Alter Ego

Lugesin ERR portaalist Tiit Pruuli intervjuud "Ellu jäävad need kes oma peaga mõtlevad" ja muudkui noogutasin nii et kael kange. Kogu jutust, ei jäänud esimese hooga silma ühtegi kohta, millega vähem või rohkem nõus ei oleks. Eriti pean silmas koroonakriisi nägemust ja vaateid Eesti poliitmaastikule laiemalt. Turismiärist ei tea suurt msikit, et oskaks kaasa rääkida, aga sealgi nõus reisimise kohta öelduga. Justkui oleks tegu minu parema minaga, kes ei nori, iroonitse ega ärrita kodanikke ning arrogantsuse asemel julgeb isegi empaatiat välja näidata. Kokkuvõttes soovitan soojalt kogu intervjuu läbi lugeda, saate teada mitte ainult seda mis Tiit mõtleb vaid ka seda mis mina mõtlen ja palju elegantsemas vormis kui ise oskaksin kirjeldada.

Maitse suhu saamiseks toon portsu lõike välja:

Loomuomaselt usaldan ma rohkem kõhklevaid intellektuaale, kes kaaluvad vasakus ja paremas käes sadu ja tuhandeid kordi, mis on õige, mis vale. Kriisi manageerimise üks rusikareegleid on aga ka see, et on olukordi, kus ei ole aega pikalt kaaluda.

Reformierakond asus valitsuse moodustamise järel seisma ettevõtjate ja ettevõtlusvabaduse eest. Aga praegu oleme jõudnud olukorda, kus, kardan, kaotavad kõik – ettevõtjad, kelle nimel vabadusi hoiti ning massiivne meditsiiniline ja ühiskondlik kriis läheb kokkuvõttes meile majanduslikult ja ka moraalselt kallimaks kui oleks andnud [valitsuse] jõulisem tegutsemine.

Öeldakse justkui pehmendades, et no siin on olnud kommunikatsioonihäired. Kuigi tegelikult olid need juhtimishäired.

Olen üks nendest, kes igatseb ja vajab liberaalsema kallakuga rahvuslikku erakonda

Eesti maine majanduslik kahju on märksa suurem kui Ülemiste Keskuste kuuks ajaks kinni panemine.

Kui kuulsin hiljuti siseministrit esinemas, et politseinike kõige tähtsam relv on veenmine ja hoiatamine, siis kõige lugupidamise juures – kardan, et see faas on möödas. Nüüd tuleb tegutseda karmimalt.

Valitsuse päris pädev tegevus kevad-suvel [2020] koroonakriisiga võitlemisel.

Mõlemad valitsused ei arvestanud tõenäoliselt, et on suur hulk inimesi, kes ei oska oma peaga mõelda või kelle eest mõtlevad teised valitsused. Meie riigis on palju neid, kes ei suuda mõelda või kes on oma mõtlemisvõime delegeerinud kellelegi kolmandale, neljandale.

Aga võibolla oleks tulnud tõesti, jah teha jõulude ajal Eesti laussulgemine.

Ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema. Nende šanss hakkama saada nii majanduslikult kui ka – mis eriti oluline – mentaalselt on palju suurem kui neil, kes on õppinud kuulama ainult käske, korraldusi, keda on tulnud kätel kanda. Õpitud abitust on meil palju.

Lüngad kaugõppele jäetud noorte hariduses, pinged kodukontorisse surutud inimeste vahel, ängistus vahetu suhtlemise puudumisest, töö kaotamine, ettevõtete sulgemine... See on kõige rängem teema.

Minule on selle aasta kõige raskem ja olulisem õppetund oma harjumuste muutmise vajadus. Ma ei saa minna spordisaali, mõtlen midagi välja – teen sellist totakat asja nagu jalutan. Ei tohi jääda nukralt istuma, tuleb leida oma senistele harjumustele korralikud alternatiivid.

Mina olen täiesti kindel, et tuleb uus pandeemia-järgne normaalsus, mis loodetavasti on mõnes punktis isegi parem kui oli eelmine.

Inimesed, kes reisivad ohutult – ma ei heida neile midagi ette. See on igaühe enda vastutustundlik valik.

Presidendil on teatud rollid, ka Eesti rahvusvaheline esindamine. Selle rolli täitmine koos rahvusvahelisest olukorrast aru saamisega ja keelte oskusega on väga oluline. Otsime inimest, kes oleks kõigi eestlaste president.

Eesti nägu 30 aastat pärast iseseisvuse taastamist: Üks närviline grimass on muidu talumehelikult rõõmsasse näkku viimasel ajal tulnud. Põsk tõmbleb aegajalt... Sellele põsele tuleks rohkem pai teha.