Sõltuvusest: jooksu, spordi, ... kohvi, ...

Ja kuhu teie kvalifitseerute ;)

Eelmise postituse alla lisasin lingi novaatori spordisõltuvuseteemalise artikli "Heerostest Deemoniteni" kohta. Lugesin veidi hoolikamalt ja mõtlesin, et peaks sel teemal veidi kirjutama. Natsa omal käel otsides leidsin need seitse spordisõltuvusele vihjavat küsimust, millest kolmele jaatavalt vastates olevatki kodanik spordinarkar. Vaatame siis ükshaaval üle minu kolme meelisala (mäesuusatamine, karate, jooksmine) valguses:

1. Doosi tõus: Soovitud efekti saamiseks on vaja doosi tõsta või langeb efekt doosi samaks jäämisel.

Esiteks ei tea ma mida siin efekti all silmas peetakse - mingit iseäralist kaifi ma sportimisest ei saa. Jooksmise ja ujumise puhul ehk tõepoolest selline rahulik omaette olemine, pigem meditatsiooniga võrreldav. Mäesuusatamise ja karate puhul just vastupidi - kiirus, kujutletav ohtlikkus, keha kontroll ... Ühesõnaga erinevaist sportidest saan erineva kaifi, sarnaseks on peale dushi alt tulemist lõdvestudes supermõnus enesetunne.

Jooksu distantsi tõstsin viimati pooleteise aasta eest 5K peale, ei tunne mingit soovi igapäevaselt pikemat vahemaad lipata, vahel harva eriti hea enesetundega lisan mõne kildi otsa. Intensiivsust tõsta pole plaanis, pigem praegune igapäevaselt natu liiast. Efekti (misiganes) langust pole märganud.

2. Katkestamise tüsistused: Sportimise ajutisest ärajäämisest, katkestamisest tulenev ärevus, konsentreerumise raskenemine, peavalu, lihase-liigese valud, süütunne, üldiselt halb enesetunne, ... jne ... tüüpilised narkari probleemid laksu puudumise puhul. 

Mul absoluutselt puuduvad (mida kinnitas eelmine juulikuu kui käisin vaid korra jooksmas). Ainsana tunnen, et energia väiksem kui pole end hommikul "käima jooksnud". Mäesuusatamine niikuinii hooajasport, karated pole üle aasta saanud tõsiselt teha. Pole hullu, jooksmine ja rattasõit asendavad seni piisavalt hästi.

3. Võimendamine: Sporti tehakse rohkem, intensiivsemalt või kauem kui esialgselt oli plaanis. 

Vahel mul tõepoolest juhtub, kõike kolme.  Kuid harva ja mitte naudingu saamise vaid tahtejõu proovilepaneku eesmärgil. Mäesuusatamisel siiski ka nauding mängus. 

4. Enesekontrolli puudumine: Pidev soov või edutu üritus treeningu mahtusid ja pikkust vähendada ja kontrolli alla saada. No ei ole mul seda probleemi. Jooksmisele kulub päevas pool tundi, mäesuusatamisele küll terve päev (loll oleks paariks tunniks mäele minna kohustusliku 4 autosõidu tunniga) kuid loetud päevad aastas, karate trenn määratud pikkusega.

5. Ajakulu: Palju aega kulub spordi harrastamisele, treeningutele, ettevalmistusele, võistlustele, spets spordipuhkustele. 

Jooksule pool tundi päevas, karatele kaks-kolm korda nädalas 2 tundi korraga, vaid mäesuusatamise puhul sihipärane spordipuhkus. Tuleb tunnistada, et puhkusekohtade valikul mängib aktiivse tegevuse võimalus olulist rolli, kuid eelistan võimalikult mitmekesiseid alasid sukeldumisest mägironimiseni mõnusas hotellis lebotamise võimalusega.

6. Teiste tegevuste vähenemine seoses sportimisega: Ei vaidle vastu, et teleka ees või arvuti taga istun sellevõrra vähem. Samas semudega kokkusaamisi, kultuuriüritusi või sotsiaalset suhtlemist (paljukest praegu võimalik) see küll ei vähenda. Ei tuleks mõttessegi jätta sõbra sünnale või kontserdile minemata, kuna jooksuring tegemata või õhtul karate trenn.

7. Jätkamine vaatamata probleemidele: Spordialaga teglemisega jätkamine vaatamata füüsilistele vigastustele, halvale enesetundele või psühholoogilistele probleemidele, ehkki teatakse, et just sportimine seda põhjustab.

Jooksmise puhul pisemate probleemide korral (hõõrutud varvas, tuikav õlg) võtan rahulikumalt. Haiglasena, peavaluga või vigastusega (üliharva juhtunud) rajale ei lähe. Karate puhul kuuluvad kergemad vigastused asja juurde aga murtud ribiga vabavõitlusse küll ei trügi. Mäesuusatada oleks haigena vastik ja olulise vigastusega liiga valus ning ohtlik.

Kokkuvõttes julgen väita, et mul spordisõltuvuse probleemi pole. Põhjuseks võibolla asjaolu, et teen rohkem enda enesetunde kui teistega võistlemise nimel. Muidugi on eneseuhkust tõstev vaadata tabelit kus sinu saavutus annab silmad ette poole nooremaile "heas vormis" kodanikele. Samas ei tunne survet "veel paremaks" saada, top 10% hulgas olla täitsa piisav - hei see oli nali😉 Pole ka seadnud kivisse raiutud eesmärke, et tingimata pean jooksma viimase kildi alla 4 min või maratoni alla 4 tunni. Kui on hea tunne ja tuleb - super tore - südarini punnida selle nimel küll ei viitsi. Närune lohutus hauakivile saada kiri: "Maratoni jooksis ja sinna ka suri".

Igatsorti ainete sõltuvusest rääkides kipub kohvisse suhtumine vist selle definitsiooni alla langema. Hommikune kvaliteetne kohv, just minu maitse järgi tumeduse ja kangusega metspähkli maitselise koorega on vältimatult oluline. Kohvita jäämine tekitab peas tuikamise nagu üksikutel kordadel olen kogenud kui universum on mind karistanud hommikukohvist ilma jätmisega. Hea õlu (Pilsner Urquell, Saku Hele) kvalifitseeruks piiri peale, aga tegelt pole suurt probleemi. Ilma võin edukalt hakkama saada asendades mõne madalama kvaliteediga märjukese nagu Grolschi või mõne mõrkjama IPA käsitöö õllega. Hädaga läheb ka DAB Dortmunder loosi nagu seda momendil tagaaias luristades olen sunnitud tunnistama. 

Kallid lugejad kas teil kipub olema kahtlaselt hõlmav või lausa ebaterve suhtumine mingisse harrastatavasse spordialasse või mõnuainesse, kriminaalsed sõltuvused jätke oma teada ;)

Aasta oli siis kaheksakümmend viis - õllesõltuvus tekkis juba noorest peast🍻