Mõlemad on seotud mu naabrinnaga, mistõttu kirjutan neist samal leheküljel. Seenest kõigepealt, sest olen ilmselt üks esimesi eestimaalasi, kes sel aastal värsket seenesousti saanud. Tean küll seeneraamatu alusel, et ka kevadel seeni leidub aga vaatamata mu suurele seenehuvile, mis piirdub suures osas kulinaarse küljega, pole ma kunagi kevadel seenel käinud. Aga eelmine nädal oli naabrinaine käinud välitöödel, kus näppu jäi ports Kevad võluheinikuid. Neist tehtud roog oli igatahes absoluutselt võluv. Kuna panin nii siva nahka, et pilti teha ei jõudnud, siis pidin leppima netist loodusmuuseumi veebilehelt maha laaditud pildiga, loodetavasti autor Vello Liiv ei pahanda, et seda ilma luba küsimata kasutasin mittekommertsiaalsel eesmärgil.
Sünnast niipalju, et eelmisel reedel pühitsesime naabrite pool järjekordsest verstapostist möödumist. Kuna jäin isa sünnipäeval viibimise tõttu hiljaks (kus kuivasin seoses autojuhi rolliga), pidin muidugi kiirelt teistele järgi võtma. Juhtus nagu tihtipeale tagant tulijatega, et ei saanud hoogu maha ja kimasin mööda. Kaasa ei aidanud seegi, et kohtasin hulka vanu tuttavaid, keda pole aastaid näinud ning uusi tuttavaid, keda polnud kunagi näinud. Kõigi terviseks tuli võtta kaasaarvatud naabri kass, kes küll üllatavat mõistlikkust üles näidates putkas poole peo pealt minema. Kokkuvõttes olin õnnelik, et kojumineku tee piirdus läbi värava jalutamisega. Nagu hiljem selgus tehti ka pilte, enne üles riputamist pean neid kriitilise pilguga üle vaatama ja asjaosalistelt loa nõutama:) Kokkuvõttes tundsin tõelist heasoovlikku kadedust, sest minu sünna puhul pole juba palju aastaid sellist ätakat toimunud!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!