Pühapäevane matk

Kaks koera ja kolm noort metsarajal

Ametlikult peaksime olema eriti karmis "Püsi kodus" karantiinirezhiimis juba eilsest. Paraku hakkasid nii opositsioon, rahvas kui isegi politsei hoobilt valitsuse korraldusi vaidlustama, ignoreerima ja nende täitmisest keelduma. Kui õige mitmete piirkondade politseiametid teatasid, et ei kavatse hakata kodanikke kontrollima, trahvima või kinni pidama ei jäänud valitsusel muud üle kui taganeda oma nõuetest. Iseenesest muidugi saab enamus aru piirangute vajadusest, kuid ise ei taha sellest kinni pidada. Eile õhtul teatati, et politsei ei hakka kodanikke kontrollima ja mänguväljakud siiski tehakse lahti ning metsa võib päeva ajal minna, üle öö ei tohi jääda. Samas on rangelt soovituslik kodus püsida.

Vanema tütre poiss-sõber päris heas vomis😉

Eks me siis kasutasime kiiruga ära võimaluse ilusa ilmaga looduses hulkuda. Hommikul valisin sobiva koha välja ja asusime teele. Kohale jõudes leidsime ametnikud provintsipargi sissepääsu teed tõkestamas - väidetavalt olevat park "täis", mis iganes see siis tähendas. Vaidlema polnud mõtet hakata, läheduses veel mitu tuttavat kaitseala, mis pole eriti laialdaselt tuntud. Hockley Valley suusamäe juures asub lausa kaks erinevat. Esimese parkla oli puupüsti täis, sõitsin igaks juhuks sisse, õnneliku juhusena lahkus just minu eest üks masin, keerasin kiirelt tema kohale. Sel parkimisplatsil pole kunagi nii palju rahvast näinud, maske ei kandnud keegi inimestest.

Tüüpiline pisike jõeke orupõhjas elupuumetsas

Rajal oleme varem käinud, valisime pikema, raskema ja loodetavasti vähem rahvastatud ringi. Esialgu suht palju inimesi, paari kildi pärast olime omaette, nägime vaid paari eksinud ilmega moblal kaarti uurivat noormeest. Piirkond kujutab endast sügavate jõeuhtorgudega liigendatud moreenikõrgendike rägastikku. Metsas nähtavus väga hea, puud veel raagus, okstel alles pungad. Koerad lippasid õnnelikult ringi, isegi Koko suht kergejalgne ehkki korra libastus ja käis maoli. Ojad ja jõekesed pakkusid värsket puhast paekruusal ja klibul voolavat vett. 

Allikavesi paeklibusel põhjal haruldaselt puhas ja selge

Maske kandmas nägime alles tagasiteel üht suuremat asiaatide gruppi. Kokkuvõttes kõmpisime üksteist ja pool kilomeetrit kevadises metsas moreenikünkaid pidi üles-alla. Lõpupoole olid isegi minu kepsud veits väsinud. Muideks kui keegi teab mis lilledega tegu võiks kommentaari lisada.

Mingi huvitav kaheksaõieleheline metsalill