Peipsil ja Emajõel

Nädalavahetuse saatsin mööda Ida-Eestis, Peipsi ääres Meerapalus. Lapsepõlve sõber sõitis oma maamajja ja võttis lahkelt ka mind kaasa. Pole kunagi elus seal kandis käinud, s.t. Emajõe suudmest lõuna pool Peipsi ääres. Koht ise on ikka päris pärapõrgus, mille kaheldamatuks eeliseks on varavastaste kuritegude puudumine. Pole palju kes saavad öelda, et viimase viie aasta jooksul pole suvilasse sisse murtud. Kohalikud alalised elanikud elatuvad kalapüügist ja pensionist nagu aru sain, mitmed elamised aga nüüdseks läinud suvilate või maaresidentsidena linnainimeste kätte.

Puhkuseks ideaalne koht kui välja arvata lihasööjad ja vereimejad putukad, keda leidub suurtes kogustes ja paljude erinevate liikidena. Esialgu nad suurt ei seganud kui peale kolmepoole tunnist sõitu võrkkiiges lesisin ja õllega end kosutasin. Ainult üks muidu väga tore kuid eriliselt energiline humanoid - pererahva järeltulija - oli mind valinud enda ohvriks ning "kiusas" pidevalt laskmata silma looja lasta.

Algatuseks pakuti kehakinnituseks kohalikku delikatessi praeahvena näol, mis oli nii maitsev et pandi nahka enne kui jõudsin pilti teha. Programmi järgmiseks punktiks ujumine Peipsis, sajakonna meetri kaugusel võrkkiigest. Rand liivane kuid teravate teokarpidega tihedalt kaetud, vesi soe ja ilmselt turbast tõmmu, ujumine pakkus kergendust valitsevale palavusele. Vees olevad loendamatud "ussikesed" osutusid sääsevastsete kestadeks. Paar korda kostis müristamist ja isegi äikesepilvi oli näha aga meieni sadu ei jõudnud.

Kaldale tulles ründas esimene laine parmusid, keda suutsime algul suurema vaevata tõrjuda. Kui parmud peale esimesi kaotusi sääsed appi kutsusid sooritasime taktikalise kaitsemanöövri ja taandusime kummipaadiga järvele. Siia ei ulatunud sääskede rünnakud kuid parmud varustasid end lisakütusepaakidega ja tungisid uuesti kallale pikeerivate kamikazedena. Saime mõningaid tabamusi kuid kaugemale vee peale jõudes läks elu lihtsamaks ja peale viimaste kangekaelsete surmalendurite maha löömist ja üle parda heitmist jäeti meid ajutiselt rahule.

Üritasime veidi kala püüda, aga ei landi viskamine ega paadi taga vedamine ei andnud tulemusi. Tõele au andes tuleb tunnistada, et ega väga tõsiselt ei pingutanud.

Laine polnud küll järvel eriti suur kuid kole järsk, mis tähendas, et saime parasjagu märjaks enne Emajõe suudmesse jõudmist. Veetase oli siin kõrge, paari jõeäärse majakese vundamendi vastu loksus vesi ja paadisillast paistsid vaid postid.

Jõge pidi suundusime esialgu ülesvoolu, siis pöörasime Kalli jõele. Kogu see ala on laiaulatuslik soo, mida võiks lausa Eesti Everglades kutsuda. Mõtlesin, et Survivormanil polekski nii lihtne siit tsivilisatsiooni juurde jõuda kui teda keset soomassiivi helikopterilt maha visata.

Päike hakkas juba loojuma pakkudes haruldaselt ilusaid vaateid, kuu oli teisel pool tõusnud ja mõnda aega paistsid taevas mõlemad. Et mitte pimeda peale jääda keerasime otsa ringi ja sõitsime tagasi. Peale Kalli suuet oli algul suht vaevaline ja hüplev minek vastu lainet aga niipea kui saime neemikust mööda, jooksis paat piki lainet kui õlitatud. Kaldale jõudes tõdesime rõõmuga, et putukaliste hulk oli vahepeal vähenenud. Enne tudile minekut pakuti kehakinnitust, et me öösel külmkappi rüüstama ei läheks. Kesköö paiku keerasime magama ja põõnasime sügavalt ilma vaheajata hommikuni välja. Uni oli siin väga kosutav!!!