Piirissaar

Nagu kaarti vaadates veendusin õnnestus kirjutada saare nimi esimesel katsel õieti.

Igatahes pühapäeva hommikul peale pikka ja kosutavat und otsustasin omal käel õue kobida kui kümne ajal paistis, et kella viiesest kalaleminekust asja ei saa (mitte et ma oleks selleks ise võimeline olnud). Võtsin õlle ja nautisin mõned putukavabad momendid võrkkiiges, kuni ka ülejäänud rahvas end üles ajas. Eriti ei nurisenud kui kutsuti hommikukohvile, mille valmistamisel ubadest jahvatamisel kasutati häbematult ära lapstööjõudu:) Tuleb piinlikkusega tunnistada, et nautisin täiega kohustustevaba olelemist.

Päevaplaanis oli peale ujumist paadimatk Piirissaarele. Ilm palavam kui eelmisel päeval, mistõttu jätsin oma fleece maha ja otsustasin vaid särgiväel veele minna.

Kogemustest tean, et tavaliselt hakkab ka kuumemal päeval vee peal paadis istudes jahe aga 30 kraadise leitsakuga ei suutnud seda uskuda. Päikesekreemi määrisin vaid nina ja kõrva otstele, las keha omandab veidi tõmmumat jumet, siis ei pea ehk ülejäänud suve jooksul kreemitama. Nagu enamus mehi, vihkan ma igasugu kreeme, mis kätele sattudes tekitavad sama tunde nagu rasvase seaprae pesuvesi. No OK, erand on see kui kreemi kena neiukese peale määrida, siis suudan instinktidest üle olla, meenutades jesuiitide hüüdlauset: "Eesmärk pühendab abinõu" :)

Igatahes oli ilm kuum ja tuul vaikne, isegi suure kiirusega liikudes ei pritsinud vett üle ääre sisse. Saarele lähenedes näitas kapten kauguses kumavale süngele metsaviirule lausudes pahaendelise sõna: "Venemaa". Kohe meenus kusagilt kuuldud väljend: "Nu vot eto Rossija". Seda riiki polnud ma kunagi varem näinud, sest enne kui nad Jeltsini all iseseisvuse "kätte võitlesid" nimetati mõlemat Peipsi kallast "sõbralikult" Nõukogude Liiduks.

Paljukiidetud liivarand kuhu meil plaanis maabuda et pikniku võtta, oli meetrise veekihiga kaetud, mistõttu sõitsime pettunult saart poolitavasse kanalisse. Sain teada, et inimesed elavad vaid Vene pool kanalit, kuna saare teine pool on liiga madal ja soine. Vee ääres olevad majad paistsid suht korras olevat, elanikud omavad haruldast võimalust otse oma õuest paadiga vee peale minna. Lindusid oli soistel aladel ohtralt ja meil õnnestus isegi saarmast näha.

Randusime kohalikus sadamas ning tegime lühikese tutvumisjalutuskäigu saarel. Enamus elanikest on ilmselt venelased, eesti keelt ei kuulnud kordagi. Samas olid nii mõndki majad päris kenasti korda tehtud, mitmete juures hoolikalt haritud sibula ja muu köögivilja põllulapike. Selliseid peenraid nägin ma esimest korda, kus peenra kõrgus pool meetrit. Küllap peab kasulik olema, ega siis ilma asjata Piirissaare sibulad Tartu turul hinnas ei ole. Rannas mugimiseks planeeritud juustuga praeleivad panime nahka kohalikus suuremas asulas, kus oli ka kirik ja selle kõrval väga hästi kohalikku olukorda iseloomustav maja, millel pool katust sisse kukkunud. Teine pool pidas veel vastu, ehkki metsik viinapuu kippus maja otsa juures võimust võtma.

Edasi suundusime paadiga kanali lõpuni möödudes põhisadamast, kus randub mandrilt tulev laev. See infrastruktuuri osa oli ilmselgelt eurotoetust saanud, isegi kanali mõlemad küljed punaste ja roheliste poidega tähistatud, märgistamaks fakti, et läbi soo laevaga ikka ei sõida. Tagasisõit läks kiirelt kuna laine oli pea olematu. Kaldal pakkisime paadi kokku ja toppisime koos mootoriga autosse. 30 hobujõuline mootor on paras elukas, mida vaevalt jõuab üksi tõsta, kolmekesi palju lihtsam. Sain teada, et euronormid ei luba enam sellist mootorit sisse tuua, kuna ta on kahetaktiline, neljataktiline kaalub aga palju rohkem eeldades vähemalt kahte tugevat inimest käsitsemiseks.

Kahju oli lahkuda ja ehkki suureks sõbraks saanud viieaastane perepoeg pakkus välja mõtte, et me võime ju kolmekesi suve lõpuni sinna jääda, polnud see võimalik. Teel Tartusse nägime lausa putukate pilvi põldude kohal, auto esiots ja klaas olid laipadega paksult kaetud. See aasta olevat pisilaste koha pealt haruldaselt külluslik, asjaolu mis mind üldse ei vaimusta.

Tartus tekkis mõte lodjakoja juures vees olevat Peipsi lotja vaatama minna. Sihukest alust polnud ma varem küll näinud, sarnanes rohkem pesupalile kui laevale. Mulle jäi igatahes saladuseks sellise tehnoloogilise lahenduse põhjus. Samas olevat taolised paadid kuuekümnendateni aktiivses kasutuses olnud. Palju parema mulje jättis samas ankrus olev Viikingite laev. Raske ette kujutada, et taolistega ületati ookeane ja tehti seda ja korduvalt.

Kogu ettevõtmise kõige tüütum osa oli tagasisõit Tartust Tallinna. Kaks tundi suht sirgel teel pole just minu rida, ehkki Torontolasena peaks olema harjunud. Võib-olla mõjus moraali langetavalt asjaolu, et istusin üle aastate esimest korda sõitva auto tagaistmel. Ruumi oli piisavalt, soe oli, kõik oli nagu OK, aga lihtsalt pole taolise kohaga harjunud. Peale keskööd saime koju, kus kraami maha laadides läks ka uni nii, et istusime veel tunnikese netis enne põhku pugemist. Lõpetuseks jälle kord tänud ürituse organiseerijatele.