis aga võib edasise Vene majanduse allakäigu juures ohtlikuks osutuda. Ühest küljest on nad momendil ajutiselt suhteliselt tugevad aga aeg mängib Venemaa kahjuks, eriti ennustatavate toorainehindade puhul. Teiseks võib seoses halveneva majandusolukorraga kasvada rahva rahulolematus, mis rezhiimile ohtlikuks kujuneb. Seega võib Kremli juhtkonnale tunduda, et kui üldse mingit sõjalist avantüüri ette võtta siis kohe nüüd on soodsaim aeg. Väidetavat vene hirmu lääne kallaletungi ees ma ette ei kujuta, küll võivad nad muretseda halveneva majanduse korral esile paiskuva värvilise revolutsiooni pärast, mis Putini veendumusel on Lääne organiseeritud.

NATO pole avaldanud valmisolekut viia Ida Euroopasse suuri alalisi sõjajõude ja baase, kuid rahustamaks esmajärjekorras Balti riike roteerib väiksemaid üksusi, kusjuures oluliseks momendiks on Ameeriklaste kohalolek. Mõnesaja sõduri viibimist Eestis koos mõnekümne tanki või soomusmasinaga ei saa ka kõige paranoilisem venelane võtta ohuna Venemaale samas mängib selline väike ameeriklaste üksus niinimetatud päästiku rolli. Ehkki venelased kahtlevad põhjendatult NATO otsustusvõimes ja eriti selle kiiruses, siis ei kahtle nad Ameeriklaste otsusevõimes, kui USA sõdur peaks haiget saama. Oluline lause artiklis kõlab järgmiselt: "All NATO member states remain entitled – under the UN Charter – to respond to requests for military assistance from allies, even in the absence of a NATO consensus" (Kõigil NATO liikmeil on ÜRO kokkuleppe alusel õigus aidata liitlasi kui need abi paluvad, isegi juhul kui puudub NATO konsensus). See rõhutab, et USA ei hakka aega viitma ootamaks NATO peaassamblee otsust kui tema sõdurid pihta saavad ja see on minu arust palju tugevam kaitse kui kuulus artikkel 5, mis eeldab NATO ühehäälset otsust.

Lisaks soovitatakse kasutusele võtta mitmeid lisameetmeid piiririikide kaitse tõhustamiseks.

1. Küberkaitse, kriitiliste infrastruktuuri elementide kaitse tõhustamine ja politsei ning kaitseliidu üksuste parem ning ajakohasem väljaõpe ning relvastus.

2. NATO roteeruvate vägede kasutamise juhendid peavad võimaldama neid rakendada operatiivselt ja viivitamata ohu esimeste märkide ilmumisel.

3. NATO peaks selgemini informeerima nii liitlasi kui võimalikke vastaseid oma plaanidest ja nende tõsiseltvõetavusest.

4. Tuleb tõhustada juhtivate NATO riikide (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksa) infovahetust ja otsuste vastuvõtmist nii kiiruse kui sisu osas. Ehkki põhiliseks vahendiks jääb NATO peaassamblee, siis oluliste ja põletavate otsuste vastuvõtmisel peaks piisama nende nelja nõusolekust vältimaks võimalikku venitustaktikat mõningate venesõbralike liikmete poolt.   

Teisipäeval järgnes Obama administratsiooni natuke ootamatu teade, et USA suurendab järgmisel aastal Euroopa suunalist sõjalist eelarvet neljakordseks. Selline otsus viimase aja suht rahuliku Ukraina konflikti valguses oli meeldiv üllatus. Venemaa on seni vaid suud maigutanud suutmata mitme päeva jooksul vastust kokku panna. Mingi vastukäigu peavad nad ainuüksi oma näo säilitamiseks sooritama, momendil ilmselt kaaluvad võimalusi, mis praeguses mitte eriti roosilises majanduslikus ja sõjalises olukorras võimalik, ei oska ennustada, eks lähem tulevik näitab. 

Samal päeval ilmus nimekas ajakirjas "Foreign Affairs" vene teemaline artikkel "Putini rezhiimi kokkuvarisemine". Analüüsis majanduslikku, sõjalist, poliitilist olukorda kõikehõlmavalt. Järeldused, et Kremli rezhiimi kokkuvarisemine pole mägede taga, tundus mulle esimesel lugemisel soovmõtlemisena. Siis aga meenus aasta 1987 kui samas ajakirjas ilmus artikkel sarnase ennustusega tollase USA kõrval teisel kohal eksisteeriva suurriigi Nõukogude Liidu kohta, mis samuti tolle peadset kokkukukkumist ennustas. Tol ajal tundus see mitte ainult minule vaid absoluutsele enamusele välispoliitika ekspertidele nii läänes kui idas fantaasiana. Samas läks neli aastat ja NL lakkas olemast.

Kolmapäeval läks eetrisse BBC saade "Kolmas Maailmasõda - Briti valitsuse "Sõjatoas"" Mängiti läbi stsenaarium, kuidas võiks käia otsustamisprotsess NATO - Vene mastaapse konflikti puhul. Esiteks rahutused Eestis, siis Vene piiriäärse Latgale hõivamine kohalike venelaste ja neid toetama saadetud vene eriväelaste ehk niinimetatud "Roheliste Mehikeste" poolt. NATO ei suuda jõuda ühisele otsusele kuidas reageerida kuid USA ja Inglismaa, Prantslaste (üllatus) toetusel viivad kiirreageerimisjõud Lätisse. Venelastele antakse 72 tundi aega oma mehed üle piiri tagasi tõmmata. Kui seda ei juhtu ründavad Ameerika merejalaväelased ja britid, saavutades suht kiiresti eesmärgid kusjuures separatistid kannavad suuri kaotusi. Venemaa vastuseks on tuumaraketiga USA ja Briti lennukikandja uputamine, Putin vabandab võites et tegu oli "eksitusega" ja esitab vastuvõetamatud rahutingimused. Saade lõppeb kui Briti valitsus arutab kas vastata omapoolse tuumalöögiga või mitte. USA on juba otsustanud hävitada venelaste oluline sõjaline baas oma raketilöögiga. Britid otsustavad "inimlikel  kaalutlustel" mitte vastata, Londoni hävinemise korral poleks Moskva hävitamisest kasu. Selline lõpp on muidugi puhas propaganda, eriti kuna Inglaste otsus ei muuda midagi kui Ameeriklased on oma raketid teele saatnud.

Huvitav lugemine ja vaatamine, aga minul kerkis esmajärjekorras üles küsimus kahtlaselt kokkulangeva ajastuse koha pealt. USA valitsuse otsus, Foreign Affairs" artikkel, BBC saade - kas ma olen liiga paranoiline vandenõuteooriate fanatt kui kahtlustan, et tegu on amide ja brittide poolt hoolikalt koordineeritud signaali saatmisega Kremlile. Sisuks, et ärge isegi mõelge NATO suunal mingeid trikke ette võtta, me ei hakka kahtlema vaid vastame kohe ja jõuliselt ka juhul kui konsensust ei saavuta. Miks just nüüd, kas neil on mingit venelaste plaanidele vihjavat infot, ja tahavad Kremli tüüpe tõsiselt järele mõtlema panna? Ei usu nagu, et bluffivad niisama ajaviiteks, USA valitsusel eriti Obama all pole see kombeks, pigem ollakse liiga tagasihoidlikud. Elame näeme, huvitavad ajad tõotavad tulema. Venemaa muidugi on Ukrainas ummikusse jooksnud, ja Süüria kampaania ei tõota samuti miskit head ei pommitamisega piirdumise ega eriti veel maavägede sisseviimise korral. Eelmisel kevadel ennustasin et märtsikuuks on pool Ukrainat Vene lipu all, hea meel tunnistada et ilmselt eksisin.

Märkasin, et ka Eestis ei jäänud tähelepanuta, nii uudisteportaalides kui televisioonis võtsid sel teemal välispoliitika ja sõjanduse eksperdid sõna.

Uus Videokaart Zotac GTX 970 4GB

Minu uus ZOTAC GTX 970

Aastavahetusel pani vanem tüdruk endale uue arvuti kokku, millest blogisin paari nädala eest "Marilohe" postituses. Muidugi tekkis minulgi isu enda oma "apgreidida"ehk maakeeli uuendada ja paremaks muuta. Masin kannatab veel päris asjalikult mängimist välja kuid videokaart kipub uute mängude puhul parema lahutusvõime jaoks aeglaseks jääma. Seoses süsteemi ja videokaardi suht kõrge eaga (ikkagi täpselt 5 aastat tuli aastavahetusel täis - postitused nende kohta leiad lingile klikkides) oli ka piisav eneseõigustus varnast võtta. Esiteks muidugi oli vaja selgeks teha, kas nii vana süsteemi üldse tasub uuendada või tuleks kogu kupatus välja vahetada. Kuna kitsaskohaks osutus videokaart, hakkasin kõigepealt seda uurima.

Esimesel momendil tundus, et seis pole kiita, uuemad videokaardid teist tüüpi ehk PSIe 3.0 liidesega, minu emaplaadil vana 1.0, mille jaoks praktiliselt enam kaarte ei toodeta. Googeldades selgus aga tõsiasi, et 3.0 judinad sobivad kenasti vanadesse 1.0 pesadesse, peaasi, et 16X kiirus kusjuures kiiruse kaotus mängimisel tühised paar protsenti. See laiendas oluliselt võimalike videokaartide valikut. Ehkki tütar valis AMD R9-390 vaatasin mina NVIDIA kaarte. Esiteks on olemasolev NVIDIA GTX 460 ja teiseks pidid need kaardid vähem võimsust võtma kui AMD samaväärsed. Minu 550 vatine toiteblokk palju lisakoormust välja ei kannataks.

900, 700, 600 ja 500 seeria Graafikakaartide suhtelised võimsused

Silma jäi GTX 960 millel oli suht soodne hind $250-$300 CAD ja samas oluliselt parem võimsus kui mu vanal kaardil. Pealejõulu allahindlustel aga pakuti ka järgmise astme kaarte hulka odavamalt. MSI GTX 970 lausa $350 CAD, enamus küll $400 - $500 CAD piirkonnas. Kaarte võrreldakse terve hulga erinevate näitajate poolest, mulle oluliseks vaid FPS (pildilaotussagedus) korraliku lahutusvõime juures. 40 kaadrit sekundis saab mängida, aga täiesti sujuv oleks 60. Kokkuvõttes oleks GTX 960 asja ära ajanud, aga samas ei peaks eriti kaua vastu kui tulevikku vaadata. Samas GTX 970 toetab isegi 4K ekraane oma 4GB mälu ja 256 bitise mälu andmeribaga. Tore oli ka teada, et sobib kokku peagi laiatarbesse jõudvate virtuaalreaalsuse seadmetega. Kui GTX 960 on 2.4 korda võimsam praegusest kaardist siis GTX 970 lausa 3.9 korda võimsam. 

BF4 mängib GTX 970'ga 2560X1440 lahutuse juures
vaid 15% - 20% madama kiirusega võrreldes GTX 980 

$100 CAD tundus igati mõistlik investeering tulevikku, et ei peaks varsti jälle uut kaarti muretsema, GTX 970 peaks kannatama kergelt järgmisele arvutile ületõstmise välja. Siinkohal silitasin enda pead, et olin 5 aastat tagasi veits vingema protsessori ja emaplaadi peale raha kulutanud, tänu millele need ilma probleemideta uue videokaardiga kokku sobisid. Muidugi ajasid GTX 980 videokaardid ila jooksma, aga üle $700 CAD hinna juures olid minu mugavustsoonist väljas (mitte et ma end kole mugavalt tunneks neljasada dollarit mängimise peale kulutades :). Niisiis põrutasin poodi kuid muidugi jäin ilma sellest eripakkumisest, mis oli Boxing Day'l minutite jooksul välja müüdud. Kodus kurvastasin ja surfasin netis, Lõpuks tegin südame kõvaks ning tellisin $400 CAD eest Zotaci GTX 970 olles tema kohta piisavalt kiitvaid arvustusi lugenud. Muidugi selgus, et seegi välja müüdud aga vähemalt lootust, et paari nädala jooksul saan kätte. Vältimaks postikulusid tellisin ta poodi.

Aasta lõppes, uus algas, videokaardist polnud aga lõhnagi. Aeg-ajalt surfasin netis otsides sooduspakkumisi heites ka unistavaid pilke 980 seeria kaartidele. Ja ühel päeval oligi ASUS STRIX GTX 980 vaid $640 CAD soodukal kusjuures tootja pakkus $30'st kupongi, mis teeks lõpphinnaks $610 CAD. See oleks $200 ehk 50% kallim kui 970 ja 20% kiirem. Ainus põhjendus nii vägeva kaardi kasuks oli asjaolu, et too veaks uusi mänge ka 4K ekraanil täiega. Samas polnud mul kavas uut kallist ekraani osta ja vana peal pole vahet kas kaart jaksab BF4 jooksutada 60 või 100 FPS'ga, ekraan niikuinii üle 60 ei võimalda. Kuna olin kaotanud lootuse 970 hea hinnaga saada (momendil ligi $500) ja see STRIX 980 oli superpakkumine, tellisin tolle ära mõeldes maja ja lapsed panti panna :) Muidugi kordus vana jama, kaart oli välja müüdud, aga äkki jõuab poodi enne Jaanuari lõppu kui tootjakupong kaotab kehtivuse.

ASUS GTX 980 STRIX, POSEIDON ja MATRIX

Eelmine reede ehk 29 jaanuar sain emaili: Teie Zotac GTX 970 saabus kohale. Palun väga, rohkem kui kuu aega peale tellimist mil tootja sooduskupong ammu aegunud. Poe veebilehelt avastasin, et neil on lisaks kahele eelmainitule ka ASUS MATRIX GTX 980 eripakkumisel vaid $690 eest. See on tippklassi videokaart ja "ainult" $100 kallim kui STRIX. Laupäeval astusin poest läbi, et olukorda uurida, oligi minu tellitud 970 kohal, ja ehkki nad müüks selle mulle soodukaga $400 eest, siis tootjakupongi koha pealt ei saa miskit teha. Momendil oli kehtiv mingi niru $10'ne. STRIX'i kohta uurides selgus, et see on postis, aga ei jõua kohale enne esmaspäeva, mis muudab $30'se kupongi kehtetuks. Kokkuvõttes oli selge, et pean otsustama 970 ja MATRIX 980 vahel. Sõitsin koju ja surfasin tunnikese netis pannes kokku nende kaartide kõik plussid ja miinused.

Uus ZOTAC GTX 970 ülal, vana ZOTAC GTX 460 all

Zotac GTX 970 eeliseks oli $300 odavam hind ja hinna-võimsuse parim suhe. ASUS MATRIX oli võimsam ja nägi igati ägedam välja, ilmselt peaks ka tehnoloogia võidukäigule kauem vastu. Vaatasin kiirelt mida uut on videokaartide turul oodata, järgmine tehnoloogia peaks suvel või sügisel välja tulema aga pole kindel kas see minu süsteemiga enam sobiks, samas muidugi langeks praeguste kaartide hinnad mõnevõrra. Aga nii võidki ootama jääda, tehnoloogia läheb ikka odavamaks ja paremaks, otsustasin et ostan nüüd ära. Kaldusin MATRIX'i poole ja otsustasin veel korra üle kontrollida, et ta ikka minu süsteemiga 100% sobib. Hea et tegin seda, esiteks segus, et kasutab kahte 8 otsalist toitejuhet ja parasjagu rohkem võimsust, minu toiteblokk oleks just piiri peal või nats nõrk. Asja otsustas lõplikult kui lisaks pikkusele ka kaardi laiust vaatasin ja oma arvuti juures füüsilist mahtumist asusin uurima. Meeletu 30 sendise pikkuse tõttu peaksin ühe kõvaketta teise kohta tõstma, lisaks tuleks kasti sisse auk saagida, et kaart laiuse poolest ära mahuks. Niisiis oli asi otsustatud ja $300 kokku hoitud, sõitsin poodi ja ostsin ZOTAC GTX 970 ära.

Uus videokaart emaplaadil ja toide taga

Pühapäeva hommikul vahetasime vana kaardi arvutis uue vastu kusjuures pisem plika aitas kaasa. Kuna uus kaart praktiliselt sama suur kui vana, osutus vahetamine eriti lihtsaks. Toitejuhtmed lahti, kaart pesast välja, uus sisse, samad 6-otsalised juhtmed kaardi külge ja oligi kõik. Ühe kõvaketta pidin ajutiselt lahti võtma, et oleks mugavam videokaarti pesasse pressida. Arvuti pealelülitamisel võttis nats aega draiverite üleslaadimine aga Windows 10 teeb seda automaatselt ja peagi tuli pilt ette. Optimeerisin mängud, kõik olemasolevad hüppasid ultra seadistuse peale, ainult BF4 keeldus seda automaatselt tegemast. Pidin käsitsi Nvidia kaardihaldusprogrammi maha laadima, see sikutas viimase draiveri peale ja nüüd läks ka BF4 ultra seadistuses käima. Äge värk, no ma ei tea millal täna magama saan. Tegelt vist pikalt ei mängi, sest olen nats tõbine ja uimane, peab hoopis kuuma teed jooma ja koerte vahele teki alla kobima :) Tavalise gripi asemel on tegu sihukese pooles vinnas põdemisega ilmselt tänu vaktsineerimisele, mis võimaldab tõbe hulga lihtsamalt ja kiiremini üle elada.

Battlefield 4 minu monitori maksimaalse lahutusvõimega täis ULTRA rezhiimis

Tütrega Suusamäel

Järgnev postitus sobib igati eelnevaga kokku, ehkki nii ägedast esinemisest kui Kelly pole me isegi unistada osanud.

Kolmapäevaks lubas selle aasta esimest pea perfektset suusailma, mida ma ei saanud kasutamata jätta. Lastele teatasin, et kool jääb ära, läheme mäele. Vanem plika ajas paraku sõrad vastu, tal olevat ülikoolis kole kiire. No ma ei hakanud väga peale käima ka ehkki ise mõtlesin, et omal ajal TPI's käies küll ei mäleta, et kool oleks suusatamist seganud. Tuleb tunnistada, et ma polnud eriti kohusetundlik ja ilmselt oli meie programm sutsu lihtsam, pealegi ei pidanud kooli eest maksma :P Pisem plika ei kahelnud hetkekski võttes hea meelega eksami valmistumise eel puhkepäeva.

Ilus ilm, tühi mägi ...

... ja ei mingit tõstukisaba !

Startisime nagu ikka seitsme ajal ja poole kümneks olid suusad all. Ilm super ilus päikseline, paar kraadi külma ja lumepind mõnusalt kõva justnagu võistlussuuskadele loodud. Kirsiks tordi peal osutus asjaolu, et kogu päeva jooksul ei ilmunud eriti palju rahvast mäele, Huvitav kas selle aasta hooajapileti hinnatõus mõjus ($200 pealt läks $270'le) või hoopis peletab vähene lumi rahvast eemale. Mäel on küll keskeltläbi 80 senti kuid enamus kunstlumi, ümbruskonnas põllud paljad. See aasta saab suusakuurort vägeva kahjumi ja mitte niipalju mäepiletite kui hotellikülastatavuse tõttu.

Saime praktiliselt kogu aeg hooga tõstuki toolide juurde sõita. Iseenesest osutus isegi väsitavaks, sest ei andnud piisavalt aega jalgadele puhkamiseks. Kohvikupause tegime seetõttu tavalisest tihemini. Toolidele pääsemise juurde olid paigutatud miskid uhked elektroonilised RFID lugeritega pääslad eesmärgiga piletipettureid vahele võtta. Paraku polnud neid ilmselgelt tööle pandud, sest pidevalt põles roheline tuli ja pileteid vaatasid ikka liftipoisid paar korda päeva jooksul.

Kiki naudib oma kalarootsu märgiga jope ja Rossignoli "Radical Racing" suuskadel sellist kiirust, millega mina end enam mugavalt ei tunne. Tüdruk peab tõstuki juures issit järgi ootama. Tundub nagu alles see oli kui mäest alla sahka sõitvaid plikasid järgi ootasin. Tegelikult lõpetasid mõlemad juba esimesel aastal saha- ehk siinse nimetusega pizzasõidu ja hakkasid paralleelpöördeid võtma. Alles paari aasta eest kippus tekkima olukord, kus nemad mind ootama hakksid mitte vastupidi. Põhjuseks õnneks ikka veel plikade areng mitte minu raugastumine, sest pole end kunagi suuskadel nii hästi tundnud kui viimasel ajal. Oli lahe suusapäev, varsti teeme jälle!

Noorim X-Mängude kullavõitja

Kelly Sildaru on noorim X-Mängude kullavõitja ja seda vigursuusatamises (Sky Slopeside). Arvestades et tüdruk alles 13 aastane võib loota Eesti medalipõua lõppu suusaaladel ja seda pikaks ajaks. Meeletu talent kui ainult suudaks vigastustest hoiduda, mis selle ala juures kerged tulema nagu isegi järgnevat videot vaadates arvata võite. Edu sulle Kelly ja lugematuid võite edaspidiseks !!! Selle aasta X-mängude embleemi värvikombinatsioon lausa vihjas, et Eestil võib hästi minna :)

Talvine jalutuskäik pargis.

Mõnus laupäeva hommik. Magasime kõik pikalt sisse, isegi koerad ei viitsinud meid üles ajada. Hea puhkuse tunnistuseks oli hulk unenägusid, millest küll enamus ununevad paari minuti jooksul peale ärkamist. Ilm oli külm ja päikseline, tegime koertega pargis jalutuskäigu.

Kaasa oli ostnud endale klaaskuuli, et sellega huvitavaid fotograafilisi efekte esile manada. Pakkusin abi ja hoidsin pihus, et ta saaks mugavamalt fotokunstile pühenduda. Äkki tundsin, nagu oleks pirakas parm peopesast hammustanud. Poleks oodanud, aga klaaskuul töötab luubina ja koondades päikesevalguse mu peopesale oleks peaaegu naha ära kärsatanud. Hiljem katsetasin puuoksal, täpse fokuseerimise korral hakkas see hetkega suitsema.

Koertel oli hirmus lõbus, lasime nad rihma otsast valla, elukad kihutasid ringi kui segased ja tikkusid teistele koertele ligi. Isegi pisike Sushi polnud enam nii kartlik ja ajas endast poole suuremaid koerlasi taga. Korra siiski ehmatas kui pirakas karvane mastiffi moodi elukas oleks kutsika peaaegu laiaks astunud.

Sel ajal kui meie pildistasime oskasid koerad jõekese jääle ronida. Kutsusin nad kiirelt tagasi kartes, et lollid loomad libisevad lahtisse vette ja vool viib jää alla. Õnneks miskit muud hullu ei juhtunud kui käpad said märjaks kohas, kus vesi jääle tulnud. Kodus olid loomad nii kutud, et ronisid vaevaga kushetile ja keerasid seal tudile.

Blogijate Raamatuväljakutse 2016

Momendil pooleliolevad raamatud

Hommikul voodis lesides ja netis surfates sattusin "Rohelisemrohi" raamatuväljakutse postituse peale. Päris huvitav tundus, nii et võtsin selle vastu. Meie peres olen viimaste aastate jooksul lugemise poolest auväärsel kolmandal kohal, esikoht kuulub kindlalt kaasale ja teine koht vanemale lapsele, ainult nooremast olen eespool, sest mõningate tekstijuppidega Mangade vaatamist just lugemiseks nimetada ei saa. Varem lugesin rohkem aga nüüd võtab netis surfamine ja Battlefieldi mängimine oma aja. 

1. Raamat mis hetkel pooleli:

Tegelt on samal ajal aktiivselt pooleli kolm raamatut. Paberväljaandena "The Brain Electric" mis kirjeldab kõrgtehnoloogilist võidukihutamist inimaju ja masinate ühendamise eesmärgil. Nagu praktiliselt alati on kõrgtehnoloogia esimeseks eesmärgiks sõjaline otstarve, mistõttu peamisteks rahastajateks ja uuringute läbiviijateks ning katsetajateks on riikide kaitseotstarbelised salaorganisatsioonid ja sõjatehnoloogia suurfirmad.

Lugeri peal "Minu Tokyo", Eesti tüdrukust, kes läks Jaapanisse vahetusüliõpilaseks. Seda raamatut tahtsin lugeda kuna olen seoses karatega Jaapani fänn, ning ise Tokyos käinud. Huvitav näha kuidas teine eestlane Jaapanit näeb, eriti inimene, kes seal pikemalt viibinud. Olen ka jälginud autori blogi internetis. Lisaks nooremal lapsel tulevikuplaan aastaks Jaapanisse inglise keelt õpetama minna.

Autos sõites kuulan momendil "The second Machine Age", mis kirjutab just viimase aja digitaalse tehnolooogia põhjustatud revolutsiooniliste murrangute mõjust inimühiskonnale. Väidetavalt muutub lähema paari kümnendiga meie maailm pea tundmatuseni kusjuures eriti suurt mõju avaldab see majanduslikule olukorrale. Teadmised ja oskused lähevad palju rohkem hinda kui materiaalsed väärtused.

2. Raamat mis lapsepõlves meeldis:

Siin sõltub ilmselt, mida lapsepõlveks nimetada. Koolieelikuna oli lemmikuks "Karlsson Katuselt" ehkki esimeseks iseseisvalt omaette loetud kirjatükiks hoopiski "Horisondi" artikkel hiidlainetest ja uputustest, siiamaani mäletan seal olnud gravüüri pilti Hollandi suurest üleujutusest.

3. Raamat mis jäi pooleli:

Neid on mitmeid ja enamasti tegu ajaviitekirjanduse põnevuslugudega, kus põhjuseks läila lõpu etteaimatavus. Raamat võib ise täitsa põnev olla aga kahjuks ei saa ameerika publikule kirjutada lugu, mis ei lõppeks õnnelikult ja kus vähemalt 95% "õige poole" tüüpidest ellu ei jääks.

4. Raamat mis mind mõjutas:

Jällegi mitmeid, aga esimesena mainiks üht teismelisena loetud ameerika kirjaniku lugu noorest insenerist. Ei mäleta ei kirjaniku ega raamatu nime ja isegi googeldades ei suutnud leida, aga selle raamatu põhjal leidsin, et tahan saada inseneriks, nagu ka juhtus. Teiseks raamatuks oli Victor Weisskopfi "Teadmine ja teadmishimu", mis selgitas väga arusaadavalt füüsika ja keemia algtõed ning istutas minusse siiani säilinud teadmishimu. Ellusuhtumist on kujundanud mõned ajaloolised vabadusvõitluse (nii muinasaja, vabadusõja kui teise maailmasõja) teemalised raamatud.

5. Raamat mille uuesti kätte võtan:

Shvejki olen ikka aeg-ajalt lehitsenud :) On paar populaarteaduslikku raamatut, mida tahaks uuesti läbi vaadata ("Brain bugs", "Supersymmetry", ... ). Eesti Leegioni meeste memuaare ilmselt loen üle. Tammsaaret tahaks kah uuesti läbi lugeda, kooli ajal olin liiga noor, et täiega nautida.