Koeramatka ilmaennustus

Terrass maja taga ujub
ilmateate "päikesepaistes"

Pühapäev oli plaanis koerte, laste ja sõpradega matkama minna. Kuna ilm on suht määravaks teguriks sai hoolega nädala lõpupoole ilmateadet jälgitud. Vahelduv pilvitus just kõige paljutõotavam polnud aga mis seal ikka, vihmasaju puudumine kõige olulisem. Seda just eriti koerte pärast, kelle karvastiku mudast puhastamine oleks üks ääretult tüütu ettevõtmine. Päikesepaistega niikuinii kuidagi lõbusam matkata. Pühapäeva hommikul nägin poolunes mingit merega seonduvat lugu. Ärgates pidin tõdema, et rabin akna taga tuleneb vihmast. No mida pekki, ilmateade lubas kuiva??? Mis ikka, joome kohvi ära ja küll selle aja peale pöörab ilma ilusaks. 

Hommikusöögi ajal surfasin netis ja viskasin kiirelt ilmateatele pilgu: Puhas päike just praegu ja lähema paari tunni jooksul. Vaatasin aknast välja - vihma ladistab. Mis mõttes, kindlasti olen mingi lolli vea teinud - avasin ilmateate uue akna, kontrollisin GPS koordinaatidega, et tegu ikka sellesama Torontoga mitte mingi Sitsiilias asuva nimekaimuga ja värskendasin veebilehe. Ilmateade kinnitas: täispäike särab just praegu taevas, ei pilvekrübetki. Kuupäev ja kellaaeg olid õiged, igaks juhuks kontrollisin aasta ka üle. Korraks oli tahtmine helistada ilmajaama ja ähvardada neid valetamise eest kohtusse kaevata. Lihtsam ehk lasta libainfo levitamise eest internetis täisblokk peale panna. Ma saan aru, et ennustusega võib igaüks puusse panna aga reaalajas tihedat vihma päikseliseks ilmaks nimetada on ikka liiast.

Hagijas on tegelt Koko suurune

Lõuna paiku jäi vihm lõpuks järgi. Matkamise asemel otsustasime kohaliku jõe ääres pikema jalutuskäigu ette võtta. Sõprade uut hagijat polnud meie kutsad enne näinud, ehkki Koko on vanema taksiga terve oma rohkem kui kümneaastase elu suur sõber olnud. Tihti nad just kokku ei saa, kuid tunnevad ikka teineteist ära, nuusivad õnnelikult ja liputavad saba. Uue koeraga kohtuma minnes olime veits murelikud, näis kuidas omavahel läbi saavad. Tahtsime väljas tutvustada aga enne kui jõudsime reageerida tormasid meie kutsad avanenud tuttavast uksest sisse. Hagijas nats kohkus, kuid nähes, et taks suure rõõmuga külalised vastu võttis murdus võõrastus kiiresti. Jalutuskäigu ajal jooksid kõik koos kui vanad tuttavad.

Jõe ääres nägin esimest korda Kanadas vabas looduses saarmast. Vaatasin, et mis imelik kass jõe teisel kaldal, kui too vette hüppas ja kiires voolus osavalt ujuma hakkas polnud kahtlust kellega tegu. Selle aja peale kui mobla välja koukisin jõudis ta kalda kivide vahele pugeda, fotole jäi vaid saba ja pool tagumikku. Vaatamata jahedale pilves ilmale sai kümmekond kilti jalutatud, isegi koerad olid lõpuks päris kutud ja keerasid koju sõites autos tudile.

Samade sõprade juures sain eelmine pühapäev üle väga pika aja sauna. Eesti inimene ei kujuta ilmselt ette, et pool aastat saunas käimata oleks võimalik elus püsida. Mina olen siiski elavaks näiteks kuna eelmine kord jäi Eestis juulikuusse. Mida harva saab, seda oskab ikka täiega nautida, küll on hea, et tuttavad saunaomanikest eestlased läheduses elavad!

Peitepilt: "Leidke saarmas" (tegelt küll tema saba ja pool peput😜)