Aktiivne nädalavahetus.

Kuldne katanaiskond koos treeneriga

Laupäeval karate turniir, kus käisin noorema tütre esinemist vaatamas. Ta käib momendil ainsana meie perest aktiivselt trennis. Koos vanema plikaga võtsime pausi kui koroona algas ja pole ikka veel tagasi läinud ehkki see mõte kuklas tiksub. Kiki on nüüd juba neljanda dani must vöö, võitis võistlustel kõik, millest osa võttis:  vabavõitluse, kata ja meeskondliku kata. Ehkki võistlejaid väga palju ei olnud on areng siiski  silmnähtav. Löögid kiired ja hästi fikseeritud, kõrged jalalöögid lõdvalt pingutuseta, painduvust on kenasti säilitada suutnud.

Pühapäeva öösel käisin tööl, hommikul seitsmeks koju ja kohe magama. Üheteist ajal ärkasin täitsa värskena. Ilm novembri kohta suht soe, +12C kerge vihm. Ajasin lühkarid jalga, õhukese fleece särgi peale ja läksin jooksma. Jalgades nii hea tunne, et siirdusin tavapärase 7K asemel pikemale jõekese ääres pargis kulgevale 11km ringile. Kilomeetrite vaheajad head, kukkus juba teist korda 10K kõigi aegade kolmas tulemus, seekord ajaga 46:32.

Eile naljakas vahejuhtum hommikujooksu ajal. Orav silkas üle tee mind märkamata, kokkupõrget ei suutnud ära hoida. Jõudsin röögatada "kuradi idikas" enne kui loom peaga vastu mu paremat pahkluud põrutas ja esimese hooga säärt pidi ülespoole pürgis. Viibutasin ehmunult jalga, elukas mõistis viga, lasi lahti ja lendas uhke kaarega eemale murule. Nii nad auto alla jäävad, palju ei puudunud, et oleks loomakese lömaks astunud.

Täna öösel esimesed tõsisemad külmakraadid. Hommikul pudenesid lehed puudelt lausa lehesajuna. Eriti ilmekas vahtra ja Biloba puu, mille alla kollakasoranzh või kollakasroheline vaip tekkinud. Kutsadel meeldib hullult lehehunnikutes nuuskida ja neid märgistada. See aasta andis linn teada, et enam lehti ära ei veeta. Mitmel pole kohale jõudnud, ikka suured hunnikud tee äärde riisunud. Mina teen nagu ikka, osa lähevad komposti, osa tomatimaale ja osast käin muruniitjaga üle - hea väetis, kevadeks pole lõhnagi järgi. Mingi portsu kergeid ja kuivasid hoian viigipuu katmiseks.

Agenda47 - clear & present danger

Õhtul koertega jalutades nägin naabri aias skunksi,
 kõigile parem kui Trump temaga koha vahetaks😉

Pidasin Ukraina sõja tulemust sündmuseks, mis pikaks ajaks määrab maailma ajaloo suuna. Arvan ikka sama, kuid mis on kõige oluliseimaks sõja tulemust määravaks faktoriks? Tahame tunnistada või mitte, ilma kahtluseta on selleks USA roll. Euroopa toetus küll oluline kuid sõjalisest aspektist vaadatuna ebapiisav. Nagu demokraatliku riigi puhul kombeks määravad USA suhtumise ja tegevuse sealsed valimised. Tänapäeva infosõja tingimustes kipub aga suur eelis olema neil, kes oskavad osavamalt masse manipuleerida - igat masti populistid.

Seega julgen väita, et USA valimised otsustavad nii Ukraina sõja tulemuse kui ka omakorda sellest sõltuva maailma ajaloo arengu lähematel aastakümnetel. Mõni ime, et külmavärinad tulevad peale vaadates kel suurimad võimalused presidendiks saada. Äsjane spiikeri valimine andis aimu vabariiklaste meelsusest. Momendi kahest põhikandidaadist on Bidenil hulk puudusi lisaks vanusele ja otsustusvõimetusele kuid Trump tõotab ennenägematut katastroofi. Ameeriklased, võtke end kokku, leidke ometi normaalsed kandidaadid mõlemale parteile.

Bideni puhul Ukraina koha pealt ilmselt oodata vinduvat abi jätkumist, mitte küllaldast sõja kiirelt võidukalt lõpetamiseks. Trumpi agendast annab kõige paremini aimu tema programm Agenda47. Meid, Ukrainat, Euroopat ja ka laiemalt maailmakorraldust puudutavaks aspektiks on plaan NATO's osalemist piirata või hoopis lahkuda, Ukraina abi vähendada või lõpetada. See tooks kaasa sunnitud vaherahu sõjas, pettumuse lääne süsteemis. Vene kasutaks puhkemomenti uue rünnaku ettevalmistamiseks ja vigade parandamiseks. Hiina, Põhja-Korea, Iraan ning teised autoritaarsed riigid saaks julgust agressiivseks käitumiseks, seni on USA vari neid tagasi hoidnud. Ajaloost paralleele tuues: ärge unustage Münchenit ja kuhu Hitlerile järgi andmine välja viis.

Trumpi ametlik valitsemis (mitte valimis) programm: Agenda47. Esitan mõned huvitavamad punktid, mitte kogu agenda, mida võite soovi korral originaalallikast ise vaadata.

+ USA NATO's osalemise piiramine või välja astumine.

+ Ukraina sõja lõpetamine ja rahvusvahelise abi järsk piiramine.

+ Üleüldine impordimaks ameerika majanduse kaitseks.

+ Energiahindade alandamine läbi fossiilkütuste tootmise tõstmise.

+ Inflatsiooni ohjeldamine läbi energiahindade alandamise.

+ Immigratsiooni järsk piiramine ja immigrantide lastele automaatselt sünnipärase kodakondsuse andmise lõpetamine.

+ Kodutute küüditamine linnapiiridest välja telklinnakutesse kuni otsustatakse mis nendega edasi teha.

+ Nõue õpetajatele "patriootlike" väärtuste tunnistamisest.

+ Riigitöötajate partei lojaalsuspõhine teenistusse võtmine ja vabastamine.

+ Investeeringud lendavate autode loomisse🙄

+ Regulatsioonide ja reegliteta "Vabalinnade" ehitamine riigi maale.

Kokkuvõtvalt: protektsionistlik-populistlik agenda. Trump oskab vajutada nuppudele, mis ameeriklasi kõnetavad: bensuhind, regulatsioonid, immigratsioon, protektsionism, patriotism, ...  Osa punkte otseselt autoritaarsetele rezhiimidele omased (patriotismi ja lojaalsuse nõue) osa lihtsalt muigama panevad (lendautod ja vabalinnad).

Trumpi tsitaat märtsikuisest kõnest: "The greatest threat to Western civilization today is not Russia. It's probably, more than anything else, ourselves and some of the horrible, USA-hating people that represent us." Kostab nii tuttavalt nõukogulik rahvavaenlaste otsimine meie endi keskelt.

Kui natuke fantaasiavaldkonda suunduda võib vastikuim Trumpi valimisvõidule järgnev stsenaarium viia kolmanda maailmasõjani:

1. 2025 Ukraina-Vene sõjas vaherahu vene tingimustel kuna USA toetus väheneb või kaob.

2. Paar-kolm aastat kõigi poolte pingelist võidurelvastumist. Edukam ja intensiivsem autoritaarsete režiimide puhul, kus elatustaseme langusest tingitud inimeste protestide pärast ei pea muretsema.

3. 2028-2029 Vene, Hiina, Põhja-Korea, Iraani, ... koordineeritud rünnakud eri sihtmärkide vastu, suuremahulisuse tõttu ei suuda USA ega poliitiliselt killustatud NATO efektiivselt vastata. Vene sihtmärk Ukraina ja võibolla ka mõni nõrgem NATO liitlane, Hiinal Taiwan, Põhja-Koreal Lõuna-Korea, Iraanil koos mõne teise Lähis-Ida riigiga (Süüria, Iraak, ...) Iisrael, võimalik et liitub teisigi avantüriste, kes proovivad sogases vees rasvast kala püüda - KOLMAS MAAILMASÕDA.

USA seatakse raske valiku ette, millise liitlase kaitseks või kas üldse sõtta astuda. Võib juhtuda, et nagu eelmise kahe suursõja puhul üritavad Ameeriklased üldse kõrvale hoida ja annavad diktaatoritele vabad käed, mis toob paratamatult kaasa nii liberaalse demokraatia kui Ameerika maailmavõimu hääbumise - saabub vene ja hiina kauaoodatud niinimetatud "multipolaarne" maailm, kus suurvõimud otsustavad omavahel maailma asju väiksematega konsulteerimata. Seaduslikkuse ja korra asemel hakkab valitsema toores jõud. Ei vene ega USA mõista, et tegelikult rajab selline korraldus tee Hiina absoluutsele ülemvõimule, kes juba praegu USA'ga samal tasemel kuid venest 10x tugevam.

Jääb vaid loota "õnnetule" juhusele, sest kui arvamusküsitlusi uskuda ei saa ameerika valijate arukusele loota.

P.S. Lexil oli aasta tagasi päris huvitav podcast #335 USA presidentide (Bush, Obama, Trump) välispoliitika nõuniku Fiona Hilliga, teemaks nii Trump kui Putin.

P.P.S. Terrase intervjuud, kus ta sarnaseid mõtteid väljendas, nägin alles peale enda postituse kirjutamist.

Samhain

Järgneb tehisintellekti vastus minu eelmise postituse kommentaarist ajendatud küsimusele Halloweeni päritolu kohta - tuleb tunnistada, et üllatavalt informaatiline ja heas eesti keeles kui palusin originaalset inglisekeelset vastet (postituse lõpus kaldkirjas) tõlkida. Lühidalt: Halloween pole kaugeltki USA traditsioon, lihtsalt USA poolt populariseeritud ja seoses popkultuuriga ka laia maailma eksporditud.

Halloween on pidu, mis toimub igal aastal 31. oktoobril. Sellel on pikk ja keeruline ajalugu, mis hõlmab erinevaid kultuure ja traditsioone. Mõne allika järgi sai Halloween alguse iidsest keldi festivalist Samhain, mis tähistas saagikoristuse lõppu ja pimeda talve algust. Keldid uskusid, et sel ööl said surnute vaimud üle minna elavate maailma ja tekitada pahandust või kahju. Nende vaimude peletamiseks süütasid nad lõkkeid ja kandsid loomanahkadest kostüüme.

Hiljem, kui Rooma impeerium vallutas keldi maad, lisasid nad Samhaini tähistamisele mõned oma festivalid, näiteks Feralia, päev surnute austamiseks, ja Pomona, päev vilja- ja puujumalanna austamiseks.

Kaheksandal sajandil kuulutas paavst Gregorius III 1. novembriks kõigi pühakute päevaks, päevaks, mil austatakse kõiki kristlikke märtereid ja pühakuid. Eelnev öö sai tuntuks kui kõigi pühade õhtu, mis lõpuks muutus Halloweeniks. Mõned Samhaini traditsioonid, nagu kostümeerimine ja toidu pakkumine vaimudele, lisati kristlikule tähistamisele.

Halloween toodi Põhja-Ameerikasse iiri ja šoti immigrantide poolt 19. sajandil. Nad kohandasid mõned oma kombed uuele keskkonnale, näiteks nikerdasid naeritest laternate asemel kõrvitsatest laternaid. Nad tutvustasid ka trick-or-treat harjumust, kus lapsed läheksid uksest ukseni maiustusi küsima või nalja tegema.

Tänapäeval on Halloween populaarne ja kommertsialiseeritud püha paljudes maailma riikides. Seda tähistatakse erinevate tegevustega, nagu kostüümipeod, kummitusatraktsioonid, õudusfilmid ja kommid. Mõned inimesed järgivad ka Halloweeni religioosseid või vaimseid aspekte, nagu palvetamine surnute hingede eest või nende esivanemate austamine.

Halloween is a celebration that takes place on October 31 every year. It has a long and complex history, involving different cultures and traditions. According to some sources, Halloween originated from the ancient Celtic festival of Samhain, which marked the end of the harvest season and the beginning of the dark winter. The Celts believed that on this night, the spirits of the dead could cross over to the living world and cause mischief or harm. To ward off these ghosts, they lit bonfires and wore costumes made of animal skins123

Later, when the Roman Empire conquered the Celtic lands, they added some of their own festivals to the Samhain celebration, such as Feralia, a day to honor the dead, and Pomona, a day to honor the goddess of fruit and trees12

In the eighth century, Pope Gregory III declared November 1 as All Saints’ Day, a day to honor all the Christian martyrs and saints. The night before became known as All Hallows’ Eve, which eventually became Halloween. Some of the Samhain traditions, such as dressing up and offering food to the spirits, were incorporated into the Christian observance12

Halloween was brought to North America by Irish and Scottish immigrants in the 19th century. They adapted some of their customs to the new environment, such as carving pumpkins instead of turnips into jack-o-lanterns. They also introduced the practice of trick-or-treating, where children would go door-to-door asking for treats or playing pranks123

Today, Halloween is a popular and commercialized holiday in many countries around the world. It is celebrated with various activities, such as costume parties, haunted attractions, horror movies, and candy. Some people also observe religious or spiritual aspects of Halloween, such as praying for the souls of the dead or honoring their ancestors12

Halloween

Tüüpiline Halloweeni tänavamelu: lapsed, koerad, täiskasvanud, kõik kostüümis.

Umbes pool meie kambast

Maja eelmisest elust😱

Halloweenil käisime traditsioonilisel sõprade üritusel. Tore üle pika aja kokku saada ja veintsi õltsi konsumeerides lobiseda. Võtsin kaasa paar karpi oma kanuuretke puhul avastatud musta kärbse leotist, mis kõigile meeldis. Ilm oli päris külm, mul oma fleecest haikala kostüümis hea soe tänaval jalutada ja inimeste väljapanekuid uudistada.

Kaasa tahab haikalasuppi teha

Veintsi pakuti sealt kus igal aastal, pidin ettevaatlik olema, et mitte tekitada punaseid plekke valgele rinnaesisele. Maja, kus 25 aasta eest elasime on arhidektuuri mälestisena maha jäetud, linn ei andnud uutele omenikele luba renoveerida ega ka maha võtta. Nüüd näeb välja nagu ehtne kummitustemaja.

Oktoobris 17 jooksu, 124.5km keskmise tempoga 4:36 min/km. Kuu lõpus tuli köha kallale, jätsin lausa neli päeva järjest vahele. Kahtlustasin tütrelt saadud korontsi aga ilmselt ikka tavaline külmetus, sest uuesti rajale minnes tempo ei langenud, polnud ka erilise väsimise märke. Kui minu vanuses seitse kilti alla 32 poole mindi joosta ei saa ju miskit hullu tõbe olla. Kiireim 5K 22:33, 10K 47:11 ja kilomeeter 4:04, parim keskmine tempo 4:27 min/km. Süstaga korra järvel 17.5 km 4:03:31 ajaga, umbes 4.3 km/h. Jalutasin väljas 70 kilti ja sõitsin rattaga vaid 10 km.

Sõjaväelastest

Olen siin juba kolm osa "Eriväelase jutud" podcasti kuulanud, mu arust väga hästi läbiviidud endise eriväelase poolt. Vaatamata alamleitnandi pagunitele pole ise aktiivses sõjaväeteenistuses olnud, aga nende vaadetes elule tuleb nii palju kohti ette, kus noogutan kaasa. Olnuks olud minu noorusajal teised polnuks ime kui oleksin ise sõjaväelase karjääri valinud - monstrum "oleks" lause tuli😁 Üritati ju isegi vene kroonu poolt mind VDV'sse (õhudessanti) värvata, suutsin ülikooli abil kõrvale hoida. Vene värki vihkasin ja Afgaani avantüür tundus idiootsusena, aplodeerisin hoopiski kaasa mudzahhediinide igale õnnestumisele, mida Soome TV, BBC või Ameerika Hääl kajastasid. Olnuks ülimalt irooniline teispoole rindejoont sattuda. Nüüd muidugi teine asi, vene endiselt vaenlane aga ka ususõdalased, kes venega liitu loomas.

Kõigi kolme seni kuuldud podcasti üheks läbivaks teemaks on inimese enda roll elukäigu kujundamisel. Igaüks saab sündides kätte peotäie juhuslikult jagatud kaarte, inimese enda teha kuidas ta nendega elumängus läbi lööb, millal tihid võtab ja millal väiksemaid kaarte ohverdab. Tore kui õnne on, kui ei ole tuleb sellejagu rohkem vaeva näha mitte alla anda. Õnne kohta rääkis viimases loos olnud külaline õpetliku anektoodi: Sekretär annab direktorile pataka firmas vabanenud kohale kandideerivate CV'sid. Direktor võtab ja viskab pooled CV'd prügikasti. Sekretär imestab: Oi miks te pilku peale viskamata nii teete, nende hulgas võib olla ülihäid kandidaate. Direktor vastab: Ma ei saa ju võtta tööle kedagi kellel üldse õnne pole, ükskõik kui hea kvalifikatsioon ka oleks😜

Tippfirmade juures on töötajate värbamise juures tihtipeale olulisemad isikuomadused kui loetelu edukalt läbitud kursustest ja isegi kvalifikatsioon. Tütrele tööl hiljem mainiti, et teda aitasid suure hulga palju kvalifitseeritumate kandidaatide hulgast välja valimisel praktilisi kogemusi (suvepraktika Euroopa eri firmade juures) kinnitavad ja isiksuseomadusi rõhutavad (ülikooli aerospace klubis osalemine, karate must vöö, mäesuusatamine, laskmine, langevarjuhüpped, ...) faktid. Ülikooli edukas lõpetamine firma tegevusega otseselt mitte seotud erialal vaid kinnitas õppimisvõimet. Erialaseid oskusi on alati võimalik õpetada, isiksuseomadusi äärmiselt raske muuta.

Põnev oli kuulda ka eriväelase katsetest, mida valikuks nimetatakse. Füüsiline vorm on oluline ja niisama lödipüksid läbi ei saa aga tähtsaimaks vaimne vastupidavus. Ehkki kahtlemata palju raskem kui karate musta vöö katsed olid põhimõtted väga sarnased. Ei tohi alla anda, ei tohi närvi minna, ei tohi instruktoritele vastu rääkida (ka siis kui nende otsused ebaõiglased tunduvad). Eksamineerijate, instruktorite eesmärk on sind vaatamata füüsilisele vormile ikka ja jälle porri suruda veendumaks et ajad end jäärapäiselt uuesti jalule ka siis kui enam ei suuda. Samas on juhuseid kus läbid kõik katsed, kuid ei osutu valituks mingite ebasobivate isiksuseomaduste tõttu.

Samas saades lõpuks eriväelaseks või ihaldatud musta vöö omanikuks mõistad peagi, et see on vaid algus, nüüd alles algab tõeline pingutamine. Kõik teised juba läbinud, kes ees ootavad, on sinust palju rohkem vaeva näinud ja seega kogenumad. Võtab mõned aastad, et jõuaks pärale teadmine: tegelikult oled samasugune tavaline tüüp nagu enne, lihtsalt veidi treenitum, veidi tähelepanelikum, veidi olukorrateadlikum, ... aga mitte mingi superman. Kuul, tera, ootamatu löök või õnnetu juhus võtab su maha nagu iga teise - eeliseks võime ohuolukordades külma närvi säilitada ja nii terve nahaga läbitulemisvõimalusi tõsta. 

Juttu oli ka lahinguolukorrast: väidetavalt töötavab kõige kindlamini lihtne ja õppustel sadu ning tuhandeid kordi läbi treenitud käitumine, mis lihasmällu talletatud. Unusta ära märulifilmides nähtud trikid. Karates sama, vabavõitluses toovad enamuse punkte lihtsad jala ja käelöögid ning heited. Oskaja vastu ära mine miskit superägedat üritama, leiad end põrandalt. Ohuolukordades muutub aja kulg superaeglaseks, jõuad igasugu käike läbi mõelda, ei teagi kas tuleb isiksuseomadustest, treeningutest või adrenaliinilaksust.

Eesmärgid tuleb seada nii lahingus kui elus realistlikud ja neile tuleb läheneda ja neid täita samm-sammu haaval. Esimesel pilgul võimatuna näiv eesmärk paistab jupikaupa palju kergemini saavutatav. Olen seda ise kogenud pikkadel matkadel ja kas või jooksutreeninguga alustades. Paraku nõuab higi, tööd, vaeva ja pikka pühendumist. Tänapäeval kipub olema nii tähelepanu kui viitsimise defitsiit. Kõike tahetakse saada kohe ja kiiresti, kõvasti töö tegemine ja vaeva nägemine pole popp.

Üheks raskeimaks momendiks on tsiviili naasmine. Tsiviilelu probleemikesed tunduvad nii tühised ja mõttetud (nagu reklaamis mainitud kontori-inin) et ajavad probleemide kohese ja efektiivse lahendamisega harjunud veterani närvi. Lisa sinna juurde igasugu totrad reeglistikud ning vohav bürokraatia ja mees pöördub tagasi "päris elu" juurde ning annab sisse avalduse järgmisele missioonile minekuks. Need kes jäävad tsiviili, peavad kas harjuma, suruma peale enda tahtmise ja meetodid või löövad käega - alko, narkotside, vägivalla probleemid. Väidetavalt on Eesti kaitsevägi kaotanud rohkem mehi suitsiidide läbi kui lahinguväljal - pastaka ja klaviatuuriga varustatud bürokraat on ohtlikum vaenlane kui kuulipildujaga Talib.

Mis ma siin ikka pikalt jauran, kuulake (Delfi Tasku) või vaadake (Forte) ise. Tõsisema huvi korral võite klikkida Erioperatsioonide väejuhatuse veebilehe lingil.

Hommikusöök: Suve viimane hingetõmme

Hommikukrõbinad puuviljadega

Postitasin oma reedese hommikusöögi pildid instasse aga ehkki plaanis siis blogisse ei jõudnudki kirjutada. Milleks üldse hommikusöögist pilte postitada? Eriline selle poolest, et üsna kindlasti tegu selle aasta viimase tõsiselt suvise hommikuga kui võid õues aialaua taga palja kerega päikese käes kohvi rüübata ja krõbinaid puuviljadega peale närida. 

Kutsik lootusrikkalt toolil kiibitsemas

Blogisfääris on ka mainitud kui igav võib olla oma igapäevaelu kirjeldamine, täitsa mõistan, ega isegi viitsiks mingi suvalise tüübi toimetustest lugeda kui just poleks tegu harukordse tegelasega. Õnneks pole blogi nagu kooliaja kohustuslik kirjandus, mille peab järgmisse klassi pääsemiseks kuidagi läbi närima. Blogistamine sai mul alguse laiskusest - selle asemel, et vanematele ja sõpradele kirju kirjutada või helistada, kirjutan blogisse. Igaüks kes tahab teada, millega tegelen või kas veel elus olen võib vaadata kui aega ja viitsimist. Mis ei tähenda, et ma enam üldse ei helistaks (tänagi vestlesin Soome sõbraga) küll aga tähendab, et pole viimased kümmekond aastat kirja kirjutanud ega isegi postkaarte saatnud.

Vaarikate teine tulemine

Taldrikutäie tegi eriliseks asajolu, et krõbinate peal vaarikad ja kiwid paari minuti eest oma aiast korjatud, vaid banaanilõigud Costa-Ricast. Kohv tolle sama eespool mainitud sõbra saadetud Kulta-Katriina, maitseks kardemon ja helendamiseks metspähklimaitseline koor. Kui ilmajaama uskuda oli 23 soojakraadi näol tegu rekordiga, kunagi varem pole Torontos 27 oktoobril nii kõrget temperatuuri mõõdetud. Paraku ähvardab lähiajal külmaks minna, Halloweeniks lubab vaid mõni kraad üle nulli, õnneks ilma vihmata.

Tõbise uned

Bodypainted asiaadist astronaut

Sai siin kilgatud, et haigus mind ei võta, karistus kohe käes. Paar ööd on uni öösel suht niru olnud, justkui hapnikku vähe ja pea raske ärgates. Tütrel oli paari nädala eest koduse iganenud testiga määratud koronts, mis paneb mõtisklema. Seni on kehv enesetunne avaldunud hootises väsimustundes ja kerges köhas (laps köhis nagu hobune), nina hästi vähe kinni, kurk ei anna üldse tunda, silmad tunduvad imelikud. Kraadinud pole. Jooksmise asemel jalutanud õues viiekildiseid otsi. Tegelt on vist arrogantne sihukest kergelt kehva olemist haiguseks nimetada, päriselt tõbised kodanikud oleks püsti õnnelikud nii kergete sümptomitega - ma lihtsalt viiest aastast terve olemisest ära hellitatud. Koroona vastu räägib asjaolu, et eile hommikul ärkasin jälgi sitahaisu peale üles - vana koer pasandas esikusse kuna unustasin teda õhtul hilja jalutama viia.

"Marsikivi" tagaaiast😏

Unenäod muidugi vastavad: olin Marsil, kus teatavasti õhku napib. Enne tagasilennuks kosmoselaevale ronimist otsisin mingit suveniiri kaasa võtmiseks, keegi ju muidu ei usu, et Marsil käisin. Millist suveniiri Marsilt võiks leida, otseloomulikult miskit muud seal pole kui kivid ja tolm aga kivid on mulle alati meeldinud. Põhimureks kui suurt võiks võtta, kuhu seda vaikselt peita nii, et kosmoselaeva tasakaal paigast ära ei läheks. Arusaamatu, miks selle pärast muretsesin. Igatahes ärkasin enne üles kui maale tagasi jõudsin ja ei saanudki teada kas õnnelikult või põrutasin mööda ja crashisin vastu Kuud nii, et päästemeeskond pidi mind lusikaga kokku kraapima😜

Teine unenägu: Olime kaasaga Põhja-Korea saatkonnas vastuvõtul??? Tema läks mingit etendust vaatama, mis mulle huvi ei pakkunud, eelistasin nimelt oma tähelepanu keskendada rootsi lauale ja kokteilidele. Seal haakis end külge kena pilusilmast modell, kes vaid bodypaintinguga kaetud. Igavesti erootiline aga no naine siinsamas ja kindlasti spioon, miks muidu ligi ajab. Olukord lahenes nii, et kaks jeepitäit põhjakoreakaid kimas kohale, krabas preili kinni ja hakkas autosse toppima. Sel ajal kui kaalusin, mida teha, saabus "Bond" oma "Aston-Martiniga", lükkas ühe Jeepi teelt välja, sõitis teise vastu seina ja päästis "printsessi". Mis edasi sai ei tea, ärkasin üles. Kokkuvõttes, milleks kinos käia või telekast filme vaadata kui unenäod sellist meelelahutust tasuta pakuvad😁

Täna magasin suht hästi ja sügavalt, kaasa kupatas mu igaks juhuks allakorrusele kunagisse lapsehoidjatuppa, et ma pisikuid liialt ei jagaks. Kuna jooksma veel ei lähe, blogistan siin pühapäeva hommikul vara kohvi luristades sel ajal kui pere ja koerad põõnavad. Und nägin tänagi - olmeõudukaks võiks kategoriseerida. Nimelt unes vaatasin telekast saadet kus mingid tüübid kurtsid: neil linna veevärk liiga suure kasutamise eest teenuse pakkumise lõpetanud. Muidugi leidsin oma postkastist teatise: Seoses rohkem kui nelja kuupmeetri tarbimisega keerame vee ja kanalisatsiooni homsest kinni - mingit apellatsioonivõimalust ei pakutud. Nagu mis mõttes, neli kuupi on ju köömes??? Hakkasin palavikuliselt telefoninumbrit otsima, teatisel oleva peale helistades kostis klassikalist muusikat ja automaatvastaja korrutas: oleme kõnedega koormatud, hindame klienti väga, esimene vabanev teenindaja vastab, ... Ärkasin põieka peale ja võisin hoobilt veenduda, et ei vesi ega kanalisatsioon polnud veel kinni keeratud🚽

Lucidity - Mõtteselgus

Tööl oli väga rahulik päev, küll on hea, et podcastid olemas. Kuulasin järjekordse Lexi oma, kus külaliseks Ida-Saksa päritolu tehisintellekti uurija Joscha Bach. Pika jutu tuumaks tema poolt välja pakutud mõtteselguse (teadvuse, valgustatuse) erinevad tasemed, mida inimesed oma eluajal saavutavad. Igaks juhuks märgin ära, et ega ma seda liiga tõsiselt võta aga oma huvitav iva tundub teoorial igatahes olevat. Teadvuse seisunditest tuleb nii mõndagi tuttavat ette, mille üle omaette lõkke ääres istudes vahel mõtteid mõlgutanud. Alljärgnev on minu vabatõlge ja referaat tüübi mõtteselguse teemalisest teooriast.   

Mõtteselgus areneb mittelineaarselt reaalsuse järjest täpsema teadvustamise läbi. Lihtsustamise mõttes jagas seitsmeks tasemeks. Igal järgneval tasemel on reaalsusetunnetus ja mõtteselgus parem kuid inimene ei pruugi tasemeid läbida järjekorras, võib ka asuda mitmel samal ajal. Tegu kasuliku raamistikuga mõistmaks kuidas inimesed maailma ja kaaskodanikke näevad ning millisel tasemel nende eneseteadvus. Tahtsin juba kirjutada, et ei viitsi üritada tõlkida inglisekeelseid (originaalis tõenäoliselt saksakeelsed) etappide nimesid eesti keelde. Aga meenus, et mul moblal ju "tehisintellekt" installitud. Sekundiga pakkus tõlke, mitte küll kõige elegantsema. Üritasin veidi kohendada - minu versioon kaldkirjas.

• Stage 1: reactive survival - reaktiivne ellujäämine, teadvuseelne

• Stage 2: personal self - isiklik mina, endaavastaja

• Stage 3: social self - sotsiaalne mina, ühiskondlikult kodustatu

• Stage 4: rational agency - ratsionaalne tegutsemine, ratsionalist

• Stage 5: self-authoring - enese-autorlus, enesekeskne MINA

• Stage 6: enlightenment - kirgastumine, valgustatu

• Stage 7: transcendence - ületamine, ülimuslikkus

1: reaktiivne ellujäämine - teadvuseelne mina

Sündides pole meil veel päris mina, eneseteadvust. Selle asemel omame vaid sensoorset teavet jälgivat ja ennustavat aju mehhanismi, reaktiivset mina. Tegu on algelise vaimse mehhanismiga, mida juhivad refleksid, mis õpib preemiate ja karistuste kaudu ja mis on ellujäämiseks hädavajalik. Sarnane loomade ajutegevusega.

2: isiklik mina - enda avastaja

Teise etapi isiklik mina suhtleb välismaailmaga. Tegu subjektiga, kes viitab endale esimeses isikus. Selles etapis on oluline märkida, et "välismaailm" ei ole füüsiline universum, vaid pigem konstruktsioon, mis on loodud ajus sensoorse teabe põhjal. Isiklik mina suhtleb ajus loodud välismaailma kujutlusega.

Lisaks sensoorsele teabele esindavad tunded veel ühte liidest välismaailmaga. Need on aju poolt loodud suhtumised, mis tekitavad meile küsimusi. Tunded ütlevad, mida maailmas vaja on: määravad mis meid kütkestab ja mida kardame. Ülesandeks rahuldada oma vajadusi, vältida ebameeldivusi ja järgida oma sisemisi kohustusi. See viib meid kolmandasse etappi.

3: sotsiaalne mina - ühiskondlikult kodustatu

Kui "isiklik mina" on aktiveerunud liigub enamus meist edasi, et kujundada sotsiaalset mina. Sotsiaalne mina võimaldab osaleda grupi tegevustes, me nagu mängiksime meeskonnas. Enam ei näe ennast pelgalt üksikuna maailmas, vaid õpime vaatama ka grupi perspektiivist. Oskame ette kujutada kuidas inimesed grupis meid näevad (kui individuaalseid rakukesi), ja näeme, kuidas iga üksikisik osaleb grupis.

Selles etapis saavutame sotsiaalse teadlikkuse. Suhtleme inimestega ja ümbritseva maailmaga ning saame aru, kuidas peaks käituma sotsiaalsetes olukordades. Tunnetame end osana grupist, õpime intuitiivset empaatiat ja arendame tajumisoskust, et tunda, mida teised tunnevad.

Nagu eelnevalt mainitud, ei läbi me neid etappe alati järjestikku. Bach märkis, et mõned inimesed jätavad 3'nda etapi vahele ja keskenduvad selle asemel 4'le. Parim viis 3'nda etapi uuesti külastamiseks on armastada teisi inimesi ja olla armastatud teiste poolt. Kellegagi lähedane olemine on parim viis õppida, kuidas sügavamat ühendust luua ja tõeliselt teisi mõista.

Absoluutne enamus inimestest (80-90%) jääb pidama sellele ühiskonnas mugavalt eksisteerimiseks turvalisena tunduvale tasemele, nad kas ei soovi või ei suuda järgmistele tasemetele liikuda.

4: ratsionaalne tegutsemine - ratsionalist

Neljandal etapil hakkame mõistma, mis on tõene või väär. Õpime iseseisvalt mõtlema ja otsustama, õpime eirama teiste uskumusi ja omandame autonoomia oma maailmavaate üle. Selles etapis avastame tõeset või väära määravad reeglid. Ratsionaalse mina areng on protsess, mis eeldab teadvust. Teadvuseta ei saa mõelda.

5: enese-autorlus, enesekeskne MINA

Viiendal etapil avastame, kuidas identiteet on loodud. See võib viia enese kujundamiseni - mõistmiseni, et meie veendumused ei ole kivisse raiutult paigas. Mida rohkem seda mõistame, seda paremini saame aru kuidas identiteet on loodud. Mõistame, et identiteet ja inimestevaheline suhtlus on kostüüm aga meil on kostüümi üle kontroll.

Mõnikord on kostüümides olemine kasulik: see annab teistele infot ja võimaldab meil rollides suhelda. Siiski on nendesse kinnijäämine suur piirang. Kostüüm ei esita kunagi hästi meie tegelikku olemust. Võime tunda end lõksu langenuna. Ei tohi unustada, et meil pole kontrolli selle üle, kuidas teised meid kostüümidesse vangistatutena näevad, või mida meist ootavad.

Viies etapp avab meile, miks inimestel on erinevad identiteedid. Mõistame konkureerivate parteide poolt hääletavate inimeste erinevust. Nende väga erinevad arvamused ja väärtused on sageli tingitud sünnipärasest päritolust (nii asukoha kui geneetika mõttes) ja edasisest käekäigust ning kogemustest. Selles etapis saame aru, et erinevates ajajoontes ja sündmuste ahelates ning geneetilise päritoluga võiksid kõik olla meie ja meie kõik teised. Kõik meist võiksid olla ema teresad, putinid või hitlerid. 

Inimesed muudavad oma rolli igas olukorras. Kui keegi on vanem, on ta kodus vanema rollis aga tööl esineb professionaalse isiksusena. Sotsiaalne mask on paljude jaoks nagu käpiknukk. Kuid mängides liiga kaua, võivad inimesed unustada, et on olemas midagi sügavamat.

6: kirgastumine, valgustatu

Mõistad, et kõik kogetu on vaid kujutlus. Muigad ja oled võimeline kaose keskel rahulikuks jääma. Võid jõuda arusaamisele, et sa pole mitte üksikisik vaid osa universumist ehkki sinu teadvus ja mõtted on füüsiliselt endiselt ainult sinu ajus. Mõistad, et oled põhimõtteliselt võimeline universumit kontrollima nagu kõikvõimas jumal, sest universum eksisteerib vaid sinu aju kujutlusena.

Selles etapis muutub suhtumine reaalsusesse. Kuna kõik kogetu on vaid aju poolt konstrueeritud kujutlus, pole olemas isiklikke kannatusi, samuti on ka teiste kannatused aju poolt loodud ettekujutus. Ilmselgelt võib sellele tasemele jõudmine kujutada endast ühiskonnale ohtu juhul kui inimese käes on liiga palju võimu. Külmavärinaid tekitavavaid näiteid pole vaja kaugelt otsida, nii mõnigi tuumariigi president või presidendikandidaat tundub sellisena - ülejäänud inimestele paistavad nad sõltuvalt vaatenurgast jumalate või kuraditena.

7: ületamine, ülimuslikkus

Kui suudame mõista oma teadvust kui iseorganiseeruvat bioloogilisel riistvaral funktsioneerivat tarkvara ja õpime seda juhtima võime jõuda tasemeni kus identiteet inimesena jääb seljataha. Jumalaid ja vaimusid näeb teadus kui väljamõeldud üleloomulikke olendeid. Kui oleks võimalik individuaalsed teadvused mingil moel ühendada (nagu Borg Strartrekis) võiksime jõuda hoopis teisele tasemele, kus erinevate inimeste teadvused sulanduvad kokku või isegi erineval füüsilisel riistvaral põhinevad teadvused nagu universaalne tehisintellekt ja inimene(inimesed) ühinevad. Nii võib tekkida täiesti uus teadvusevorm, kus reaalsuse, aja ja ruumitaju meile tuntust hoopis erinevad ja praegusel tasemel hoomamatud. 

Momendil muidugi tundub ulmevaldkond aga kui kauaks kui tehisintellekti areng jätkub samas üha kiirenevas tempos nagu praegu. Tasub vaadata alla lisatud videolõiku Eli Yudkowski podcastist Lexiga, millist nõu annaksid tänapäeva noortele:

"Ära looda et elu saab pikk olema, ära looda õnnele tulevikus, tulevik pole tõenäoliselt eriti pikk, ... " 

Võimalik, et ees seisab sama suur murrang nagu elu tekkimine eluta looduses või esmase teadvuse tekkimine kui areneb välja hoopis teistsugustel alustel uus superteadvus, mis ei põhine klassikalisel arusaamisel bioloogilisest elust. 

Sügis käes, pole talvgi kaugel.

Meil siis lõpuks kah esimene öökülm üle käinud. Tuli teine ootamatult nagu ikka, ähvardavast härmatisest kuulsin alles tööle sõites raadiost. Õhtul koju jõudes läksin korjasin taskulambi valguses tomatid ära, eelnevast kogemusest tean, et ka kerge miinus tapab nii tomati taimed kui otsa jäänud tomatid. Sain kolm kastitäit punaseid, kollaseid, rohelisi ja igat varjundit vahepealseid. 

Suusakepp tomateid toetamas⛷️

Nüüd pole muud kui tuleb täie hooga jätkata senist praktikat - iga päev pool liitrit tomatisalatit musta leivaga hinge alla panna. Teise saagi vaarikaid oli päris mugavalt tulnud, enamus kahjuks enne lume tulekut punaseks ei jõua minna. Valmissaanutest jagub siiski hommikukrõbinaid kaunistama ja maitsestama.

Lehed see aasta eriti värvikirevat vaatepilti ei paku, sest sügis suht kuiv olnud ja värvimuutust esilekutsuvat külma pole seni siinkandis olnud. Enamasti lihtsalt kuivavad ära ja pudenevad vähehaaval maha. Koertega nädalavahetusel pargis jalutades õnnestus siiski mõned ilusad vahtrad pildile jäädvustada. Tööl lõunavaheajal järve ääres hulkudes pildistasin ka, paraku ei viitsi fototöötlusega tegeleda, et värve ägedamaks keerata.

Nagu ikka kontinentaalse kliimaga keeras peale öökülma soojaks, viimased kolm päeva öösel 15 kraadi päeval nõks üle 20 ja niiske. Eile jooksmast tulles lasin end aias voolikuga üle, kardetavasti jääb viimaseks korraks sel aastal. Samas pidavat mitmed inimesed karastamise mõttes aasta läbi külma dushi all käima või lausa välitingimustes ujuma. Koduselt võiks ju proovida aias end aastaringselt voolikuga kasta ... nats liiga ekstreemne🥶 minu jaoks, jätame esialgu plaanist välja.

Talve tulekust andis kõige kindlamini märku postkasti saabunud suusamäe hooajapilet. Kohaliku kuurorti ostis USA suurfirma ära, pilet saadeti ameerikast Colorado osariigist rahvusvahelise postiga. Muidu suva aga monopoli tingimustes võivad saadanad hakata hindu tõstma, et ameerika tasemele viia. Seni veel supersoodne, alla 200 euri eest võid terve hooaja sõita nii palju kui süda lustib või ise viitsid end mäele vedada.

Stiilisoovitusi eksperdilt - ainult 8 (10) eset.

Järgnev jutt on lühikokkuvõte veebiartiklist riietumise teemadel erivägede ellujäämiseksperdi silmade läbi. Hea teada eelkõige neile, kel meeldib aeg-ajalt looduses hulkuda aga kulub marjaks ära ka linnainimestele kui soov niiskete sügiseste ilmadega külmetumist vältida.

Iga hea matkariietuse esmane eesmärk on niiskuse haldamine, tulgu see higistamise ja auramise näol seestpoolt või vihma ja lumena väljastpoolt. Kuivana püsimine on absoluutselt esmane prioriteet, kuivana on palju lihtsam sooja hoida ja seega elus püsida.

Kõige olulisemad on naha vastu puutuvad alusriided: särk #1 ja püksid #2. Peavad olema võimalikult õhukesed ja kerged, nende eesmärk pole mitte sooja hoida vaid kehaniiskust reguleerida, võimaldada niiskuse ja higi auramist. Materjaliks kas sünteetika (polüester, rayon, spandex, ...) või merino vill (kindlasti mitte puuvill). Valik maitse asi, igaühel omad plussid miinused. Sünteetika odavam, vastupidavam, kuivab kiiremini kuid kipub kehalõhnasid võimendama ehk maakeeles kergemini haisema minema.

Vastupidavate matkapükste #3 puhul on oluliseks, et nad ei piiraks liikumisvabadust, parim kui sa neid ei tunnekski jalas olevat😁 Valikuid on palju ja erinevaid nii materjali kui stiili poolest. Jällegi peaks olema tuulekindlad kuid laskma veeauru läbi. Teatud oludes piisab vaid lühikestest pükstest. Ise eelistan selliseid kus mitmed kindlalt suletavad taskud.

Tuulepluus #4 nagu nimigi ütleb, pakub tuule eest kaitset kuid peab siiski veeauru läbi laskma, olema kerge ja mitte piirama liigutusvabadust.

Aktiivne soojustav kiht #5 kas paks fleece või villasest materjalist pusa. Peab olema soe kuid samas hästi ventileeruv. Kannad jahedaga aktiivse tegevuse puhul.

Passiivne soojustav kiht #6 "sulejope". Hästi kerge, õhuline aga väga soojuskindel jope või vest. Tänapäeval pole enamasti tegu mitte "sulgede" vaid sünteetikaga, mis üldiselt sulgedest parem nii soojuskindluse, kuivamiskiiruse kui muude oluliste parameetrite poolest. Tegu on elupäästjaga, mis hoiab ära alajahtumise märja ja külmaga.

Vihmakindlad jope ja püksid #7 ja #8. Ainus funktsioon on märja ilmaga keha kuivana hoidmine, igal muul ajal asuvad seljakotis. Ilma vihmakaitseta pole ülejäänud riietus miskit väärt kui ei saa end kuivana hoida.

Omalt poolt lisan jalatsid #9, mis minu arust kõige tähtsamad. Ilma sobivate jalatsiteta ei lähe sa kuigi kaugele ükskõik kui hea muu riietus on. Jalanõude valik nõuaks tervet eraldi postitust kuid ka siin kehtib põhinõudena jalgade võimalikult kuivana hoidmine, lisaks kaitse vigastuste eest. Niiskus muudab jalanaha pehmeks, mis omakorda kiirendab hõõrdevillide tekkimist. Kes villidega kokku puutunud, teab kui kiirelt ja kui ebamugavaks see käimise muudab.

Soojema ilmaga (troopilisest kuumusest kuni +5C) kannan tavaliselt matkasandaale - oluline nende juures korraliku mustriga libisemiskindel tald ja kindlalt jalas püsimine. Sandaalide eeliseks ülihea ventileerimine, puuduseks minimaalne kaitse - selle jagu peab ettevaatlikumalt ja tähelepanelikumalt astuma, mis iseenesest alati hea mõte. Jahedama ilmaga kasutan matkatossusid, jällegi olulisemad momendid ventileeritus ja talla muster ning painduvus. Matkasaapaid praktiliselt ei kanna, vaid äärmuslikes oludes nagu vulkaanil ronides klaasterava tuha puhul või talvel.

Peakate #10 nii väike asi, et oleks pea unustanud. Tegelt suht tähtis kaitstes nii päikese, putukate kui tuule ja külma eest. Laia äärega lõuanööriga kaabu, nokamüts või õhuke fleecemüts sõltuvalt oludest. Päikeseprille kannan nii päikese kui okstekaitse pärast.

Tähtsaim ellujäämise juures pole mitte tule tegemine vaid õige riietuse valimine. Lõke soojuseallikana reaktsiooniks halvale riietuse valikule, pealegi niiskete oludega väga aja ja energiakulukas üles sättida.

Kokkuvõttes on suvalisele mitmepäevasele matkale vaja vaid ülalnimetatud riietusesemeid ja jalatseid. Vahel pole ka kõiki vaja, troopikas sulejope ilmselgelt üleliigne. Ühe-kahe päevase matka puhul võib sõltuvalt ilmateatest midagi maha jätta. Jalatseid tasub üks ekstra paar kergeid vastupidavaid sandaale kaasa võtta. Endal kogemus kui üks jalats lagunes totaalselt päevamatka kaugeimas punktis  - tänasin matkajumalat, et olin poolkogemata lisasandaalid seljakotti susanud - 15 km paljajalu graniitkaljudel ja metsas paljajalu poleks just nauditav. Parem kui asi kaasas ja ei vaja kui et pole aga vajad - mõistlikksue piires muidugi ;)

Ühepäevased matkad teine asi, hea kui juua ja veidi näksi kaasas, riietus rohkem mugavusasi. Seljakotiks mul tavaliselt vaid pisike camelpack. Külmetamise pärast ei pea muretsema, sooja saamiseks lihtsalt liigud kiiremini ja pingutad rohkem.