Eile käisin Pärnus onul külas, majas kus veetsin absoluutse enamuse oma lapsepõlve suvedest. Endiselt mõnus rannalinn, nagu mulle tollest ajast meelde jäänud. Muidugi on vahepeal palju muutunud (tänavanimed näiteks) aga palju ka samaks jäänud, ehkki otstarvet muutnud. Vana rannakino kuulub viimaste hulka, mille ees kohmakast rongapojast pildi sain. Rannapark on korralikult hooldatud, muru niidetud ja kuivanud puud maha võetud.
Kõigepealt käisime turul saiakesi ja pipraliha ostmas, mis oleks peaaegu kalliks maksma läinud. Tulles tagasi auto juurde jalutas selle ümber kena sihvakas pikajuukseline modell ja pildistas masinat. Esialgu lasin pilgul puhata tema pea olematu seeliku alt välja ulatuvatel pikkadel päevitunud jalgadel aga siis hiilis kuri kahtlus rindu. No muidugi, tegu oli parkimise kontrollööriga, kelleks mujal maailmas tavaliselt üsna kurja ilmega moore valitakse. Nüüd oli hea põhjus teha lähenemiskatse:)
Naeratasin laialt, teretasin viisakalt ja tundsin huvi kas saaks kuidagi aidata. Neiuke vastas ootamatult armsalt: "Oi kui tore, et õigel ajal saabusite, muidu oleks pidanud teile trahvi tegema". Selgus, et olin parkinud tasulisse tsooni, mis mul tõepoolest märkamata jäi, aga tund oleks võinud ka tasuta parkida nagu sain teada. Parkimiskell kui selline oli mul täiesti meelest läinud, seda ju Torontos ei kasutata. Kokkuvõttes oli parkimise kontrollööriga kohtumine nii meeldiv, et teen seda vist teinekordki kui Pärnu sattun, ja siis küsin ka telefoninumbri:)
Rannas jalutasin vee ääres pea Tervise Paradiisini välja. Rand ise on täitsa endine ainult ohtralt atraktsioone ja kauplemiskohti juurde tulnud. Aegade vahetumisest annab tunnistust vene keele asemel soome keele ja muude euroopa aktsentide kostumine. Tüdrukud veel ilusamad kui ennevanasti, aga see võib olla tingitud ka minu east, mida vanem seda rohkem kenasid naisi/neiukesi silma hakkab. Meres käisin mõnuga mitu korda pikemalt ujumas, veetemperatuur vaatamata poolküljepealt maatuulele oli ametlikult 20C.
Linna peale minnes oli esimeseks sihtmärgiks Pontsiku Baar, mida Pärnus olles alati külastan. Tellisin viis rõngast aga nähes nende suurust tõstsin arvu kahekordseks. Kas jällekord tegu selle efektiga, et olles ise suurem tunduvad endisse mõõtu jäänud esemed väiksemad või on tõepoolest vahepeal pontsiku dimensioonid silmnähtavalt kahanenud. Mingit majanduslikku efekti müügi poole peal küll pole, sest pontsikuid müüakse kaalu alusel.
Tagasiteel avanes pilt Vallikraavile, mis on nüüd nii korda tehtud ja puhastatud, et varasemalt kaubamärgiks olnud haisu pole üldse tunda. Süstad sõitsid veel ja endise Merekooli silla juures oli näha poisikesi ujumas. Kas veepuhtus just euronormide sinilipule vastab on kahtlane aga inimesed sisse sulpsates kihinal ära ei lahustunud.
Samas asus ka minu lapsepõlve "Nurga Kauplus" nagu seda tollal kutsusin. Tegelikult on vist ametlik nimi algusest peale olnud "Muuli Pood". Siin sai hommikuti piima ja saia järel käidud, kaasas vanaema õpetus, et tuleb küsida pehmet saia. 22 kopikaline batoon oli hommikul veel kuum ja nii hea, et tagasiteel uuristasin tihtipeale augu kannika juurest sisse, nosides pehmet ja auravat sisu. Vahel ostsime sealt vanavanematelt lunitud või rannaliivalt leitud kopikate eest tropsi, komeedi kommi või kui eriti vedas siis pisikese "Nurri" shokolaadi. Aga see kõik oli nii 40 aastat tagasi õitsva sotsialismi ajastul, naljakas kuid vaatamata oludele tunduvad lapsepõlve mälestused alati suures osas õnnelikud olevat.
Tallinna tagasi jõudsin kolmveerand kümne ajal, just viimane moment, et naabrinnale sünnipäeva lill osta. Leidsingi omapäraste pisikeste õitega orhidee ja läksin sellega näpus kassa juurde. Ootamatult selgus, et kassas ei saa lille eest maksta ja lillepood olla juba kuuest suletud. Pergel küll, ei jäänud muud üle kui võluv naeratus suule manada lausudes kassaneiule, et kui kuidagi ei saa siis äkki teiesugune kena ja armas neiuke oskab mind ikka kuidagi aidata, mul kohe hädasti vaja seda lille. Ja oskaski lubades ostuakti sooritada kui mul peaks täpne sularaha käepärast olema. Tänasin ülevoolavalt ja suundusin õnnelikult autosse. Alles teel turgatas pähe, et oleks pidanud paar eurot tänutäheks pihku suruma, aga loodetavasti sai kassaneiu endale õhtuks hea meeleolu minu südamlikest tänusõnadest.
Pärnu on suvel ilus küll ja väga kenasti korda tehtud. Lapsena olin suviti tädi pool külas, enne randa minekut läksime turult läbi ja ostsime kurki-tomatit. Pargis oli palju oravaid, viimasel ajal ei ole neid juhtunud märkama. Pärnus olid veel jäätiseputkad, kust sai alati vahlitopsis jäätist osta, eriti maitsev oli rosinajäätis. Mu päevalimiit oli 2 jäätist, mille ostmiseks sain hommikul 2 15-kopikalist münti! Küll olid õndsad ajad.
ReplyDeleteJah jäätisi mäletan küll väga hästi, minu lemmik oli 13 kopikane koorejäätis või 19 kopikane plombiir, aga ega ei öelnud ära ka 15 kopikasest kakao jäätisest. Ja muidugi vaadikali, mida tõin 3 liitrise mannerguga, ise võisin võtta "toomistasuks" pooleliitrise "mehe kannu" kohapeal. Oh aegu ammuseid:)
ReplyDelete