Julgeoleku garantiid

Venemaa nõuab julgeoleku garantiisid. Piisab kui visata pilk Ukraina ja Vene sõjajõudude võrdlusele ja vägede paigutusele momendil, et näha kes vajab julgeoleku garantiid. Absurdi tipp on piirata ümber väiksem ning hulga nõrgem riik ning asuda siis nõudma endale julgeoleku garantiisid. On selge, et ainus, kes neist kahest kaitset vajab on Ukraina. Paraku pole lääneliitlased valmis pakkuma muud kui diplomaatilist ja finants toetust ning suhteliselt piiratud relvaabi, sedagi üksikud nagu USA, UK ja Balti riigid. Nagu üks diplomaat hästi ütles, siis vaatamata kummagi poole ärplevatele sõnavõttudele on Venemaa võimeline okupeerima just nii palju Ukrainast kui ta seda soovib, kuid ta ei suuda seda pikas plaanis hoida. Teiseks probleemiks saab olema sõjakäigu hind nii otseselt rahas, inimeludes kui rahvusvahelises prestiizhis mõõdetuna.

Venemaa teab väga hästi, et tal on olemas absoluutne julgeolekugarantii tuumarelvastuse näol. MAD (Mutually Assured Destruction) ehk vastastikku kindlustatud hävitamine töötas edukalt terve külma sõja aja ja töötab veel pikka aega edasi ning seda palju kindlamalt kui ükskõik millised "seaduslikult siduvad" lepingud või deklaratsioonid. Seda on äärmiselt ilmekalt näha Ukraina enda näite juures. Vastavalt Budapesti kokkuleppele loobus Ukraina tuumarelvadest vastutasuks julgeoleku garantiidele viie juhtiva tuumariigi USA, Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa ja Hiina poolt. Paraku pühib Venemaa selle lepinguga teadagi mida ja ülejäänud neli teevad näo nagu poleks riigujuhtide allkirjadega dokumenti olemas. 

Kokkuvõttes on tegu väga konkreetse hoiatuse ja kinnitusega kahe olulise punkti kohta rahvusvahelises julgeolekupoliitikas: Ära kunagi loobu võimsatest relvadest mingi paberilipaka vastu ja ära kunagi jää lootma mingi lepingu peale, ja seda mitte ainult Venemaa vaid ka teiste riikide puhul. Ukraina kõige suuremaks ja võimalik et isegi eksistentsiaalseks veaks oli Venemaa ja lääneriikide usaldamine. Venemaa on muidugi riik, kes peab lepingutest kinni vaid seni kui need talle kasulikud, selle kohta on valusaid kogemusi paljudel riikidel kaasa arvatud Eestil Tartu rahulepingu näol.

Miks siis ikka Venemaa nõuab "julgeoleku garantiisid" mis tal niigi olemas. Keegi ei julge ju kunagi väljastpoolt ähvardada Venemaa territooriumi, sest keegi ei taha riskida tuumasõjaga. Tegelikult nõuab Moskva hoopiski õigust oma territooriumi ja mõjuala laiendada. Putin tahab ajalukku minna Impeeriumi taastajana ja on nõus selle nimel väga palju ohverdama, loomulikult mitte ennast küll aga arvukalt nii vene kui kõigi teiste rahvaste inimelusid. Kreml teab, et lääneliitlased ei tiku talle kunagi kallale tuumasõja hirmus kuid pole kindel et nad tuumarelva kasutamata jätaks kui Vene väed NATO liikmesriiki ründavad. Just sellepärast on viimane aeg Ukraina küsimuse lahendamiseks. 2014 oleks muidugi palju lihtsam olnud. Ma ei teagi miks tookord operatsioon ära jäi, võibolla loodeti Ukraina iseeneslikule vaiksele allaandmisele.

USA väitel on (suure tõenäosusega) rünnak plaanitud kolmapäevaks ja sellele eelnev provokatsioon esmaspäevaks (mis möödas) või teisipäevaks. Eelmise nädalavahetuse tähtaeg läks üle ja midagi ei juhtunud. Kaks võimalust, kas USA luureandmete avaldamise taktika töötab ja Venemaa seetõttu peab oma rünnakuplaane pidevalt muutma või Venemaa tõepoolest ei plaani rünnata nagu nad ise väidavad. Kummagi poole avalikku juttu ei maksa 100% tõena võtta, paraku faktid vene vägede hulga ja paiknemise kohta räägivad täielikust valmidusest suuremahuliseks ründeoperatsiooniks. Kõik seisab vaid ülemjuhataja käsu taga. Venemaa ise ei varja seda samuti vaid lausa reklaamib "õppusi" igapäevaselt telekas.

Homme sõidab lääneliidu nõrgeima lüli esindaja Saksamaa kantsler Moskvasse. Õhkõrn võimalus sõja ärahoidmiseks oleks Scholzi jõuline kinnitus, et ka Saksamaa seisab vankumatult koos ülejäänud NATO riikidega samas rivis. Väiksemgi kõhklus või nõrkuse ülesnäitamine annaks Putinile juurde kindlust operatsiooniga alustada. Paraku arvan, et mida iganes sakslane homme ütleb ei muuda see midagi, sest Kremlis on otsus ammu vastu võetud. Praegu pigem kaalutakse milline moment taktikaliselt ja ilmastikuliselt oleks sobivaim rünnaku alustuseks. Provokatsioon lavastamaks süüdlasteks ukrainlasi on möödapääsmatu vene rahva veenmiseks, et Ukrainat on vaja "karistada". Olematute "välismaiste palgasõdurite" paiknemine Ukrainas samuti oluline sisemaiseks tarbimiseks. Välismaal sellist jampsi niikuinii ei usuta, mis aga polegi eesmärgiks.

Ma ei näe mingit realistlikku võimalust, et sõda või vähemalt relvastatud riigipöördekatse ära jääks. Putin ei saa taganeda, sest see tähendaks tema lõppu, NATO ei saa ultimaatumile järgi anda, Ukraina ei kavatse suveräänsusest loobuda - nii lihtne see ongi.

Investeerimisnõu ma andma ei hakka😏 Mõelge oma peaga mis sõja puhul maailmamajandusega juhtub, millised tööstusharud võidavad, millised kaotavad ja mis juhtub toorainete hindadega;)

P.S. Täna oli huvitav spektaakel ekraanil, kus Putin küsis Lavrovilt kas on mõtet diplomaatiliste läbirääkimistega jätkata, too vastas, et Vene põhinõudmistele pole vastu tuldud aga diplomaatia võimalused pole veel ammendunud. Kas hakkab vastutuse jagamine, tundub et tüüp ei taha üksi Haagi sõjakurjategijate kohtupingis istuda või halvemal juhul laternaposti küljes rippuda😱

Aga nüüd Kellyle pöialt hoidma!!!👍