Kaks aastat jooksulainel

Tänane ring, viimastel kuudel keskmiseks
kujunenud 4:45 min/km

Homme saab kaks aastat päevast kui otsustasin jooksmas käima hakata. Algus oli raskevõitu nagu kõigi asjadega. 2019 aasta 15 märtsi esimene jooksudistants 2.31km keskmise kiirusega 5:20 min/km. Need kaksteist jooksuminutit võtsid ikka parasjagu võhmale. Paraku leidsin, et kuna karates saan intensiivset trenni tegemas käia vaid korra nädalas, oleks vaja leida mingi aseaine. Jooksmine tundus kõige lihtsam ehkki mitte mugavam lahendus - kestvusalad nimelt pole mu forte, tegelt varem lausa vihkasin pikaajalist ühtlast pingutust. Samas vanuse tõustes muutud rahulikumaks ja eks seda kiirust ning äkilisust jääb ka vähemaks.

Kevadel 2019 sai esialgu joostud lühemaid 2 - 3 km distantse, suvel tõstsin lati 4 km alla. Kiirus püsis enam-vähem sama, rõhku panin vastupidavusele. Sügisel jahedamate ilmadega kergem joosta, keha oli ka juba pea igahommikuse pingutusega harjunud. Tõstsin nii kiirust kui ka distantsi 5 kildi peale kui liitusin Eesti jooksjate FB grupiga. Jooksjate grupiks on "Jooks on lahe" seltskonda ehk palju nimetada, enamus pigem kaalulangetajad ja hoidjad. Mulle meeldis idee, et iga päev pead vähemalt 5km väljas liikuma. Pole vahet kuidas, joostes või kõndides. Kuus võid teha 5 "pausipäeva". Andis natuke rohkem innustust hommikul ka viletsa ilmaga trenniriided selga tõmmata ja pooletunnine ots ära teha.

Aastataguseid jooksuaegasid vaadates on näha, et kiirus laias laastus sama mis praegu. Tegelt saavutasin 4:50 min/km taseme umbes poole aastaga, ehk siis viimased poolteist aastat on tempo püsinud, distantsi veidi suurendanud. Üritan kuus joosta 100km, ülejäänu kas jalutamine, matkamine, rattsõit või suusatamine. Eelmise aasta märts jäi sutsu nõrgaks seoses mõnepäevase "pseudokoroona" või mingi gripiga - siiani pole selge mis see oli. Sügisel 2019 lisasin 10 kildi otsad kord kaks kuus ja 2020 varasuvel jooksin poolmaratoni. Kui kõik sujub ja tunne hea proovin see aasta kas jaksan terve maratoni joosta - lubama ei hakka, sest pole kavas end mingi eesmärgi nimel silmad punnis südarini punnitada, liiga mugav olen selleks.

Mis mõju mu hommikujooks muidu avaldanud. Kui eelnimetatud lühike tõbi välja arvata pole 2 aasta jooksul rohkem haige olnud. Suurim üllatus kurguvalu, nohu ja köha praktiliselt täielik puudumine. Muidu viis-kuus korda aastas tavalised külmetus või gripp koos vastiku kurguvalu ja nohuga on otsustanud mind maha jätta. Olen elavaks näiteks, et külma õhu sisse ahmimine talvel ei tee kurku valusaks (kui see juba enne haige pole) ega soodusta muid külmetushaigusi - pigem vastupidi. Kaalu koha pealt kaotasin oma mõned üleliigsed kilokesed esimeste kuudega ja peale seda on kaal söömist piiramata püsinud stabiilne ning normaalne kui 78kg 189cm pikkuse juures selleks võib nimetada. Polegi enam isu end õhtul seaks õgida, söön pigem head kraami aga vähem. Õllest pole loobunud, arvutimängu kõrvale kulub purk või kaks - suvel ilusa ilmaga õues oleks ilma kesvamärjukeseta ju lausa piin. Enesetunne on super, uni hea, keha energiat täis ja koroona pakub huvi eelkõige sotsiaalpsühholoogilise vaatevinkli alt - kuidas inimeste mõttemaailm ja käitumine kriisi tingimustes muutub.

Seega võin jooksmist soovitada soojalt kõigile, kes kurdavad, et koroona pärast ei saa jõusaalis käia ja kilokesed kipuvad kogunema. Muid üldkehalisi jõuharjutusi saab teha ilma igasuguse eri sisseseadeta. Jõusaali on ju reaalselt vaja profisportlastel, kel tuleb spetsiaalseid lihasgruppe treenida. Ennevanasti muidugi said ka nemad hakkama vaid sangpommi, kangi ja raske füüsilise tööga. Maailmakuulsad Soome odaviskajad näiteks paljud metsamehed, kes kirvega raiudes needsamad musklid kasvatasid, millega oda lendu saatsid. Jutt käib küll sõjaeelsest dopingusüütust põlvkonnast.

Ei maksa muidugi unustada, et iga asjaga tuleb alustada tasa ja targu, koormusi aegapidi tõstes. Homme põrutan paariks päevaks mäele, et talvemõnudest viimast võtta enne kui lumi sulab või koroona kolmas laine tõstukid jälle lukku lööb.