Malevakaaslasega Kirna Mõisas

Kaarti vaadates sain aru, et Tõraverest saab Tallinna poole kahte erinevat teed pidi. Lihtsaim oleks Tartusse tagasi aga huvitavam Viljandi poole ja siis Rapla maanteed pidi Tallinna suunas. Kuna aega oli otsustasin huvitavamat ja ilmselt ka lühemat teed proovida, mida polnud kunagi varem sõitnud. Maantee kulges suht pikalt Võrtsjärve kallast pidi, veits enne Viljandit keerasin põhja suunas, et lõigata ja kaardi põhjal ilusamaid teid pidi sõita. Järsku meenus, et Türil elab mu malevakaaslane. Pidasin kinni ja helistasin, oligi kodus ning meelsasti nõus mulle kohalikke vaatamisväärsusi näitama.

Kohale jõudsin mobla GPS kasutades ilma kordagi teelt eksimata. Boonusena sain kerge lõunaeine, mille kõrval jällekord vanu aegu meenutasime. Kirna mõis olevat üks huvitav koht ja sinna suundusimegi peale einestamist. Kohaliku folkloori järgi olevat tegu "erilise" energiaga piirkonnaga, kus lausa energiasambad taevasse lähevad. Seal pidi käima koos rahvas, kes taolistesse asjadesse usub. Mõis ise on osaliselt restaureeritud, peaukse taga avanev saal, kus meid "võlurkass" tervitas ja parem tiib korrastatud. Paraku siiski suht palju lagunemas nagu osa põrandaid, millest võib kergelt läbi kukkuda. Paistis, et hooneid kasutatakse ka külmema ilmaga, sest nõukaaegne bulleriaanahi lösutas ühes nurgas.

"Energiasammas" 5 kuuse vahel :)

Park oli palju põnevam kui mõisahoone. Ehkki kohati võsastunud, võis siin aimata omaaegset majesteetlikkust. Suured mitmeharulised puud ja kogu planeering kruusaga kaetud jalgradadega oli päris äge. Ühes kohas kasvas tihedalt koos 5 kuuske mille vahel istepink. Siin võiks küll hea ettekujutusvõimega energiasammast tunnetama hakata kui õlu või kaks rinnus :)

Tõraveres 20 Juulil

Kohe peale hommikusööki startisime Tõravere poole. Ehkki tüdruk oli vahel ka Tartu Ülikooli uues füüsika hoones tööl, siis enamus ajast veetis ta koos teiste praktikantidega Tõravere observatooriumi hoones. Jõudsime veidi enne tööaega kohale nii, et laps lasi mind enda uksekaardiga sisse ja sai mulle maja peal lühikese ekskursiooni teha. Päris naljakas tunne oli tema tööle minna, esimest korda tundsin, et tegu on ju täiskasvanud inimesega, kes võiks soovi korral ka täiesti iseseisev olla, omaette elada ja tööl käia sealjuures päris normaalselt hakkama saades.

 

Tudengite suht spartalikult sisustatud tööruumis olid vaid lauad arvutitega ja pisike nurk kohvi keetmiseks. Tüdruk kasutas siiski enamasti enda läpakat, kuna see olevat kiirem ja mugavam. Järgmisena vaatasime ringi maja peal ja pisikeses muuseumis, kus ka EstCube satelliidi mudel laes rippus. Klaasi all vitriinis oli teine, mis juppideks lahti võetud koos selgitava jutuga koostisosade funktsioonide ja parameetrite kohta.

Apollo 13 filmist nähtud kosmosejuhtimiskeskuse miniatuurset väikevenda meenutavas Tõravere juhtimiskeskuses momendil kedagi polnud, sain sellestki foto. Vahepeal oli rahvast juurde saabunud ja tütar pidi koosolekule kiirustama. Jäin muuseumi teda ootama ja kuna koosoleku ruumi uksed olid paokil nägin kõrvalt kuidas siinne töö käis.

Tegu oli nädala alguse üldkoosolekuga, kus kõik andsid kiire ülevaate, millega eelmisel nädalal olid tegelenud. Keel oli inglise keel, mis tänapäeva maailmas paratamatult rahvastevahelise suhtlemise keeleks muutunud ning ilmselt jääb selleks pikemaks ajaks.

Tõravere Observatooriumi Katusel

Üritus ise tundus väga vaba formaadiga olevat, lühike ettekanne tehti kiirelt ja mitteformaalselt, tihtipeale kohvitops ühes käes. Minu laps ei jätnud esinedes märkimata, et nädala lõpus sai seenel ja marjul käidud, mis rahval naerupuhangu esile kutsus.  

Uhke tunne last sellel tahvlil näha



Peale koosoleku lõppu ronisime ka observatooriumi katusele, kus mulle nii kosmoseside antenne kui ka tähetorni kuplit näidati. Igati põnev oli näha kuhu mu võsuke omadega jõudnud on. Jätsin ta tööle ja sõitsin ise edasi Tallinna poole.

Tartus 19 Juulil.

Pühapäeva hommikul otsustasid tüdrukud hommikusöögiks teha pannkooke värske moosi ja jäätisega. Jäätist küll polnud aga tütar otsustas lipata lähedal asuvasse Prismasse ja saabus tagasi vanillijäätise karbiga. Pannkoogid maitsesid nagu vanaema tehtud (pareim kompliment), moos oli super ja jäätis muidugi lisas kulinaarset naudingut. Vitsutasime kõik kõhu korralikult täis enne plaanitud linna peale minekut. Auto parkisime teispool silda Rimi juurde ja jalutasime sealt kesklinna. Tee peale kaasa võtsime poest jäätised näksida. Kui algul tundus ilm veits kahtlane siis kesklinna jõudes olid tumedamad vihmapilved kadunud.


Isaga, jäätisega

Vaade korteri aknast Annelinnas



Astusime turuhoonest läbi näitamaks lapsele, kuidas ennevanasti kaubeldi. Ostsime põdravorsti ja ehkki leidus ohtralt muud isuäratavat siis ei tahtnud end linnas ringiliikumise ajaks liigselt koormata. Turuhoonest raekoja platsini jõe ääres oli hulk firmade kaubatelke püsti, täna lõppes Lõuna-Eesti ralli tänu millele oli rohkesti rahvast oodata. Vaatasime meiegi siia ja sinna ning mekkisime reklaamitavat kraami. Ühe juustutootja juures pakuti tootekatsetuse järgus olevat suitsujuustu, mis õige maitsvaks osutus. Kuna jäin veidi pikemalt vestlema susati kaks vorstikujulist juustukest meile kotti. Selle saan kaasale Kanadasse kaasa võtta, tema on eriline suitsujuustu fänn.

Järgmisena köitis meie tähelepanu TTÜ vormelite väljapanek. Autod nii palju ei huvitanudki kui võimalus Oculus Rifti 3D virtuaalprille proovida. Selleks oli õige mitu arvutit koos istme, pedaalide ja rooliga üles sätitud. Kümmekond minutit sõitu maksis 5 euri, maksin kohe nii enda kui lapse eest, kus mujal sa nii soodsalt sihukest asja proovida saad. Tüüp sättis mu istmesse aga pedaalid olid harjumatult paigutatud, gaas ja pidur liiga ligi teineteisele, lisaks veel raami toru jalge vahel.

 

Prillid peas vaatsin esialgu veits niisama ringi. Graafika polnud küll kõige ägedam, nii 5 aasta taguse rallimängu tasemel, aga vähemalt töötas ilma märgatava viiteta - normaalse kiirusega pead liigutades ei veninud pilt järgi. Esimese ringi sõitsin rahulikult ja püsisin kenasti rajal. Edaspidi hakkasin julgemalt gaasi andma aga auto käitus väga kummaliselt, ei suutnudki korralikult sellega harjuda. Pedaalide imelik paigutus, mistõttu piduri kasutamine raskendatud, ei aidanud samuti kaasa mu asfaldil püsimisele. Kuna olen nii mõndagi automängu enne mänginud ja ka ise roolis üle 30 aasta olnud siis julgen väita, et see polnud küll hästi häälestatud mäng.

Tütrelgi ei õnnestunud sõitmine sugugi paremini kinnitades mu veendumust mängu häälestuse asjus. Samas sai virtuaalreaalsuse prillide kasutamise kogemuse kätte, mis oli kindlasti 5 euri väärt. Arutasime, et kui need peaks $350'ga müüki tulema nagu tüübid väitsid, on täiesti mõeldav Oculus Rifti muretsemine meie mängunurka. Muidugi nõuab sihuke riistvara ka ägedat arvutit - i7 protsessorit koos tipptasemel SLI videokaartidega, mis kokku oma kolm korda kallimad kui prillid ise. Eks peab miskit kavalat välja mõtlema, et sellist investeeringut kodus õigustada :)

Kuna ralli lõpetamiseni oli veel jupike aega otsustasime vahepeal linna peal ringi jalutada. Mingist keldris asuvast spets õllepoest krabasin kaks huvitavat Eesti käsitööõlut kaasa, et neid vanu aegu meelde tuletades pargipingil libistada. Ronisime Toomemäele ja käisime nii üle ingli kui kuradisilla, mina sellised detailid juba unustanud, laps oskas näidata kus on. Jalutasime ka endisest Pälsoni ühikast mööda, kus omal ajal kaasal sai külas käidud. Tema oli sel ajal vaid paar aastat vanem kui mu tütar pregu. Huvitav mõelda, et me kõik kolm oleme Tartu ülikoolis käinud, mina vaid aasta kaugõppes ja plika praktikandina aga ikkagi.
 

Vahepeal oli kõht tühjaks läinud, peale lühikest kaalumist otsustasime Wernerisse minna, kuhu vanavanemad olid Tartus külas käies tüdrukut viinud. Tee peal jäi silma ilmselt "Kruuda" meeskonna reklaammasin, sest ei usu, et nii uhkega rallit sõidetakse. Werneris võtsime kohvi, kakao ja koogikesed ning lasime ettekandjal ka endast pilti teha. Pidin ühe piruka juurde tooma, sest tahtsin kapsa-metsaseene küpsetist proovida. Vahepeal käisid tütre rõõmuks varblased mu taldrikult koogipuru nokkimas.
 

Kiirustasime tagasi Turu tänavale, kus ralli autasustamistseremoonia oli täies hoos. Lava otsa olid roninud ka nii lühikestes miniseelikutes nägusad neiukesed, et polnud saladus millist värvi püksikuid nad kandsid. Üritus ise oli tüüpiline autasustamine, karikate üleandmiste, kõnede ja intervjuudega. Kuna ralli läbi siis müüs Sportland ralliga seotud kaupa poole hinnaga. Astusime suurde kaubatelki asja uurima ja ostsime mõlemad endale mõnusast materjalist ralli T-särgi.

Raekoja platsist üle jalutades näitasin tütrele seda hambaravi kliinikut, millega seoses üks mu elu esimesi mälestusi, kuidas ema röökivat last (ehk siis mind) diagonaalis raekoja platsi munakive pidi hambaarsti juurde lohistab. Trauma oli vägev, sest platsile saadi mind jäätiseostmise meelitusega, aga kui suund läks kliiniku poole mõistsin millise jõhkra pettuse ohvriks olin langenud. Muidu olin vaikne ja häbelik laps aga sihuke ülekohus pani röökima. Enda tütred samas pole kunagi hambaarsti kartnud, pigem sinna meelsasti läinud, sest esiteks tähendas see koolist poolt vaba päeva ja teiseks anti alati mingi pisike kingitus kaasa.

Tütre soovil sõitsime lõunakeskusesse kus tal shoppamas vaja käia. Seal sattusime loomapoodi, elukate hinnad olid ikka müstilised - papagoid mitu tuhat euri. Isegi paar paksu pesukaru puuris, hinnaks 500 euri. Mingi pere vahtis neid ja kommenteeris kui nunnud loomakesed, ma ei saanud jätta mainimata, et maksan peale kui püüavad minu omad Torontos kinni ja Eestisse toovad. Poeomanik just vaimustuses polnud kui kirjeldasin milliste tõbrastega tegu ja ütlesin, et koduloomaks sobib iga teine elukas palju rohkem, kaasa arvatud maod.
 

Lõunakeskusest lahkudes oli õhtu käes ja kui laps hakkas uurima, mida me kodus sööme, otsustasin lahkelt ka õhtusöögi linna peal teha, kui tihti ma ikka temaga koos restus istuda saan. Läksime korteriperenaise poolt soovitatud kohta "Crepes". Tüdruk sai piraka pannkoogi, mina võtsin salati, mis tõepoolest suureks, toitvaks ja maitsvaks osutus. Kodus pidi laps korjatud mustikatest ja maasikatest moosi keetma et need pahaks ei läheks ja mina kukeseened ära praadima. Ehkki algul oli plaan Tallinna sõita, jäin veel üheks ööks Tartusse kui tütar mainis, et võib mind hommikul Tõraverre viia ja oma töökohta näidata.

Eestlased kui Euroopa põlisasukad

Juhtusin lugema uurimust Eurooplaste päritolu kohta, konkreetselt oli juttu Baskidest. Baske peetakse täiesti eraldiseisvaks rahvaks, nende kultuur ja keel oluliselt teistsugused kui teistel sama piirkonna elanikel. Samas on teada, et keeleline ja kultuuriline erinevus ei pruugi kattuda geneetilisega nagu selgelt näha meie Siberi asiaatidest keelesugulaste põhjal, kes ilmselgelt väljanägemise poolest meist kardinaalselt erinevad.

 

Tegelikult tahtsin kirjutada hoopis huvitavast kõrvalseigast, mis tolle uurimuse käigus välja tuli. Euroopa asustati teatavasti mitmete sisserändajate lainete poolt. Arvatakse, et esimesed moodsad inimesed tulid Euroopasse kusagil 45000 aastat tagasi kas üle Gibraltari või Lähisida kaudu. Nemad leidsid siit eest Neandertaallased ja eeldatavasti nottisid viimased suht lühikese ajaga maha, ehkki on võimalik et üksikud grupid elasid kaugpõhjas või mägedes isegi viimase jääaja üle. Eurooplaste geneetilisse koodi jätsid nad siiski jälje, eriti märgatava Põhja-Eurooplastesse, kellel võib kuni 4% Neandertaallaste geene leida.

 

Viimane jääaeg surus nii taimestiku kui loomad tagasi aga uue soojenemise käigus saabusid põhjapõdrakarjade ning teiste elukate kannul uuesti inimesed liustiku alt vabanevasse Euroopasse. See esimene laine koosnes küttidest ja korilastest, keda võime õigustatult nimetada Põlis-Eurooplasteks. Esimesed põlluharijad saabusid järgmise suurema lainega 7000 aastat tagasi segunedes põliselanikega ja enamasti ka tõrjudes viimased välja. Baskide esivanemaiks ongi segu neist kahest grupist, hilisemad migrantide lained avaldasid vähest mõju tänu geograafilisele eraldatusele, mistõttu nende kultuur nii erinev.

 

Pommuudiseks on minu arust aga fakt, et kõige kõrgem Põlis-Eurooplaste geenide tase on säilinud Eestlaste ja Leedukate genoomis keskmiselt 30% tasemel. Mingil põhjusel pole just neid kahte rahvast suutnud põlluharijatest sisserändajad eriti edukalt assimileerida. Kui võtta Kanada eeskujuks siis võiks me taotleda eristaatust kui põliselanikud, mille alla kuuluks nii soodustingimustel kalastamine ja küttimine, maksuvabastus kaubanduses kui ka hulk muid soodustusi ning hüvesid. Tegelikult muidugi poleks see hea nagu indiaanlaste näitel on näha, kui inimene ei pea miskit tegema, et mõnusalt ära elada siis ta mandub kiiresti ja lihtsalt joob, suitsetab või nuusutab end surnuks kuna elu on igav.

 

Me võiks isegi taotleda endi kui ohustatud põlisrahva looduskaitse alla võtmist :) Igatahes saan nüüd aru miks ma end metsas alati koduselt olen tundnud ja miks poisikesena alati metsa hulkuma läksin, ürgsed geenid lõid välja, mis muud.

Inimene suure algustähega ?

Tavaarusaama järgi oleks tore kui me kõik oleksime "inimlikud" ja humaansed. Aga kas see ikka on nii. Mida üldse tähendab inimlikkus. Googeldasin ja leidsin õige mitmeid vasteid aga kõlama jäid kaks: esiteks inimesele omane ja teiseks kaastundlik empaatiline, heasoovlik, ... jne terve hulk kõrgelennulisi omadusi, mis samas peaks ühe normaalse inimese iseloomu juurde kuuluma. Paraku peale Augustikuu "Sceintific Americani" artikli "The most invasive species of all" lugemist sain aru, et kutsuda üles inimlikult käituma (kui selle all silmas pidada inimesele kui liigile omaselt) ei pruugi eriti hea mõte olla.

 

Eelpool mainitud artiklis esitatakse teooria, et meie liik suutis terve hulga teiste endasuguste seast esile tõusta tänu teatavale ainult inimestele omasele geneetilisele mutatsioonile. Nimelt võimele koostöös teiste lähemalt seotud gruppidega korraldada organiseritud genotsiidi. Selle esimesel pilgul õudusvärinaid tekitava oskuse jälgi on inimene oma evolutsiooni käigus igale poole maha jätnud, kust läbi käinud. Esiteks elimineerisime me kõik konkureerivad inimlaste liigid, nagu Neandertaallased, Denisova inimesed ja küllap ka hulga teisi, kellest me veel jälgi pole leidnud.

 

Loomulikult tegime ka puhta töö lugematute looma ja linnuliikide kallal, kellest vaid jõud üle käis. Kõige haavatavamad olid suured imetajad ja lennuvõimetud linnud. Kokkuvõttes palistasid inimeste rändeid nõrgemate liikide laibamäed. Sealjuures ei jätnud meie esivanemad kasutamata ka võimalust konkureerivaid gruppe maha löömast kui vaid soodne võimalus avanes. Juba tol ajal oli probleemiks strateegiliselt tulevikku vaatamise võime. Elukaidid notiti massiliselt maha mõtlemata selle peale, et kuu aja pärast tahaks jälle süüa, aga kui populatsioon ära tapetud pole ka uusi peale tulemas. Tol ajal see eriti suurt probleemi ei tekitanud kuna alati võis järgmise loomaliigi ette võtta ja neid ka suht edukalt küttima hakata tänu arenenud ajule ja koostöövõimele, mis muutsid inimese väga edukaks mõrtsukaks ja haruldaselt adapteeruvaks erinevaile oludele.

 

Autor väidab, et umbes 160000 aasta eest tekkinud geneetiline mutatsioon pole kuhugi kadunud, lihtsalt varjab ennast kultuurikihi all. Sellest annavad tunnistust nii moodsal ajal korraldatud tapatalgud teiste liikide vastu kui ka genotsiidid oma liigikaaslaste kallal, kes veidi erinevalt käituvad või teistsugused välja näevad. Tänu mainitud omadusele on lihtne kutsuda erinevat gruppi võõrasteks ja neid ilma eriliste südametunnistuse piinadeta maha nottida. Tegu on tüüpilise sõjaeelse propagandaga, kus vastaseid süüdistatakse kõigis surmapattudes ja metsikustes andes sellega vajaliku moraalse õigustuse nende halastuseta tapmiseks. Paraku töötab see mõlemat pidi tanu millele tänapäeva sõjad nii metsikud on, sõdureid on suudetud osava propagandaga uskuma panna, et teine pool on koletised, kelle maamunalt hävitamine on ainult inimlik!

Hammas, tööaeg, koerad.

Ajalises järjekorras kirjutan esiteks töö juures toimunud vahetuste jagamisest. Meil on nimelt kolmes vahetuses tööpäev, ehk öine, päevane ja õhtune, mis katavad 24 tundi. Seni oli suht lõdva vahetustesse saamine, enamasti tuldi vastu ja võimaldati soovikohast vahetust kui sa just väga madala staazhiga polnud. Viimase poole aastaga aga asjad muutusid vana bossi pensile minekuga, inimeste arvu eri vahetustes muudeti, mis muutis järsku staazhi oluliseks soovitava vahetuse saamisel. Kokkuvõtlikult muutus päevane vahetus hoobilt defitsiidiks, 15 tüüpi suunati ümber õhtusse või öisesse. Esmaspäeval selgus, et minul vedas - olin üks viimaseid kes säilitas päevase vahetuse.

 

Jällekord tuli tunnistada tõsiasja, et õnn mängib elus tähtsat rolli ja seda on mul seni keskmiselt rohkem jagunud. Meil oli 15 inimest samal päeval tööle võetud sama staazhiga, nende hulgas järjekorra kindlaks määramisel tekkis probleem kuidas teha. Esimese hooga pandi katsete tulemuste põhjal järjekorda aga siis tõstis üks hindu kisa, et see on diskrimineerimine, ametiühingus ometi ei saa inimesi taibukuse alusel järjestada. No muidugi toetas seda ideed ka ametiühingu juhtkond. Kuna iga teist sorti järjestamise peale polnud üks või teine rahul otsustati lasta arvutil igale inimesele juhuslik number määrata ja selle alusel järjekord määrata. Kui katsete põhjal olin ma kuues-seitsmes siis loosiga sain kolmandaks, mis annab suht olulise eelise nii tööaja, koha kui puhkuse valimisel. Eriti oluliseks võib muutuda kui firma peaks kunagi hakkama koondama. Lahti lastakse karmilt ametiühingu staazhi alusel, kus mul nüüd mugav eelis tänu juhusele.

 

Et aga maailmas tasakaal valitseks hakkas nädalavahetusel plomm hambas loksuma. Hambageenidega pole mul õnneloosis vedanud. Täna läksin hambaplommi vahetama aga arsti juurest tagasi tulin ilma hambata ja $357 vaesemana. Selgus, et see oli plommi alt nii untsu läinud, et enam polnud miskit muud teha kui välja tõmmata. Igal pilvel on ka hõbedane äär nagu mainitakse, võin end lohutada, et kindlustus taob vähemalt kulu kinni ja et ei pidanud miskit valu tundma. Tänapäeva tuimestus teeb imet. Kahe nädala pärast lähen näitama ja siis otsustatakse mis edasi saab. Parim ja kulukaim võimalus ($2500 - $5000) oleks implanti panemine. Taolise hinna juures peaks uurima palju Eestis maksab kuna selle raha pean omast taskust välja käima. Täiesti võimalik, et tasub Eesti lennu ja paari õlle raha jääb ülegi.

 

Täna oli esimene päev kui tundus, et Koko võttis pisikese kutsika lõplikult omaks. Esiteks hakkasid ootamatult täiega koos mängima kihutades urisedes ja haukudes oma pool tundi tubasid pidi ringi. Vahepeal lurpisid joogikausist kõrvuti vett ja jälle läks tagaajamine lahti. Lõpuks olid nii väsinud et ei viitsinud tavapärasel jalutuskäigul tänava otsast edasi minna. Sushi on märgatavalt kasvanud, jaksab rohkem jalutada ja joosta ja julgeb diivanilt ja trepist alla hüpata. Sellise lood siinpool sood või tegelt Atlandit :D

 

P.S Mitu põnevat artiklit loetud ja üks äge raamat, millest ka kavas postitused teha.

Septembri rannailmad

Eelmise nädala lõpp ja selle algus tõid Lõuna-Ontariosse suve kõige palavamad ilmad. Temperatuur tõusis mitu päeva järjest üle +30C ja ka ööd ei toonud kergendust. Tegelikult polnud ajastusel viga, sest langes kokku suve lõpu viimase "Labor Day" nimelise riigipühaga, mis tagas enamustele inimestele 3 päevase nädalalõpu laupäevast teisipäevani. Muidugi võis eeldada linnast välja ja eriti põhjasuunas asuva "suvilamaa" ehk cottage country poole suunduvatel teedel meeletuid ummikuid nii reede õhtul kui laupäeva hommikul. Maitse sain suhu juba reede õhtul koju tulles, kuna hulk rahvast võttis end poole päeva pealt vabaks ja kiirustas koju. Kojusõit võttis tavalise 30 min asemel üle tunni. Hea, et olin nädala algul autoga teeninduses käinud ja põlema läinud "service engine soon" tule lasknud korda teha, muidu oleks muretsenud, mis sellise palava ja aeglase sõiduga kapoti kaane all juhtuda võib. Tule põhjus oli proosaline, bensupaagi kork piisava tugevusega kinni keeramata - no pergel, sihukese asja peale küll ei tohiks tuli märku anda. Oma viga, et ei viitsinud googeldada.

Esialgne plaan oli meil laupäeva varahommikul välja sõita aga olime kõik väsinud ega viitsinud kella kuue ajal üles ajada. Hilisem teeleasumine oleks taganud tundidesse ulatuva ummikutes molutamise. Võtsime laupäeva vabalt, askeldasime veits maja ümber, nii palju kui seda hirmsa kuumaga võimalik oli ja grillisime ribisid. Viinamarju korjasin hulga ära, et pesukarud neid tagaaias ära ei lägastaks. Ainult toored ja tugedest ning suurtest väätidest eemal rippuvad kobarad jätsin külge, neid elukatel ebamugav kätte saada. Õhtupoole jõudsin isegi natuke BF4 mängida, mis ootamatult edukalt kulges vaatamata pikale vahepealsele pausile.

Pühapäeva hommikul ei pidanud nii vara minema, aga siiski sõitsime pool üheksa maja eest välja. Hästi tegime, sest juba oli suurel kiirteel ummik, õnneks siiski suht tühine, vaid pool lisa tundi läks maksma. Kaasa jäi pisikese koeraga maha, sest see oli just saanud oma kaitsevaktsineerimise, mis pidi alles nädala pärast efektiivne olema. Koko hakkas juba varakult autos undama, sest sai aru kuhu suundume. Temale on rannas ujumas käimine ja teiste koertega suhtlemine alati põnevaks tegevuseks olnud. Provintsipargi väravast sisse sõites oli meie ees kaks mustades maani burkades tädi, kes piletit lunastasid ja uurisid kuhu suunas rand jääb. Lapsed vaadake terroristid juhtisin poolnaljatamisi plikade tähelepanu tüüpidele ja sain osaks loengu poliitilise korrektsuse teemal. Kanada koolisüsteem on nad ikka täitsa ära rikkunud :) Aga no ma ei saa aru mida sa sihukeses riietuses randa otsid, no tegelikult ka.

Parkimisplatsil juhtus nendega poolkogemata veel üks koomiline seik. Nimelt tahtsin ujukad jalga vahetada aga rannas kabiine pole ja rahvast tihedalt. Seega otsustasin parkimisplatsil autode vahel selle operatsiooni ette võtta. Hakkasin just sobivat momenti valima kui märkasin neidsamuseid mustakuuenaisi oma masinast välja ronimas. Mida kuradit kihvatas, kui teie leiate, et võite oma kultuuri kommete järgi riides käia, miks peaks siis mina enda kultuuri häbenema, põhjamaades ju käiakse ujumas paljalt, saunast rääkimata. Võtsin ilma pikemata püksid jalast ja panin ujukad eriliselt kiirustamata jalga. Ranna poole astuma hakates ei saanud märkamata jätta, et tädid vaatasid kangestunult metsa poole julgemata pilku parkla suunas pöörata - welcome to Canada :P

Kuna ilm nii meeletult palav ja vesi soe sai enamus aega vees veedetud. Mina pumpasin kummipaadi täis ja läksin raamatu ja külmade õlledega järve peale lõõgastuma. Rannas nimelt ei tohi alkohoolseid jooke tarbida aga vee peal see reegel ei kehti, eemal ankrus seisvail purjekatel luristati õlut ja kokteile piiramatult. Ehkki laine oli väike puhus paras tuul, mis kippus paati sõltuvalt suunast kas järvele või kividele ajama. Rahulikult lugemiseks olin sunnitud ise pesunöörist ja suurest kivist ankru valmistama. See pidas enamuse ajast õige hästi aga vahepeal oli see vist aegapidi sügavamas kohas põhjast lahti tõusnud, sest peale tunnist tukastamist silmi avades nägin üllatusega jahi keret paarikümne meetri kaugusel. Kulus veidi sõudmist, et tagasi randa saada.

Peale einet võtsin ka koera paati ja viimane oli päris õnnelik lainetel loksudes. Sadakond meetrit rannast lasin kivi põhja ning jäime mõlemad lainetel õõtsudes tukkuma. Õnneks kaitses hõre pilvekate piisavalt nii, et ei põletanud ennast ära, aga siinmaal tasub Põhja-Eurooplastel ka septembris ettevaatlik olla, üks aasta põlesid lapsed septembri keskel päris hullult ära.

Õhtul tahtsin veidi pikemalt olla lootes, et saame ka tähti vaadata. Paraku kippus pilviseks minema ja kõrge õhuniiskusega pole taevas eriti selge. Päikeseloojangust õnnestus siiski mitmeid häid fotosid võtta. Tagasiteel oli vanem laps roolis, mina ei tahtnud oma õllepromillidega riskida. Paraja üllatusena jäime isegi nüüd kümne ajal ummikusse, ehkki põhiline liiklus algab alles esmaspäeva lõuna ajal kui kogu mass linna tagasi sõidab. Andmaks ettekujutust, millise ummikuga on tegu jagan töökaaslase kogemust, kes eelmisel aastal esmaspäeva lõunal tagasi tulles kulutas 8 tundi 160 km läbimise peale ja pidi kaks korda bensu võtma.

Meie pääsesime suht kergelt, ikkagi alles eelmine päev, koju jõudsime juba 11 õhtul. Kõige õnnelikum oli karja liikmete saabumise üle Sushi, kes muudkui hüples ja proovis kõiki suurest heameelest naksata.

Human Universe

Üle pika aja teen ka postituse loetud raamatu teemal. Põhjuseks mitte niivõrd see, et vahepeal poleks lugemisega tegelenud kuivõrd asjaolu, et pole viitsinud ja loetud raamatud pole ilmselt ka piisavat muljet jätnud. Brian Cox'i raamat pealkirjaga "Human Universe", jaotub viieks osaks:

1. Where are we (Kus me oleme)

2. Are we alone (Kas me oleme üksi universumis)

3. Who are we (Kes me oleme)

4. Why we are here (Miks me siin oleme)

5. What is our futuure (Mis on meie tulevik)

 

Esimene osa käsitleb meie asukohta universumis ja selle avastamise ajalugu. Praeguseks me küll teame päris täpselt kus me asume, aga seda vaid võrdluses teiste objektidega. Kui suur on universum, millise elueaga ja millise tulevikuga pole päris selge, ehkki teooriaid on mitmeid. Momendil muidugi populaarseim "Suure Paugu" teooria, mis aga ei suuda päris ühselt seletada lahti universumi tekke päris alghetke olukorda, või isegi seda kas selline hetk meie poolt tajutavas aegruumis mõtet omab.

 

Teine osa tegeleb Drake valemiga, mis ennustab võimalike tsivilisatsioonide hulka universumis ja Fermi paradoksiga: Miks me pole ühtegi teist tsivilisatsiooni veel märganud. Sellest olen ka varem kirjutanud http://ttlogi2.blogspot.ca/2014/12/fermi-paradoks.html . Viimase paarikümne ja eriti viimase kümne aasta jooksul on meie teadmised paljude Drake valemi astronoomiliste komponentide kohta oluliselt täpsemaks läinud aga kuna tegu on tõenäosuste korrutisega siis piisab vaid ühest, mis kaduvväike, et vastust 0 lähedale viia. Momendi seisuga tundubki tõenäoline, et elu tekkimine on universumis üldlevinud nähtus ja isegi keerulisemate vormide sealhulgas mõistusega olevusteni arenemine pole nii tohutu planeetide hulga juures probleemiks.

 

Ainsaks Fermi paradoksi selgituseks tundub jäävat tsivilisatsiooni kestmise lühike aeg. Kui arenenud tsivilisatsioone ongi olnud galaktikas näiteks 10000 (praegune umbkaudne suvaline hinnang) ringis siis kestes keskeltläbi vaid 1000 aastat (ei tohi unustada ruumi neljandat mõõdet milleks on aeg) ei pruugi nende eksistents kunagi ajaliselt kattuda. Muideks meid oleks tsivilisatsioonina kaugemalt võimalik märgata vaid viimase 100 aasta jooksul.  Ehk nagu autor kuivalt märkis, otsustades meie enda ajaloo alusel (kui oleme mitu korda õige lähedale ise tsivilisatsiooni hävitamisele jõudnud, looduskatastroofidest rääkimata) võime vaid tõdeda, et ilmselt pole me ainsad idioodid galaktikas :P

 

Kes me oleme osa uurib inimlaste tekkimise ja arenemise ajalugu ja põhjuseid, miks just Homo Sapiens mõistusega elu võidujooksu võitis ja tsivilisatsiooni lõi. Inimene koosneb vaid kvarkidest ja elektronidest, mis on osavalt kokku kombineerunud, ei miskit muud. Samas kasvab just sellest konkreetsest aju moodustavast kombinatsioonist välja teadvus. Siit tuleb küsimus, et kui me suudaksime ehitada ajuga võrdväärse tehismõistuse, kas sellel tekiks "teadvus". Tundub, et teatud keerulisuse astmest kaasneb teadvus paratamatult, sest miski ei väida vastupidist, kui religioon välja jätta.

 

Miks me siin oleme arutleb juhuslikkuse teemal. Seni pole selge, miks konstandid, millel loodusseadused põhinevad on just sellised nagu nad on. Suhteliselt väikese kõrvalekalde puhul poleks võimalik ei galaktikate, tähtede ega planeetide teke, elust rääkimata. Võimalusi on põhimõtteliselt kaks. Esiteks meie teadmiste puudulikkusele viitav, me lihtsalt pole veel suutnud avastada seadusi, mis määravad need konstandid just sellisteks nagu nad on, ehk teistsuguse universumi olemasolu on põhimõtteliselt võimatu. Teine võimalus, et konstandid universumi tekkemomendil on suvaliselt määratud aga universumeid on lõpmatu hulk, mis tagab et vähemalt ühes on need just õieti häälestatud ja just selles me elame. Heaks võrdluseks tõsiasi, et iga konkreetse inimese olemasolu on kaduvväike tõenäosus aga ikkagi on meid miljardeid.

 

Viimaks tuleviku teema. See ei paista meie liigi praeguse käitumise põhjal otsustades eriti optimistlik olevat. Paraku on meil ürgajast kaasasündinud oskus vaadata tulevikku ja ette planeerida väga lühiajaliselt. Paarkümmend tuhat aastat tagasi oli etteplaneerimise oluline ajavahemik päevad kuni nädal, et järgmine kõhutäis saada. Põllumajandusega tõusis see aastani ja praegu muretseme 10 kuni 50 aastat ette, mille heaks näiteks on pensionisambad. Poliitikute ja imperaatorite ideid enda nime ajalukku kirjutamisest vallutuste või hiiglaslike ehitusprojektide abil ma mõistusega käitumiseks ei peaks :) Põhimõtteliselt on võimatu ka sellistes küsimustes kokku leppida, mille puhul probleemid või kasu alles põlvkonna pärast kätte tuleb, eriti kui koheselt tuleks sel eesmärgil jõupingutusi teha. Heaks näiteks praegu käivad kliimateemalised arutelud, mis lõppevad mingi mittesiduva ja mitte midagi tähendava kokkuleppega, nagu alati varem. Delegaatide lennureisidest tulenev saaste suurenemine ilmselt kaalub üles kokkulepitud kasu.

 

Lõpuks paar head tsitaati ja kommentaari:

"Apollo programm had the best return on investment since Leonardo da Vinci bought himself a sketchpad" Iga dollar mis kulutati Apollo programmile tõi tagasi $7. Paraku on möödas ajad kus tehakse julgeid otsuseid ja võetakse ette raskeid programme, põhjuseks suures osas mugavus, konservatiivsus ja kohese kasu saamise iha. Apollo programmi inseneride keskmine vanus oli 26, programmi juhiks 36 aastane "vanake" Gene Kranz.

 

Praeguse ühiskonna prioriteete kajastab hästi kaks võrdlust:

Paljude sportlaste aastasissetulek ületab mitmekordselt võimalike tsivilisatsiooni ohustavate asteroidide avastamiseks loodud programmi eelarve. Aga keda kotib üks asteroid kui saame vaadata Magic Johnsoni pealtpanemist :D

USA's kulutatakse lemmikloomade kosmeetikateenustele rohkem raha kui termotuumasünteesi uurimistööle.

Mis te teeksite kui see probleem esitataks järgnevalt:

"Teil on valida. Kas tahate saada sisuliselt piiramatu puhta energia kogu enda ja järeltulevate põlvede eluks või eelistate oma lemmikloomi viia kosmeetiku ja karvalõikaja juurde." Lootus on, et enamus inimesi võtaks ise kammi ja käärid kätte kui keegi nii küsiks, aga keegi ei küsi :)

Meie pere on teinud oma pisikese panuse termotuumasünteesi uurimisprogrammi, sest kaasa pügab koera ise :D

Paganamaa, Luhasoo, Läti, marjasaak ja puuk

Luhasoo raba

18 Juuli hommikul tõusin õige varakult veits peale päikesetõusu ja tegin jalutuskäigu metsa all. Tüüpiline taluidüll - majade lähedal loomad askeldasid, kukk kires ja kalkunid tegid häält. Metsa all oli vaikus, ainult minu sammud sahisesid hommikusest udust niiskes rohus. Metsaservale jõudes avanes vaade kaugusse ulatuvale viljapõllule. Sellises kohas lastel üles kasvada on ääretu õnn. Kujutan ette, et nii mõnedki ei kiidaks heaks olukorda, kus ema talvel välismaal tööl käib ja lapsed Eestis vanaema ning tädi hoole all. Olles näinud lapsi ja seda elukohta olen veendunud, et oleks omal ajal samuti teinud kui vaid võimalus oleks olnud. Selliselt saab pakkuda kahe maailma positiivseid pooli ühe korraga: praktiliselt puutumatus looduses üleskasvamine ja välismaise töö poolt pakutud materiaalne kindlustatus. Eks muidugi tahaks vanemad kogu aeg lastega koos olla aga usun, et lastel on palju toredam sihukeses maakohas kasvada aga mitte mõnes välismaa suurlinnas.

Paganamaa radadel

Ehkki peale hommikusööki pakuti meile lahkesti võimalust nende poole edasi jääda tundus see mulle külalislahkuse kuritarvitamisena. Siin talus olin tundnud end täielikult puhkusel, sest tänu Tele2 mobiiliside puudumisele olin maailmast ja selle muredest täielikult ära lõigatud. Operaator pakkus lausa soodsat Läti roamingu pakendit. Paraku oli aeg edasi liikuda, otsustasime Mariga külastada kahte erinevat looduskaitseala, Paganamaad ja Luhasood. Kaardi peal jäi silma teel olev Pähi RMK infopunkt, otsustasime sealt läbi astuda, et kohaliku infot koguda, äkki oskavad mõnda eriti huvitavat paika ümbruskonnas soovitada. Ajastus oli meil ideaalne, sest maja ette sisse pöörates saabus töötaja infopunki avama. Kuna kedagi muud polnud tegi ta meile huvitava ekskursiooni, tutvustades veits kohalikku ajalugu, metsamajandust ja vaatamisväärsusi. Saimegi teada hulga põnevaid kohti nagu Eesti suurim tamm Urvastes, ürgorud jne ... Paraku valisime ajapuuduses vaid Lätis vaatetorni külastamise, mille kasuks otsustamise kallutas võimalus imehead lehmakommi-pähkli jäätist osta.

Esimene käik oli Paganamaale, kuhu kaardi järgi sai sõita. Paraku oskasin kusagil veits valesti keerata nii, et olin sunnitud ise rooli minema kui tee õige raskelt läbitavaks osutus. Lõpuks pidasin kinni ja jalutasin jala edasi tegemaks kindlaks, et tee on autoga läbitav. Ei tahtnud sellises kohas kinni jääda, kus ümberkeeramise võimalus puudus. Sadakond meetrit edasi jäin metsa all seisma, lasin õlle kerest välja ja kuulasin mõne hetke lummatult metsahääli. Tähelepanu tõmbas lindude vidistamine, mis kummalisel kombel minu suunas liikus.

Äkki märkasin metsa all tumedat kogu liikumas, tänu just enne RMK infopunktis nähtud topisele tundsin hoobilt nugise ära. Pikaks venitatud lahjat taksikoera meenutav loomake liikus kummaliste volksatavate hüpetega vaid kümmekond meetrit eemal metsa all teega paralleelselt. Otsustasin moblat mitte krabada kartes teda liiigutamisega hirmutada. Veel kaks-kolm hüpet ja loom tõusis ärevalt püsti tagakäppadele, ilmselt oli tundnud võõrast lõhna. Vaatas ringi ja ehkki püüdsin liikumatult olla ei sobinud minu kuju ja värvid ilmselt loodusega kokku. Mind märgates laskus ta tagasi neljakäpuli ja suundus kiirete hüpetega metsa.

Läti - Eesti piiripunkt

Tee tundus siiski läbitav kui ettevaatlikult rööbaste äärtel sõita. Esimese käiguga venides ja suurematest kividest ning aukudest mööda laveerides jõudsin lõpuks mingi mäe otsa, kus Paganamaa matkaraja silt silma jäi. Parkisime auto, uurisime kaarti ja läksime järsku rada pidi mäest alla järve äärde. Eriti muljetavaldav polnud, ilmselt oleme liiga palju Canadas sarnaseid metsaradasid jalutanud. Esimene põnevam moment tuli kui märkasin kahe järve vahel riigipiiri poste kus tegime "illegaalsest" piiriületusest pilti. Järve kallast mööda edasi ja kuna ujumiseks ei paistnud see koht kõige sobivam olevat otsustasime mäest järsult üles lõigata, et tagasi auto juurde minna. Nats orienteerumist ja jõudsimegi teele välja, mis auto juurde viis.



Raja algus

Liblikas soos

Järgmiseks sihtkohaks oli Luhasoo, kuhu sõites astusime ka kohalikust külapoest läbi. Ostsin lapsele jäätise ja endale kaks külma õlut. Kohalik parm ootas oma kukeseenelaariga kokkuostjat. Kaalusin momendi, et ise kogu saak ära osta, aga kuna polnud kindel millal Tartusse tagasi jõuame, ei tahtnud seeni autosse küpsema panna ja jätsin tüübi seenekorivga oma saatust ootama. Luhasoo matkaraja alguses oli viisakas parkimisplats piknikulaua ja kaardiga. Me polnud ainukesed, kes matkama läksid, neli viis autot oli juba ees. Mul oli tahtmine rabasaarel olevas onnis või siis telgiga saarel ööbida aga tütar polnud sellest ideest eriti vaimustatud. Kardetavasti poleks me ka ainsad inimsed seal nagu autode põhjal oli alust oletada. OK, läheme jalutame ja vaatame kuidas see rabasaar ja onn välja näevad.

Äge viie tärni metsaonn

Laud, narid, kamin, ...

Raja algus oli metsas aga peagi siirdusime soo peale. Laudtee oli kitsas aga kindel, kõrvale astudes vajusid kohe sügavale märga samblasse ja said papud märjaks nagu võisin veenduda kui püüdsin jõhvikatest pilti teha. Soo lõhn, mille oluliseks koostisosaks sookail, on mulle alati meeldinud. Ilm oli meeldivalt jahe ega ajanud higistama, õnneks polnud ka absoluutselt segavaid putukaid. Paar kilti laudteed mööda, mis pikalt soojärve kallast pidi kulges ja peagi hakkas kõrgem künkake soosaare näol paistma. RMK onn oli siin õige viisakas, kaheksa nari ja suure kaminahjuga. Kedagi teist majas polnud, ainult veits eemal matkajate telk, tüübid ise istusid maas ja pugisid mustikaid.

Siia oleks küll tahtnud ööseks jääda, et rabas magamise kogemust saada ja öiseid ning varahommikusi loodushääli kuulata. Kui soos kasvas vaid jõhvikaid siis saarel oli ohtralt mustikaid, mida mõlemad pugisime kuni kõht täis sai. Tagasiteel otsustasin ka järves ujumas käia. Vesi oli värskendav ja must nagu rabajärvedes ikka.

Jõhvikaid oli soos ohtralt

Sissesaamine polnud probleem, lihtsalt hüppasin aga välja tulla oli nats kummaline, sest kallas kujutas endast ujuvat taimestikumatti. Vesi oli ka kalda ääres üle pea ning jalad läksid kalda alla. Kätega lükkasin end üles ja ronisin välja. Olin püksata ujumas käinud, sest ainsad kaks matkajat, kes silma jäid olid samuti nudistid. Kohe ei tahtnud pükse märja naha peale tõmmata ja otsustasin lühikese jupi vaid seljakoti väel jalutada. Hea et õigel ajal püksid jalga ajasin sest paar minutit hiljem ilmus laudteele teismeliste armunud paarike. Need oleks arvatavasti minestanud nähes alasti karvast ja paljast kiilakat endale kitsal laudteel vastu jalutamas, kus kokkupuutumata mööda ei pääsenud ja kus polnud ka võimalik kuhugi põgeneda.

Järgmiseks eesmärgiks oli sõita Lätti vaatetorni ja jäätise järgi. Piiriületus kulges probleemideta, tundub et pisikestel kruusateedel peale riigipiirist informeeriva sildi midagi muud pole. Google maps kaardiga leidsime lihtsalt õige tee ja vaatetorn hakkas juba kaugelt silma. Ainus küsimus oli kuidas sinna ligi pääseda. Kohe aga leidsime kohaliku turismiinfo punkti, kus lisaks detailsele kaardile ka tasuta WIFI levi, nii et saime lisaks täpse Google mapi allaladimisele ka FB ja Instagrammi postituse teha. Sel ajal kui kaarti uurisin astus üks vanem daam ligi ja küsis meeldiva üllatusena sulaselges eesti keeles kas vajame abi, ju oli kuulnud kui omavahel rääkisime. Juhataski meile otsema tee vaatetorni juurde.

Tornist avanes vaade õige kaugele, aga kahjuks polnud tuliuues ehitises veel selgitavaid panoraame või tahvleid, mis oleks kirjeldnud mis kus on. Siit oleks pidanud ka Suur Munamägi näha olema aga raske otsustada, milline neist kaugeist küngastest, samas ei hakanud ühegi tipus torni silma. Pisikese külapoe leidsime ühes kolhoosiaja kolmekordse korrusemaja eismesel korrusel. Meeldiva üllatusena oli meie meelisjäätis saadaval, võtsime kumbki kaks ja mina lisaks veel mõned õlled. Esialgu oli kavas tagasi sõita teist teed pidi aga kohalikku kaarti uurides selgus, et ehkki tee viib piirile siis jõekesel silda pole, millega Eetsi poole üle saaks. Suurt teed pidi ringi ei tahtnud ka teha, sest äkki on seal piirivalve, mis ei lase enam Eestisse tagasi. Seega tagasi sama teed pidi.

Metsikult mustikaid

Puuk või põdrakärbse beebi

Mari keeldus ikka soosaarele ööseks jäämast, pöörasime otsa Rõuge poole, et sealt kaudu Võrru või Tartusse sõita, sõltuvalt sellest kas meil õnnestub endisest lapsehoidjast sugulast kätte saada või mitte. Tee peal tegime paar peatust, et metsmaasikaid süüa, kogemuste põhjal teadsin, et parim võimalus on neid raiesmikust leida. Kolmas peatus kus keerasime veits metsa vahele oli täistabamus. Esiteks oli siin meeletult mustikaid, teiseks hulgaliselt pirakaid magusaid metsmaasikaid ja lõpuks leidsin isegi paarkümmend kukeseent. "Kirsiks tordi peale" kujunes puuk (pildil vist küll põdrakärbse beebi), mille laps suutis mustikamätaste vahel istudes sääre peale korjata. Elukas oli juba end sisse puurinud aga sikutamisega saime ta kätte ilma, et miskit musta sisse oleks jäänud. Puugihammustusest andis tunnistust vaid pisike punane plekk, justnagu nagu peale parmu hammustust.

Olime oma ämbrid täis korjanud kui hakkas vihma sadama, mis peagi üsna tugevaks muutus. Nojah, sellise vihmaga poleks vist eriti lõbus telgis olnud, samas metsaonnis ei oleks vihm küll seganud. Rõuges tahtsime kusagil söömas käia aga selgus, et nii hilisel ajal on see vaid suusabaasis võimalik. Kahjuks polnud ühtegi pisikest baari või kohvikut avatud nagu poest järgi pärides selgus. Ostsime veits toitu kaasa, et Tartus nälga ei sureks. Kuna Võru poolt miskit kontakti ei saanud pöörasime Tartu suunas. Tee peal tuli vahepeal päris padukat, aga Tartusse jõudes jäi sadu järgi. Annelinna peatuspaika jõudes tassisime oma asjad sisse ja kuna kõht oli tühi ning kell polnud veel liiga palju siis otsustasime linna peale õhtustama minna.

Parkimine Tartus on ikka käkitegu kui Tallinna või veel enam Torontoga võrrelda. Auto võid õhtusel ajal tasuta praktiliselt raekoja taha panna kui vaid kohta on, ja seekord oli isegi mitu. Meie korteriperenaine oli ka kaasas, tema juhatusel läksime raekoja platsi kõrval olevasse "Pahad Poisid" nimelisse söögiasutusse. Olen seal varemgi käinud aga siis oli minu meelest teine nimi, mida enam ei mäleta. Istusime väljas ehkki eriti soe polnud. Toitu pidime suht kaua ootama, aga kui kohale jõudis oli täitsa hea ja piisavalt suur ports minulegi. Muidugi hakkas sadama ja plaanitud linna peal hulkumine kujunes suht lühikeseks. Jalutuskäik raekoja platsil ja endise Humala juurde, kus praegu vist mingi hotelli resto asub. Auto juurde tagasi läksime Ülikooli eest läbi, millega panime ka igati ettevõtlikule päevale punkti.