Eesmärgid ja tulemused

Kui uskuda, et Putini eesmärkideks oli see, mida ta oma utoopilistes ultimaatumites nõudis siis: enamus pole mitte lihtsalt läbi kukkunud vaid suisa soovitule vastupidise tulemuse andnud. USA väed Euroopast välja, NATO väed Idaeuroopast välja oli soov, tegelikkuses tuuakse nii USA vägesid kui tehnikat kõvasti juurde ja NATO vägesid suurendatakse kogu idatelje ulatuses. Venemaal pole lootustki võrdväärset vastu panna. Venemaa soovis lüüa nii NATO'sse kui Euroopasse mõra. Paraku saavutas sõja kolme esimese päevaga sellise ühtsuse, mida pole ei Euroopas ega NATO's kunagi olnud. Putin unustas lihtsa tõe: miski ei ühenda tugevamini kui ühine vaenlane, eriti kui see pole mitte välja mõeldud vaid kasutab avalikult sõjalist jõudu. Mis veelgi hullem, senised neutraalsed riigid Soome ja Rootsi kaaluvad tõsiselt NATO liikmelisust - Soomel ja Ukrainal pole ju sisulist vahet, mõlemad kuulusid Vene Impeeriumi alla.

Rahvusvahelises prestiizhis pole Venemaa isegi NL ajal nii madalal olnud, parimaks näiteks saab olema ÜRO täiskogu hääletus Ukraina küsimuses - siis on tore näha kui palju ja kes Venemaa sõpradeks. Rahvusvahelised liidrid hakkavad hoiduma Putinist kui katkutõbisest, keegi ei taha oma albumisse saada pilti käesurumisest 21 sajandi Hitleriga. Usaldatavusest ei maksa rääkidagi, ka juhtivatel lääneriikidel on selge see, mida endised liiduvabariigid teavad ja on üritanud tulemusteta läänele selgitada: Kreml valetab silma pilgutamata kõiges ja kõigile kui ta arvab, et see kuidagi kasulik, sealjuures ei hooli, et hiljem välja tuleb. Lepingud pole väärt paberit millele kirjutatud.

Esimese pilguga võib arvata, et kui mitte mujal siis Ukrainaga saavutab Putin mis tahtis. Realistlikult olukorda hinnates olen kahjuks üsna veendunud: nii või teisiti, ilma lääne otsese sõjaväelise sekkumiseta vallutab Venemaa Ukraina muutes seega võimatuks tolle astumise NATO'sse ja Euroopa Liitu. Kas see toimub venemeelse nukuvalitsuse asetamisega Kiievisse, pikaajalise okupeerimise või lausa liitmisega Venemaaga pole oluline, või on???

Kujutame ette, et Ukraina vallutatud, suurem organiseeritud vastupanu maha surutud, nukuvalitsus paigas. Seis selline nagu Eestis või Ukrainas endas 1945, kõik peaks nagu korras olema, küll miilits ja sõjavägi tegelevad väikeste partisaniüksustega. Paraku pole aasta 1945 kui suur osa Ukrainlastest võitles Vene poolel. Venemeelsete hulk Ukraina ühiskonnas on laias laastus oluliselt väiksem ja sõda seda kindlasti ei suurenda. Ainus arvestatav hulk usaldusväärset seltskonda pesitseb Donbassis ja Krimmis.

Nukuvalitsus saab valitseda vaid karmide survemeetoditega, milleks vaja arvukaid politsei ja sõjajõudusid. Paraku on probleem selles, et praegune politsei ja sõjavägi kohe kindlasti ei sobi ja asendust võtta on vaid eelnimetatud usaldusväärsetest piirkondadest või lausa Venemaalt palgata. Rahvast on pea kolm neljandikku ukrainakeelsed, absoluutne enamus neist ka ukrainameelsed. Ma ei imestaks kui väljaspool Donbassi on ka venekeelsete hulgas märkimisväärne hulk, kes eelistavad Ukrainat Putinile. Kokkuvõttes saaks nukuvalitsus valitseda vaid Donbassi kurjategijate abil Kadõrovi tüüpi terrorit rakendades. Lääne toetatud urbaniseerunud partisanisõda oleks äärmiselt kurnav.

Vene vägede pikemaajaline okupatsioon käiks Venemaale üle jõu, märkimisväärne osa sõjaväest tuleks hoida pidevas häireolukorras vaenulikus keskkonnas. Pealegi saab see olema sõdurite moraalile raskeks katsumuseks. Kui kaua sa usud fashismi juttu kodanike kohta, kes sama keelt kõnelevad ja suht sarnase kultuuritaustaga. Tekib õigustatud küsimus: "Mida kuradit ma siin teen?"

Venemaa, Ukraina ja Valgevene ühisriigi loomine põrkaks samadele probleemidele. Riikide jõuga kooshoidmiseks ja valitsemiseks kuluks nii palju energiat, et see imeks vastsündinud impeeriumihakatise verest tühjaks. Häda on nimelt selles, et ukrainlastel (erinevalt Putini veendumusest) pole mingit soovi kuuluda vene impeeriumi koosseisu ja vaevalt valgevenelasedki eriti entusiastlikud on. Pigem võib juhtuda, et impeeriumi loomine hoopiski kiirendab Venemaa enda paratamatut lagunemist.

Ukrainlaste südi vastuhakk kinnitab, et iseseisvuse ja demokraatiaga "korrupteerunud" inimesi on väga raske tagasi orjusse suruda - dzhinn on pudelist välja pääsenud ja hakkab tasapisi ka Venemaad ennast mädandama.

Välismaailmaga jäävad suhted väga pikaks ajaks pingeliseks, kehtestatud sanktsioone ei hakata tühistama enne kui Ukraina taas vabaks lastud. Mis iganes valimistulemusi ei tunnista keegi, kuna need korraldatud okupatsiooni olukorras. Kokkuvõttes näen, et Kreml on seekord ennast õige raskesse olukorda käkkinud ega kujuta ette kuidas sellest praeguse diktaatori juhtimisel oleks võimeline välja tulema.

Ehk siis lihtsaimaks lahenduseks oleks tüübi võimult kõrvaldamine. Ma ei imesta kui see nii mõnelgi oligarhil meeles mõlgub.