Rattasõit randa

Eile otsustasime koos naabripoisiga kasutada soodsat ilma ja sõita veidi ratastega ringi. Et oleks ka mingi eesmärk plaanisime suunduda Vääna randa kontrollimaks kas vesi on ujutav. Vahelduse ja põnevuse mõttes otsustasime valida teise tee kui tavaliselt. Kaardi ja maa-ameti veebilehe alusel seadsime marsruudi umbes paika ning hüppasime ratta selga. Abiliseks oli meil kummalgi mobla GPS kasutusel. Suht kiirelt selgus, et ehkki mõlemad on täpsed asukoha määramisel pole Nokia kaart linnast väljas kasutamiseks sobiv, GPS'ga integreeritud Google maps ikka pikalt parem. Seoses tasuta interneti ühendusega ei maksa selle kasutamine sentigi.

Esimene ots oli seega Pääsküla - Laagri - risti läbi metsa ja üle põldude pisiteid kasutades Kiiale. Sellise marsruudi puuduseks oli muidugi asjaolu, et praegusel ajal viivad mitmed kaardil märgistatud teed läbi keelumärkidega varustatud eravalduste, mida valvavad kurjad koerad. Enamasti olid inimesed siiski viisakad, ega ässitanud loomi kallale, andsid hoopiski teejuhiseid kuidas lihtsamini edasi pääseda ja hoiatasid naabrite lõukoerte eest. Asfaldilt leidsin suitsetamisest uimase:) ja end soojendava nastiku, kellest vanemale lapsele mõeldes kiirelt pildi klõpsisin.

Kiialt pöörasime Vääna peale, rattad jooksid mõnusalt kerges taganttuules. Liiklus polnud tihe ja autod möödusid viisakat distantsi hoides aga ikkagi viis veomasina tuulepuhang mul korra mütsi peast. Seda üles korjates avastasin ka kurva tõsiasja, et kilekas on millalgi pakiraamilt maha pudenenud. Tagasi ei viitsinud sõita, sest kes teab kui kaugele see oli jäänud. Igatahes kui keegi leiab musta, punaste ja siniste lappidega vasakult õlalt veidi katkise Reeboki kileka, paluks teada anda:)

Paar kilti peale Väänat keerasime Vääna Jahilossi teele, mis kruusakattega ja viib läbi suurte "seenemetsa" massiivide. Väga ilus tee ja kruusapind isegi kulunud kummidega maantee rattale mugav sõita. Suurele teele jõudsime välja Türisalu panga all, kust keerasime Vääna Viti poole. Poe juures tegime lühikese jäätise/õlle peatuse. Ostuprotseduuri sooritades selgus, et üks külmikutest oli rikkis, no muidugi see, kus Saku õlled. Ja vaatamata riigikeele valdamises ilmseid raskusi omava müüjatädi heatahtlikule soovitusele, et töötavas külmikus olev 2 liitrine ja 8%'ne õllesarnane jook olevat palju soodsam otsustasin LeCoq'i Pilsi kasuks. Shokolaaditükkidega jätsi olemasolu kohta esitatud küsimus ületas tuntavalt keeleoskuse piirid, mistõttu pidin ise tuhnima külmikus. Soovitud marki leidmata, olin sunnitud rahulduma mingi suvalise shokolaadi jäätisega.

Seekord tegin randa minnes pildi tollest uhkest villast, kus seikluspark, videokaamerad iga teise männi otsas ja ilmselt paar roodu raskelt relvastatud turvamehi maaaluses punkris automaate puhastamas. Igatahes väljastpoolt jättis mulje ameerika filmides nähtud narkobossi residentsist. Samas on täitsa võimalik, et teen omanikule liiga ja tegu on hoopiski lastekodusid ja kodutuid toetava filantroobiga, kes võitis loto või sai välismaalt päranduse. Tegelikult muidugi lööb siin välja puhas kadedus, aga miks minul sellist mõnusat onnikest vee ääres pole ja SLK klassi Mercedese asemel pean rattaga randa sõitma:( Tahan ka!!! :)

Rannas igatahes oli nii vähe rahvast, et rattasõidu püksid võis selga pööramata ujukate vastu vahetada lausa vee ääres seistes. Taevas oli rünkpilvi aga enamuse ajast paistis päike ja temperatuur just paras liival lesimiseks. Vette minnes polnud ka miskit üllatavat, tavaline eesti põhjaranniku ujumis-soojus - hüppa sisse, uju veidi ja hüppa jälle välja. Peale paaritunnist mõnulemist kobisime tagasi rataste selga, sest läänekaarest hakkas üha rohkem pilvi ilmuma ja pealegi oli vaja koju jõuda, et õhtul plaanitsetud kultuuriüritusest osa saada. Allolevad pildid tehtud rannast lahkudes, esimene sõidu pealt käest tahapoole, mistõttu ka foto veits viltune ja tagurpidi, teisel mina kibuvitsade vahel manööverdamas.

Kerge kehakinnitus suvilas. Veidi pikema rohu niitmist ja asusimegi tagasiteele, mis osutus raskemaks kui ootasime. Suurema osa teest puhus vastutuul, kohati päris tugevalt. Sellele vaatamata läbisime distantsi 45 minutiga aga koduväravasse jõudes olime parasjagu higised. Parasjagu jäi aega, et dushi alt läbi hüpata enne teatrisse minekut. Naabripoisi tunnustuseks tuleb mainida, et kordagi ei olnud vaja tempot aeglustada, ta on igatahes heas vormis.