Roosta ja kohtumised

Purjelaudur Roosta rannas

Laupäevaks lubas selle kuu ilusaimat ilma, mis tähendas 20 soojakraadi ja vähemalt poolt päeva päikest. Käes puhkuse viimased päevad, sellist võimalust ei saa käest lasta. Hommikul sain Tähetorni hotellis vana tuttavaga kokku, lahe oli üle nii pika aja näha ja juttu puhuda, kaks tundi möödus märkamatult. Vanem laps tuli kaasa, sest tahtis hotelli hommikusööki mekkida. Tuleb tunnistada, et ehkki hotell suht viisakas välja nägi, siis rootsi laua tüüpi hommikusöögi toitude valik oli väiksem kui minu külmutuskapis.

Koju tagasi jõudes ajasime pisema plika üles, võtsime veel kerge näksi ja panime ajama. Pärnu maantee Maksimarketist toidupoolist ostes saime juhuslikult tuttavatega kokku, kes samas suunas sõitsid, Eesti on ikka tõepoolest väike. Roosta randa oleks võinud mitut eri teed sõita, valisime veidi tavatuma, et maastikku nautida. Läbi Keila, aga selle asemel, et põhjarannikut mööda kulgeda, keerasime Linnamäe peale, liikudes nii väiksemaid teid mööda pea Haapsaluni välja. Tüdrukule meeldis kurvilisel asfaldil ja kruusal kiiret sõitu teha, mida minimaalne liiklus suht ohutult võimaldas.

Üksildane mullijook rannaliival

Kruusateel kihutamas

Edasi keerasime põhja suunas Dirhami poole ja vähem kui poole tunniga olimegi Roosta ranna teeotsal. Ilm oli päikseline aga suht külm ja seetõttu ka rahvast vähe. Mõned purjelauda proovima tulnud noored ikka solberdasid rannaäärses vees aga neil olid kostüümid peal.

Roosta rand

Korra tekkis endalgi tahtmine meelde tuletada, kuidas see värk käis. Nii 15 aastat tagasi sain Kariibi merel purjelaua peal püsimise üsna selgeks, seal oli hea õppida, mis viga soojas vees sulistada. Paraku lapsed kõhklesid ja peale jalgadega jäise vee katsumist kaotasid huvi täielikult. Jäi ära see üritus, sest üksi ei viitsinud rannarahva naeruks esineda.

Vaade paremale ehk põhja

Vaade vasakule ehk lõunasse

Vedelesime niisama liival, aga vesi ei andnud ikka rahu. Käisime mitu korda proovimas ja iga kord tundus soojem, eks jalad harjusid. Lõpuks tõukas pisem plika mind, komistasin ja kukkusin sisse. Polnud üldse nii hull kui oleks oodanud. Laps sai ranna ääres kättemaksuks üle pritsitud. Veel nats lesimist ja otsustasime koos vette minna. Sisse hüppasime plika soovil käest kinni, ujuda sai mõned tõmbed, sest sügavamas oli ikka raskelt külm, võttis lihased kangeks.

Vaade maismaa poole idasse

Vaade läände otse merele

Kuivatasime end päikese käes, jalutasime veidi randa mööda, hüppasime veel kord vette, aga tegelt hakkas igav. Otsustasime Põõsaspea neemelt läbi sõita, et Neugrundi meteoriidikraatri bretsha tükke vaadata. Lastel oli jook otsa saanud, sõitsime Dirhamisse, lootuses, et seal pood on. Oligi, lisaks mahlale võtsime jäätised ja paar õlut mulle, juhuslikult haaratud tshehhi vaadiõlu osutus imeheaks.

Vaade Tuborg Greeni pudelile ;)

Chubovar vaadiõlu Dirhami poe juures

Jalutasin mööda kive nii kaugele kui kuiva jalaga sai, tegin mõned pildid ja siis tagasi. Ranna ääres ringi vaadates jooksis üks pisike plika meie juurde, et seal kaugemal on surnud hüljes. Vedeleski pringiks pundunud laip veepiiril. Pidi olema suht värske, sest erilist lehka ei tundnud, irevil hammaste põhjal võis arvata, et tema kolju üsna koera omale sarnane kui ükskord lihast vabaneb ja päikese ning tuule käes ära pleegib. Ka küüned koibadel olid aukartustäratavad.

Kiviklibu vees

Tuletorn Põõsaspea neemel

Pikalt aega ei viitnud, sest õhtuks oli plaanitud kohtumisi vanade ja veidi nooremate sõpradega. Paraku kahjuks ei saanud tulla meie kauaaegne hea sõber, sugulane ja lapsehoidja, mille peale vanem plika kommenteeris üllatavalt täiskasvanulikult ja samas tema jaoks tavatult seksistlikult: "Tüüpiline naine, ei saa kunagi kindel olla" lol.  Eks põhjuseks asjaolu, et eelnesid nii mõnedki kokkulepitud kohtumised, mis erinevatel objektiivsetel ja mitte nii objektiivsetel põhjustel ära jäänud - kõik seotud õrnema soo esindajatega.

Kihutame koju, pilt auto küljeaknast

Lapsed Neugrundi bretcha tükke otsimas

Samas meeste puhul võis kindel olla, et kui nendega sai kokku leppida siis nii ka asjad kulgesid.  Momendil Soomes elav lapsepõlve sõber igatahes saabus minutipealt. Tegime sauna, tuletasime õllekannu taga vanu aegu meelde ja tundsime end muidu mõnusalt. Tõepoolest tore oli üle pika aja näha. Paljudest tuttavatest rääkides võisime vaid tõdeda, et kui vahel tundubki, et enda elu pole nii lihtne siis suurel hulgal on see veel keerulisem olnud, samas enamus jamasid ikka enda põhjustatud. Justnagu hiljuti  FB's postitatud killul: Kui otsid süüdlasi, miks elu nii sitasti läheb - vaata peeglisse. Kõrvaltvaatajal muidugi alati lihtne hinnanguid anda aga probleeme saab iga inimene ainult ise lahendada, pole mõtet teisi süüdistada kui viitsimisest, tahtmisest või ettevõtlikusest puudu jääb. Jutud ei tahtnud kuidagi otsa lõppeda, magama saime alles vastu hommikut.

Kella kuue ajal helises vanema plika telefon, mis tollel äratusrezhiimi ununenud. Ei jõudnudki uuesti magama jääda, sest kohe hakkas väljas kallama sihukest vihma, et vesi isegi korstnast sisse tuli ja kaminasse tilkus. No on alles suvi või õigemini suve algus sel aastal Eestis, absoluutselt kõige nadim, mida olen siin puhkusel olles kogenud viimase 20 asta jooksul. Siiajäävatele lastele ja peagi saabuvale kaasale rõõmustamiseks, et hullemaks enam minna ei saa, ilm võib vaid paraneda :)

Rattasõit ja relvapood

Õeksed käest kinni suvila poole

Reedel paistis ilus ehkki jahe ilm olevat, otsustasime rattaga suvilasse sõita, sest pisem plika polnud veel enda oma korralikult katsetanud. Kõigepealt põrutasime linnast läbi, sealt sai osta softair püstoleid, millega lapsed tahtsid märki lasta. No ok, las lapsed saavad mis tahavad, kui oma raha eest ostavad.

Õeksed relvapoes :P

Pood oli mingis laos teisel korrusel, arsenal muljetavaldav. Valik õige lai, mõtlesin kadedusega, et oleks mul lapsest peast sihuke relvastus mängida olnud. Valiku olid nad juba veebilehelt teinud aga koha peal proovisid erinevaid lelusid kuidas need kätte sobivad. Tuleb tunnistada, et kaugelt vaadates tundusid päris ehtsa välimusega. Lisaks võeti ka ports moona, et jaguks millega märklauda auke lasta.

... Kontor " :D

" Kättemaksu ...

Ilm endiselt päikseline, ühe hooga sõitsime Tabasalu mäe alla välja. Siin ei jaksanud pisem plika üles sõtkuda ehkki vanem eeskuju näitas. No mõistetav ka kui arvestada, et trennile kuu ajane eksamite auk sisse jäänud ja tema ratta käiguvahetus pole nii sujuv kui teisel. Jalutasime koos üles rattad käekõrval.

Õeksed kergliiklusteel

Selgus, et esiteks on sadul suht ebamugav ja kipub istumist hõõruma, teiseks lenks liiga madal, mistõttu keha kummargil ette, selg jääb valusaks. Neid vigasid poleks lühema sõiduga selgeks saanud. Tööriistu mul kaasas polnud, et asja parandada. Suurem plika andis oma ratta pisemale, et tollel oleks mugavam edasi sõita.

Siit oli suvilasse juba naljaasi, külg ja kerge taganttuulega läksime vuhinal. Tegin lõket, küpsetasime kaasavõetud viinereid ja raiusin veidi oksi. Otsustasime vanaisa autoga suvilasse vastu tellida, et pisem plika koos rattaga tagasi sõidutada, kartsin et pingutab end muidu liiga üle. Koduteel oligi paras vastutuul, pidime kahekesi Mariga kõvasti tuld andma. Õnneks ootas meid õhtu lõpetuseks vanaisa köetud kuum saun.

Tegus Päev

Päikeselaigud uuel Saarepuu laudparkett põrandal

Neljapäev oli tegus päev. Ühest küljest sai raskelt palju tehtud, millest väga hea meel, teisest küljest peaks puhkusel olev inimene nagu puhkama, mitte tööd rabama. Aga ok, panime söögitoa põranda maha nelja tunniga, tegelt oleks vähemgi kulunud. Võrdluseks, et suure toa tammelaudistusele kulus hulk päevi kahest suvest. Laudparketi maha panemine on nagu eriti lihtne puzzle, kliks klõks ja valmis. Ristküliku kujulises toas vaid otste saagimine, mis ei eelda erilist täpsust, sest need liistudega varjatud.

Tammelaudadest põrand

Parketi ja laudpõranda ühendamine tammeprussidega

Raskemaks osaks kujunes ülemineku tegemine tammelaudadest põranda ja saareparketi vahele. Lihtne lahendus oleks olnud poest ostetud ülemineku kasutamine aga meie ju lihtsat teed ei käi :) Tammeplankudest massiivne üleminek palju kenam. Need sai ise käsitsi servatud, paksusmasinast läbi lastud ja parajaks saetud. Õnneks on laudpõranda pool piisavalt sirge, rääkimata parketist mis nagu joonlaud maas.

Päris probleemideta paraku ei saanud, sest põrandad pole täiesti paralleelsed, mistõttu tammeplangud tuli saagida kergelt kitsenevatena, nii pool senti meetri kohta. Kõige keerulisemaks operatsiooniks kujunes parketipoolsele servale prusside alumisele poolele kaheastmeliste faaside sisse saagimine. Jama palju aga õhtuks olid kaks prussi kolmest faasitud. Üks veel, siis otsad lõplikult kokku sobitada, kalded höövliga teravatele ülemistele servadele peale lasta ja viimane lihv masina ning liivapaberiga. Viimaseks operatsiooniks prussid paika panna ja lakkida.

Kokkusobitamine

Plank vaja faasida lihvida ja lakkida

Terve päev sadas, mistõttu suht mõnus oli sees töötada, ei mingit kahjutunnet seoses ilusa ilmaga. Lõuna ajal käisin pisema lapsega teist korda linnavalitsuses, sain ta registreeritud ning ka sõidukaardi personaliseeritud. Kuna tavapärase 10 päeva asemel tehti see paberimajandus sutsti kohe ära viisin tänutäheks kommikarbi, proua leti taga super õnnelik.

Vanem laps teatas koju jõudes, et on juba kaks päeva töötanud disaini osakonnas. Esialgu tundus uus professionaalne disainiprogramm kübe keeruline aga peagi hakkas mõistma ja täna oli juba esimese objektiga edukalt ühele poole saanud. Tal on ikka tõesti vedanud, et saab nii palju erinevaid asju töö juures proovida.

Ees pikk nädalavahetus, loodetavasti vähemalt üks päev tuleb parem ilm. Ehk saab mõne pikema sõidu ette võtta aga kui ilm niru pole ju mõtet kuhugi Eesti teise otsa ligunema põrutada, parem kodus sooja kamina ees mõnuleda, saunas leili visata ja eesti õllekest libistada.

Viru Raba

Laugas Viru rabas

Hommikul äratas mind kellegi nohin ja soe keel kõrvas. Peremehe koer oli nimelt samas toas magamas ja ilmselt leidis, et õige aeg ärkamiseks. Õnneks on ta suht tagasihoidlik, mitte nagu Koko, kes nelja jalaga selga kargab ja hammastega tekki maha kiskuma asub. Nosis natuke mu kuklakarvades kui keeldusin tõusmast ja viskas end siis mütsuga pikali, et ise ka edasi põõnata.

Lõpuks ikka pidime end üles ajama, olemisel polnud viga, eks juba sellesse ikka jõudnud, kus piisavalt tarkust et mitte liiga agaralt kärakale pihta panna, või lihtsalt liiga laisk kaua üleval olemiseks. Peale hommikusööki molutasime õige pikalt niisama sest nooremad lapsed ilmusid alles keskpäeval välja. Lõpuks suutis rahvas end niipalju kokku võtta, et lühike väljasõit ette võtta. Viru raba oli päris lähedal, vähem kui 10 kilti pealegi polnud meie pere seal käinud.

Metsaalune enne raba

Laugas teise nurga alt

Kohale jõudes selgus, et me pole sugugi ainsad huvilised, autosid mõlemal pool teed hulga parkimas. Saime siiski parkimisplatsile, sest just lahkus paar masinat. Rabasse viiv tee kulgeb pool kilti männimetsa all, siis äkki läheb madalamaks ja algabki samblaga kaetud ning kidurate puukestega tikitud raba. Äsjaehitatud laudtee võimaldab vägagi mugavalt liikuda sellisel maastikul, mis muidu suvel jalgsi praktiliselt läbimatu oleks.

Viru raba

Laugaste vaheline laudtee läbi raba

Esialgu veidi kuivem, selline tüüpiline marja ja seene korjamise raba, kus puid piisavalt tihedalt, et väga kaugele ei näe. Kui taolises maastikus ilmakaartele tähelepanu pööramata ja kompassi või moblat omamata ringi hulkuda on õige lihtne ära eksida. Ümbrus tundub ühesugune kõigis suundades. Loomadest nägin vaid sisalikku ja meiega kaasas olevat koera.

Meie kamp matkarajal

Väike sisalik

Putukaid polnud üldse, no ei jõua ära kiita, aga see ka ainus asi, mis tänavuse suve juures Eestimaal positiivne on. Loodus on rabas muidugi lahe vaadata, selline puutumatu, sest rajalt ju naljalt kõrvale minna ei saa ja õnneks on ka inimesed normaalsed ega pillu prahti raja kõrvale. Siin - seal olid platvormid ja infosildid rabas elavate loomade ja taimede kohta. Peagi nägime suuri tumeda veega laukaid.

Peremees koeraga

Kutsale meeldib vesi

Raja äärde oli ehitatud oma 10 meetrine vaatetorn, mille otsast hea vaade üle terve raba nii kaugele kui silm ulatus. Edasi liikudes jõudsime suure lauka või pisikese rabajärve juurde, kus oleks saanud ka ujuma minna. Vesi oli üllatavalt soe - oma +25C aga mul polnud ujukaid kaasas ja võõrast rahvast liiga palju, et paljalt sisse hüpata. Koer ei lasknud end sellest heidutada, pigem vastupidi, vingus ja niuksus järve ääres kuni peremees andis loa hüpata. Kartsummdi oli elukas vees ja nautis oma 10 minti enne kui suht vastumeelselt välja ronis ning kõiki vahetus ümbruses viibivaid laukaveega lähemalt tutvustas kui karvastikku kuivaks raputas.

Muraka õis ...

... ja pooltoores murakas ise

Raja ääres oli näha nii murakaid kui jõhvikaid õitsemas, isegi paar murakamarja juba otsas. Õitsvaid jõhvikaid polnud varem näinud, sest tavaliselt sellisel ajal ma rabasse ei satu, kui siis ikka marju endid korjama. Isegi putuktoidulisest huulheinast sain pildi. Tuttav RMK töötaja soovitas mulle mobla RMK äppi, millel ohtralt infi igasugustele matkahuvilistele. Laadisin selle alla ja ehkki kasutada pole veel jõdnud jättis esmapilgul hea mulje.

Putuktoiduline huulhein

Jõhvika õied

Kohati oli ka kõrgemaid soosaarekesi, kus mõned suuremad männid kasvasid ja mapind inimest kandis. Lõpuks jõudsime raba sellesse osasse, kus jupp aega tagasi oli turvast lõigatud. Maastik siin õige troostitu, rabas justkui mädanev haav, mis ei taha kinni kasvada. Pidigi olema suureks probleemiks, et turbaraba taastumine peale turbalõikamise lõpetamist on üliaeglane.

Rabas pikutamas, milline rahu

Istusime maha või viskasime pikali, kuidas kellelegi meeldis. Mõnus oli lesida kuival samblasel maapinnal, isegi päike näitas end paar korda.

Talusöömaaeg

Talusse tagasi jõudes saime vägeva lõunasöögi, ohtra grill-liha ja imemaitsvate eesti keedukartulitega. Ei saa mina aru, kuidas ainult Eestis kartul õige maitsega on. Natuke veel ringitolgendamist ja oligi aeg end koduteele asutada. Liiklus oli õige tihe, päris alguses tegi elu põnevaks mingi purjus rattur, kes keset maanteed sirakile viskas. Õnneks on lapse reaktsioon piisavalt hea, et mitte eessõitnud järsult pidurdanud masinale tonksu panna.

Selline tore jaanipühade üritus siis oli. Loodetavasti saan veel mõne looduseskäigu ette võtta enne tagasi tööle minekut, nüüd ju mobla äpp põneva koha valikuks hea abimees. Õhtul jälgisin ka vuti MM-i kus Uruguai Itaaliale ära tegi. Tulemus meeldis, sest itaallsed pole kunagi oma arrogantsuses sümpatiseerinud, samas hammustamine ei peaks nagu jalka juurde kuuluma. No pead ikka tohm olema seda tehes, tead ju küll et kõik jääb videolindile mitme nurga alt! Putin on ka vist kummalist mängu alustanud, teatades kavast loobuda Ukrainasse sisse tungimisest, ju siis on pättide abistamine piisavalt hea tulemuse andnud või tegu järjekordse pettemanöövriga.

Topelt Jaanituli

Jaanipäeva hommikupoole vaatasin presidendi kõnet ja paraadi. Kõne oli tõepoolest asjalik, hea tunne, et president nimetab asju nende õigete nimedega ega poe poliitilise korrektsuse varju. Ennelõunal võtsime vanavanemad peale ja sõitsime suvilasse, et koos nendega pisike jaanituli korraldada. Roolis jälle vanem tüdruk, kes on viimastel päevadel õppinud õige sujuvalt käike vahetama ning osavalt sõitma. Liiklus polnudki eriti tihe, ilmselt enamus jaanitulelisi juba ammu kohal oma suvemajades.

Oksahunniku olime varakult kokku korjanud, kuid see viimase aja pidevate vihmadega suht niiskeks läinud. Sütituseks paar ajalehte ja kubu kuivi kuuseoksi, läks kõigele vaatamata vuhinal põlema. Olin pudeli shampat kaasa haaranud aga pidime enamuse isaga kahepeale ära rüüpama, tüdrukud katsusid keelega, vanaema võttis pisikese lonksu. Küpsetasime mõned viinerid lepaokste otsas ja tegime fotod. Ühe viineri jätsin metsloomadele jaanikingiks palgi otsale. Jaanitule ajastus oli väga hea, suvilas olles paistis isegi päikest aga tagasiteel sadas kohati päris tugevasti.

Mänguväljak suvilate juures

Lapsed meenutavad kui sai kaskede otsa ronitud

Linna tagasi, vanavanemad koju ja edasi lapsepõlve sõbra maakodusse. Tee peal saime paar sahmakat vihma, aga kohale jõudes oli sadu järgi jäänud. Õhtu jooksul tibutas paar korda, kuid nii vähe, et meiesuguseid pidulisi ei seganud. Kohal vanad tuttavad, lapsed eelnevalt näinud nii, et tutvustamise ja võõrastamise peale aega ei kulunud.

Teel lubab isegi päikest

Kogu see jaanitule kamp

Lasime hea maitsta traditsioonilisel jaanipäeva toidul ja joogil - grill-lihal, salatil ja õllel ning siis sauna. Sai päris korralikult leili visata, et talvine ja kevadine kõnts välja higistada ning järgmise aasta vastu valmistuda. Hüppasime ka kohalikku tiiki, mis karastavalt külm, eriti sellise ilmaga.

Pinginaabrid

"Öösel" läks selgeks ja külmaks

Hiljem jaanitule ääres läks jahedaks, pidin isegi sulejope selga ajama. Meie vanemad inimesed kobisime õige pea magama, kusagil ühe paiku. Lapsed jäid koos koeraga pimedasse sauna eesruumi tondijutte rääkima. Uni tuli kiirelt ja oli vaatamata valgele ööle uskumatult magus.

Laekus noorem laps ... napilt ;)

Ähmane ja unine laps tuigub ringi lennujaamas

Täna oli see päev kui noorem tüdruk pidi saabuma. Kuna tema jaoks tegu esimese iseseisva lennureisiga olime vedi mures. Õnneks ma ei tednud reisi alguse sündmustest miskit, muidu vist oleks hakanud ise mõttes valmistuma Euroopa ringreisuks. Siitpoolt igatahes kujunes sündmuste käik tänu teadmatusele väga lihtsaks. Kuna lennuk pidi saabuma 12:30 uskusin, et ega enne 12:50 pole mõtet lennujaama minna. Ununes fakt, et tollist laps juba Amsterdamis läbi käinud. Asusime teele nats peale poolt ühte, lasin vanemal tüdrukul iseseisvalt sõita andmata juhendeid, et harjutaks mõne aja pärast emmele vastu minemist. Minu juhendiks oli: jälgi silte, ta ju Tallinnat peast ei tunne. Noh kui plika oleks ikka Kopli poole pöörama hakanud oleksin vahele seganud.

Karate pusades õed kohtuvad üle pika aja

Aga jõudsime ilusti kohale ja lennujaama teisel korrusel hakkas kohe silma üks tuttav blond punases hoodie pusas, kes veidi uimaselt kohvrit järgi vedas. Hüüdsin Kikit ja tegin samal momendil pildi. Mobla ei jõudnud fokuseerida, nii tuligi esimene foto uduse ja unise olemisega nagu laps ise. Järgmisel momendil olid õed kaelakuti, polnud ju üle kuu aja näinud, seni harjunud pidevalt ninapidi koos olema. Tarisime kohvri autosse ja kuna olin nii lühikest aega ei pidanud isegi parkimise eest maksma.

Kojusõidu ajal õnnestus lapselt ebamugavalt põnevaks osutunud lennureisi detaile välja pigistada. Juba Torontos oli jama pihta hakanud, sest põhjusel, et tegu kahe erineva lennufirmaga, ei õnnestunud Amsterdam-Tallinna registreerimist teha. Tundus kummaline, sest olen ise lennanud sama liini, kuid ei mäleta miskit sarnast.  Amsterdamis oli kahe lennu vahe 2 tundi, natuke kiireks läheb kui arvestada, et seal tuleb ka tollist läbi minna. Järgmine probleem ilmnes peagi, üks lennuki mootoreist langes rivist välja. Õnneks avastati probleem just enne õhkutõusmist, seetõttu viibis lend rohkem kui tunni.

Issi lastega Tallinna lennujaamas

Viimasest faktist sai kaasa teada üle interneti, kui hakkas lennu kulgemist jälgima. Lend hilineb poolteist tundi, mina õnneks põõnasin sel ajal õndsas teadmatuses. Kikile oli antud korraldus Amsterdamis emmele ette kanda kuidas reis edeneb, paraku kohale jõudes ja moblat lennuvälja wifisse ühendades oli see automaatselt hollandi keelele ümber lülitunud, mida paraku laps ei valda. Etterutates võttis jupp aega enne kui Mari kodus telefoni tagasi inglisekeelseks sai. Pool tundi oli aga ilmselgelt ka ilma tollita liiga vähe aega.

Laps kappas kiiruga transferit saama, seal aga enam kedagi letis polnud. Küsis siis suvaliselt lennuvormis tädilt, mis nüüd teha. Too soovitas ilma transferita tollist läbi joosta ja oma lennu väravasse kiirustada, ehkki pealelaadimine oli juba lõpetatud. Plika lasti eelisjärjekorras sisuliselt kontrollimata läbi, aga väravasse jõudes oli seal kiri, lend suletud, viimased töötajad just jalutasid lennukisse. Plika küsimuse peale vastati, et liiga hilja, kardetavasti ei saa teda enam sellele lennule panna. Kui laps õnnetu olemisega seal seisis, läks kas personalil süda haledaks või tõenäosem, et meenus tõsiasi: lennuk ei saa julgeoleku kaalutlustel õhku tõusta kui pagas peal aga reisija mitte. Tallinnas nimelt sai ta oma kohvri kätte, mis vihjas selgelt, et kohver oli juba lennukis kui Kiki alles lennujaamas ringi sebis.

Lõpuks kodus oma voodis, nii mõnus !

Närvipinget kui palju aga lõpuks sai ta siiski õnnelikult lennukisse. Paraku polnud tüdruk maganud lennul Torontost Amsterdami ja Amsterdamist Tallinna otsal ei tulnud tänu ärevatele üleelamistele samuti und. Pääsküla koju jõudes kukkus pisike plika peale vanavanematega kallistamist voodisse sirakile ja sinna ta meist jäi kui vanemaga poodi kiirustasime.

Mõtlesin, et seekord läks üle noatera aga tegelt peaks eelnevalt uurima välja kuidas peaks käituma ja mis õigused on kui lennust maha jääd. Oma süül on asi selge: kui kindustust pole kannad täit finantsilist vastutust. Lennufirma süül jäädes on ka omad konksud, eriti kui pole tegu samade firmadega. Kodune ülesanne kõigile, kel lendamisega tegemist tuleb teha, hea ette teada mis ootamas kui jama juhtub.