Tilgu rannas

Eile õhtupoolikul oli ilm ilus ja äkitselt tekkis mõte selline viimasel ajal suht haruldane võimalus ära kasutada ning veidi rattaga ringi sõita. Üksi oleks igav ja kui käisin idee naabrinaisele välja oli too päri lisades, et võiks ju lausa vee äärde sõita. Paraku ainus mõistlik vesi on meres ja mereni ikka nagu sutsu maad, pealegi kell oli juba 18:30. Olin pidanud silmas natuke lühemat ja rahulikumat otsa aga kui teda taoline üle 30 km sõit ei heidutanud, ei sobinud ka minul niuksuma hakata.

Koti kerge toidumoona ja paari õllega viskasime tema ratta pakiraamile ning kolmveerand seitse olime teel. Sõit sujus üllatavalt kiiresti, poole tunniga Rannamõisa teeotsas, kust pidi Rannapiiga juurest suht lihtsalt alla mere äärde pääsema. Selgus aga tõsiasi, et ratastega alla saamiseks oleks vaja olnud neid treppe pidi tassida. Otsustasime hoopiski minu lapsepõlve randa külastada, mis vaid mõni km edasi ja kindlasti ilus koht.

Tilgu rannas olen käinud sellest ajast saati kui poisikesena Tallinna kolisime, ja seda igal aastaajal. Alati kui vanavanematele külla sai mindud oli mu esimene asi koeraga randa jalutama minna. Seal sai uurida, mida põnevat meri randa toonud, kas mõni kivistis hakkab silma, lutsu visatud ja niisama ringi longitud. Meri oli nagu tavaelu pingeid maandav teraapia.

Suur vene sõjaväe poolt kildudeks lastud kivi oli endisel kohal ja liivane rannasopp just nagu 40 aastat tagasi. Ainult vee ääres olevad rahnud on selle ajaga siledamaks kulunud. Istusime ja minu üllatuseks kraamis naabrinna välja tõelise õhtusöögi, isegi kohv oli termosega kaasas. Vorstileivakesed, juust, värske kurk, ... maitsesid peale rattasõitu ülihästi.

Hiljem jalutasime mööda randa, kus avanes päris naljakas vaatepilt. Tuulest siledaks lihvitud liival olevate jälgede põhjal võis osav detektiiv kokku panna järgmise loo: Kellelgi tiivulisel oli lennumanöövreid sooritades kõht lahti läinud, mistõttu tuli hirmkiirelt maanduda. Paraku ei jaksanud lind lõpuni kinni hoida. Igatahes asitõendid algasid suure vedela pasa purtsatusega, siis mõned jooksusammud ning sellele järgnev rahulik kaares jalutav jäljerida. Pildistamiseks sain kasutada moblat, mis oli küll pikalt hädaldanud, et aku iga moment tühjaks saamas.

Tagasitee linna sujus pea sama mugavalt, ainult mägesid oli vaja võtta rohkem kui enne. Kokkuvõttes pidime ju tõusma merepinna tasemelt üle 40 meetri. Minu jaoks on ikka veel harjumatu, et poole üheteist ajal on täitsa valge, mõnus veidi jahe Eesti suveõhtu.