Kultuurimürgitus :)

Minusugune kultuurist kauge isik peaks tõepoolest kartma üledoosist tulenevaid tüsistusi, kui ta sattub kolme päeva jooksul kaks korda kultuuriasutusse. Aga võta näpust, olen endiselt elu ja tervise juures ja pean tunnistama, et see hakkas isegi meeldima. Nojah, nii need sõltuvused ju tekkivad. Ja kui taolised asjad peaks liialt meeldima hakkama, siis tuleb süüdistada naabrinaist, kes mind sellele kõlvatule teele meelitas :) Edaspidi avaldatud vaateid ei maksa liiga karmilt hinnata, sest need on antud absoluutse võhiku poolt isiklikust täiesti treenimata maitsest lähtuvalt.

Igatahes esimene ettevõtmine oli reedel Linnateatris Scapini Kelmuste viimase peaproovi vaatamine. Kuna sõitsime kohe peale mõnevõrra pingutavat rattamatka teatrisse ja algus oli kuidagi aeglane minusuguse actiongame'idega harjunud inimese jaoks, kippus tukk peale. Lavastaja ilmateates lubatud "kerge seenevihm" muutus selliseks padukaks, et ootasin iga hetk hiidsirmikuid vabaõhulaval päid liivast välja torkavat. Uni igatahes kadus kui kaasavõetud purjetamisjope kapuutsikortsult voolas sorts külma vett krae vahele. Uppumissurmast päästis jälle kord naabrinna, kellel oli ettenägelikult kaasas mitu kilepleedi, millest üks mulle ulatati.

Lavastus ise läks ka elavamaks ja nüüd jälgisin tegevust juba huviga. Sisu oli minu arust tükil nõrgavõitu, tsiteerides teadjamaid: "Tüüpiline suvejant". Aga lavastaja töö ja näitlejate esinemine muutsid etenduse nauditavaks vaatamata mõnele pisiviperusele. Tundsin kaasa näitlejatele, kes pidid kaks tundi vihmas sebima ja lõpus õige mitu korda täisvarustuses ehitusaugus olevasse tiiki kargama. Kokkuvõttes on raske ette kujutada kuidas saaks kahte tundi vihma käes konutades paremini veeta.

Teine ettevõtmine oli KUMU külastamine. Tee sinna ei olnud just kõige paljutõotavam, sest viis läbi nii mitmegi rajooni, mida just turvaliseks pidada ei saa nagu kaassõitja arvas. Sissekäik meenutas keskmisest veidi korralikumat bussioote paviljoni aga hoone ise lõi pahviks. Nüüd ei saa küll tulla ütlema, et Eestis kultuuri ei toetata.

Paari tunniga jõudsime päris palju vaadata. Alustuseks vene avangardistide näitus. Omaette huvitav vaadata tehnilisi lahendusi ja värvidega mängimist. Selgusetuks jäi, miks olid välja pandud ka sots realismi musternäidised kaasa arvatud Stalini teemalisi maale. Edasi suundusime Eestist pärit kunstnike näitusele. Mulle pakkusid huvi just vanemad pildid, kus oli näha endiseaegseid linnade vaateid ja riietust, mida paar sajandit tagasi kanti. Uuematest kunstnikest oli kahjuks väga vähe Viiralti teoseid, mis mulle muidu meeldivad. Sama korruse nurgaruumis leidus rohkesti büste, kellest enamust paraku ei tundnud.

Flaami kunstnike külalisnäitus jättis ehk kõige vingema mulje. Eriti James Ensor'i pildid, kus nöögiti religiooni. Lisaks jooniste üksikasjadesse rõhku panevale tehnikale pakkusid pealkirjad nagu "Kuradid peksavad ingleid", "Kuradid viivad Kristust Põrgusse", ... jne ... esteetilist naudingut:) Omaaja punkar ütleks ma. Teisel kunstnikul oli ohtralt sõja ja surma teemalisi pilte, mina oleks oma musta t-särgiga, millel valge pealuu ja tekst "Harvesting Humans" vabalt võinud eksponaatide hulka astuda:) Pean rõhutama, et temaatiline t-särk sattus selga vaid seetõttu, et oli ainus puhas, lisaks olin veendunud, et kunstiinimesed on liberaalsete vaadetega.

Lõpuks sattusime tehnoloogilisse osakonda, kus oli hulk põnevaid väljapanekuid, ehkki mitte kõik meie seltskonna liikmed seda arvamust ei jaganud. Puuduseks fakt, et kõige huvitavamad muidugi ei töötanud (isiku info tuvastamine, t-särgile printimine) Tolerantsuse testi tehes tahtsin nalja pärast vaadata, kas masin kannatab ka nulli välja, kannatas küll - sain tolerantsuse indeksiks 0% :) Elektromagneetiliste lainete heliks teisendamise aparaat lasi kuulda kuidas kostaks müra kui meie kõrvad madalsageduslikku elektromagneetilist spektrit tajuksid. Huvitav koht kuhu võiks tagasi minna, kui mitte enne siis järgmisel aastal.