Sõjaväelastest

Olen siin juba kolm osa "Eriväelase jutud" podcasti kuulanud, mu arust väga hästi läbiviidud endise eriväelase poolt. Vaatamata alamleitnandi pagunitele pole ise aktiivses sõjaväeteenistuses olnud, aga nende vaadetes elule tuleb nii palju kohti ette, kus noogutan kaasa. Olnuks olud minu noorusajal teised polnuks ime kui oleksin ise sõjaväelase karjääri valinud - monstrum "oleks" lause tuli😁 Üritati ju isegi vene kroonu poolt mind VDV'sse (õhudessanti) värvata, suutsin ülikooli abil kõrvale hoida. Vene värki vihkasin ja Afgaani avantüür tundus idiootsusena, aplodeerisin hoopiski kaasa mudzahhediinide igale õnnestumisele, mida Soome TV, BBC või Ameerika Hääl kajastasid. Olnuks ülimalt irooniline teispoole rindejoont sattuda. Nüüd muidugi teine asi, vene endiselt vaenlane aga ka ususõdalased, kes venega liitu loomas.

Kõigi kolme seni kuuldud podcasti üheks läbivaks teemaks on inimese enda roll elukäigu kujundamisel. Igaüks saab sündides kätte peotäie juhuslikult jagatud kaarte, inimese enda teha kuidas ta nendega elumängus läbi lööb, millal tihid võtab ja millal väiksemaid kaarte ohverdab. Tore kui õnne on, kui ei ole tuleb sellejagu rohkem vaeva näha mitte alla anda. Õnne kohta rääkis viimases loos olnud külaline õpetliku anektoodi: Sekretär annab direktorile pataka firmas vabanenud kohale kandideerivate CV'sid. Direktor võtab ja viskab pooled CV'd prügikasti. Sekretär imestab: Oi miks te pilku peale viskamata nii teete, nende hulgas võib olla ülihäid kandidaate. Direktor vastab: Ma ei saa ju võtta tööle kedagi kellel üldse õnne pole, ükskõik kui hea kvalifikatsioon ka oleks😜

Tippfirmade juures on töötajate värbamise juures tihtipeale olulisemad isikuomadused kui loetelu edukalt läbitud kursustest ja isegi kvalifikatsioon. Tütrele tööl hiljem mainiti, et teda aitasid suure hulga palju kvalifitseeritumate kandidaatide hulgast välja valimisel praktilisi kogemusi (suvepraktika Euroopa eri firmade juures) kinnitavad ja isiksuseomadusi rõhutavad (ülikooli aerospace klubis osalemine, karate must vöö, mäesuusatamine, laskmine, langevarjuhüpped, ...) faktid. Ülikooli edukas lõpetamine firma tegevusega otseselt mitte seotud erialal vaid kinnitas õppimisvõimet. Erialaseid oskusi on alati võimalik õpetada, isiksuseomadusi äärmiselt raske muuta.

Põnev oli kuulda ka eriväelase katsetest, mida valikuks nimetatakse. Füüsiline vorm on oluline ja niisama lödipüksid läbi ei saa aga tähtsaimaks vaimne vastupidavus. Ehkki kahtlemata palju raskem kui karate musta vöö katsed olid põhimõtted väga sarnased. Ei tohi alla anda, ei tohi närvi minna, ei tohi instruktoritele vastu rääkida (ka siis kui nende otsused ebaõiglased tunduvad). Eksamineerijate, instruktorite eesmärk on sind vaatamata füüsilisele vormile ikka ja jälle porri suruda veendumaks et ajad end jäärapäiselt uuesti jalule ka siis kui enam ei suuda. Samas on juhuseid kus läbid kõik katsed, kuid ei osutu valituks mingite ebasobivate isiksuseomaduste tõttu.

Samas saades lõpuks eriväelaseks või ihaldatud musta vöö omanikuks mõistad peagi, et see on vaid algus, nüüd alles algab tõeline pingutamine. Kõik teised juba läbinud, kes ees ootavad, on sinust palju rohkem vaeva näinud ja seega kogenumad. Võtab mõned aastad, et jõuaks pärale teadmine: tegelikult oled samasugune tavaline tüüp nagu enne, lihtsalt veidi treenitum, veidi tähelepanelikum, veidi olukorrateadlikum, ... aga mitte mingi superman. Kuul, tera, ootamatu löök või õnnetu juhus võtab su maha nagu iga teise - eeliseks võime ohuolukordades külma närvi säilitada ja nii terve nahaga läbitulemisvõimalusi tõsta. 

Juttu oli ka lahinguolukorrast: väidetavalt töötavab kõige kindlamini lihtne ja õppustel sadu ning tuhandeid kordi läbi treenitud käitumine, mis lihasmällu talletatud. Unusta ära märulifilmides nähtud trikid. Karates sama, vabavõitluses toovad enamuse punkte lihtsad jala ja käelöögid ning heited. Oskaja vastu ära mine miskit superägedat üritama, leiad end põrandalt. Ohuolukordades muutub aja kulg superaeglaseks, jõuad igasugu käike läbi mõelda, ei teagi kas tuleb isiksuseomadustest, treeningutest või adrenaliinilaksust.

Eesmärgid tuleb seada nii lahingus kui elus realistlikud ja neile tuleb läheneda ja neid täita samm-sammu haaval. Esimesel pilgul võimatuna näiv eesmärk paistab jupikaupa palju kergemini saavutatav. Olen seda ise kogenud pikkadel matkadel ja kas või jooksutreeninguga alustades. Paraku nõuab higi, tööd, vaeva ja pikka pühendumist. Tänapäeval kipub olema nii tähelepanu kui viitsimise defitsiit. Kõike tahetakse saada kohe ja kiiresti, kõvasti töö tegemine ja vaeva nägemine pole popp.

Üheks raskeimaks momendiks on tsiviili naasmine. Tsiviilelu probleemikesed tunduvad nii tühised ja mõttetud (nagu reklaamis mainitud kontori-inin) et ajavad probleemide kohese ja efektiivse lahendamisega harjunud veterani närvi. Lisa sinna juurde igasugu totrad reeglistikud ning vohav bürokraatia ja mees pöördub tagasi "päris elu" juurde ning annab sisse avalduse järgmisele missioonile minekuks. Need kes jäävad tsiviili, peavad kas harjuma, suruma peale enda tahtmise ja meetodid või löövad käega - alko, narkotside, vägivalla probleemid. Väidetavalt on Eesti kaitsevägi kaotanud rohkem mehi suitsiidide läbi kui lahinguväljal - pastaka ja klaviatuuriga varustatud bürokraat on ohtlikum vaenlane kui kuulipildujaga Talib.

Mis ma siin ikka pikalt jauran, kuulake (Delfi Tasku) või vaadake (Forte) ise. Tõsisema huvi korral võite klikkida Erioperatsioonide väejuhatuse veebilehe lingil.